Väljaandja: Riigikohtu Halduskolleegium Akti liik: määrus Teksti liik: algtekst Jõustumise kp: 22.12.2005 Avaldamismärge: RT III 2006, 3, 30 3-3-1-73-05 Riigikohtu halduskolleegiumi 22. detsembri 2005. a kohtumäärus OÜ Fennimark kaebuses Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse nr 61 osalise tühistamise ja uue otsuse vastuvõtmiseks kohustamise nõudes RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-73-05 Määruse kuupäev 22. detsember 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi OÜ Fennimark kaebus Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse nr 61 osalise tühistamise ja uue otsuse vastuvõtmiseks kohustamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. oktoobri 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/634/05 Menetluse alus Riigikohtus OÜ Fennimark erikaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada OÜ Fennimark erikaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. oktoobri 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/634/05 ja Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2005. a määrus haldusasjas nr 3-1997/2004 OÜ Fennimark tühistamiskaebuse menetluse lõpetamise osas ning saata OÜ Fennimark kaebus Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse nr 61 tühistamiseks menetlemiseks Tallinna Halduskohtule. 3. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. OÜ Fennimark esitas 9. jaanuaril 2004 Eesti Haigekassa Harju osakonnale taotluse Tallinna linnas ja Harju maakonnas eriarstiabi (kroonilise neerupuudulikkuse ambulatoorne hemodialüüsravi ja nefroloogiline konsultatsioon) osutamise rahastamiseks perioodil 1. aprill 2004 – 31. märts 2005. Eesti Haigekassa juhatus keeldus 17. märtsi 2004. a otsusega nr 61 «Eesti Haigekassa piirkondlike osakondade poolt läbi viidud tervishoiuteenuse osutajate valiku kinnitamine» (lisa 4 «Eesti Haigekassa Harju osakonna lepingupartnerite valiku tulemused eriarstiabis» punkt 2) OÜ-ga Fennimark ravi rahastamise lepingu sõlmimisest ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg 2 ja lg 4 p 1 alusel põhjusel, et kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus on tagatud Tallinnas asuvate haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglate poolt, millest tulenevalt ei kuulutatud välja valikut hemodialüüsi teenuse osas Tallinnas ja Harjumaal. Otsuse p-ga 2 kohustas Eesti Haigekassa juhatus piirkondlike osakondade direktoreid teavitama otsusest kirjalikult kõiki lepingu taotluse esitanud tervishoiuteenuse osutajaid seitsme kalendripäeva jooksul otsuse tegemisest arvates ning anda otsusest teavitamise kirjas tervishoiuteenuse osutajatele arvamuste ja vastuväidete esitamiseks 14 kalendripäevane vastamise tähtaeg. 2. OÜ Fennimark esitas 5. augustil 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse osaliseks tühistamiseks ja Eesti Haigekassa kohustamiseks vaadata kaebuse esitaja taotlus uuesti läbi ning teha selle osas uus otsus. Kaebuse kohaselt tehti Eesti Haigekassa Harju osakonna 25. märtsi 2004. a kiri nr 1-6/2579 ja Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsus kaebuse esitajale teatavaks faksi teel 6. juulil 2004. Kaebuse esitaja varem nimetatud otsusest teadlik ei olnud ning selle olemasolu ei selgunud ka kaebuse esitaja kohtumistel Eesti Haigekassa Harju osakonna direktori Ado Viigi ja tema asetäitjaga. 3. Eesti Haigekassa leidis vastuses, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotles asja menetluse lõpetamist. Vaidlustatud otsus saadeti kaebuse esitajale ekslikult valel aadressil 25. märtsil 2004 ja õigel aadressil 31. märtsil 2004. Puudub alus arvata, et kaebuse esitaja nimetatud kirja kätte ei saanud, sest 10. mail 2004 toimunud kohtumisel A. Viigiga püüdis kaebuse esitaja veenda Eesti Haigekassat ümber otsustama. Kaebuse esitaja taotles ravi rahastamist alates 1. aprillist 2004, mistõttu pidi talle pärast seda kuupäeva olema selge, et tema taotlust ei rahuldatud ja ta oleks pidanud mõistliku aja jooksul astuma ise samme otsusest teadasaamiseks. Eesti Haigekassa teavitas kaebuse esitajat vaidlustatud otsuse sisust ka 29. juuni 2004. a kirjaga nr 1-6/4635, milles märgiti kaebuse esitajat puudutav informatsioon, sh ravi rahastamise lepingu sõlmimisest keeldumise faktiline ja juriidiline alus. Selle kirja kättetoimetamine on võrdsustatav haldusakti kättetoimetamisega. Eeldatavasti sai kaebuse esitaja kirja kätte posti kulgemiseks tavaliselt kuluva ajavahemiku (kolm tööpäeva) jooksul, seega hiljemalt 2. juulil 2004. Seetõttu on kaebus esitatud seaduses sätestatud 30-päevast tähtaega rikkudes. 