Teksti suurus:

3-3-1-69-05 Riigikohtu halduskolleegiumi 22. detsembri 2005. a kohtuotsus AS Haltransa kaebuses Keskkonnaministeeriumi toimingu (kirja) peale

Väljaandja:Riigikohtu Halduskolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:22.12.2005
Avaldamismärge:RT III 2006, 3, 29

3-3-1-69-05 Riigikohtu halduskolleegiumi 22. detsembri 2005. a kohtuotsus AS Haltransa kaebuses Keskkonnaministeeriumi toimingu (kirja) peale

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-3-1-69-05
Otsuse kuupäev 22. detsember 2005. a
Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld
Kohtuasi AS Haltransa kaebus Keskkonnaministeeriumi toimingu (kirja) peale
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. septembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/208/05
Menetluse alus Riigikohtus AS Haltransa kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamine 24. november 2005. a
Kohtuistungil osalenud isikud AS Haltransa esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik
Keskkonnaministeeriumi esindaja vandeadvokaat Ain Alvin

Resolutsioon

1. Jätta AS Haltransa kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. septembri 2005. a otsuse haldusasjas nr 2-3/208/05 põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

4. Mõista AS-lt Haltransa Keskkonnaministeeriumi kasuks välja õigusabikulu 5000 krooni.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Vastuseks AS Haltransa 30. jaanuari 2004. a teabenõudele väljastas Keskkonnaministeerium koopia ministeeriumi kantsleri allkirjastatud 31. detsembri 2003. a kirjast nr 11-17-5/10581. Selles kirjas teatas Keskkonnaministeerium vastuseks AS Lahesuu Sadam taotlusele kooskõlastada ujuvdoki paigaldamise projekt, et «juhul kui ei toimu veekogu süvendamist, veekogu põhja pinnase paigaldamist, ei uputata tahkeid aineid veekogusse ja vee kasutamisel ei muudeta vee füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi omadusi, ei pea Keskkonnaministeerium vajalikuks vee erikasutusloa väljastamist ujuvdoki paigaldamiseks Paljassaare sadamas».

2. AS Haltransa esitas 27. veebruaril 2004 kaebuse Tallinna Halduskohtule. Leides, et Keskkonnaministeeriumi 31. detsembri 2003. a kirja nr 11-17-5/10581 puhul on sisuliselt tegemist otsusega kooskõlastada ujuvdoki paigaldamise projekt, palus ta nimetatud otsus tühistada. Kaebuse kohaselt nähtus Keskkonnaministeeriumi ja AS Lahesuu Sadam vahelisest varasemast kirjavahetusest, et ministeerium pidas ujuvdoki paigaldamiseks vajalikuks vee erikasutusloa andmist ja palus AS-l Lahesuu Sadam esitada sellekohased dokumendid. Keskkonnaministeeriumi vaidlustatud otsusega on välistatud vee erikasutusloa andmiseks avatud menetluse toimumine, mille käigus huvitatud isikud saanuks esitada oma vastuväiteid. AS-le Haltransa kuulub sadama piirkonnas asuval krundil hoonestusõigus. Ujuvdoki paigaldamist ei ole kinnistu ega hoonestusõiguse omanikega kooskõlastatud. Ujuvdokk on kaebaja hinnangul paigutatud kaebajale kuuluvate hüdrorajatiste külge ja takistab mereäärse kinnistu omaniku reaalset väljapääsu veekogule.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 21. aprilli 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-1108/2004 AS Haltransa kaebuse. Leides, et vaidlustatud ei ole haldusakti, vaid toimingut, käsitas kohus kaebust tuvastamis- ja. kohustamiskaebusena ning tunnistas toimingu (kirja) õigusvastaseks ja tegi Keskkonnaministeeriumile ettekirjutuse haldusakti andmiseks. Kohtu hinnangul võimaldab varasem menetlus arvata, et tegemist oli vee erikasutusloa menetlusega. Keskkonnaministeeriumi ja AS Lahesuu Sadam vahelises asjaajamises oli osundatud vee erikasutusloa taotlemise ja andmise sätetele. Vee erikasutusloa menetluses oleks tulnud järgida avatud menetluse sätteid. Asjast ei nähtu, et vee erikasutusloa menetlust oleks lõpetatud või taotlust läbivaatamatult tagastatud. Kuigi ministeeriumi kantsleri kirjas esitatud seisukohad on sisuliselt õiged, ei ole seaduslik vee erikasutusloa menetluse lõpetamine kirjaga. Kohus pidas vastustaja toimingut seetõttu õigusvastaseks ja kohustas ministeeriumi andmata jäetud haldusakti välja andma.

4. Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus. Apellant leidis, et tema 31. detsembri 2003. a kiri nr 11-17-5/10581 ei tekita, muuda ega lõpeta õigussuhteid ega saa seetõttu rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Tegemist on informatiivse kirjaga. Halduskohus on ebaõigesti kohustanud haldusorganit välja andma haldusakti, mille andmise kohustust ei ole tekkinud. Vee erikasutusloa taotlemine ja selle taotluse menetlemine toimub seadusega sätestatud menetluskorras. AS Lahesuu Sadam ei olnud esitanud vastavat taotlust ja ministeerium ise ei saanud sellist menetlust algatada. Keskkonnaministeerium ei ole vaidlustatud kirjaga andnud vee erikasutusluba ega kinnitust kolmandale isikule, et vee erikasutusluba pole vaja.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas 12. septembri 2005. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jäeti AS Haltransa kaebus rahuldamata. Samuti mõisteti AS-lt Haltransa Keskkonnaministeeriumi kasuks välja õigusabikulu 14 376 krooni ja 33 senti. Ringkonnakohus leidis:
1) asjas kogutud tõendid ei kinnita, et AS Lahesuu Sadam oleks esitanud Keskkonnaministeeriumile taotluse vee erikasutusloa saamiseks. Ta oli taotlenud tehniliste tingimuste väljastamist ja projektdokumentatsiooni kooskõlastamist, mis pole aga Keskkonnaministeeriumi pädevuses;
2) isegi kui oleks esitatud vee erikasutusloa taotlus, ei oleks menetluse algfaasis olnud võimalik kaebaja õiguste rikkumine. Menetluse lõpule viimist saab taotleda ainult taotluse esitaja;
3) ujuvdoki paigaldamine võib olla tegevus, mis eeldab vee erikasutusloa olemasolu, kuid esitatud taotlused pole tõlgendatavad vee erikasutusloa taotlustena. Erikasutuloa menetlus algab taotluse esitamisega. Haldusmenetlus polnud käesoleval juhul alanud ja kaebaja kui võimaliku menetlusosalise õigusi polnud võimalik rikkuda;
4) vaidlustatud Keskkonnaministeeriumi kiri ei saa kaebuse esitaja õigusi rikkuda, kuna sellest ei saa järeldada, et Keskkonnaministeerium oleks andnud loa ujuvdoki paigaldamiseks;
5) ujuvdokk tegutseb Keskkonnaministeeriumi poolt Netman Ships Repair OÜ-le väljastatud vee erikasutusloa nr L.VL.-25394 alusel. Seda luba ei ole AS Haltransa vaidlustanud ning ta ei osalenud ka selle erikasutusloa andmiseks toimunud avatud menetluses.

Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus

6. AS Haltransa kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuses märgitakse järgmist:
1) vaidlust ei ole selle üle, et Keskkonnaministeeriumi 31. detsembri 2003. a kirja alusel paigaldas AS Lahesuu Sadam ujuvdoki;
2) kassaator on jätkuvalt seisukohal, et ujuvdoki paigaldamine nõuab vee erikasutusluba. Keskkonnaministeerium ei saa anda vastupidist kirjalikku seisukohta;
3) Keskkonnaministeeriumi pädevuses on kooskõlastada vee erikasutusloa taotlusi merel. Ujuvdokki ei oleks paigaldatud, kui Keskkonnaministeerium poleks vaidlustatud kirja väljastanud;
4) Keskkonnaministeerium teatas AS-le Lahesuu Sadam 17. septembril 2003, et ujuvdoki paigaldamiseks tehniliste tingimuste väljastamiseks ja edasise ekspluateerimise projekti väljatöötamiseks oli vaja esitada veeseaduse § 9 lg 4 ja Keskkonnaministri 26. märtsi 2002. a määruse nr 18 §-de 5 ja 8 kohane keskkonnamemorandum;
5) avamerel paikneva laevaremonditehase (ujuvdokk) paigaldamine nõuab olemuselt sarnast menetlust planeerimismenetlusega. Läbi tuleb viia avatud menetlus, kuhu kaasatakse merega piirnevate maa-alade omanikud ja neid tuleb intensiivselt teavitada;
6) ringkonnakohus tuvastas asjaolud, mida halduskohtus toimunud menetluse ajal veel ei eksisteerinud (st ujuvdokk tegutseb Keskkonnaministeeriumi poolt Netman Ships Repair OÜ-le väljastatud vee erikasutusloa alusel). AS Haltransa esitas kaebuse, kuna ei nõustunud ujuvdoki paigaldamisega Paljassaare lahte. Keskkonnaministeerium, olles ise vaidluses protsessiosaline, ei informeerinud kohut ega protsessiosalisi, et käimas on menetlus vee erikasutusloa väljastamiseks, kuid järgmisel päeval pärast halduskohtu otsust väljastati erikasutusluba isikule, kelle olemasolu ja seotus dokiga ei olnud kaebuse esitajale teada.

7. Keskkonnaministeeriumi kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaebuse esitaja on vaidlustanud informatiivset kirja, mis ei saanud rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Keskkonnaministeerium selgitas 17. septembri ja 31. detsembri 2003. a kirjades AS-le Lahesuu Sadam, millistel juhtudel tuleks taotlus vee erikasutusloa saamiseks esitada ja millal mitte. Vee erikasutusloa menetlust ei ole toimunud, mistõttu ei olnud ka võimalik kassaatori õiguste rikkumine sellises menetluses. Väär ja kohut eksitav on kassaatori väide, et vaidlustatud Keskkonnaministeeriumi kirja alusel paigaldas AS Lahesuu Sadam ujuvdoki Paljassaare lahte.

8. Keskkonnainspektsioon kui arvamuse andmiseks kaasatud isik leiab kirjalikus arvamuses, et kui ei esine VeeS § 8 lg-s 2 esitatud asjaolusid, ei ole ujuvdoki paigaldamisel vee erikasutusluba vaja. Kui ujuvdoki paigaldamisel toimub veekogu süvendamine või veekogu põhja pinnase paigaldamine, uputatakse tahkeid aineid veekogusse või vee kasutamisel muudetakse vee füüsikalisi või keemilisi või veekogu bioloogilisi omadusi, on tegemist vee erikasutusega. Arvamuses märgiti ka, et ujuvdokkide ehk teisaldatavate ujuvvahendite üle teostab meresõidualast tehnilist järelevalvet Veeteede Amet tulenevalt meresõiduohutuse seadusest (MSOS). See seadus sätestab veesõidukite merekõlblikkuse ja sõidukõlblikkuse nõuded. MSOS § 17 lg 1 kohaselt väljastab Veeteede Amet merekõlblikkuse tunnistuse ning § 3 lg 2 kohaselt mõõtekirja.

9. Veeteede Amet arvamuse andmiseks kaasatud isikuna märgib kirjalikus arvamuses, et teostab ujuvdokkide üle üksnes meresõiduohutusealast tehnilist järelevalvet. Ujuvdokk on teisaldatav ujuvvahend, veesõiduk, millele kohaldatakse samasuguseid meresõiduohutuse alaseid üldnõudeid nagu laevadele ning erinõuded puuduvad. Ujuvdokile peab olema väljastatud merekõlblikkuse tunnistus (MSOS § 16–17) ja mõõtekiri (MSOS § 3 lg 2). Veeteede Amet selgitab ka, et ujuvdokki ei ühendata merepõhjaga püsivalt, vaid ta on oma omadustelt ujuv asi, mis jäetakse ankrusse seisma sadama valdajaga kokkulepitud kohas akvatooriumil. Ujuvdokist tingitud laevaliikluse ohutuse eest sadama akvatooriumil vastutab sadama valdaja.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

I.

10. AS Haltransa on vaidlustanud Keskkonnaministeeriumi toimingu (kirja), soovides seeläbi kaitsta enda õigusi, mis väidetavalt seonduvad vee erikasutusloa andmise menetlusega Paljassaare lahte ujuvdoki paigaldamisega. Kohtud on esitatud kaebust käsitlenud tuvastamis- ja kohustamiskaebusena.