4. Tallinna Halduskohus lõpetas 28. veebruari 2005. a määrusega haldusasja menetluse HKMS § 12 lg 3 alusel HKMS § 9 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja rikkumise tõttu. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamist kaebaja ei taotlenud, kuigi võimalus selleks oli tal olemas. RaKS ega Eesti Haigekassa seadus (EHS) ei reguleeri, kuidas tuleb teatavaks teha haigekassa juhatuse otsus piirkondlike osakondade poolt läbi viidud tervishoiuteenuse osutajate valiku kinnitamise kohta. Eesti Haigekassa Harju osakonna 25. märtsi 2004. a kiri ja Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsus saadeti kaebajale lihtkirjana valel aadressil ja see ei jõudnud adressaadini. Et 31. märtsil 2004 saadeti kaebajale otsus samuti lihtkirjana, pole võimalik selle kättetoimetamist tõendada. Antud juhul tõendavad otsuse väljasaatmist kaebajale väljavõtted Eesti Haigekassa dokumendihalduse programmist ja kirjade žurnaalist. Neid tõendeid ning kohtus üle kuulatud tunnistaja A. Viigi ütlusi kaebaja hilisema käitumisega koosmõjus hinnates luges kohus tõendatuks, et juba 10. mai 2004. a kohtumise ajal oli kaebaja teadlik sellest, et tema taotlust ei ole rahuldatud ja lepingut temaga ei ole sõlmitud. Kohtumisel ei arutatud kaebaja 9. jaanuari 2004. a taotlust ega antud lubadusi selle rahuldamiseks. Kohtumisel arutati võimalusi kaebajaga lepingu sõlmimiseks edaspidi. 25. augusti 2004. a kohtumine oli 10. mail 2004 alanud arutelu jätk ning 25. augusti 2004. a kohtumise protokollis on kaebaja esindaja Heiki Murula viidanud sellele, et juba mais toimunud kohtumisel arutati eelkõige lisahanke korraldamise ja selle alusel lepingu sõlmimise võimalusi, mitte aga kaebaja varasema taotluse rahuldamise võimalusi. Halduskohus leidis, et puudub alus kahelda A. Viigi antud ütluste tõepärasuses ning on usutav, et 10. mai 2004. a kohtumisel võis aru saada, et kaebaja on vaidlustatud otsuse kätte saanud ja on teadlik temaga lepingu mittesõlmimisest. Kaebaja ei ole väitnud, et ei ole 31. märtsil 2004 saadetud kirja kätte saanud ega olnud otsusest teadlik, vaid leidis, et otsuse lihtkirjaga saatmine ei vasta HMS-s sätestatud haldusakti kättetoimetamise viisidele ja seetõttu ei saa seda lugeda nõuetekohaselt kättetoimetatuks. Kaebaja esitas Eesti Haigekassale taotluse eriarstiabi osutamise rahastamiseks perioodil 1. aprill 2004 – 31. märts 2005. Seega oli kaebaja teadlik sellest, et juhul kui ravi rahastamise leping temaga sõlmitakse, jõustub see 1. aprillil 2004. Kui kaebaja ei olnud ka 1. aprilliks 2004 kätte saanud Eesti Haigekassa juhatuse otsust lepingu sõlmimisest keeldumise kohta, siis oli tal põhjendatult alust arvata, et temaga on otsustatud lepingut mitte sõlmida. Kaebajale pidi olema üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt, mis võib tema õigusi rikkuda. Kaebajal oli võimalik mõistliku aja jooksul astuda ise kohaseid samme selleks, et nimetatud haldusakt temale teatavaks tehtaks. Kaebaja väitis, et sai Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirjast esmakordselt teada, et temaga lepingu sõlmimisest on keeldutud ja vastavasisuline teade OÜ-le Fennimark edastatud. Halduskohus leidis, et kuivõrd nimetatud kirjas sisaldus ühene seisukoht lepingu sõlmimisest keeldumise ja selle põhjuste kohta ning keeldumise õigusliku alusena otsene viide vaidlustatud otsusele, oli kaebajal võimalus pärast kirja saamist kohe pöörduda haigekassa poole otsuse kättesaamiseks, mitte oodata 17. märtsi 2004. a otsuse väljavõtte ja 25. märtsi 2004. a kirja saamiseni faksi teel. Kohus leidis, et kaebaja ei ole ise üles näidanud vajalikku hoolsust, et võimalikult väikese viivitusega tuvastada tema õigusi rikkuva haldusakti olemasolu ja kasutada õigeaegselt võimalust oma kaebeõiguse teostamiseks. 