Kassaator eristab vee erikasutusloa vajalikkuse seisukohalt ujuvdoki paigaldamist ja selle kasutamist. Vaidlust ei ole selles, et OÜ-le Netman Ships Repair on väljastatud vee erikasutusluba Paljassaare sadamas asuval vaidlusalusel ujuvdokil laevade remontimiseks. Kassaator on soovinud oma seisukohti ja vastuväiteid esitada aga avatud menetluses seoses ujuvdoki paigaldamisega. Ta on arvamusel, et ka ujuvdoki paigaldamiseks merre on vaja vee erikasutusluba ja et vastav menetlus Keskkonnaministeeriumis ka tegelikult toimus. Kassaator on veendunud, et just vaidlustatud Keskkonnaministeeriumi kiri võimaldas ujuvdoki paigaldamise ilma vee erikasutusloata ning ilma huvitatud isikuid (sh mereäärsel kinnistul hoonestusõigust omavat kassaatorit) kaasamata ja tema huve arvestamata.

11. VeeS § 6 lg 1 kohaselt toimub vee ja veekogu kasutamine avaliku kasutamisena või erikasutusena.

Vastavalt VeeS § 6 lg-le 2 on veekogu avalik kasutamine veekogu kasutamine igaühe poolt ilma veekogu seisundit mõjutavate ehitiste või tehnovahenditeta vastavalt sama seaduse paragrahvile 7. VeeS § 7 lg 1 sätestab, et veekogu avalik kasutamine on veevõtt, suplemine, veesport, veel ja jääl liikumine ja kalapüük seaduses sätestatud ulatuses.

Vee erikasutus on VeeS § 6 lg 3 kohaselt vee kasutamine veekogu või põhjaveekihi seisundit mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega vastavalt VeeS §-le 8. VeeS § 8 lg-s 2 sätestatakse, millistel juhtudel vee erikasutusluba on vaja.

12. Vastavalt VeeS § 9 lg-le 5 annab vee erikasutusloa merel Keskkonnaministeerium, välja arvatud juhul, kui merre juhitakse heitvett või teisi saastavaid aineid. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et vee erikasutusloa taotlemist ja taotluse menetlemist sellises korras, nagu sätestavad veeseaduse §-d 9 ja 91 ning keskkonnaministri 26. märtsi 2002. a määrusega nr 18 kinnitatud «Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid» (edaspidi Kord), ei ole toimunud.

Kassaatori ja halduskohtu hinnangul on hoolimata vorminõuete ja menetlusnormide ignoreerimisest Keskkonnaministeeriumis siiski toimunud ASi Lahesuu Sadam initsiatiivil vee erikasutusloa taotluse menetlus Paljassaare lahte ujuvdoki paigaldamiseks.

13. Vaidlustatud kirjas märkis Keskkonnaministeerium, et «juhul kui ei toimu veekogu süvendamist, veekogu põhja pinnase paigaldamist, ei uputata tahkeid aineid veekogusse ja vee kasutamisel ei muudeta vee füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi omadusi, ei pea Keskkonnaministeerium vajalikuks vee erikasutusloa väljastamist ujuvdoki paigaldamiseks Paljassaare sadamas».

Vastus on kooskõlas VeeS § 8 lg 2 punktides 6, 7 ja 9 sätestatuga. Käesoleva vaidluse raames ei ole eesmärgiks olnud välja selgitada, kas ainuüksi ujuvdoki paigaldamisega kaasneb mõni VeeS § 8 lg-s 2 loetletud mõjutustest.

14. Vee erikasutusloa taotlemist ja menetlust käsitledes tuleb käesolevas asjas kohaldada veeseaduse kuni 3. aprillini 2005 kehtinud redaktsiooni.

Vastavalt VeeS § 9 lg-le 7 ja korra §-le 4 toimub vee erikasutusloa menetlus taotleja algatusel. VeeS § 9 ja 91 kohaselt on vee erikasutusloa taotlemise ja andmise menetlus avatud menetlus, mille puhul arvestatakse veeseaduses sätestatud erisusi. VeeS § 91 lg-st 3 tulenevalt on mitte ainult puudutatud isikutel, vaid igaühel õigus esitada vee erikasutusloa taotluse suhtes kirjalikke ettepanekuid ja vastuväiteid VeeS § 9 lg-s 7 nimetatud aja jooksul. Vastavalt VeeS § 91 lg-le 4 korraldatakse avalik istung, kui see on vajalik asja õigeks lahendamiseks või vastanduvate huvide tasakaalustamiseks. Osundatud regulatsioonist võib põhimõtteliselt tuleneda ka sellise isiku kaebeõigus, kellel ei võimaldata vee erikasutusloa menetluses oma seisukohti avaldada.