5. OÜ Fennimark palus ringkonnakohtule esitatud erikaebuses tühistada halduskohtu määruse, lugeda kaebus esitatuks tähtaegselt ning saata asi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Erikaebuse esitaja leidis, et ka 6. juulil 2004 temale faksi teel saadetud väljavõte Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsusest oli puudulik, sest ei sisaldanud juhatuse otsuse preambulas sisaldunud viiteid otsuse õiguslikele alustele. Sellises olukorras ei saa erikaebuse esitaja arvates rääkida haldusakti teatavakstegemisest ja reaalse võimaluse loomisest tutvuda haldusakti sisuga. Haigekassa 29. juuni 2004. a kiri ei ole eraldiseisvana halduskohtus vaidlustatav. Seda saab käsitada pigem haldusakti olemasolu faktist teada andmisena, mitte haldusakti teatavakstegemise või kättetoimetamisena. Pärast otsusest teadasaamist astus kaebaja mõistliku aja jooksul kohaseid samme, et haldusakt temale teatavaks tehtaks, kuid vastustaja ei teinud seda korrektselt ka 6. juulil 2004 saadetud faksiga. Kaebuse esitaja 26. märtsil 2004 ega 31. märtsil 2004 saadetud kirju taotluses märgitud aadressil kätte pole saanud. Tõendatud ei ole, et A. Viik oleks 10. mail 2004 asetleidnud kohtumisel kaebaja esindajale andnud üle vaidlustatud haldusakti või loonud reaalse võimaluse sellega tutvumiseks. Vaidlustatud otsuse näol on tegemist kaebaja õigusi piirava haldusaktiga, mis tuli HMS § 62 lg 2 p 1 järgi teha adressaadile teatavaks kättetoimetamisega HMS 1. peatüki 7. jaos sätestatud korras, mida aga tehtud ei ole. HMS on ka RaKS-s ja EHS-s ettenähtud menetluse tulemusel antavate haldusaktide teatavakstegemise suhtes kohaldatav, sest nimetatud seadused ei näe ette asjakohaseid erireegleid. Vaidlustamistähtaeg hakkab kulgema alles siis, kui haldusakt on adressaadile kätte toimetatud ja haldusorgan suudab seda tõendada. Haldusakti andnud organi seaduserikkumine kättetoimetamismenetluses toob kaasa kättetoimetamise tühisuse, millest tulenevalt ei hakka kaebetähtaeg kulgema. Kohus ei arvestanud kaebaja väitega, et ta sai reaalse võimaluse tutvuda vaidlustatud haldusakti sisuga alles siis, kui halduskohus edastas talle vastustaja vastuse kaebusele koos lisadega. 6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium muutis 12. oktoobri 2004. a määrusega halduskohtu määruse põhjendusi, asendades need enda põhjendustega. Muus osas jättis ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse muutmata ja OÜ Fennimark erikaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et HKMS § 9 lg-d 1 ja 2 seovad kaebetähtaja kulgemahakkamise haldusakti teatavakstegemisega, mida üldseadusena reguleerib HMS. Eesti Haigekassa juhatus jättis vaidlustatud otsusega kaebaja taotluse rahuldamata ja keeldus soodustava haldusakti andmisest. HMS § 62 lg 5 järgi tuleb selline haldusakt teha kättetoimetamisega teatavaks isikule, kelle taotlus haldusakti andmiseks jäetakse rahuldamata. Postiga kättetoimetamise korral saadetakse dokument taotluses märgitud aadressil tähtkirjaga vastavalt HMS § 26 lg-le 1. Kui haldusorgan valib haldusakti kättetoimetamiseks mõne muu kättetoimetamise viisi ja tekib vaidlus selle üle, kas haldusakti adressaat on saanud kätte soodustava haldusakti andmisest keelduva haldusakti, on tõendamiskohustus haldusorganil. Kuigi väljavõtted Eesti Haigekassa dokumendihalduse programmist ja kirjade žurnaalist tõendavad kirjade väljasaatmist kaebajale 25. märtsil 2004 ja 31. märtsil 2004, puuduvad asjas tõendid selle kohta, et need kirjad oleksid kaebajani jõudnud. Kuna vaidlustatud otsust ei ole saadetud kaebajale seaduse nõuete kohaselt tähtkirjaga ning kaebaja eitab lihtkirjade saamist, siis on ebaõige üksnes tunnistaja A. Viigi ütlustele tuginedes asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse kättesaamine 31. märtsi 2004. a kirjaga on tõendatud. Ringkonnakohus ei jaganud kaebaja seisukohta, et Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja, mille kättesaamist OÜ Fennimark on tunnistanud, ei saa käsitada haldusakti teatavakstegemisena. Kohus leidis, et haldusakti teatavakstegemine võib tähendada ka adressaadile haldusakti kohta teabe edastamist määral, mis võimaldab tal anda haldusaktile hinnangu, otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse isiku õigusi või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul edastas Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirjaga nr 1-6/4635 kaebajale Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse nr 61 kohta teavet piisaval määral selleks, et kaebajal oleks võimalik otsustada, kas otsusega rikutakse tema õigusi või mitte. Asjaolu, et kaebaja sai Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse väljavõtte faksi teel kätte alles 6. juulil 2004, ei mõjuta otsuse teatavakstegemise fakti. Otsus tuleb lugeda kaebajale teatavaks tehtuks hiljemalt 29. juunil 2004, kuigi see toimus teatavakstegemise nõudeid rikkudes. Kuivõrd kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 29. juunil 2004, siis oli kaebuse esitamise viimane päev 29. juuli 2004. Halduskohus järeldas õigesti, et OÜ Fennimark esitas 5. augustil 2004 (postitempli kuupäev) tühistamis- ja kohustamisnõude pärast HKMS § 9 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaega ning ta ei ole taotlenud kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Asjas menetluse lõpetamine HKMS § 12 lg 3 alusel oli põhjendatud. Lisaks osundas ringkonnakohus asjaolule, et juba erikaebuse esitamise ajaks oli kaebuses esitatud kohustamisnõude rahuldamine muutunud praktiliselt võimatuks, sest kaebaja taotles Eesti Haigekassalt ravi rahastamise lepingu sõlmimist perioodiks 1. aprill 2004 kuni 31. märts 2005. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 7. OÜ Fennimark esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. oktoobri 2005. a määruse peale erikaebuse Riigikohtule taotlusega tühistada määrus osas, milles ringkonnakohus leidis, et halduskohus lõpetas kaebetähtaja möödalaskmise tõttu õigesti Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse osalise tühistamise taotluse menetluse, ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Erikaebuse esitaja leiab, et haldusakti teatavakstegemise (kättetoimetamise) eest vastutab akti andnud haldusorgan ise ja puudused akti teatavakstegemisel ei saa tuua kaasa negatiivseid tagajärgi haldusakti adressaadi jaoks. Ringkonnakohus ei ole vastanud erikaebuse esitaja väitele, et pärast vastustaja 29. juuni 2004. a kirja kättesaamist ja sellest haldusakti olemasolust teada saamist astus ta mõistliku aja jooksul samme, et haldusakt temale teatavaks tehtaks. Samas on ringkonnakohus jätnud tuvastamata asjaolu, millal kaebuse esitaja Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja kätte sai. 29. juuni 2004 on kirja koostamise, kuid mitte selle kättesaamise päevaks. Vastustaja on ise halduskohtule esitatud vastuses märkinud, et eeldatavasti võis kirja posti teel kohalejõudmiseks kuluda kuni kolm tööpäeva. Ringkonnakohus ei ole vajaliku põhjalikkusega võrrelnud vastustaja 29. juuni 2004. a kirja ja 6. juulil 2004 faksi teel saadud haldusakti väljavõtte sisu. Erikaebuse esitaja leiab, et kiri ei olnud piisavalt informatiivne, et vaidlustada seaduse nõuete kohaselt teatavaks tegemata haldusakti. Haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saanud kulgema hakata vastustaja kirjast. Ringkonnakohus võrdsustas 29. juuni 2004. a kirja sisuliselt haldusakti endaga, kuid uurimispõhimõtet rikkudes jättis tuvastamata selle, kas kirjas olid toodud kõik vajalikud viited haldusakti andmise faktilisele ja õiguslikule alusele ning vaidlustamise korrale. Erikaebuse esitaja leiab, et sai reaalse võimaluse tutvuda haldusaktiga alles siis, kui Eesti Haigekassa esitas selle Tallinna Halduskohtule ja halduskohus akti seejärel temale kätte toimetas, mistõttu ei olnud kaebuse esitamise ajaks möödunud HKMS § 9 lg-s 1 sätestatud tähtaeg ja kaebetähtaja ennistamist polnud tarvilik taotleda. 