15. Vee erikasutusluba on oma olemuselt eeskätt keskkonnaluba, mis annab õiguse kasutada teatud loodusressurssi – vett. AS Haltransa huvi osaleda vee erikasutusloa menetluses ei ole käesoleva kohtuasja materjalidest nähtuvalt mitte keskkonnakaitseline, vaid seondub tema sooviga tegelda ettevõtlusega sadamaalal. Sellele viitavad kaebuse esitaja väited varasemas kohtumenetluses, mille kohaselt tal on käimas menetlus merega piirnevale alale kai ehitamiseks ning ujuvdoki paigaldamisega on tekitatud olukord, kus mereäärse kinnistu hoonestusõiguse omanikul ei ole reaalset väljapääsu veekogule.

AS Haltransa ei ole käesolevas kohtumenetluses esile toonud tema enda ega üldisi keskkonnaalaseid huve ega seda, kuidas vee seisund mõjutab tema majandustegevust. Seetõttu puudus kaebuse esitajal kaebeõiguse eelduseks olev põhjendatud huvi väidetavalt vee erikasutusloa menetluse raames väljastatud kirja (toimingu) vaidlustamiseks.

II.

16. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et ujuvdoki paigaldamine toimus käesoleval juhul ilma vee erikasutusloata.

Nagu kolleegium märkis juba käesoleva otsuse punktis 14, toimub vee erikasutusloa menetlus taotleja algatusel ning sõltub järelikult sellest, kuidas isik hindab oma tegevuse mõju veekasutuse seisukohalt ja kas ta leiab, et sellega kaasnevad VeeS § 8 lg-s 2 nimetatud mõjutused või tegevused. Ilma vastava taotluseta ei ole vee erikasutusloa andmiseks pädeval organil võimalik vastatavat menetlust alustada. Kui veekasutusega siiski kaasnevad asjaolud, mis VeeS § 8 lg 2 kohaselt nõuavad vee erikasutusloa olemasolu, siis peavad sekkuma riiklikku järelevalvet teostavad asutused, kohaldades vajadusel seaduses sätestatud meetmeid.

17. Vastavalt 4. septembri 2003. a lepingule (halduskohtu tl 62–67) võimaldas AS Tallinna Sadam paigutada AS-l Lahesuu Sadam AS Tallinna Sadam Paljassaare sadama akvatooriumisse ujuvdoki ning kasutada seda laevade remondiks.

Sadamaseaduse § 5 kohaselt on sadama valdaja isik, kes valdab sadamat ning korraldab sadama tegevust tervikuna. SadamaS § 9 lg 1 kohaselt sätestab sadama eeskiri sadamateenuste osutamisel esitatavad nõuded, sh keskkonnaalased, ning need on kohustuslikud kõigile sadamas tegutsevatele või viibivatele isikutele. Kui sadama valdaja on võimaldanud ujuvvahendi paigaldamise sadama akvatooriumis, on ta tulenevalt SadamaS §-st 12 kohustatud tagama ka ohutuse ja korra sadamas.

Eelnimetatud lepingu kohaselt kohustati kasutajat (AS Lahesuu Sadam) kasutama akvatooriumi kooskõlas lepinguga, sadama eeskirjaga ning muude Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktidega ning tagama akvatooriumis muuhulgas ka kõigi keskkonnakaitse nõuete täpne täitmine. AS Lahesuu Sadam tegevust ujuvdoki paigaldamisel on pädevad kontrollima järelevalveasutused.

III.

18. Eeltoodu tõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kolleegium peab vajalikuks muuta vaid ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

19. Keskkonnaministeerium on palunud välja mõista lepingulise esindaja osutatud õigusabi eest kassatsiooniastmes 11 033 krooni. Kolleegiumi hinnangul on mõistlik ja põhjendatud mõista AS-lt Haltransa Keskkonnaministeeriumi kasuks välja õigusabikulu 5000 krooni.

Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Jüri PÕLD

/otsingu_soovitused.json