8. Eesti Haigekassa vaidleb kirjalikus vastuses erikaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Vastustaja leiab, et ei ole rikkunud HMS-s sätestatud haldusakti teatavakstegemise nõudeid, sest vaidlustatud Eesti Haigekassa haldusakt ei piiranud kaebuse esitaja õigusi ja selle puhul ei olnud nõutav teatavakstegemine kättetoimetamise teel. Eesti Haigekassal ei ole vastavalt RaKS § 36 lg-le 2 kohustust sõlmida rahastamise lepinguid kõigi tervishoiuteenuse osutajatega, samuti ei ole tervishoiuteenuse osutajal õigust nõuda endaga rahastamise lepingu sõlmimist. Seega ei saa otsust, millega keeldutakse rahastamise lepingu sõlmimisest põhjusel, et teenuse osutamiseks vajadus lihtsalt puudub, pidada isiku õigusi rikkuvaks või piiravaks haldusaktiks. Eesti Haigekassale ravi rahastamiseks taotluse esitanud isikute otsusest teavitamine kirjalikus vormis koos otsuse väljavõtte edastamisega on Eesti Haigekassa senises praktikas olnud tavaline. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et kuigi tõendatud ei ole Eesti Haigekassa 25. ja 31. märtsi 2004. a kirjade adressaadini jõudmine, on tuvastatud 29. juuni 2004. a kirja kättesaamine OÜ Fennimark poolt. Nimetatud kirjas toodi ära kogu vaidlusaluses otsuses erikaebuse esitajat puudutav informatsioon, sh ravi rahastamise lepingu sõlmimisest keeldumise faktiline ja juriidiline alus. Sellega tehti Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsus erikaebuse esitajale üheselt mõistetavalt teatavaks ja tal oli piisavalt informatsiooni otsuse vaidlustamiseks. Erikaebuse esitaja sai 29. juuni 2004. a kirja kätte hiljemalt posti tavaliseks kulgemiseks kuluva kolme tööpäeva jooksul, st 2. juulil 2004. Tühistamiskaebuse esitamiseks ettenähtud 30-päevane tähtaeg möödus sellisel juhul hiljemalt 1. augustil 2004. Kuigi ringkonnakohus tuvastas, et vaidlustatud haldusakt tehti erikaebuse esitajale teatavaks 29. juuni 2004. a kirjaga, oli erikaebuse esitaja tegelikkuses Eesti Haigekassa juhatuse otsusest teadlik juba hiljemalt 1. aprillil 2004 ning seda selgitati temale ka 10. mail 2004 toimunud kohtumisel. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab isik, kellel on kahtlus, et tema õigusi puudutav haldusakt on välja antud, ka ise selleks samme astuma, et talle haldusakt teatavaks tehtaks. Ringkonnakohus ei ole rikkunud uurimispõhimõtet sellega, et ei selgitanud välja, millal täpselt Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kiri adressaadini jõudis. Erikaebuse esitaja ei ole menetluses vastu vaielnud vastustaja eeldusele, et 29. juuni 2004. a kirja sai OÜ Fennimark kätte hiljemalt 2. juulil 2004. Selle Eesti Haigekassa eeldusega nõustus ka ringkonnakohus. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 9. Erikaebuses ei vaidlustata ringkonnakohtu määrust osas, mis puudutas esitatud kohustamiskaebuse menetluse lõpetamist. Erikaebuse esitaja ei sea kahtluse alla ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid, et Eesti Haigekassa poolt 26. märtsil 2004 ja 31. märtsil 2004 välja saadetud kirju OÜ Fennimark kätte ei saanud ning ei teadnud vaidlustatud otsusest enne 29. juuni 2004. a kirja kättesaamist. Küll aga on vaidlus selle üle, millal OÜ Fennimark tegelikult vastustaja 29. juuni 2004. a dateeringuga kirja kätte sai ning kas selle kirjaga saab lugeda vaidlustatud otsuse temale teatavaks tehtuks. 10. HKMS § 9 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 62 lg 5 kohaselt tehakse isikule, kelle taotlus haldusakti andmiseks jäetakse rahuldamata, haldusakti andmisest keeldumine teatavaks kättetoimetamisega. HMS § 26 lg 1 kohaselt dokumendi postiga kättetoimetamise korral saadetakse dokument menetlusosalisele taotluses märgitud aadressil tähtkirjaga. Seaduses või määruses sätestatud juhtudel võib dokumendi kätte toimetada lihtkirjaga või väljastusteatega tähtkirjaga. RaKS ega EHS Eesti Haigekassa haldusaktide teatavakstegemise korda ei reguleeri. RaKS ei sisalda ka üldviidet haldusmenetluse seaduse kohaldamisele selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele. Samas näeb RaKS § 35 lg 2 ette, et ravi rahastamise leping on haldusleping ja sellele kohaldatakse HMS 7. peatüki sätteid RaKS-s sätestatud erisusi arvestades. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt märkinud, et eriseaduses ettenähtud haldusmenetluses HMS kohaldamisele viitamata jätmisel tuleb HMS regulatsiooni siiski kohaldada, kui eriseadus ei reguleeri menetlust HMS-ga võrreldava mahu, tiheduse ja detailsusastmega ega taga isikule HMS-ga võrreldavat menetluslikku õiguskaitset (vt nt RKHK 4. aprilli 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-32-03, p 12 – RT III 2003, 11, 111). Seetõttu tuleb ka RaKS alusel läbiviidavas haldusmenetluses antavate haldusaktide teatavakstegemisel lähtuda HMS nõuetest (vt ka RKHK 5. mai 2005. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-12-05, p-d 10, 11 – RT III 2005, 17, 171). 11. Käesoleval juhul esitas OÜ Fennimark Eesti Haigekassale taotluse soodustava haldusakti andmiseks (otsus sõlmida temaga ravi rahastamise leping taotletud perioodiks). Eesti Haigekassa juhatus jättis 17. märtsi 2004. a otsusega taotluse rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et see haldusakt tuli HMS § 62 lg 5 kohaselt teha taotlejale kättetoimetamisega teatavaks HMS 1. peatüki 7. jaos sätestatud korras. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et nimetatud korras Eesti Haigekassa juhatuse otsust teatavaks tehtud ei ole. Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vaidlustatud haldusakti puhul ei olnud nõutav teatavakstegemine kättetoimetamisega. 12. Ringkonnakohus leidis, et Eesti Haigekassa 25. märtsi 2004. a kirja (välja saadetud 26. märtsil 2004) ja 31. märtsil 2004 välja saadetud kirja kättesaamine OÜ Fennimark poolt ei ole tõendatud. OÜ Fennimark esitas 9. jaanuaril 2004 Eesti Haigekassale avalduse eriarstiabi osutamise rahastamiseks perioodil 1. aprill 2004 kuni 31. märts 2005. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja taotluse alusel 1. aprilliks 2004 temaga ravi rahastamise lepingut ei olnud sõlmitud, pidi OÜ-le Fennimark olema pärast seda tähtpäeva üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt, mis võib tema õigusi rikkuda. Kaebajal oli mõistliku aja jooksul võimalik astuda ise samme selleks, et nimetatud haldusakt temale teatavaks tehtaks. Kaebuse esitaja seda ei teinud. Ringkonnakohus halduskohtu määruse selle osa kohta hinnangut ei andnud. Pooled on kohtumenetluses vaielnud selle üle, kas OÜ Fennimark esindajatel võis kohtumistel Eesti Haigekassa esindajatega jääda arusaamatuks, et nende taotluse rahuldamisest on keeldutud ning kas taotlejal oli alust loota, et vastustaja otsib endiselt võimalusi taotluse rahuldamiseks. Kohtud ei ole tuvastanud, et haldusorgan oleks kaebajat eksitanud lubadustega anda taotletud sisuga haldusakt tulevikus. Tuvastatud ei ole ka vastupidist. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud nimetatud küsimuste osas seisukoha võtma. Kuivõrd erikaebuses ei ole aga kohtumäärust vastavas osas vaidlustatud, siis kolleegium seda küsimust rohkem ei käsitle. 13. Erikaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohus jättis tuvastamata, millal OÜ Fennimark Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja tegelikult kätte sai, ja sidus kaebetähtaja kulgemahakkamise hetke ebaõigesti kirja koostamise, mitte aga selle kättesaamise päevaga. Erikaebuse esitaja viitab, et ka vastustaja on eeldanud, et kirja kohalejõudmiseks kulus kolm tööpäeva. Eesti Haigekassa märgib vastuses erikaebusele, et võib tõepoolest eeldada, et kiri jõudis adressaadini hiljemalt 2. juulil 2004 ning sellest päevast tuleks hakata arvestama kaebuse esitamise tähtaega. Vastustaja leiab, et selle mõttekäiguga nõustus ka ringkonnakohus. Riigikohtu halduskolleegium nõustub erikaebuse esitajaga selles, et sidudes kaebuse esitamise tähtaja 29. juuni 2004. a kirjaga, pidanuks ringkonnakohus tuvastama ka selle lihtkirja adressaadini jõudmise aja. Nõustuda ei saa vastustaja arvamusega, et ringkonnakohus lähtus Eesti Haigekassa selgitustest kirja kohalejõudmise osas, sest ringkonnakohus on kaebetähtaja viimaseks päevaks lugenud 29. juuli 2004. Samas ei ole kaebuse esitaja kohtumenetluses kordagi seadnud kahtluse alla vastustaja arvamust, et hiljemalt 2. juuliks 2004 oli kaebuse esitaja vastustaja 29. juuni 2004. a kirja kätte saanud. Seetõttu puudub asjas vaidlus selle üle, et Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja OÜ Fennimark poolt kättesaamise päevaks tuleb lugeda 2. juuli 2004. 14. Ringkonnakohus leidis vaidlustatud määruses, et Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja tuleb käsitada vaidlustatud Eesti Haigekassa juhatuse otsuse OÜ-le Fennimark teatavaks tegemisena, sest sellega edastas vastustaja kaebuse esitajale otsuse kohta teavet piisaval määral selleks, et kaebuse esitajal oleks võimalik otsustada, kas akt rikub tema õigusi või mitte. Riigikohtu halduskolleegium möönab, et haldusakti teatavakstegemiseks ei ole alati nõutav selle adressaadile tervikuna saatmine. Kolleegium on ka varem leidnud, et haldusakti teatavakstegemine tähendab adressaadile haldusakti kohta teabe edastamist, kusjuures teatavakstegemise viis peab võimaldama haldusaktile igakülgse hinnangu andmist, otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse isiku õigusi või mitte (vt RKHK 3. märtsi 2004. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-04, p 13 – RT III 2004, 8, 83). See kehtib eelkõige juhtudel, mil õigusaktid näevad ette haldusakti teatavakstegemise vabas vormis, kuid mõningatel juhtudel ka nende haldusaktide puhul, mis seaduse või määruse kohaselt tuleb teha teatavaks kättetoimetamisega. Haldusmenetluse seadus näeb haldusakti adressaadile kättetoimetamise kohustusliku haldusakti teatavakstegemise viisina ette nende aktide puhul, mis on adressaadi jaoks negatiivse toimega (HMS § 62 lg 2, lg 5). Neil juhtudel esineb eriti suur võimalus, et adressaat soovib haldusakti vaidlustada ning tarvilik on anda talle võimalikult täpset ja ammendavat teavet akti sisu kohta. Haldusaktiga tutvumata ei ole üldjuhul võimalik otsustada haldusakti sisu- ja vorminõuete (HMS §-d 55–57) järgimise üle, samuti haldusakti andja otsustuspädevuse üle. See tähendab, et haldusakti tekstiga tutvumata ei saa adressaat sageli anda hinnangut haldusakti õiguspärasusele ega otsustada selle vaidlustamise vajaduse üle. Menetlusosaliste õiguste tõhusa kaitse huvides tuleb juhul, kui seadus või määrus nõuab haldusakti kättetoimetamist, edastada adressaadile ühel HMS § 25 lg-s 1 nimetatud viisil haldusakti originaal või selle ametlikult kinnitatud koopia. Üldjuhul tuleb adressaadile kätte toimetada haldusakti terviktekst. Kui paljude isikute õigusi ja kohustusi reguleeritakse ühes haldusaktis, võib igale adressaadile kätte toimetada ka väljavõtte üksnes teda puudutava osaga. Väljavõttes peavad sisalduma muuhulgas haldusakti rekvisiidid, sissejuhatus ja resolutsioon, samuti märge selle kohta, kuidas on võimalik tutvuda haldusaktiga tervikuna (arvestades sealjuures võimalikke juurdepääsupiiranguid teisi isikuid puudutavatele andmetele). Haldusakti tervikteksti ja selle lisade kättetoimetamise nõudest võib põhjendatud juhtudel kõrvale kalduda ka olukorras, kus haldusakt või selle lisad on sedavõrd mahukad või suuremõõtmelised, et nende adressaadile kättetoimetamine oleks haldusakti andja jaoks ebamõistlikult koormav. Sellist otsustust ei tohi aga hea halduse põhimõtet silmas pidades (vt ka HMS § 5 lg 2) teha kergekäeliselt, sest see paneb adressaadile kohustuse astuda täiendavalt omapoolseid samme haldusaktiga tutvumiseks. 15. Ringkonnakohus luges käesolevas asjas Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse OÜ-le Fennimark teatavaks tehtuks Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirjaga. Kirjas viitas Eesti Haigekassa, et vastavalt RaKS § 36 lg-le 2 ei ole ta kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega ning ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle otsustamisel hindab haigekassa RaKS §-s 36 sätestatud tingimusi. Eesti Haigekassa ei kuulutanud välja valikut ambulatoorse eriarstiabi erialal nefroloogia osas, sest nefroloogia teenuse osas on Eesti Haigekassa Harju piirkonnas teenuse kättesaadavus statsionaarse teenusena tagatud ning seda silmas pidades on Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsusega nr 61 keeldutud OÜ-ga Fennimark lepingu sõlmimisest. Lisaks viitas Eesti Haigekassa, et OÜ-d Fennimark informeeriti temaga ravi rahastamise lepingu taotletud aastal sõlmimata jätmisest Eesti Haigekassa Harju osakonna 25. märtsi 2004. a kirjaga, millele oli lisatud väljavõte Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsusest, milles keeldumist põhjendati. Ringkonnakohtu arvates edastas Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirjaga OÜ-le Fennimark haldusakti kohta teavet piisaval määral, võimaldamaks adressaadil hinnata, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. 16. Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu käsitlusega ei nõustu. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul ei olnud Eesti Haigekassal objektiivset takistust toimetada adressaadile kätte vaidlusalune otsus (kahel leheküljel) ühes selle kaebajat puudutava lisaga (lisa 4) või konkreetselt kaebaja kohta käiva väljavõttega nimetatud lisast. Halduskohtus vaidlustatud Eesti Haigekassa juhatuse otsus ei ole sellise mahu ja laadiga haldusakt, mille seaduses sätestatud korras kättetoimetamine olnuks haigekassa jaoks ebamõistlikult koormav. Kaebuse esitaja tegutses õigesti, astudes pärast 29. juuni 2004. a kirjast 17. märtsi 2004. a otsuse olemasolust teada saades omapoolseid samme, et haldusakt temale teatavaks tehtaks. Vaidlustatud otsuse olemasolust sai OÜ Fennimark teada 2. juulil 2004 ning Eesti Haigekassa edastas talle 25. märtsi 2004. a kirja ja väljavõtte otsusest faksi teel 6. juulil 2004, seega tuleb 5. augustil 2004 esitatud kaebus lugeda tähtaegseks. 17. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kiri ei asendanud ka sisuliselt haldusakti kättetoimetamist. Kirjast puudusid haldusakti endaga võrreldes eelkõige mitmed viited akti õiguslikele alustele (otsuse preambulas sisalduvad viited, lisas 4 OÜ Fennimark taotluse rahuldamata jätmise põhjenduses märgitud viide RaKS § 36 lg 4 p-le 1) ja vaidlustamisviide. Kuigi keeldumise põhjused olid kirjas esitatud täielikult, võis nende lühidus ja üldsõnalisus anda adressaadile põhjust arvata, et tegemist on vaid haldusakti põhjenduste kokkuvõttega ning täpsema ülevaate saamiseks on vajalik otsuse teksti väljanõudmine. Halduskolleegiumi hinnangul on loetletud puudused sellised, mis ei võimalda võrdsustada Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja vaidlustatud otsuse kättetoimetamisega. 18. Eeltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsus tehti adressaadile teatavaks 6. juulil 2004, kuigi otsuse teatavakstegemine toimus seaduse nõudeid rikkudes. Samas ei ole see takistanud OÜ Fennimark poolt halduskohtule kaebuse esitamist, mistõttu tuleb 6. juuli teatavakstegemine lugeda piisavaks. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et asja materjalide kohaselt ei olnud erikaebuse esitajal takistust nõuda mõistliku aja jooksul pärast faksi teel haldusakti väljavõtte saamist Eesti Haigekassalt tutvumiseks välja vaidlustatud otsuse terviktekst. Halduskolleegium on ka varem leidnud, et kui haldusakti ei ole isikule küll teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil üheselt selge, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt, mis võib rikkuda tema õigusi, peab isik ise astuma mõistliku aja jooksul kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt RKHK 21. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-52-00, p 2; 1. oktoobri 2002. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-02, p 11; 8. oktoobri 2002. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-56-02, p 9 – RT III 2001, 1, 4; 2002, 24, 269; 25, 283). Sellest tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähtsust erikaebuse esitaja viide asjaolule, et Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse sai ta tervikuna kätte alles pärast selle halduskohtu poolt temale edastamist kaebusele esitatud vastuse lisana. 19. Eeltoodu alusel rahuldab Riigikohtu halduskolleegium OÜ Fennimark erikaebuse ja tühistab HKMS § 72 lg 1 p 5 alusel kohtute määrused tühistamiskaebuse menetluse lõpetamist puudutavas osas ning saadab vaidlustatud otsuse tühistamise kaebuse menetlemiseks Tallinna Halduskohtule. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN