Teksti suurus:

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni raskemetallide protokoll

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:22.06.2006
Avaldamismärge:RT II 2006, 4, 8

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni raskemetallide protokoll

Vastu võetud 24.06.1998

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni raskmetallide protokolliga ühinemise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni raskmetallide protokolli 2012. aasta muudatused [Raskmetallide 1998. aasta protokolli III lisa muutmine, otsus 2012/6]


 

Protokolliosalised,

olles otsustanud rakendada piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni;

tundes muret selle üle, et mõnede raskmetallide heitkogused levivad üle riigipiiride ja võivad kahjustada keskkonna ja majanduse seisukohast olulisi ökosüsteeme ning avaldada kahjulikku mõju inimeste tervisele;

pidades silmas, et põletusprotsessid ja tööstuslikud tootmisprotsessid on raskmetallide inimtekkeliste heitkoguste õhku sattumise peamised saasteallikad;

tunnistades, et raskmetallid on maapõue looduslik koostisosa ja et mitmed raskmetallid teatud olekus ja mõõdukas koguses on elusloodusele vajalikud;

võttes arvesse olemasolevaid teadus- ja tehnilisi andmeid raskmetallide heitkoguste, geokeemiliste protsesside ja atmosfääris edasikandumise kohta, nende mõju kohta inimese tervisele ja keskkonnale ning raskmetallide heitkoguste vähendamise viiside ja maksumuse kohta;

olles teadlikud, et raskmetallide õhku sattumisest põhjustatud õhusaaste vähendamiseks on välja töötatud asjaomased võtted ja saaste ohjamise viisid;

tõdedes, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) tegevuspiirkonda jäävate riikide majanduslik olukord on erinev ja et mõne riigi majandus on siirdejärgus;

olles kindlalt otsustanud võtta kasutusele meetmeid mõnede raskmetallide ja nende ühendite heitkoguste tekke ennetamiseks, vältimiseks või vähendamiseks, kohaldades ettevaatuspõhimõtet, mis on määratletud Rio de Janeiro keskkonna- ja arengukonverentsil vastuvõetud deklaratsiooni viieteistkümnendas põhimõttes;

veel kord kinnitades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riikidel suveräänne õigus kasutada oma ressursse vastavalt oma keskkonna- ja arengupoliitikale ning kohustus tagada, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli all toimuv tegevus ei kahjustaks teiste riikide keskkonda ega riikide jurisdiktsiooni alt välja jäävate piirkondade keskkonda;

pidades meeles, et raskmetallide heitkoguste vähendamiseks võetud meetmed aitavad kaasa ka keskkonna ja inimese tervise kaitsmisele väljaspool Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni piirkonda asuvatel aladel, kaasa arvatud Arktikas ja rahvusvahelistes vetes;

märkides, et mõnede raskmetallide heitkoguste vähendamine võib aidata kaasa ka teiste saasteainete heitkoguste vähendamisele;

olles teadlikud, et mõnede raskmetallide heitkoguste kontrolli all hoidmiseks ja nende vähendamiseks tuleb rakendada tõhusamaid abinõusid ning heitmete mõju uurimused võivad olla edasise tegevuse aluseks;

märkides erasektori ja vabaühenduste suurt panust raskmetallide mõju alaste teadmiste avardamise, heitkoguste vähendamise võimalike alternatiivsete võimaluste leidmise ja viiside väljatöötamise ning rakendamise vallas;

pidades silmas raskmetallide vähendamisega seotud tegevust riigi tasandil ja rahvusvahelistel foorumitel,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Mõisted

Protokollis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1. Konventsioon – 1979. aasta 13. novembril Genfis vastu võetud piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon.

2. EMEP (the Cooperative Programme for Monitoring and Evaluation of the Long-range Transmission of Air Pollutants in Europe) – piiriülese õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogramm.

3. Täitevorgan – konventsiooni täitevorgan, mis on asutatud konventsiooni artikli 10 lõike 1 kohaselt.

4. Komisjon – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjon.

5. Protokolliosalised – selle protokolli osalised, juhul kui kontekstist ei tulene teisiti.

6. EMEPi geograafiline rakendusala – piirkond, mis on kindlaks määratud piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni piiriüleste õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) pikaajalise finantseerimise 1984. aasta 28. septembri Genfi protokolli artikli 1 lõikes 4.

7. Raskmetallid – sellised püsivad metallid ja mõnel juhul poolmetallid, mille tihedus on suurem kui 4,5 g cm3 kohta, ning nende ühendid.

8. Heitkogus – punkt- või hajareostusallikast õhku paisatud saasteaine kogus.

9. Paikne saasteallikas – paikne ehitis, rajatis, mehhanism või seade, mis otseselt või kaudselt põhjustab või võib põhjustada I lisa nimekirja kantud raskmetallide heitkoguste sattumist õhku.

10. Uus paikne saasteallikas – paikne saasteallikas, mille ehitamist või olulist ümberkorraldamist alustatakse kaks või enam aastat i) pärast selle protokolli jõustumist või ii) pärast I, II lisas selliste muudatuste tegemist, mis sätestavad selle protokolli kehtivuse kõnesoleva paikse saasteallika suhtes. Seda, kas ümberkorraldus on piisav või mitte, otsustab pädev riigiasutus, võttes arvesse sellist faktorit nagu ümberkorralduste kasulikkus keskkonnale.

11.  Suurte paiksete saasteallikate kategooria – paiksete saasteallikate kategooria, mis on kantud II lisasse ja mis põhjustab mõne I lisasse kantud raskmetalli osas vähemalt 1% protokolliosalise paiksetest saasteallikatest pärinevast summaarsest heitkogusest I lisa kohaselt määratud baasaastal.

Artikkel 2. Eesmärk

Protokolli eesmärk on vähendada inimtegevuse tagajärjel tekkinud raskmetallide heitkoguseid, mis levivad üle riigipiiride ning tõenäoliselt avaldavad märkimisväärset kahjulikku mõju inimese tervisele või keskkonnale.

Artikkel 3. Põhikohustused

1. Kõik protokolliosalised vähendavad kõigi I lisas nimetatud raskmetallide aastaseid heitkoguseid, võrreldes I lisa kohaselt määratud baasaasta heitkoguste tasemega, võttes tõhusaid ja selles olukorras sobivaid meetmeid.

2. Kõik protokolliosalised võtavad IV lisas esitatud ajagraafikust kinni pidades kasutusele:
a) parima võimaliku tehnika (arvestades III lisa) suurte paiksete saasteallikate kategooria igas uues paikses saasteallikas, mille jaoks III lisas on nimetatud parim võimalik tehnika;
b) V lisas esitatud piirväärtused suurte paiksete saasteallikate kategooria iga uue paikse saasteallika suhtes. Alternatiivse võimalusena võivad protokolliosalised rakendada teisi heitkoguste vähendamise strateegiaid, mille abil saavutatakse samaväärne tulemus;
c) parima võimaliku tehnika (arvestades III lisa) suurte paiksete saasteallikate kategooria igas olemasolevas paikses saasteallikas, mille jaoks III lisas on nimetatud parim võimalik tehnika. Alternatiivse võimalusena võivad protokolliosalised rakendada teisi heitkoguste vähendamise strateegiaid, mille abil saavutatakse samaväärne tulemus;
d) V lisas esitatud piirväärtused suurte paiksete saasteallikate kategooria iga olemasoleva paikse saasteallika suhtes niivõrd, kui see on tehniliselt ja majanduslikult otstarbekas. Alternatiivse võimalusena võivad protokolliosalised rakendada teisi heitkoguste vähendamise strateegiaid, mille abil saavutatakse samaväärne tulemus.

3. Kõik protokolliosalised võtavad vastavalt VI lisas esitatud ajagraafikule ja tingimustele meetmeid toodete kontrolli tõhustamiseks.

4. Kõik protokolliosalised võiksid VII lisast lähtudes kaaluda täiendavate tootehaldusmeetmete võtmist.

5. Kõik protokolliosalised töötavad välja I lisasse kantud raskmetallide heitkoguste registri ja peavad seda. Need protokolliosalised, kes jäävad geograafiliselt EMEPi tegevuspiirkonda, peaksid miinimumnõudena rakendama EMEPi juhtivorgani väljatöötatud metoodikaid, ning need protokolliosalised, kes jäävad sellest piirkonnast väljapoole, peaksid kasutama juhistena täitevorgani tööplaani alusel väljatöötatud metoodikaid.

6. Protokolliosalised, kes pärast selle artikli lõigete 2 ja 3 rakendamist ei suuda täita lõikes 1 sätestatud nõudmisi mõne I lisasse kantud raskmetalli suhtes, vabastatakse lõikes 1 nimetatud kohustusest selle raskmetalli suhtes.

7. Protokolliosalised, kelle territooriumi üldpindala on suurem kui 6 000 000 km2, vabastatakse lõike 2 punktides b, c ja d sätestatud kohustustest juhul, kui nad näitavad, et hiljemalt kaheksa aasta möödumisel pärast protokolli jõustumist on nad vähendanud II lisas nimetatud saasteallikakategooriatest väljapaisatavate kõigi I lisa nimekirja kantud raskmetallide aastast heitkogust vähemalt 50%, võrreldes nende kategooriate heitkogustega I lisa alusel määratud baasaastal. Protokolliosalised, kes soovivad oma tegevust arendada selle lõike kohaselt, teatavad sellest protokollile alla kirjutades või sellega ühinedes.

Artikkel 4. Teabe ja tehnoloogia vahetamine

1. Vastavalt oma seadustele, määrustele ja praktikale aitavad protokolliosalised kaasa raskmetallide heitkoguste vähendamise tehnoloogiate vahetamisele, sealhulgas vahetustele, mis ergutavad tootehaldusmeetmete arendamist ja parima võimaliku tehnika kasutuselevõttu, pöörates erilist tähelepanu:
a) olemasolevate tehnoloogiate vahetamisele kommertsalustel;
b) otsesidemetele ja koostööle tööstuses, sealhulgas ühisettevõtetele;
c) informatsiooni- ja kogemustevahetusele;
d) tehnilise abi andmisele.

2. Protokolliosalised loovad lõikes 1 märgitud tegevuse arendamiseks soodsad tingimused sel viisil, et arendavad koostööd ning kontakte sobivate organisatsioonide ning era- ja riigisektori esindajatega, kes võivad osutada projekteerimis- ja inseneriteenuseid, varustada vajalike seadmetega ning anda finantsabi.

Artikkel 5. Poliitika, strateegiad, programmid, meetmed ja teave

1. Kõik protokolliosalised töötavad põhjendamatu viivituseta välja protokollist tulenevate kohustuste täitmise strateegia, poliitika ja programmid.

2. Protokolliosalised võivad lisaks eelnevale:
a) rakendada majandushoobasid, et soodustada raskmetallide heitkoguste vähendamist majanduslikult otstarbekal viisil;
b) töötada välja valitsuse ja tööstuse vahelisi lepinguid ning vabatahtlikke kokkuleppeid;
c) soodustada ressursside ja tooraine otstarbekamat kasutamist;
d) soodustada vähem saastavate energiaallikate kasutuselevõttu;
e) võtta meetmeid vähem saastava transpordisüsteemi väljaarendamiseks;
f) võtta meetmeid, et järk-järgult kasutusest kõrvaldada mõnede raskmetallide heitkoguseid põhjustavad tootmisprotsessid, mida on võimalik asendada tööstuslikus mastaabis kasutatavate alternatiivsete tehnoloogiatega;
g) võtta meetmeid saastamise vältimist ja vähendamist soodustavate puhtamate tootmisprotsesside väljatöötamiseks ja rakendamiseks.

3. Protokolliosalised võivad rakendada rangemaid abinõusid kui protokollis on sätestatud.

Artikkel 6. Uurimis- ja arendustegevus ning seire

Protokolliosalised soodustavad uurimis- ja arendamistööd, seiret ja koostööd (pöörates põhitähelepanu I lisasse kantud raskmetallidele), mis on seotud muu hulgas:
a) heitkoguste, nende kauglevi, sadestustasemete ning nende modelleerimisega; elusas ja eluta keskkonnas leiduvate raskmetallide tasemetega, vastavate metoodikate ühtlustamise korra väljatöötamisega;
b) saasteainete levikuteede ja tüüpökosüsteemides sisaldumise kindlaksmääramisega;
c) saasteainete mõjuga inimese tervisele ja keskkonnale, sealhulgas selle mõju kvantitatiivse hinnanguga;
d) parima võimaliku tehnika ja praktika rakendamisega ning meetoditega, mida protokolliosalised heitkoguste vähendamiseks kasutavad või välja töötavad;
e) üht või mitut raskmetalli sisaldavate toodete ja jäätmete kogumise, ringlussevõtu ja vajaduse korral kõrvaldamisega;
f) metoodikatega, kus alternatiivsete vähendamisstrateegiate hindamisel võetakse arvesse ka sotsiaalseid ja majandustegureid;
g) mõjul põhineva lähenemisviisiga, kus vajalikku informatsiooni, sealhulgas selle lõike punktide a–f rakendamisel saadud informatsiooni keskkonnas mõõdetud või modelleeritud raskmetallide tasemete, saasteainete levikuteede ning inimese tervisele ja keskkonnale avaldatava mõju kohta, kasutatakse tulevaste optimeeritud, majanduslikke ja tehnoloogilisi aspekte arvestavate vähendamisstrateegiate formuleerimiseks;
h) raskmetallide asemel alternatiivsete ainete kasutamisega VI ja VII lisas märgitud toodetes;
i) informatsiooni kogumisega toodetes leiduvate raskmetallide tasemete kohta, raskmetallide heitmete õhku sattumise tõenäosuse kohta nende toodete tootmise, töötlemise, turustamise, kasutamise ja kõrvaldamise ajal ning selliste heitkoguste vähendamise viiside kohta.

Artikkel 7. Aruandlus

1. Arvestades riigi õigusakte, mis käsitlevad ärialase teabe konfidentsiaalsust:
a) edastab iga protokolliosaline komisjoni täitevsekretäri kaudu täitevorganile regulaarselt, nagu protokolliosalised täitevorganis kokku lepivad, protokolli sätete täitmiseks rakendatud abinõude aruande,
b) iga EMEPi geograafilisel rakendusalal asuv protokolliosaline edastab komisjoni täitevsekretäri kaudu EMEPile regulaarselt, nagu EMEPi juhtivorgan on kindlaks määranud ja protokolliosalised täitevorgani istungjärgul heaks kiitnud, I lisasse kantud raskmetallide heitkoguste tasemete alast informatsiooni, kasutades miinimumvariandina EMEPi juhtivorgani täpsustatud ajalist ja ruumilist jaotust ning metoodikaid. Protokolliosalised, kes jäävad geograafiliselt väljapoole EMEPi tegevuspiirkonda, edastavad täitevorganile analoogset informatsiooni vastava nõude saamise korral. Lisaks eelnevale koguvad ja edastavad protokolliosalised vastavalt vajadusele olulist informatsiooni ka teiste raskmetallide heitkoguste kohta, võttes arvesse EMEPi juhtivorgani ja täitevorgani juhiseid metoodikate ning ajalise ja ruumilise jaotuse kohta.

2. Selle artikli lõike 1 punktis a nõutud informatsioon edastatakse vastavuses aruandluse sisu ja vormi käsitleva otsusega, mille protokolliosalised täitevorgani istungjärgul vastu võtavad. Selle otsuse nõuded vaadatakse vajaduse korral uuesti läbi, et määrata kindlaks aruande sisu ja vormi täiendavad lisanõuded.

3. EMEP edastab informatsiooni raskmetallide heitmete kauglevi ja sadestumise kohta aegsasti enne täitevorgani iga-aastast istungjärku.

Artikkel 8. Arvutused

EMEP esitab aegsasti enne täitevorgani iga-aastast istungjärku täitevorganile EMEPi geograafilisel rakendusalal raskmetallide heitkoguste riigipiire ületavate voogude ja sadestumise arvutused, mis on tehtud asjakohaseid mudeleid ja mõõtmisi kasutades. EMEPi geograafiliselt rakendusalalt väljapoole jäävatel aladel kasutatakse seal asuvate konventsiooniosaliste tegelikele tingimustele sobivaid mudeleid.

Artikkel 9. Kohustuste täitmine

Protokolliosaliste protokollist tulenevate kohustuste täitmist kontrollitakse regulaarselt. Asjakohaseid ülevaateid koostab täitevorgani 15. istungjärgu otsusega nr 1997/2 asutatud rakenduskomitee, kes teeb täitevorgani koosolekul ka sellekohaseid ettekandeid, lähtudes eespool nimetatud otsuse lisast ning kõigist selle lisa muudatustest.

Artikkel 10. Aruannete läbivaatamine täitevorgani koosolekutel

1. Protokolliosalised vaatavad konventsiooni artikli 10 lõike 2 punkti a alusel täitevorgani istungjärgul läbi konventsiooniosaliste, EMEPi ja teiste allstruktuuride esitatud informatsiooni ning käesoleva protokolli artiklis 9 märgitud rakenduskomitee aruanded.

2. Protokolliosalised kontrollivad täitevorgani istungjärkudel, millised on edusammud protokollis märgitud kohustuste täitmisel.

3. Protokolliosalised vaatavad täitevorgani istungjärkudel uuesti läbi, kas protokollis märgitud kohustused on piisavad ja tõhusad.
a) Seejuures võetakse arvesse parimat olemasolevat raskmetalliheitmete sadestumise mõju alast teaduslikku informatsiooni, tehnoloogia arengu hinnanguid ja muutuvaid majandustingimusi;
b) selle tegevuse käigus, pidades silmas protokolli raames tehtavaid uuringuid, järelevalvet, koostööd ja arendustööd:
i) antakse hinnang protokolli eesmärkide täitmisel saavutatud edusammudele;
ii) antakse hinnang, kas heitkoguste tasemete vähendamine allapoole protokollis nõutud taset annab mingi lisaefekti kahjuliku mõju vähendamisel inimese tervisele ja/või keskkonnale;
iii) analüüsitakse, kas mõjul põhineva lähenemisviisi rakendamiseks vajalik baas on piisav.
c) Protokolliosalised täpsustavad materjalide läbivaatamise korra, viisid ja aja täitevorgani istungjärgul.

4. Lõikes 3 nimetatud läbivaatamise järeldustest lähtudes töötavad protokolliosalised pärast arutelu esimesel võimalusel välja edasise tegevuskava I lisasse kantud raskmetallide heitkoguste õhku paiskamise vähendamiseks.

Artikkel 11. Vaidluste lahendamine

1. Kui kahe või enama protokolliosalise vahel tekib vaidlus protokolli tõlgendamise või rakendamise üle, püüavad nad selle lahendada läbirääkimiste teel või muul nende enda valitud rahumeelsel viisil. Vaidluses osalevad protokolliosalised teavitavad vaidlusküsimusest täitevorganit.

2. Protokolli ratifitseerides, heaks kiites, sellega ühinedes või hiljem võib protokolliosaline, kes ei ole piirkonna majanduskoostöö organisatsioon, esitada kirjaliku deklaratsiooni selle kohta, et ta tunnistab protokolli tõlgendamist või kohaldamist käsitleva vaidluse korral üht või mõlemat kahest järgmisest vaidluse lahendamise viisist ipso facto kohustuslikuna ning peab seda ilma erileppeta kohustuslikuks ka protokolliosalise suhtes, kes on võtnud endale samasuguse kohustuse:
a) vaidlusküsimuse andmine Rahvusvahelisse Kohtusse või
b) vaidlusküsimuse andmine vahekohtusse korra kohaselt, mille protokolliosalised võtavad nii kiiresti kui võimalik täitevorgani koosolekul vastu vahekohut käsitleva lisana.

Protokolliosaline, kes on piirkonna majanduskoostöö organisatsioon, võib esitada samasuguse deklaratsiooni vahekohtu suhtes lõike 2 punktis b nimetatud korra kohaselt.

3. Lõike 2 kohaselt tehtud deklaratsioon on jõus, kuni selle kehtivus deklaratsiooni sätete kohaselt lõpeb või veel kolm kuud pärast deklaratsiooni tagasivõtmist käsitleva kirjaliku teate esitamist hoiulevõtjale.

4. Uus sellesisuline deklaratsioon, deklaratsiooni tagasivõtmine või deklaratsiooni kehtivuse lõppemine ei mõjuta mingil moel Rahvusvahelises Kohtus või vahekohtus käimasolevat menetlust, välja arvatud juhul, kui vaidluses osalevad protokolliosalised lepivad kokku teisiti.

5. Kui pärast 12 kuu möödumist ajast, kui üks protokolliosaline on teatanud teisele nendevahelise vaidlusküsimuse olemasolust, ei ole protokolliosalised suutnud vaidlust lõikes 1 märgitud viisidel lahendada, allutatakse vaidlusküsimus ükskõik kumma vaidluses osaleva protokolliosalise nõudmisel lepitusmenetlusele, välja arvatud juhul, kui vaidluspooled on nõustunud samade lõikes 2 märgitud vaidluse lahendamise viisidega.

6. Lõike 5 sätete täitmiseks moodustatakse lepituskomisjon. Komisjoni kuulub võrdne arv protokolliosaliste, või kui lepitusmenetluses on mitmel protokolliosalisel ühine huvi, nende poolt ühiselt määratud liikmeid, ning esimees, kelle valivad sel viisil määratud komisjoniliikmed. Komisjon töötab välja soovitusliku otsuse, mida vaidluses osalevad protokolliosalised heas usus arvestavad.

Artikkel 12. Lisad

Protokolli lisad on protokolli lahutamatud osad. III ja VII lisa on soovituslikku laadi.

Artikkel 13. Protokollis tehtavad muudatused

1. Protokolliosaline võib teha ettepaneku protokolli muuta.

2. Muudatusettepanekud esitatakse kirjalikult komisjoni täitevsekretärile, kes edastab need kõigile pooltele. Protokolliosalised arutavad muudatusettepanekuid täitevorgani järgmisel istungjärgul tingimusel, et täitevsekretär edastab muudatusettepanekud pooltele vähemalt üheksakümmend päeva enne istungjärku.

3. Protokolli ja protokolli I, II, IV, V ja VI lisa muudatused võetakse vastu täitevorgani istungjärgust osavõtvate protokolliosaliste konsensuse alusel ning need jõustuvad muudatused heaks kiitnud protokolliosaliste suhtes üheksakümnendal päeval pärast seda, kui kaks kolmandikku nimetatud protokolliosalistest on andnud oma heakskiitmiskirjad hoiulevõtjale hoiule. Muu protokolliosalise suhtes jõustuvad muudatused üheksakümnendal päeval pärast seda, kui ta on andnud nende heakskiitmiskirja hoiulevõtjale hoiule.

4. III ja VII lisa muudatused võetakse vastu täitevorgani istungjärgust osavõtvate protokolliosaliste konsensuse alusel. Üheksakümne päeva möödumisel päevast, kui komisjoni täitevsekretär edastab muudatusettepanekud kõigile protokolliosalistele, jõustuvad nende lisade muudatusettepanekud nende protokolliosaliste suhtes, kes ei ole käesoleva artikli lõike 5 kohaselt edastanud asjaomast kirjalikku teadet hoiulevõtjale, eeldades, et vähemalt 16 protokolliosalist sellist teadet ei esita.

5. Protokolliosalised, kes ei soovi III või VII lisa muudatust heaks kiita, teatavad sellest kirjalikult hoiulevõtjale üheksakümne päeva jooksul muudatusettepaneku vastuvõtmisteadaande kuupäevast arvates. Hoiulevõtja teatab viivitamatult kõigile protokolliosalistele iga sellise teate saamisest. Protokolliosaline võib igal ajal asendada eelmise teate kirjaga, milles ta teatab muudatusettepaneku heakskiitmisest, ning selle protokolliosalise suhtes jõustub lisa muudatus heakskiitmiskirja hoiulevõtjale hoiule andmisest arvates.

6. Kui tehakse ettepanek protokolli I, VI või VII lisasse teatud raskmetalli, tootekontrollimeetme, toote või tootegrupi lisamiseks:
a) peab sellise ettepaneku tegija andma täitevorganile tema otsuses nr 1998/1 nõutud informatsiooni, võttes arvesse kõiki selle otsuse muudatusi;
b) protokolliosalised annavad muudatusettepanekule hinnangu kooskõlas täitevorgani otsuses nr 1998/1 ettenähtud korraga, võttes arvesse kõiki selle otsuse muudatusi.

7. Täitevorgani otsuse nr 1998/1 muudatuse võtavad protokolliosalised vastu täitevorgani koosolekul konsensuse alusel ning see jõustub kuuekümnendal päeval selle vastuvõtmisest arvates.

Artikkel 14. Allakirjutamine

1. Protokoll on allakirjutamiseks avatud 24. juunist 25. juunini 1998 Taanis Århusis ning seejärel kuni 21. detsembrini 1998 New Yorgis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris komisjoni liikmesriikidele ja riikidele, kellel on Majandus- ja Sotsiaalnõukogu 28. märtsi 1947. aasta resolutsiooni nr 36 (IV) lõike 8 kohaselt komisjoni juures nõuandev staatus, ning komisjoni suveräänsetest liikmesriikidest moodustatud piirkonna majanduskoostöö organisatsioonidele, kes on pädevad pidama protokolliga reguleeritavates küsimustes läbirääkimisi ning sõlmima ja rakendama sellealaseid rahvusvahelisi kokkuleppeid, tingimusel et need riigid ja organisatsioonid on konventsiooniosalised.

2. Piirkonna majanduskoostöö organisatsioonid võivad oma pädevusse kuuluvates küsimustes teostada oma nimel õigusi ja täita kohustusi, mis selle protokolliga on nende liikmesriikidele määratud. Sel juhul ei ole organisatsiooni liikmesriikidel õigust oma õigusi eraldi teostada.

Artikkel 15. Ratifitseerimine, heakskiitmine või ühinemine

1. Allakirjutanud protokolliosalised peavad protokolli ratifitseerima või heaks kiitma.

2. Protokoll on alates 21. detsembrist 1998 ühinemiseks avatud artikli 14 lõike 1 nõuetele vastavatele riikidele ja organisatsioonidele.

Artikkel 16. Hoiulevõtja

Ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes täidab hoiulevõtja funktsioone.

Artikkel 17. Jõustumine

1. Protokoll jõustub üheksakümnendal päeval pärast seda, kui hoiulevõtjale antakse hoiule kuueteistkümnes ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskiri.

2. Artikli 14 lõikes 1 märgitud iga riigi või organisatsiooni suhtes, kes ratifitseerib või kiidab heaks protokolli või ühineb sellega pärast kuueteistkümnenda ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmist, jõustub protokoll üheksakümnendal päeval pärast seda, kui see protokolliosaline on andnud hoiule oma ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja.

Artikkel 18. Väljaastumine

Pärast viie aasta möödumist protokolli jõustumisest protokolliosalise suhtes võib protokolliosaline protokollist alati välja astuda, teatades sellest kirjalikult hoiulevõtjale. Väljaastumine jõustub üheksakümnendal päeval pärast seda, kui hoiulevõtja on sellekohase kirjaliku teate kätte saanud, või väljaastumisteates täpsustatud hilisemal kuupäeval.

Artikkel 19. Autentsed tekstid

Protokolli originaal, mille inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Selle kinnituseks on täievolilised isikud protokollile alla kirjutanud.

Koostatud kahekümne neljandal juunil tuhande üheksasaja üheksakümne kaheksandal aastal Århusis (Taanis).


I lisa

ARTIKLI 3 LÕIKES 1 VIIDATUD RASKMETALLID JA KOHUSTUSTE BAASAASTA

Raskmetallid Baasaasta
Kaadmium (Cd) 1990 või mingi muu aasta vahemikus 1985–1995 (1995. a kaasa arvatud), mille protokolliosaline täpsustab protokolli ratifitseerimise, heakskiitmise või sellega ühinemise ajal
Plii (Pb) 1990 või mingi muu aasta vahemikus 1985–1995 (1995. a kaasa arvatud), mille protokolliosaline täpsustab protokolli ratifitseerimise, heakskiitmise või sellega ühinemise ajal
Elavhõbe (Hg) 1990 või mingi muu aasta vahemikus 1985–1995 (1995. a kaasa arvatud), mille protokolliosaline täpsustab protokolli ratifitseerimise, heakskiitmise või sellega ühinemise ajal


II lisa

PAIKSETE SAASTEALLIKATE KATEGROORIAD

I. Sissejuhatus

1. Käesolevas lisa ei käsitle uurimis- ja arendustööks ning uute toodete ja tootmisprotsesside katsetamiseks kasutatavaid seadmeid ega nende osi.

2. Allpool nimetatud künnisvõimsused viitavad tavaliselt tootmisvõimsustele või -mahtudele. Kui töötaja täidab mitut sarnast tööülesannet samade seadmetega või samas kohas, siis nende tööde maht liidetakse.

II. Kategooriate nimekiri

Kategooria Kategooria kirjeldus
1 Põletusseadmed, mille arvestatud neto-soojusvõimsus ületab 50 MW
2 Metallimaakide (kaasa arvatud sulfiidsed maagid) või nende kontsentraatide särdamis- või paagutamisseadmed, mille võimsus ületab 150 tonni paagutatud rauamaaki või kontsentraati päevas ja 30 tonni paagutatud särratud vaske, pliid või tsinki päevas, samuti kulla- ja elavhõbedamaagi töötlemisprotsesside seadmed.
3 Malmi või terase tootmise seadmed (esmane või sekundaarne sulatamine, kaasa arvatud elektrilised kaarahjud), sealhulgas pideva metallivalu seadmed võimsusega üle 2,5 tonni tunnis.
4 Mustade metallide valukojad tootmisvõimsusega üle 20 tonni päevas.
5 Seadmed maakidest, kontsentraatidest või sekundaarsest toorainest vase, plii ja tsingi tootmiseks metallurgiaprotsesside käigus, kui maakide töötlemiseks kasutatavate seadmete võimsus ületab 30 tonni metalli päevas ja sekundaarse tooraine töötlemiseks kasutatavate seadmete võimsus 15 tonni metalli päevas ning samuti elavhõbeda esmase tootmisprotsessi seadmed.
6 Seadmed vase, plii ja tsingi, sealhulgas nende metallide sulamite sulatamiseks (rafineerimiseks, valuks jne), kaasa arvatud nende korduvkasutamine, kui seadmete plii sulatamisvõimsus ületab 4 tonni päevas ning tsingi ja vase sulatamisvõimsus 20 tonni päevas.
7 Seadmed tsemendiklinkri tootmiseks pöördahjudes, mille tootmisvõimsus ületab 500 tonni päevas, või teistes ahjudes, mille tootmisvõimsus ületab 50 tonni päevas.
8 Klaasi tootmise seadmed, kus tootmisprotsessis kasutatakse pliid ja mille sulatamisvõimsus ületab 20 tonni päevas.
9 Seadmed kloorileelise tootmiseks elektrolüüsi teel, kasutades elavhõbedameetodit.
10 Seadmed ohtlike või meditsiinijäätmete põletamiseks, kui seadmete võimsus ületab 1 tonni tunnis, või ohtlike ja meditsiinijäätmete koospõletamiseks, nagu on sätestatud riigi õigusaktides.
11 Seadmed olmejäätmete põletamiseks, kui nende võimsus ületab 3 tonni tunnis, või olmejäämete koospõletamiseks, nagu on sätestatud riigi õigusaktides.


III lisa

PARIM VÕIMALIK TEHNIKA II LISAS NIMETATUD SAASTEALLIKATE KATEGOORIATEST PÄRINEVATE
RASKMETALLIDE JA NENDE ÜHENDITE HEITKOGUSTE VÄHENDAMISEKS

I. Sissejuhatus

1. Käesoleva lisa eesmärk on aidata protokolliosalistel kindlaks määrata parim võimalik tehnika, mis võimaldaks täita protokollist tulenevaid kohustusi.

2. Parim võimalik tehnika tähendab töövõtete ja meetodite arengu kõige efektiivsemat ja eesrindlikumat taset, mis tagab tehnoloogia praktilise sobivuse saasteainete heitkoguste piirväärtuste põhimõttelise aluse väljatöötamiseks, võimaldab heitkoguseid vältida või juhul, kui see ei ole saavutatav, heitkoguseid ja nende keskkonnamõju vähendada. Seejuures:
tehnika hõlmab endas nii kasutatavat tehnoloogiat kui seadmete projekteerimise, ehitamise, hooldamise, nendega töötamise ja nende kasutuselt kõrvaldamise meetodeid;
võimalik tehnika tähendab tehnoloogiat, mille arengutase võimaldab selle tööstuslikku rakendamist majanduslikult ja tehniliselt teostatavates tingimustes, võttes arvesse nii tehnoloogia maksumust kui ka eeliseid, sõltumata asjaolust, kas sellist tehnoloogiat kasutatakse või toodetakse protokolliosalise territooriumil või mujal, tingimusel et see on kasutajale piisavalt kättesaadav;
parim tehnika tähendab kõige tõhusamat tehnoloogiat, mis võimaldab saavutada keskkonna kui terviku kõrgtasemelist kaitset.

Parima võimaliku tehnika määramisel tuleks üldiselt või konkreetsetel juhtudel, võttes arvesse meetmete tõenäolist maksumust, tõhusust ning ettevaatus- ja vältimispõhimõtteid, pöörata erilist tähelepanu järgmisele:
– vähem jäätmeid tekitavate tehnoloogiate kasutamine,
– vähem ohtlike ainete kasutamine,
– jäätmete ning tootmisprotsessis tekkinud ja kasutusel olnud ainete regenereerimise ja korduvkasutuse parandamine,
– võrreldavad tööprotsessid, rajatised või töömeetodid, mida on edukalt katsetatud tööstuslikul tasandil,
– tehnoloogiate areng ja teaduse edusammud,
– vaatluse all olevate heitmete omadused, nende mõju ja heitkoguste suurus,
– uute ja olemasolevate seadmete tööks valmisoleku tähtajad,
– parima võimaliku tehnika rakendamiseks vajalik aeg,
– tootmisprotsessis kasutatava tooraine (kaasa arvatud vesi) omadused, kulu ning energia kasutamise tõhusus,
– vajadus vältida või viia miinimumini heitkoguste kogumõju keskkonnale ja sellega seotud ohud,
– vajadus ära hoida õnnetusi ja viia miinimumini nende mõju keskkonnale.

Parima võimaliku tehnika kontseptsiooni eesmärk ei ole mingi konkreetse tehnoloogia kasutamise ettekirjutamine, vaid lähtumine konkreetsete seadmete tehnilistest näitajatest, geograafilisest paiknemisest ja kohalikest keskkonnatingimustest.

3. Heitkoguste vähendamist ja selle maksumust käsitlev informatsioon põhineb täitevorgani ja tema allüksuste ametlikul dokumentatsioonil, eriti raskmetallide heitmetega ja raskmetallidega tegelevatele töörühmadele esitatud ning töörühmades läbivaadatud dokumentatsioonil. Arvesse on võetud ka rahvusvahelisel tasandil esitatud informatsioon heitkoguste kontrolli all hoidmiseks rakendatava parima võimaliku tehnika kohta (näiteks Euroopa Ühenduse tehnilised märkmed parima võimaliku tehnika kohta, PARCOMi soovitused parima võimaliku tehnika kohta ja otse ekspertidelt saadud informatsioon).

4. Kuna suureneb uute seadmete arv, kus kasutatakse väiksemaid heitkoguseid tekitavaid tehnoloogiaid, ja suureneb uute toodete arv, mille valmistamiseks selliseid tehnoloogiaid kasutatakse, ning kuna üha rohkem olemasolevaid seadmeid moderniseeritakse, siis võib olla vaja III lisa muuta ja kaasajastada.

5. Käesolevas lisas loetletakse erineva hinnataseme ning efektiivsusega meetmeid. Meetmete valik igal konkreetsel juhul sõltub mitmest faktorist, mis võib valikut piirata (näiteks majanduse olukord, tehniline infrastruktuur, olemasolevad puhastusseadmed, ohutus, energia tarbimine ning see, kas tegu on uue või juba olemasoleva saasteallikaga).

6. Käesolevas lisas võetakse arvesse kaadmiumi, plii ja elavhõbeda ning nende ühendite heitkoguseid nii tahkes (või ka tahkete osakestega seotud) kui ka gaasilises olekus. Nende ühendite eri liike selles lisas üldjuhul ei käsitleta. Samas võetakse arvesse puhastusseadmete tõhusus sõltuvalt raskmetalli füüsikalistest omadustest, eriti elavhõbeda korral.

7. Heitkoguste suurust väljendatakse standardtingimuste korral mg/m3 (T = 273,15 K; P = 101,3 kPa, kuiv gaas) ning seda näitajat ei korrigeerita hapnikusisalduse suhtes, välja arvatud juhul, kui ei ole määratud teisiti, ning arvutatakse CENi (Euroopa Standardikomitee) eelnõu ning mõnel juhul riigis kasutusel oleva proovivõtu- ja seiremeetodi kohaselt.

II. Raskmetallide ja nende ühendite heitkoguste vähendamise üldised võimalused

8. Raskmetallide heitkoguste vähendamiseks ja vältimiseks on mitmeid võimalusi. Heitkoguste vähendamise meetmed keskenduvad täiendavatele tehnoloogilistele protsessidele ning muudatustele tootmisprotsessis (sealhulgas ka hooldusele ja ekspluatatsiooni kontrollile). Tehnilistest ja/või majanduslikest tingimustest sõltuvalt võib rakendada järgmisi abinõusid:
a) vähem saastavate tehnoloogiate rakendamine, eriti uute seadmete juures;
b) heitgaaside puhastamine (teisesed vähendamismeetmed) filtrite, absorberite, märgpuhastite jne abil;
c) kasutatava tooraine, kütuse ja/või teiste protsessis kasutatavate materjalide asendamine või ettevalmistamine (näiteks madala raskmetallide sisaldusega toorainete kasutamine);
d) parima juhtimispraktika rakendamine (näiteks «korras majapidamise» põhimõte), profülaktiliste tehniliste hooldusprogrammide elluviimine või esmaste meetmete rakendamine (näiteks tahkeid osakesi tekitavate seadmete isoleerimine);
e) kaadmiumi, pliid ja/või elavhõbedat sisaldavate konkreetsete toodete kasutamiseks ja kõrvaldamiseks sobivate keskkonnakorralduslike võtete kasutamine.

9. Järelevalve saaste vähendamise võtete üle on oluline selleks, et tagada sobivate abinõude ja tööpraktika rakendamine ja korrektne elluviimine ning heitkoguste tõhus vähenemine. Saaste vähendamise võtete järelevalve hõlmab:
a) eespool nimetatud ning juba ellu rakendatud vähendamisabinõude inventariseerimist;
b) kaadmiumi, plii ja elavhõbeda heitkoguste tegeliku vähenemise võrdlemist protokollis püstitatud eesmärkidega;
c) olulisematest saasteallikatest pärinevate kaadmiumi, plii ja elavhõbeda kvantitatiivselt määratud heitkoguste iseloomustamist sobivate meetoditega;
d) pädevate ametiisikute korraldatavat vähendamismeetmete regulaarset kontrollimist, et tagada meetmete pidev tõhusus.

10. Heitkoguste vähendamise meetmed peaksid olema majanduslikult otstarbekad. Majandusliku otstarbekuse strateegilised kaalutlused peaksid põhinema meetmete aasta üldmaksumusel vähendatud saasteühiku kohta (kaasa arvatud põhikapitali- ja ekspluatatsioonikulud). Heitkoguste vähendamise kulusid tuleks samuti vaadelda kogu tööprotsessi seisukohast lähtudes.

III. Heitkoguste vähendamise meetodid

11. Enamus kaadmiumi, plii ja elavhõbeda heitkoguste vähendamise võimalike meetodite kategooriaid hõlmab esmaseid meetmeid, näiteks konkreetse tooraine ja/või kütuseliigi asendamist teisega ja vähem saastavate tehnoloogiate rakendamist tootmisprotsessis, ning teiseseid meetmeid, näiteks heitkoguste vähendamist ja heitgaaside puhastamist. Sektori omapärast tulenevaid tehnilisi meetodeid käsitletakse põhjalikumalt IV peatükis.

12. Informatsiooni meetmete tõhususe kohta saadakse töökogemustest ning see peegeldab käigusolevate seadmete võimalusi. Suitsugaaside ja õhku paisatavate heitkoguste vähendamise tõhusus sõltub suurel määral gaasipuhastite ja tolmupüüdurite efektiivsusest (näiteks väljatõmbekuplitest). Püüdurite efektiivsus võib olla ka üle 99%. Mõnel juhul on kogemused näidanud, et vähendamismeetmete abil on võimalik summaarset heitkogust vähendada 90% või rohkem.

13. Juhul kui tegu on tahkete osakestega seotud kaadmiumi, plii ja elavhõbeda heitkogustega, võib neid püüda tolmupüüduritega. Tabelis 1 on toodud tahkete osakeste kontsentratsioonide tüüpilised suurused pärast gaasi puhastamist valitud meetodite abil. Enamust neist meetmetest rakendatakse laialdaselt mitmes sektoris. Gaasilises olekus elavhõbeda püüdmise valitud meetodite minimaalne oodatud efektiivsus on esitatud tabelis 2. Nende abinõude rakendamine sõltub konkreetsetest protsessidest ja on eriti asjakohane siis, kui elavhõbeda kontsentratsioon suitsugaasis on kõrge.

Tabel 1. Tolmupüüdurite töö väljendatuna tolmu kontsentratsiooni keskmise suurusena tunnis

  Tolmu kontsentratsioon pärast puhastamist
(mg/m3)
Kottfiltrid 10
Membraanfiltrid (riidest membraaniga)    1
Kuivad elektrifiltrid 50
Märjad elektrifiltrid 50
Kõrge kasuteguriga gaasi märgpuhastid 50

Märkus. Keskmise ja madala survega gaasi märgpuhastite ja tsüklonite kasutegur tolmu püüdmisel on tavaliselt väiksem.

Tabel 2. Elavhõbedapüüdurite minimaalne oodatud kasutegur väljendatuna elavhõbeda kontsentratsiooni keskmise suurusena tunnis

  Elavhõbedasisaldus pärast puhastamist
(mg/m3)
Seleenfilter 0,01
Seleenmärgpuhasti 0,2  
Aktiivsöefilter 0,01
Aktiivsöe sissepihustamine + tolmupüüdur 0,05
Odda Norzinki kloriidi kasutamine 0,1  
Pliisulfiidi kasutamine 0,05
Bolkemi (tiosulfaadi) kasutamine 0,1  

14. Tuleb hoolikalt jälgida, et need meetodid ei põhjustaks teisi keskkonnaprobleeme. Samuti tuleb vältida mingi tööprotsessi valikut ainult selle pärast, et see vähendab heitkoguste sattumist õhku, juhul kui see protsess suurendab raskmetalliheitmete kahjulikku mõju keskkonnale tervikuna, näiteks suureneb vee reostumine vedelate reoainetega. Samuti peab olema selge, mida teha parema gaasipuhastustehnoloogia rakendamise korral kinnipüütud tahkete osakestega. Nende jäätmete käitlemise kahjulik mõju keskkonnale vähendab tootmisprotsessis väiksemate tahkete osakeste ja suitsugaasikoguste tekitamisest saadud kasutegurit.

15. Heitkoguste vähendamise meetmed võivad keskenduda nii tootmisprotsessi tehnoloogiale kui ka gaaside puhastamisele. Need kaks käsitlusviisi ei ole teineteisest sõltumatud: kindla tootmisprotsessi valimine võib välistada mõne gaasipuhastusmeetodi kasutamise.

16. Vähendamismeetmete valik sõltub sellistest parameetritest nagu saasteainete kontsentratsioon ja/või liigikoosseis toorgaasis, gaasivoo suurus, selle temperatuur jne. Seetõttu võivad rakendusalad kattuda ning siis tuleb valida antud situatsiooni jaoks kõige sobivam meetod.

17. Allpool kirjeldatakse eri sektorite jaoks sobivaid meetmeid korstnast õhku paisatavate suitsugaaside vähendamiseks. Arvesse tuleb võtta õhku paisatavaid heitkoguseid. Tooraine või kõrvalproduktide laadimisest, töötlemisest ja ladustamisest tingitud tahkete osakeste vähendamine, mis ei ole oluline õhusaaste kauglevi seisukohast, võib olla tähtis kohaliku keskkonna seisukohast. Heitkoguseid võib vähendada, kui selliseid töid tehakse isoleeritud hoonetes, mis on varustatud ventilatsiooni ja tolmupüüduritega, pihustussüsteemide või teiste sobivate vahenditega. Kui ladustamine toimub katuseta aladel, siis tuleb materjali pinda kaitsta tuule eest teiste vahenditega. Ladustamise paigad ja teed tuleks hoida puhtana.

18. Tabelites esitatud investeeringute või maksumuse suurus on saadud eri allikatest, see kajastab suurel määral konkreetseid situatsioone ning on esitatud USA dollarites (1990. a vääringus): 1 USA $ (1990. a) = 0,8 ECU (1990. a). Investeeringute või maksumuse suurus sõltub sellistest faktoritest nagu seadme võimsus, heitkoguste püüdmise tõhusus ja toorgaasi kontsentratsioon, tehnoloogia tüüp ning valiku tegemine uute seadmete või ümberseadistamise vahel.

IV. Sektorid

19. Selles peatükis on esitatud iga olulise sektori kohta tabel, kus on märgitud põhilised saasteallikad, heitkoguste vähendamise meetmed, mis põhinevad parimal võimalikul tehnikal, nende meetmete kasutegur ja juhul, kui see on võimalik, siis ka meetmetega seotud kulutused. Kui ei ole määratud teisiti, on tabelis esitatud heitkoguste vähendamise kasutegur vahetult seotud korstnatest õhku paisatavate gaaside heitkogustega.

Fossiilsete kütuste põletamine katlamajades ja tööstuslikes kateldes (II lisa kategooria 1)

20. Kivisöe põletamine katlamajades ja tööstuslikes kateldes on üks suuremaid inimtegevuse põhjustatud elavhõbedasaaste allikaid. Raskmetallide sisaldus kivisöes on tavaliselt mitmeid kordi suurem kui vedelkütustes või maagaasis.

21. Tõhusamad toodangu energiamahukuse vähendamise ja energia kokkuhoiu meetmed vähendavad raskmetallide heitkoguseid, sest sel juhul väheneb vajadus suurte kütusekoguste järele. Põletusprotsessis söe asemel maagaasi või madala raskmetallide sisaldusega alternatiivsete kütuste kasutamine vähendab samuti märgatavalt sellise raskmetalli nagu elavhõbeda heitkoguseid. Elektrijaamade kombineeritud tsükkel tsüklisisese gasifikatsiooniga (IGCC) on uus tehnoloogia, mis annab võimaluse heitkoguseid vähendada.

22. Tahkes olekus raskmetallid (välja arvatud elavhõbe) satuvad keskkonda koos lendtuhaga. Eri söepõletuse tehnoloogiad põhjustavad lendtuha erineva koguse teket: restpõletusega kateldes 20–40%, keevkihis põletamisel 15% ja räbu eemaldamisega kateldes (kivisöe tolmpõletamisel) 7–100%. On kindlaks tehtud, et peenfraktsioonilises lendtuhas on raskmetallide sisaldus suurem.

23. Rikastamine, näiteks kivisöe pesemine või biotöötlus, vähendab koos anorgaanilise aine eemaldamisega raskmetallide sisaldust kivisöes. Selle tehnoloogia rakendamisel on raskmetallide ärastamise kasutegur siiski väga erinev.

24. Elektri- või kottfiltrite kasutamisel võib tahkete osakeste püüdmise efektiivsus ületada 99,5%, saavutades paljudel juhtudel tahkete osakeste kontsentratsiooni 20 mg/m3. Raskmetallide (välja arvatud elavhõbeda) heitkoguseid on võimalik vähendada 90–99%, kusjuures väiksem protsent kehtib kergemini lenduvate elementide kohta. Filtrite madal temperatuur aitab vähendada gaasilise elavhõbeda heitkoguseid õhku paisatavates gaasides.

25. Meetodeid, mida rakendatakse lämmastikoksiidide ja vääveldioksiidi heitkoguste ning suitsugaasis sisalduvate tahkete osakeste heitkoguste vähendamiseks, võib kasutada ka raskmetallide ärastamiseks. Võimalikku kahjulikku mõju teistele keskkonnaelementidele tuleks vältida reovee piisava puhastamisega.

26. Elavhõbeda ärastamisel annavad eespool kirjeldatud meetodid väga erinevaid tulemusi (tabel 3). Uurimistööd elavhõbeda ärastamise meetodite arendamiseks kestavad. Kuni selliste meetodite kasutamine tööstuslikul tasandil ei ole võimalik, ei määrata elavhõbeda ärastamiseks ühtki parimat võimalikku tehnikat.

Tabel 3. Fossiilsete kütuste põletamisel tekkivate heitkoguste vähendamise meetmed, nende tõhusus ja maksumus

Saasteallikas Heitkoguste vähendamise meede/meetmed Vähenemine, % Vähendamiskulud
(üldmaksumus USA dollarites)
Vedelkütuste põletamine Asendada vedelkütus gaasikütusega Cd, Pb: 100; Hg: 70–80 Sõltub suurel määral konkreetsest olukorrast

Söe põletamine

Asendada süsi väiksemaid raskmetallide heitkoguseid tekitavate kütuseliikidega Tolm: 70–100 Sõltub suurel määral konkreetsest olukorrast
Elektrifiltrid (külmseintega) Cd, Pb: > 90 Hg: 10–40 Konkreetne investeering:
5–10 USA dollarit m³ heitgaasi kohta tunnis (> 200 000 m³/h)
Suitsugaasi märg desulfureerimine a/ Cd, Pb: > 90 Hg: 10–90b/ 15–30 Mg jäätmete kohta
Kottfilter Cd: > 95 Pb: > 99 Hg: 10–60 Konkreetne investeering:
8–15 USA dollarit m³ heitgaasi kohta tunnis (> 200 000 m³/h)

a/ Elavhõbeda ärastamise efektiivsus suureneb proportsionaalselt ioonilise elavhõbeda sisaldusega. Rohke tahkete osakeste tekkega valikulise katalüütilise redutseerimise seadmed hõlbustavad Hg (II) moodustumist.
b/ See kehtib põhiliselt SO2 vähendamise kohta. Raskmetallide heitkoguste vähendamine on lisaefekt. (Eriinvesteering on 60–250 USA dollarit kWel kohta.)

Raua ja terase tootmine maagist (II lisa, kategooria 2)

27. Selles osas käsitletakse põhiliselt paagutamistehastest, graanuleid tootvatest tehastest, kõrgahjudest ja konverterprotsessiga terasetehastest pärinevaid heitkoguseid. Kaadmiumi, plii ja elavhõbeda heitkogused esinevad koos tahkete osakestega. Kõnealuste raskmetallide sisaldus tekkivas tolmus sõltub toorainete koostisest ja terase valmistamise juures kasutatavate lisametallide tüübist. Kõige asjakohasemad meetmed heitkoguste vähendamiseks on esitatud tabelis 4. Kottfiltreid tuleks kasutada kõikjal, kus see on võimalik; juhul, kui see osutub võimatuks, võib kasutada elektrifiltreid või suure kasuteguriga gaasi märgpuhasteid.

28. Kasutades raua- ja terasetööstuses parimat võimalikku tehnikat, võib tootmisprotsessis vahetult vabaneva tahkete osakeste heitkoguseid vähendada kuni järgmiste tasemeteni:
paagutamistehased 40–120 g/Mg
graanuleid tootvad tehased 40 g/Mg
kõrgahjud 35–50 g/Mg
konverterprotsess 35–70 g/Mg

29. Gaaside puhastamine kottfiltritega vähendab nende tahkete osakeste sisaldust alla 20 mg/m3, kusjuures elektrifiltrid ja märgpuhastid vähendavad seda sisaldust kuni 50 mg/m3 (tunni keskmine). Kuid raua- ja terase esmase töötlemise tööstuses on kasutusel mitmeid kottfiltritüüpe, millega on võimalik saavutada märgatavalt madalamaid väärtusi.

Tabel 4. Saasteallikad, vähendamismeetmed, tolmu vähendamise tõhusus ja maksumus maagist raua ja terase tootmisel

Saasteallikas Vähendamismeede/ -meetmed Tolmu vähendamise efektiivsus (%) Vähendamiskulud (üldmaksumus USA dollarites)

Paagutamistehased

Heitkoguste optimeerimine paagutamisel ca 50
Gaaside märgpuhastid ja elektrifiltrid > 90
Kottfiltrid > 99

Granuleerimistehased

Elektrifilter + lubjareaktor + kottfilter > 99
Gaaside märgpuhastid > 95

Kõrgahjud;

kõrgahjude gaaside puhastamine;

Kottfiltrid/ elektrifiltrid > 99 Elektrifilter:
0,24–1/Mg malmi kohta
Gaaside märgpuhastus > 99
Märjad elektrifiltrid > 99

Hapnik- konverter

Esmane tolmu ärastamine: märgpuhastus/ elektrifiltrid/ kottfiltrid > 99 Kuivad elektrifiltrid:
2,25/Mg terase kohta
Teisene tolmu ärastamine: kuivad elektrifiltrid/ kottfiltrid > 97 Kottfiltrid:
0,26/Mg terase kohta
Lenduvad heitkogused Kaetud lindiga konveierid, ala isoleerimine, ladustatud tooraine niisutamine, teede puhastamine 80–99

30. Otsetaandamine ja -sulatamine on arenevad protsessid ning seetõttu võib tulevikus väheneda vajadus paagutamistehaste ja kõrgahjude järele. Nende tehnoloogiate rakendamine sõltub maagi füüsikalistest omadustest ning tootmine peab toimuma elektrilistes kaarahjudes, mis tuleks varustada vajalike puhastusseadmetega.

Raua ja terase teisene töötlemine (II lisa, kategooria 3)

31. Väga oluline on kinni püüda kõik heitkogused. See on võimalik, kui kasutatakse eripüüdeseadmeid, liigutatavaid kupleid või kogu hoones paigaldatakse väljatõmbesüsteemid. Kinnipüütud heitmed tuleb puhastada. Raua ja terase teisese töötlemise kõigi tahkeid osakesi tekitavate protsesside juures peetakse parimaks võimalikuks puhastustehnoloogiaks tahkete osakeste filtreerimist kottfiltritega, millega vähendatakse heitmete tahkete osakeste sisaldust alla 20 mg/m3. Kui parimat võimalikku tehnikat kasutatakse ka õhku paisatavate heitkoguste minimeerimiseks, ei ületa spetsiifilised tahkete osakeste heitkogused (sealhulgas ka otseselt tootmisprotsessis tekkivad õhku paisatavad heitkogused) vahemikku 0,1–0,35 kg/Mg terase kohta. Võib tuua mitmeid näiteid, kus kottfiltritega filtreerimisel on viidud puhastatud gaasi tahkete osakeste sisaldus alla 10 mg/m3. Spetsiifilised tahkete osakeste heitkogused jäävad sellistel juhtudel alla 0,1 kg/Mg.

32. Metallijäätmete sulatamisel kasutatakse kahte tüüpi sulatusahje: restpõletusega ahje ja elektrilisi kaarahje seal, kus esimest tüüpi ahjude kasutamisest tahetakse loobuda.

33. Käsitletavate raskmetallide kontsentratsioon õhku sattuvas tolmus sõltub raua- ja terasejäätmete koostisest ja terase valmistamisel lisatavate lisametallide tüübist. Elektriliste kaarahjude juures tehtud mõõtmised näitavad, et 95% elavhõbeda ja 25% kaadmiumi heitkogustest esineb auruna. Kõige asjakohasemad tahkete osakeste vähendamise meetmed on esitatud tabelis 5.

Tabel 5. Saasteallikad, vähendamismeetmed, tolmu vähendamise tõhusus ja meetmete maksumus teiseses raua- ja terasetööstuses

Saasteallikas Vähendamismeede/ -meetmed Tolmu vähendamise efektiivsus % Vähendamiskulud (üldmaksumus USA dollarites)

Elektrilised kaarahjud

Elektrifiltrid

Kottfiltrid

> 99  

> 99,5

Kottfiltrid: 24/Mg terase kohta


Rauavalukojad (II lisa, kategooria 4)

34. Kõigi heitkoguste efektiivne kinnipüüdmine on väga oluline. See on võimalik, kui kasutatakse eripüüdeseadmeid, liigutatavaid kupleid või paigaldatakse kogu hoones väljatõmbesüsteemid. Kinnipüütud heitmed tuleb puhastada. Rauavalukodades kasutatakse elektrilisi kaar- ning induktsioonahje ja vagrankasid. Otseseid tahkete osakeste ja gaasiliste raskmetallide heitkoguseid põhjustavad tavaliselt sulatus- ja mõnikord vähesel määral ka valuprotsessid. Lenduvaid heitmeid põhjustavad tooraine laadimine, sulatamine, valu ja ahjude hooldamine/puhastamine. Kõige asjakohasemad heitkoguste vähendamise meetmed on esitatud tabelis 6, kus on samuti antud saavutatav vähendamise efektiivsus ning võimaluse korral ka meetmete maksumus. Selliste meetmetega on võimalik viia tahkete osakeste heitkoguseid kuni 20 mg/m3 või veelgi väiksemaks.

35. Rauavalukojad hõlmavad väga mitmeid tootmisobjekte. Juba olemasolevate väiksemate seadmete korral ei pruugi tabelis esitatud meetmed olla parimaks võimalikuks tehnikaks, näiteks juhul, kui nad ei ole majanduslikult otstarbekad.

Tabel 6. Saasteallikad, vähendamismeetmed, tolmu vähendamise tõhusus ja maksumus valukodades

Saasteallikas Vähendamismeede/ -meetmed Tolmu vähendamise efektiivsus (%) Vähendamise maksumus (üldmaksumus USA dollarites)

Elektrilised kaarahjud

Elektrifiltrid > 99  
Kottfiltrid > 99,5 Kottfiltrid: 24/Mg raua kohta
Induktsioonahjud Kottfiltrid/ kuivabsosrptsioon +kottfiltrid > 99

Vagrankad (külm toiteõhk)

Ukse alla paigaldatud väljatõmme: kottfiltrid > 98
Ukse kohale paigaldatud väljatõmme: kottfiltrid + eelnev tolmuärastamine > 97 8–12/ Mg raua kohta
Kottfiltrid + kemosorptsioon > 99 45/ Mg raua kohta

Vagrankad (kuum toiteõhk)

Kottfiltrid + eelnev tolmueraldamine > 99 23/ Mg raua kohta
Desintegraator/ Venturi märgpuhasti > 97


Esmane ja teisene värviliste metallide tööstus (II lisa, kategooriad 5 ja 6)

36. See osa käsitleb kaadmiumi, plii ja elavhõbeda heitkoguseid ning nende kontrolli all hoidmise viise selliste värviliste metallide nagu plii, vase, tsingi, tina ja nikli esmasel ja teisesel töötlemisel. Kuna selles sektoris kasutatakse paljusid erinevaid tooraineid ja tootmisprotsesse, võib see põhjustada peaaegu kõigi raskmetallide ja nende ühendite heitkoguste õhku sattumist. Selles lisas käsitletavate raskmetallide seisukohast on eriti suur tähtsus vase, plii, ja tsingi tootmisel.

37. Elavhõbedamaak ja selle kontsentraadid esmalt purustatakse ning mõnikord ka sorteeritakse. Maagi rikastamist laialdaselt ei kasutata, kuigi mõnes madalakvaliteedilist maaki töötlevas seadmes on kasutatud floteerimist. Seejärel kuumutatakse purustatud maaki kas retortides (väikeste koguste korral) või sulatusahjudes (suurte koguste korral) temperatuurini, mille juures elavhõbedasulfiid sublimeerub. Selle tagajärjel tekkinud elavhõbedaaur kondenseeritakse jahutussüsteemis ja saadakse metalne elavhõbe. Kondensaatorites ja setteanumates tekkinud tahm tuleks eemaldada, töödelda lubjaga ja juhtida uuesti retortidesse või sulatusahjudesse.

38. Elavhõbeda tõhusaks regenereerimiseks võib kasutada järgmisi meetodeid:
– meetmed tahkete osakeste tekke vähendamiseks kaevandamisel ja ladustamisel, kaasa arvatud varude suuruse minimeerimine,
– sulatusahju kaugkütmine,
– maagi hoidmine nii kuivana kui võimalik,
– kondensaatorisse juhitava gaasi temperatuuri tõstmine ainult 10–20 oC üle kastepunkti,
– väljundis nii madala temperatuuri hoidmine kui võimalik;
– reaktsioonil tekkinud gaaside juhtimine kondenseerimise järel märgpuhastisse ja/või seleenfiltrisse.

Tahkete osakeste tekkimist saab vähendada kaugkütmisega, peene struktuuriga maakide eraldi töötlemisega ja maakide veesisalduse kontrollimisega. Tahked osakesed tuleb reaktsiooni käigus tekkinud kuumadest gaasidest eraldada tsüklonite ja/või elektrifiltrite abil enne, kui tahked osakesed satuvad elavhõbeda kondensaatorisse.

39. Kulla tootmisel amalgaamimise teel võib rakendada elavhõbeda tootmisele sarnaseid strateegiaid. Kulda toodetakse amalgaamimise kõrval ka teiste meetoditega, mida uute seadmete juures eelistatakse.

40. Värvilisi metalle toodetakse põhiliselt sulfitmaakidest. Tehnilistel põhjustel ja toote kvaliteedi tagamiseks on vajalik tahkete osakeste ärastamine õhku paisatavatest gaasidest ( 3 mg/m3) ning vajalikuks võib osutuda ka täiendav elavhõbeda eraldamine gaasidest enne, kui need juhitakse SO3 kontaktseadmesse (sellega viiakse miinimumini ka raskmetallide heitkogused).

41. Kottfiltreid tuleks kasutada vastavalt vajadusele. On võimalik saavutada tahkete osakeste kontsentratsioon alla 10 mg/m3. Kogu pürometallurgilise tootmisprotsessi käigus tekkinud tahked osakesed tuleks uuesti ära kasutada tehases või väljaspool tehast, sealjuures tuleb kaitsta töötajate tervist.

42. Esialgsed kogemused näitavad, et plii tootmiseks maagist on olemas uued huvitavad sulamisprotsessis otsetaastamist kasutavad tehnoloogiad, kus ei toimu kontsentraatide paagutamist. Need protsessid on otsese autogeense pliisulatustehnoloogia uue põlvkonna näited. Sellised tehnoloogiad saastavad vähem keskkonda ja tarbivad vähem energiat.

43. Teisest pliid toodetakse peamiselt sõidu- ja veoautode kasutatud akudest, mis demonteeritakse enne nende sattumist sulatusahju. See parim võimalik tehnika peaks hõlmama ühte sulatusprotsessi lühikese särdamisajaga pöörlevas sulatusahjus või šahtahjus. Hapniku ja kütuse segul töötavad põletid võivad gaasi ja tahkete osakeste heitkoguseid vähendada 60% võrra. Suitsugaaside filtreerimisel kottfiltritega on võimalik viia tahkete osakeste kontsentratsioon tasemeni 5 mg/m3.

44. Tsingi tootmine maagist toimub särdava ja leostava elektrokeemilise ekstraheerimise tehnoloogia abil. Surveleostamine võib olla alternatiiviks särdamisele ning seda võib pidada uute tehaste jaoks parimaks võimalikuks tehnikaks sõltuvalt kontsentraadi füüsikalistest omadustest. Tsingi pürometallurgilisel tootmisel nn Imperial Smelting sulatusahjudes tekkivaid heitkoguseid võib miinimumini viia topeltkuplilise ülaosaga sulatusahju ja kõrge kasuteguriga gaasi märgpuhastite kasutamisega; räbu- ja pliivalu ajal tekkivate gaaside tõhusa väljatõmbamise ja puhastamisega ning sulatusahjus tekkivate suure CO-sisaldusega gaaside efektiivse puhastamisega ( 10 mg/m3).

45. Tsingi regenereerimiseks oksüdeerunud jääkidest töödeldakse neid nn Imperial Smelting sulatusahjudes. Väga madala kvaliteediga jääke ja lendmeid (näiteks terasetööstusest) töödeldakse esmalt pöörlevates sulatusahjudes (Waelz’i ahjudes), kus toodetakse kõrge kontsentratsiooniga tsinkoksiidi. Metall taasväärtustatakse kas induktsioonahjudes või otse- või kaugküttega sulatusahjudes, mida köetakse maagaasi või vedelkütusega; võimalik on kasutada ka vertikaalseid New Jersey retorte, milles võib ümber töödelda väga erinevaid oksiidseid ja metallilisi teiseseid materjale. Tsinki saab aurutusprotsessi abil taasväärtustada ka plii sulatamisel tekkivast räbust.

Tabel 7 (a). Saasteallikad, vähendamismeetmed, tolmu vähendamise tõhusus, meetmete maksumus esmases värviliste metallide tööstuses

Saasteallikas Heitkoguste vähendamise meede/meetmed Tolmu vähendamise efektiivsus (%) Vähendamiskulud (üldmaksumus USA dollarites)
Lenduvad heitkogused Väljatõmbekuplid, ala isoleerimine jne; õhku paisatavate gaaside filtreerimine kottfiltritega > 99
Särdamine/ paagutamine Automaatne väljatõmme paagutamisel: elektrifiltrid + gaasi märgpuhastid (enne kontaktmenetlusel väävelhapet tootvat seadet) + jääkgaaside filtreerimine kottfiltritega 7–10/ Mg H2SO4 kohta
Traditsiooniline sulatamine        (kõrgsulatusahjud) Šahtahjud: suletud ülaosa / tõhus väljatõmme sulametalli väljalaskeavade juures + kottfiltrid, suletud rennid; sulatusahju topeltkupliline ülaosa

nn Imperial Smelting sulatamine

Kõrge kasuteguriga gaasi märgpuhastid > 95
Venturi märgpuhastid
Sulatusahju topeltkupliline ülaosa 4/Mg toodetud metalli kohta
Surveleostamine Rakendamine sõltub kontsentraatide leostumisomadustest > 99 Sõltuvalt konkreetsest olukorrast

Otsetaastamine sulatusprotsessis

Autogeensulatusprotsess, näiteks Kivcet’i, Outokumpu ja Mitsubishi protsessid;
Vannsulatamine, näiteks ülaltpuhumisega pöörlev konverter, Ausmelt’i, Isasmelt’i, Queneau-Schumann-Lurgi ja Noranda protsessid Ausmelt: Pb 77, Cd 97;

Queneau- Schumann- Lurgi protsess: Pb 92, Cd 93

Queneau- Schumann- Lurgi protsess: ekspluatatsioonikulud 60/ Mg Pb kohta

Tabel 7 (b). Saasteallikad, vähendamismeetmed, tolmu vähendamise tõhusus, meetmete maksumus värviliste metallide teisese töötlemise tööstuses

Saasteallikas Heitkoguste vähendamise meede/meetmed Tolmu vähendamise efektiivsus (%) Vähendamiskulud (kogumaksumus USA dollarites)
Plii tootmine Lühikese särdamisajaga pöörlev sulatusahi: väljatõmbekuplid sulametalli väljalaskeavade juures + kottfiltrid; torukondensaator, hapniku ja kütuse segul töötav põleti 99,9 45/ Mg Pb kohta
Tsingi tootmine nn Imperial Smelting’is sulatamine > 95 14/ Mg Zn kohta

46. Üldiselt tuleks tootmisprotsessis kasutada tõhusaid tolmupüüdureid nii esmaste gaaside puhastamiseks kui ka õhku paisatavate heitkoguste püüdmiseks. Heitkoguste vähendamise kõige asjakohasemad meetmed on esitatud tabelites 7 (a) ja 7 (b). Kottfiltrite kasutamisel on mõnedel juhtudel saavutatud tahkete osakeste kontsentratsioonide vähenemine tasemeni 5 mg/m3.


Tsemenditööstus (II lisa, kategooria 7)

47. Tsemendipõletusahjude kütmiseks võib kasutada teiseseid kütuseid, näiteks kasutatud õli või vanu rehve. Seal, kus kasutatakse jäätmeid, võib kohaldada jäätmete põletamisel heitkoguste suhtes kehtivaid nõudeid, ning seal, kus kasutatakse ohtlikke jäätmeid (sõltuvalt seadmes kasutatava koguse suurusest), võib kohaldada ohtlike jäätmete põletamisel tekkivate heitkoguste kohta kehtivaid nõudeid. Selles osas peatutakse põhjalikumalt fossiilsete kütustega köetavatel põletusahjudel.

48. Tooraine laadimisest ja ettevalmistamisest (jahvatajad, kuivatajad), tsemendiklinkri tootmisest ja tsemendi ettevalmistamisest koosneva tootmisprotsessi igal etapil tekivad tahked osakesed. Raskmetallid satuvad tsemendipõletusahjudesse koos toorainega, fossiilsete ja teiseste kütustega.

49. Tsemendiklinkrit võib toota pika särdamisajaga märgpöördahjudes, pika särdamisajaga kuivpöördahjudes, tsüklonilise eelpõlemiskambriga pöördahjudes, restpõletusega eelpõlemiskambriga pöördahjudes ning šahtahjudes. Võttes arvesse energiatarvet ja heitkoguste vähendamise võimalusi, tuleks eelistada tsüklonilise eelpõlemiskambriga pöördahje.

50. Kuumuse parema ärakasutamise eesmärgil juhitakse pöörlevatest ahjudest õhku paisatavad gaasid enne tahkete osakeste eraldamist läbi eelpõletuskambri ja veskikuivatite (juhul, kui need on paigaldatud). Kogutud tahked osakesed suunatakse uuesti toitematerjali hulka.

51. Põletusahju sattuvast pliist ja kaadmiumist paisatakse heitgaasidena õhku vähem kui 0,5%. Leelise suur sisaldus ning hõõrdumine põletusahjus soodustavad metalli sidumist tsemendiklinkris või põletusahjus tekkivas tolmus.

52. Raskmetallide õhku paisatavaid heitkoguseid on võimalik vähendada näiteks sel teel, et ahjust heitmetega väljuvad tahked osakesed kogutakse protsessi tagasi suunamise asemel kokku ja ladustatakse. Siiski tuleb igal konkreetsel juhul kaaluda, millised võivad olla raskmetalle sisaldavate jäätmete lattu sattumise tagajärjed. Teiseks võimaluseks on kuuma toorainete segu mööda juhtimine, mille juures särratud kuum toiteainete segu juhitakse osaliselt kõrvale vahetult enne põletusahju ja suunatakse tsemendi ettevalmistusseadmesse. Alternatiivse variandina võib tolmu lisada tsemendiklinkrile. Selleks, et vältida elektrifiltrite avariisulgumisi, mida võib põhjustada liiga suur CO kontsentratsioon, on üheks väga tähtsaks meetmeks kontroll põletusahjus toimuva protsessi ühtluse ja pidevuse üle. Selliste avariisulgumiste korral tuleb hoiduda suurtest raskmetallide heitkogustest.

53. Kõige asjakohasemad heitkoguste vähendamise meetmed on esitatud tabelis 8. Selleks, et vähendada tahkete osakeste otseseid heitkoguseid purustitest, veskitest ja kuivatitest, kasutatakse põhiliselt kottfiltreid, kusjuures põletusahjudes ja tsemendiklinkri jahutamisel tekkinud gaasid puhastatakse elektrifiltrites. Elektrifiltrite kasutamisel on võimalik viia tahkete osakeste kontsentratsioon alla 50 mg/m3. Kottfiltrite kasutamisel võib tahkete osakeste hulga puhtas gaasis viia kuni 10 mg/m3.

Tabel 8. Saasteallikad, vähendamismeetmed, vähendamise efektiivsus ja meetmete maksumus tsemenditööstuses

Saasteallikas Heitkoguste vähendamise meede/meetmed Vähendamise efektiivsus (%) Vähendamiskulud
Otsesed heitkogused purustitest, veskitest ja kuivatitest Kottfiltrid Cd, Pb: > 95
Otsesed heitkogused pöörlevatest ahjudest, tsemendiklinkri jahutitest Elektrifiltrid Cd, Pb: > 95
Otsesed heitkogused pöörlevatest ahjudest Adsorbeerimine aktiivsöega Hg > 95


Klaasitööstus (II lisa, kategooria 8)

54. Arvestades selliste erinevate klaasitüüpide rohkust, kus toorainena kasutatakse pliid (nt kristall, katoodkiiretorud), on klaasitööstuses eriti suureks probleemiks plii heitkogused. Klaastaara tootmisel naatriumi-kaltsiumi-silikaadi segust sõltuvad plii heitkogused tootmisprotsessis taaskasutatava klaasi kvaliteedist. Kristalli sulatusprotsessis tekkiva tahkete osakeste pliisisaldus on tavaliselt umbes 20–60%.

55. Tahkete osakeste heitkogused tekivad klaasitööstuses põhiliselt lähtesegu valmistamisel, sulatusahjudes, difuussetest leketest sulatusahjude avaustest ning klaastoodete valmistamise lõppetapil ja klaasipuhumisel. Heitkogused sõltuvad suurel määral kasutatavast kütusest ning sulatusahju ja toodetava klaasi tüübist. Hapniku ja kütuse segul töötavad põletid võivad gaaside ja tahkete osakeste heitkoguseid vähendada 60% võrra. Plii heitkogused on elektrilise kütte kasutamise korral märgatavalt väiksemad kui õli või gaasiga kütmisel.

56. Klaasisegu sulatatakse pidevalt või ainult päevase töörežiimiga vannahjudes või tiigelahjudes. Perioodilise töörežiimiga ahjude sulatustsükli ajal on tahkete osakeste heitkogused väga erinevad. Kristalli tootmisel on nende kogused ( 5 kg/Mg sulatatud klaasi kohta) suuremad kui teiste klaasitüüpide sulatamisel ( 1 kg/Mg sulatatud sooda- ja kaltsiumiklaasi kohta).

57. Allpool on esitatud mõned meetmed, mis võimaldavad vähendada metalle sisaldava tahkete osakeste otseseid heitkoguseid: klaasisegu granuleerimine, õli- ja gaasikütte asendamine elektriküttega, klaasisegus suurema koguse klaasijääkide kasutamine ning tooraine (suurusjaotus) ja taaskasutatava klaasi (pliid sisaldavate fraktsioonide vältimine) hoolikam valimine. Heitgaase saab filtreerida kottfiltritega, viies heitkogused alla 10 mg/m3. Elektrifiltrite kasutamisel on tulemus 30 mg/m3. Vastavate heitkoguste vähendamismeetmete tõhusus on esitatud tabelis 9.

58. Väljatöötamisel on ilma pliilisanditeta kristalli valmistamise tehnoloogia.

Tabel 9. Saasteallikad, vähendamismeetmed, tolmu vähendamise tõhusus ja meetmete maksumus klaasitööstuses

Saasteallikas Heitkoguste vähendamise meede/meetmed Tolmu vähendamise efektiivsus (%) Vähendamiskulud (üldmaksumus)

Otsesed heitkogused

Kottfiltrid > 98
Elektrifiltrid > 90


Kloori-leelise tootmine (II lisa, 9 kategooria)

59. Kloori-leelise tööstuses toodetakse elektrolüüsi teel soolalahusest Cl2, leelishüdroksiide ja vesinikku. Olemasolevates seadmetes kasutatakse tavaliselt elavhõbeda- ja diafragmaprotsessi. Selleks, et vältida keskkonnaprobleeme, on mõlema protsessi juures vajalik hea praktika rakendamine. Membraanprotsessi käigus otseseid elavhõbeda heitkoguseid ei teki. Veelgi enam, selle protsessi juures on leelishüdroksiidi kontsentreerimiseks vajalik elektrolüütiline energia väiksem ja kuumusetarvidus suurem (üldine energiabilanss muutub tänu membraanrakutehnoloogiale veidi soodsamaks, suurusjärgus 10–15%) ning reaktsioonikambri töö on kompaktsem. Seetõttu eelistatakse uute seadmete korral seda tehnoloogiat. Maismaal asuvatest reostusallikatest pärineva merereostuse vältimise komisjoni (PARCOM) 14. juuni 1990. a otsuses nr 90/3 soovitatakse, et olemasolevate elavhõbedaprotsessi kasutavate seadmete töö tuleks järk-järgult lõpetada niipea kui võimalik; eesmärk on nad täielikult kasutusest kõrvaldada aastaks 2010.

60. Selleks, et asendada elavhõbedaprotsess membraanprotsessiga, on konkreetsete investeeringute vajadus ligikaudu 700–1000 USA dollarit/Mg/Cl2 tootmisvõimsuse kohta. Vaatamata sellele, et seoses suuremate majanduskuludega ja soolalahuse puhastamise kuludega võivad tekkida lisakulutused, ekspluatatsioonikulud enamasti vähenevad. Kokkuhoid tuleneb põhiliselt väiksemast energiatarbimisest ja reovee puhastamise ning jäätmete käitlemise väiksematest kulutustest.

61. Keskkonda paisatavate elavhõbeda heitkoguste saasteallikateks elavhõbedaprotsessis on reaktsioonikambrit ümbritseva ruumi ventilatsioon, tootmisprotsessiheitmed, tooted (eriti vesinik) ja reovesi. Õhku paisatavatest heitmetest on eriti oluline reaktsioonikambrist hajusalt reaktsioonikambrit ümbritsevasse ruumi sattuv elavhõbe. Heitkoguste vältimise meetmete võtmine ja järelevalve on väga olulised ning neid peaks tähtsustama vastavalt konkreetse seadme iga saasteallika tähtsusele. Vajalik on spetsiaalsete vähendamisabinõude rakendamine tootmisprotsessis tekkinud sademest elavhõbeda regenereerimisel.

62. Olemasolevatest elavhõbedaprotsessi kasutavatest seadmetest pärinevate heitkoguste vähendamiseks võib võtta järgmisi meetmeid:
• tootmisprotsessi kontrollimine ja reaktsioonikambri töö optimeerimise, hoolduse ja tõhusamate töövõtete rakendamise tehnilised meetmed;
• katted, tihendid ja heitkoguste kontrollitav eemaldamine väljatõmbega;
• reaktsioonikambrit ümbritseva ruumi puhastamine ja ruumi puhtana hoidmist võimaldavad meetmed;
• piiratud gaasivoogude puhastamine (saastunud õhuvoogude ja vesinikgaasi teatud osa puhastamine).

63. Need meetmed võivad elavhõbeda heitkoguseid vähendada märgatavalt alla väärtust 2,0 g/Mg Cl2 tootmisvõimsuse kohta (väljendatuna aasta keskmisena). Võib tuua näiteid seadmete kohta, mille heitkoguseid on vähendatud kuni tasemeni, mis on alla 1,0 g/Mg Cl2 tootmisvõimsuse kohta. PARCOMi otsuses 90/3 nõuti, et olemasolevates leelise-kloori tootmisel elavhõbedaprotsessi kasutavates seadmetes viiakse maismaal asuvatest reostusallikatest pärineva merereostuse vältimise konventsioonis märgitud heitkogused 31. detsembriks 1996. a tasemeni 2 g Hg/Mg Cl2 kohta. Kuna heitkoguste suurus sõltub suurel määral hea tööpraktika rakendamisest, tuleks kavandada üheaastaseid või lühemaid hooldustsükleid.


Olme-, meditsiini- ja ohtlike jäätmete põletamine (II lisa, kategooriad 10 ja 11)

64. Olme-, meditsiini- ja ohtlike jäätmete põletamine tekitab kaadmiumi, plii ja elavhõbeda heitkoguseid. Põletusprotsessi käigus lenduvad elavhõbe, suurem osa kaadmiumist ja plii väiksemad osakesed. Selliste heitkoguste vähendamiseks tuleks võtta meetmeid nii enne kui ka pärast põletamist.

65. Tahkete osakeste püüdmise parimaks võimalikuks tehnikaks peetakse filtreerimist kottfiltritega kombineerituna lenduvate ainete püüdmisega kuiv- või märgpuhastusmeetodil. Elektrifiltrid koos märgpuhastussüsteemidega aitavad samuti tõhusalt tahkete osakeste heitkoguseid vähendada, kuid nende efektiivsus on väiksem kui kottfiltritel, eriti kui viimased kaetakse eelnevalt adsorbendiga lenduvate saasteainete adsorbeerimiseks.

66. Kui suitsugaaside puhastamiseks kasutatakse parimat võimalikku tehnikat, väheneb tahkete osakeste kontsentratsioon suurusjärguni 10–20 mg/m3; tegelikkuses saadakse isegi madalamaid kontsentratsioone: mõnel juhul on esitatud andmed tahkete osakeste sisalduse vähenemise kohta suurusjärguni 1 mg/m3 või alla selle. Elavhõbedasisaldust võib vähendada kuni kontsentratsioonini 0,5–0,10 mg/m3 (normaliseeritud 11% O2 suhtes).

67. Kõige asjakohasemad teiseste heitkoguste vähendamise meetmed on esitatud tabelis 10. Üldkehtivaid andmeid on raske esitada, kuna tehtavad kulutused USA dollarites tonni kohta sõltuvad väga paljudest eri teguritest, nagu näiteks jäätmete koostisest.

68. Raskmetalle leidub olmejäätmevoogude kõikides fraktsioonides (näiteks toodetes, paberis, orgaanilistes ainetes). Seetõttu on põletatavate olmejäätmete koguste vähendamisega võimalik raskmetallide heitkoguseid vähendada. Seda võib saavutada jäätmehoolduses erinevaid strateegiaid, sealhulgas ka korduvkasutusprogramme ja orgaaniliste ainete komposteerimist kasutades. Mõned ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni riigid lubavad ladestada olmejäätmeid prügilasse. Korrektselt hooldatud prügilates plii- ja kaadmiumiheitmed kõrvaldatakse ning elavhõbeda heitkogused võivad olla väiksemad kui põletades. Mitmetes ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni riikides uuritakse prügilates tekkivaid elavhõbedaheitmeid.

Tabel 10. Saasteallikad, vähendamismeetmed, vähendamise tõhusus ja meetmete maksumus olme-, meditsiini- ja ohtlike jäätmete põletamisel

Saasteallikas Heitkoguste vähendamise meede/meetmed Tahkete osakeste koguse vähendamise efektiivsus (%) Vähendamiskulud (üldmaksumus USA dollarites)

Suitsugaasid

Kõrge kasuteguriga gaasi märgpuhastid Pb, Cd: > 98
Hg: ca 50
Elektrifiltrid (3 välja) Pb, Cd: 80–90 10–20/ Mg jäätmete kohta
Märjad elektrifiltrid
(1 väli)
Pb, Cd: 95–99
Kottfiltrid Pb, Cd: 95–99 15–30/Mg jäätmete kohta
Aktiivsöe sissepihustamine + kottfiltrid Hg > 85 Ekspluatatsioonikulud: 2–3/Mg jäätmete kohta
Aktiivsöefiltrid Hg > 99 Ekspluatatsioonikulud: u 50/Mg jäätmete kohta


IV lisa

UUTES JA OLEMASOLEVATES PAIKSETES SAASTEALLIKATES PIIRVÄÄRTUSTE JA
PARIMA VÕIMALIKU TEHNIKA RAKENDAMISE AJAGRAAFIK

Uutes ja olemasolevates paiksetes saasteallikates piirväärtuste ja parima võimaliku tehnika rakendamise ajagraafik on järgmine:
a) uued paiksed saasteallikad: kaks aastat pärast protokolli jõustumist;
b) olemasolevad paiksed saasteallikad: kaheksa aastat pärast protokolli jõustumist. Vajaduse korral võib seda tähtaega konkreetsete paiksete saasteallikate suhtes pikendada vastavuses riigi õigusaktides sätestatud amortisatsiooniajaga.


V lisa

SUUREMATE PAIKSETE SAASTEALLIKATE HEITKOGUSTE PIIRVÄÄRTUSED

I. SISSEJUHATUS

1. Raskmetallide heitkoguste kontrolli all hoidmiseks on olulised kahte tüüpi piirväärtused:
• konkreetsetele raskmetallidele või raskmetallide gruppidele määratud piirväärtused;
• tahkete osakeste heitkogustele määratud üldised piirväärtused.

2. Põhimõtteliselt ei saa tahkete osakeste piirväärtused asendada kaadmiumi, plii ja elavhõbeda spetsiifilisi piirväärtusi, sest selliste heitkogustega seotud metallide hulk on eri protsessides erinev. Kuid nende piirväärtuste järgimine aitab märkimisväärselt kaasa raskmetallide heitkoguste üldisele vähenemisele. Veelgi enam, tahkete osakeste heitkoguste seire on tavaliselt vähem kulukas kui konkreetsete raskmetallide heitkoguste seire ning üldiselt ei ole üksikute raskmetallide pidev seire majanduslikult otstarbekas. Seetõttu on tahkete osakeste piirväärtused suure praktilise tähtsusega ning on esitatud ka selles lisas, enamikul juhtudest selleks, et täiendada või asendada kaadmiumi, plii või elavhõbeda piirväärtusi.

3. Piirväärtused (väljendatuna mg/m3) on antud standardtingimustel (T=273,15 K; P=101,3 kPa, kuiv gaas) ning need on arvutatud ühetunniste mõõtmiste keskmise väärtusena, kusjuures mõõtmisi on tehtud mitme töötunni (üldjuhul 24 tunni) kestel. Käivitamise ja seiskamise aeg tuleks arvestusest välja jätta. Et saada piisavalt täpseid tulemusi, võib keskmist mõõtmisaega vajaduse korral pikendada. Heitgaaside hapnikusisalduse suhtes kehtivad teatud suuremate saasteallikate jaoks valitud väärtused. Keelatud on väljuvate gaaside igasugune lahjendamine saasteainete kontsentratsioonide vähendamise eesmärgil nendes gaasides. Raskmetallide piirväärtused hõlmavad metalle ja nende ühendeid tahkes, gaasilises ja aurustunud olekus, väljendatuna metallikogustena. Juhul kui antakse summaarsete heitkoguste piirväärtused (väljendatuna g/tootmisühiku või -võimsuse kohta), näitavad need suitsugaasis sisalduvate ja lenduvate heitkoguste summat, mis on arvestatud aastase väärtusena.

4. Juhtudel kui ei ole välistatud, et teatud piirväärtusi ületati, tuleb seirata heitkoguseid või kontrollida töönäite, mille alusel on võimalik kindlaks teha, kas kontrollseadet käsitsetakse ja hooldatakse korralikult ja õigesti. Kui õhku paisatavate tahkete osakeste vood ületavad 10 kg tunnis, siis peaks heitkoguste või töönäitude seire toimuma pidevalt. Heitkoguste seire korral tuleb õhku saastavate ainete kontsentratsioone gaasitorustikes mõõta selleks ettenähtud meetoditega. Juhul kui tahkeid osakesi ei seirata pidevalt, tuleb kontsentratsioone mõõta kindlate ajavahemike järel, tehes ühe kontrollimise käigus vähemalt kolm sõltumatut mõõtmist. Kõigi saasteainete proovide võtmine ja analüüsimine, samuti ka automaatsete mõõtmissüsteemide kalibreerimine toimub vastavalt Euroopa Standardikomitee (CEN) või Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) kehtestatud standarditele. Seni, kuni CENi ja ISO standardeid välja töötatakse, rakendatakse riikide standardeid. Riikide standardeid võib samuti kasutada juhul, kui need annavad CENi ja ISO standarditega võrdväärseid tulemusi.

5. Pideva seire korral loetakse vastavus piirväärtusele saavutatuks, kui 24 tunni ükski arvutatud keskmine heitkoguste kontsentratsioon ei ületa piirväärtust või kui seiratud näitaja 24 tunni keskmine ei ületa selle näitaja väärtust, mis kehtestati katsetuste käigus, kui kontrollseadet käsitseti ja hooldati õigesti. Kui heitkoguste seire pole pidev, loetakse vastavus piirväärtusele saavutatuks, kui kontrollimise kestel keskmine mõõtmistulemus ei ületa piirväärtust. Vastavus igale piirväärtusele (väljendatuna summaarsetes heitkogustes tootmisüksuse kohta või summaarse aastase heitkogusena) saavutatakse siis, kui seiratud väärtus seda ei ületa, nagu oli kirjeldatud eelpool.


II. KONKREETSED PIIRVÄÄRTUSED VALITUD SUUREMATELE PAIKSETELE SAASTEALLIKATELE

Fossiilsete kütuste põletamine (II lisa, kategooria 1):

6. Piirväärtused eeldavad tahkete kütuste korral O2 sisaldust suitsugaasides 6% ja vedelkütuste korral 3%.

7. Tahkete osakeste heitkoguste piirväärtus tahkete ja vedelkütuste korral on 50 mg/m3.

Paagutamistehased (II lisa, kategooria 2):

8. Tahkete osakeste heitkoguste piirväärtus on 50 mg/m3.

Granuleerimistehased (lisa II, kategooria 2):

9. Tahkete osakeste heitkoguste piirväärtus on:
a) peenendamisel, kuivatamisel 25 mg/m3 ja
b) granuleerimine25 mg/m3 või

10. Tahkete osakeste summaarse heitkoguse piirväärtus on 40 g/Mg toodetud graanulite kohta.

Kõrgahjud (II lisa, kategooria 3):

11. Tahkete osakeste heitkoguste piirväärtus on 50 mg/m3 kohta.

Elektrilised kaarahjud (II lisa, kategooria 3):

12. Tahkete osakeste heitkoguste piirväärtus on 20 mg/m3 kohta.

Vase ja tsingi tootmine, sealhulgas nn Imperial Smelting sulatusahjud (II lisa, kategooriad 5 ja 6):

13. Tahkete osakeste heitkoguste piirväärtus on 20 mg/m3.

Plii tootmine (II lisa, kategooriad 5 ja 6):

14. Tahkete osakeste heitkoguste piirväärtus on 10 mg/m3.

Tsemenditööstus (II lisa, kategooria 7):

15. Tahkete osakeste heitkoguste piirväärtus on 50 mg/m3.

Klaasitööstus (II lisa, kategooria 8):

16. Piirväärtused on antud erinevate O2 sisalduste kohta suitsugaasides (sõltuvalt erinevatest ahjutüüpidest): 8%-lise O2 sisalduse kohta vannahjudes ning 13%-lise O2 sisalduse kohta tiigelahjudes ja päevase töörežiimiga ahjudes.

17. Plii heitkoguste piirväärtus on 5 mg/m3.

Kloori ja leelise tootmine (II lisa, kategooria 9):

18. Piirväärtus on antud seadmest õhku paisatava elavhõbeda üldkogusele, sõltumata heitkoguste allikast, väljendatuna aasta keskmise väärtusena.

19. Protokolliosalised annavad täitevorgani istungjärgul olemasolevatele kloori ja leelist tootvatele seadmetele kehtestatud piirväärtustele hinnangu hiljemalt kaks aastat pärast protokolli jõustumist.

20. Uute kloori ja leelist tootvate seadmete jaoks on piirväärtus 0,01 g Hg/Mg Cl2 tootmisvõimsuse kohta.

Olme-, meditsiini- ja ohtlike jäätmete põletamine (II lisa, kategooriad 10 ja 11):

21. Piirväärtused on antud 11%-lise O2 sisalduse kohta suitsugaasis.

22. Tahkete osakeste heitkoguste piirväärtus on:
a) ohtlike ja meditsiinijäätmete põletamisel 10 mg/m3;
b) olmejäätmete põletamisel 25 mg/m3.

23. Elavhõbeda heitkoguste piirväärtus on:
a) ohtlike jäätmete põletamisel 0,05 mg/m3;
b) olmejäätmete põletamisel 0,08 mg/m3;
c) protokolliosalised annavad täitevorgani istungjärgul hinnangu meditsiinijäätmete põletamisel tekkivatele elavhõbedat sisaldavatele heitkogustele kehtestatud piirväärtustele hiljemalt kahe aasta möödumisel protokolli jõustumisest.


VI lisa

TOOTEKONTROLLIMEETMED

1. Hiljemalt kuue kuu möödumisel protokolli jõustumisest arvates ei tohi maanteesõidukite jaoks turustatava bensiini pliisisaldus ületada 0,013 g liitri kohta, kui käesolevas lisas ei sätestata teisiti. Riigid, kus turustatava pliivaba bensiini pliisisaldus on väiksem kui 0,013 g liitri kohta, püüavad seda taset säilitada või alandada.

2. Kõik protokolliosalised tagavad, et kütuste asendamine väiksema pliisisaldusega kütustega (nagu on määratud lõikes 1) toob kaasa inimese tervist ja/või keskkonda kahjustavate mõjude üldise vähenemise.

3. Juhul kui riik teeb kindlaks, et turustatava bensiini pliisisalduse piiramine lõike 1 kohaselt põhjustab raskeid sotsiaalseid ja majanduslikke või tehnilisi probleeme või ei mõjuta üldist keskkonna ja elanikkonna tervise seisukorda positiivselt, näiteks kliimatingimuste tõttu või muudel põhjustel, võib riik pikendada lõikes 1 sätestatud tähtaega kuni 10 aasta võrra, mille kestel selles riigis võib turustada pliilisandiga bensiini, kui bensiini pliisisaldus ei ületa 0,15 g liitri kohta. Sellisel juhul teeb riik ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes deklaratsiooni, et ta soovib seda tähtaega pikendada, ning esitab täitevorganile kirjalikult oma põhjendused.

4. Protokolliosalistel on lubatud turustada vanade maanteesõidukite tarbeks väikestes kogustes pliilisandiga bensiini (kokku 0,5% bensiini üldmüügist), mille pliisisaldus ei ületa 0,15 g liitri kohta.

5. Protokolliosalised märgivad kirjalikus deklaratsioonis, mis antakse hoiule koos ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjaga, oma kavatsuse hiljemalt viie aasta ja siirdemajandusega riigid kümne aasta möödudes protokolli jõustumisest arvates, et nad kohaldavad 10-aastast perioodi, et viia kontsentratsioonid tasemeni, mis ei ületa:
a) 0,05 massiprotsenti elavhõbedat ekstreemsetes tingimustes (näiteks temperatuuril alla 0 oC või üle 50 oC, allutatud löökidele) määratud mangaanleelisakudes ja
b) 0,025 massiprotsenti elavhõbedat kõigis teistes mangaanleelisakudes.

Ülaltoodud piiranguid võib ületada akude uue tehnoloogia rakendamisel või akude kasutamisel uutes toodetes juhul, kui tarvitusele on võetud mõistlikud ohutusabinõud, mis tagavad toodetud akude või raskesti eemaldatava akuga toodete keskkonnahoidliku kõrvaldamise. Samuti ei kehti see kohustus mangaanleelistablette sisaldavate akude kohta.


VII lisa

TOOTEHALDUSMEETMED

1. Selle lisa eesmärk on anda protokolliosalistele tootehaldusmeetmeid käsitlevaid juhiseid.

2. Protokolliosalised võivad kaaluda asjakohaste tootehaldusmeetmete võtmist (nagu allpool käsitletud), juhul kui see on vajalik ühe või mitme I lisas nimetatud raskmetalli heitmete inimese tervisele ja keskkonnale põhjustatava võimaliku kahjuliku mõju ohu ärahoidmiseks, võttes seejuures arvesse kõiki nende meetmete olulisemaid ohte ja positiivseid aspekte ning lähtudes seisukohast, et igasugune toote muudatus peab tagama inimese tervisele ja keskkonnale avalduva kahjuliku mõju üldise vähenemise. Nimetatud meetmete hulka kuulub:
a) sobiva alternatiivi olemasolu korral selliste toodete asendamine, millele on lisatud ühte või mitut I lisas märgitud raskmetalli;
b) toodetesse lisatud ühe või mitme I lisas märgitud raskmetalli koguse viimine miinimumini või nende asendamine teiste ainetega;
c) tootele teabe lisamine, sealhulgas toodete märgistamine, et kasutajad oleksid teavitatud tootele ühe või mitme I lisas märgitud raskmetalli lisamisest ning et nad oleksid teadlikud toote ohutu kasutamise ja jäätmete käitlemise vajadustest;
d) majandusstiimulite ja vabatahtlike kokkulepete kasutamine, et vähendada või kõrvaldada tootes leiduvaid I lisas märgitud raskmetalle;
e) I lisas märgitud raskmetalle sisaldavate toodete kogumis-, ringlussevõtu- või kõrvaldamisprogrammide väljatöötamine ja elluviimine.

3. Iga allpool märgitud toode või tootegrupp sisaldab ühte või mitut I lisas nimetatud raskmetalli ning vähemalt üks konventsiooniosaline kohaldab selle toote või tootegrupi suhtes regulatiivseid või vabatahtlikke meetmeid, mis on suurel määral tingitud selle toote või tootegrupi põhjustatud I lisas märgitud ühe või mitme raskmetalli heitkoguse või heitkoguste suurendamisest. Seniajani puudub siiski piisav teave, mis kinnitaks, et need tooted on kõikidel osalistel märkimisväärseks saasteallikaks, ning seetõttu on need märgitud VI lisas. Kõiki osalisi ergutatakse töötlema olemasolevat teavet ja juhul, kui osalised leiavad, et ettevaatusabinõude rakendamine on põhjendatud, võtma kasutusele lõikes 2 loetletud tootehaldusmeetmed ühe või mitme allpool nimetatud toote suhtes:
a) elavhõbedat sisaldavad elektriseadmete osad, see tähendab seadmed, millel on elektrivoolu ülekandmiseks üks või mitu kontakti või sensorit, nagu releed, termostaadid, nivooandurid, rõhuandurid jt andurid (võetavad meetmed peaksid hõlmama enamiku elavhõbedat sisaldavate elektriseadmete osade keelustamist; vabatahtlikke programme, mille käigus asendatakse osa elavhõbedat sisaldavatest anduritest elektrooniliste või erianduritega; vabatahtlikke programme andurite ja termostaatide ringlussevõtuks);
b) elavhõbedat sisaldavad mõõteriistad, nagu termomeetrid, manomeetrid, baromeetrid, rõhumõõturid, rõhuandurid ja survejaoturid (võetavad meetmed hõlmavad elavhõbedat sisaldavate termomeetrite ja mõõteriistade keelustamist);
c) elavhõbedat sisaldavad fluorestsentslambid (võetavad meetmed hõlmavad elavhõbedasisalduse vähendamist lambi kohta vabatahtlike ja regulatiivsete programmide abil ning vabatahtlikke ringlussevõtuprogramme);
d) hambaravis kasutatavad elavhõbedat sisaldavad amalgaamid (võetavad meetmed hõlmavad vabatahtlikke abinõusid ja mõningate eranditega nende amalgaamide keelustamist ning vabatahtlikke programme, mille eesmärk on tõhustada nende amalgaamide eemaldamist veest enne vee juhtimist hambaravikabinettidest reoveepuhastitesse);
e) elavhõbedat sisaldavad taimekaitsevahendid, sealhulgas seemnete töötlemiseks kasutatavad vahendid (võetavad meetmed hõlmavad kõikide elavhõbedat sisaldavate taimekaitsevahendite, kaasa arvatud seemnete töötlemiseks kasutatavad kemikaalid, ja elavhõbeda desinfektsioonivahendina kasutamise keelustamist);
f) elavhõbedat sisaldavad värvid (võetavad meetmed hõlmavad kõigi sellist tüüpi värvide keelustamist, selliste värvide keelustamist sisetöödel ja laste mänguasjade värvimisel ning elavhõbedalisandite keelustamist laevavärvides);
g) selles lisas käsitlemata elavhõbedasisaldusega patareid/akud (võetavad meetmed hõlmavad elavhõbedasisalduse vähendamist nii vabatahtlike kui ka regulatiivsete programmide, keskkonnasaastehüvitiste ning vabatahtlike ringlussevõtuprogrammide abil).


TO THE 1979 CONVENTION ON LONG-RANGE TRANSBOUNDARY AIR POLLUTION ON HEAVY METALS

The Parties,

Determined to implement the Convention on Long-range Transboundary Air Pollution,

Concerned that emissions of certain heavy metals are transported across national boundaries and may cause damage to ecosystems of environmental and economic importance and may have harmful effects on human health,

Considering that combustion and industrial processes are the predominant anthropogenic sources of emissions of heavy metals into the atmosphere,

Acknowledging that heavy metals are natural constituents of the Earth’s crust and that many heavy metals in certain forms and appropriate concentrations are essential to life,

Taking into consideration existing scientific and technical data on the emissions, geochemical processes, atmospheric transport and effects on human health and the environment of heavy metals, as well as on abatement techniques and costs,

Aware that techniques and management practices are available to reduce air pollution caused by the emissions of heavy metals,

Recognizing that countries in the region of the United Nations Economic Commission for Europe (UNECE) have different economic conditions, and that in certain countries the economies are in transition,

Resolved to take measures to anticipate, prevent or minimize emissions of certain heavy metals and their related compounds, taking into account the application of the precautionary approach, as set forth in principle 15 of the Rio Declaration on Environment and Development,

Reaffirming that States have, in accordance with the Charter of the United Nations and the principles of international law, the sovereign right to exploit their own resources pursuant to their own environmental and development policies, and the responsibility to ensure that activities within their jurisdiction or control do not cause damage to the environment of other States or of areas beyond the limits of national jurisdiction,

Mindful that measures to control emissions of heavy metals would also contribute to the protection of the environment and human health in areas outside the UNECE region, including the Arctic and international waters,

Noting that abating the emissions of specific heavy metals may provide additional benefits for the abatement of emissions of other pollutants,

Aware that further and more effective action to control and reduce emissions of certain heavy metals may be needed and that, for example, effects-based studies may provide a basis for further action,

Noting the important contribution of the private and non-governmental sectors to knowledge of the effects associated with heavy metals, available alternatives and abatement techniques, and their role in assisting in the reduction of emissions of heavy metals,

Bearing in mind the activities related to the control of heavy metals at the national level and in international forums,

Have agreed as follows:

Article 1. Definitions

For the purposes of the present Protocol,

1. “Convention” means the Convention on Long-range Transboundary Air Pollution, adopted in Geneva on 13 November 1979;

2. “EMEP” means the Cooperative Programme for Monitoring and Evaluation of Long-range Transmission of Air Pollutants in Europe;

3. “Executive Body” means the Executive Body for the Convention constituted under article 10, paragraph 1, of the Convention;

4. “Commission” means the United Nations Economic Commission for Europe;

5. “Parties" means, unless the context otherwise requires, the Parties to the present Protocol;

6. “Geographical scope of EMEP” means the area defined in article 1, paragraph 4, of the Protocol to the 1979 Convention on Long-range Transboundary Air Pollution on Long-term Financing of the Cooperative Programme for Monitoring and Evaluation of the Long-range Transmission of Air Pollutants in Europe (EMEP), adopted in Geneva on 28 September 1984;

7. “Heavy metals” means those metals or, in some cases, metalloids which are stable and have a density greater than 4.5 g/cm3 and their compounds;

8. “Emission” means a release from a point or diffuse source into the atmosphere;

9. “Stationary source” means any fixed building, structure, facility, installation, or equipment that emits or may emit a heavy metal listed in annex I directly or indirectly into the atmosphere;

10. “New stationary source” means any stationary source of which the construction or substantial modification is commenced after the expiry of two years from the date of entry into force of: (i) this Protocol; or (ii) an amendment to annex I or II, where the stationary source becomes subject to the provisions of this Protocol only by virtue of that amendment. It shall be a matter for the competent national authorities to decide whether a modification is substantial or not, taking into account such factors as the environmental benefits of the modification;

11. “Major stationary source category” means any stationary source category that is listed in annex II and that contributes at least one per cent to a Party’s total emissions from stationary sources of a heavy metal listed in annex I for the reference year specified in accordance with annex I.

Article 2. Objective

The objective of the present Protocol is to control emissions of heavy metals caused by anthropogenic activities that are subject to long-range transboundary atmospheric transport and are likely to have significant adverse effects on human health or the environment, in accordance with the provisions of the following articles.

Article 3. Basic Obligations

1. Each Party shall reduce its total annual emissions into the atmosphere of each of the heavy metals listed in annex I from the level of the emission in the reference year set in accordance with that annex by taking effective measures, appropriate to its particular circumstances.

2. Each Party shall, no later than the timescales specified in annex IV, apply:
(a) The best available techniques, taking into consideration annex III, to each new stationary source within a major stationary source category for which annex III identifies best available techniques;
(b) The limit values specified in annex V to each new stationary source within a major stationary source category. A Party may, as an alternative, apply different emission reduction strategies that achieve equivalent overall emission levels;
(c) The best available techniques, taking into consideration annex III, to each existing stationary source within a major stationary source category for which annex III identifies best available techniques. A Party may, as an alternative, apply different emission reduction strategies that achieve equivalent overall emission reductions;
(d) The limit values specified in annex V to each existing stationary source within a major stationary source category, insofar as this is technically and economically feasible. A Party may, as an alternative, apply different emission reduction strategies that achieve equivalent overall emission reductions.

3. Each Party shall apply product control measures in accordance with the conditions and timescales specified in annex VI.

4. Each Party should consider applying additional product management measures, taking into consideration annex VII.

5. Each Party shall develop and maintain emission inventories for the heavy metals listed in annex I, for those Parties within the geographical scope of EMEP, using as a minimum the methodologies specified by the Steering Body of EMEP, and, for those Parties outside the geographical scope of EMEP, using as guidance the methodologies developed through the work plan of the Executive Body.

6. A Party that, after applying paragraphs 2 and 3 above, cannot achieve the requirements of paragraph 1 above for a heavy metal listed in annex I, shall be exempted from its obligations in paragraph 1 above for that heavy metal.

7. Any Party whose total land area is greater than 6,000,000 km2 shall be exempted from its obligations in paragraphs 2 (b), (c), and (d) above, if it can demonstrate that, no later than eight years after the date of entry into force of the present Protocol, it will have reduced its total annual emissions of each of the heavy metals listed in annex I from the source categories specified in annex II by at least 50 per cent from the level of emissions from these categories in the reference year specified in accordance with annex I. A Party that intends to act in accordance with this paragraph shall so specify upon signature of, or accession to, the present Protocol.

Article 4. Exchange of Information and Technology

1. The Parties shall, in a manner consistent with their laws, regulations and practices, facilitate the exchange of technologies and techniques designed to reduce emissions of heavy metals, including but not limited to exchanges that encourage the development of product management measures and the application of best available techniques, in particular by promoting:
(a) The commercial exchange of available technology;
(b) Direct industrial contacts and cooperation, including joint ventures;
(c) The exchange of information and experience; and
(d) The provision of technical assistance.

2. In promoting the activities specified in paragraph 1 above, the Parties shall create favourable conditions by facilitating contacts and cooperation among appropriate organizations and individuals in the private and public sectors that are capable of providing technology, design and engineering services, equipment or finance.

Article 5. Strategies, Policies, Programmes and Measures

1. Each Party shall develop, without undue delay, strategies, policies and programmes to discharge its obligations under the present Protocol.

2. A Party may, in addition:
(a) Apply economic instruments to encourage the adoption of cost-effective approaches to the reduction of heavy metal emissions;
(b) Develop government/industry covenants and voluntary agreements;
(c) Encourage the more efficient use of resources and raw materials;
(d) Encourage the use of less polluting energy sources;
(e) Take measures to develop and introduce less polluting transport systems;
(f) Take measures to phase out certain heavy metal emitting processes where substitute processes are available on an industrial scale;
(g) Take measures to develop and employ cleaner processes for the prevention and control of pollution.

The Parties may take more stringent measures than those required by the present Protocol.

Article 6. Research, Development and Monitoring

The Parties shall encourage research, development, monitoring and cooperation, primarily focusing on the heavy metals listed in annex I, related, but not limited, to:
(a) Emissions, long-range transport and deposition levels and their modelling, existing levels in the biotic and abiotic environment, the formulation of procedures for harmonizing relevant methodologies;
(b) Pollutant pathways and inventories in representative ecosystems;
(c) Relevant effects on human health and the environment, including quantification of those effects;
(d) Best available techniques and practices and emission control techniques currently employed by the Parties or under development;
(e) Collection, recycling and, if necessary, disposal of products or wastes containing one or more heavy metals;
(f) Methodologies permitting consideration of socio-economic factors in the evaluation of alternative control strategies;
(g) An effects-based approach which integrates appropriate information, including information obtained under subparagraphs (a) to (f) above, on measured or modelled environmental levels, pathways, and effects on human health and the environment, for the purpose of formulating future optimized control strategies which also take into account economic and technological factors;
(h) Alternatives to the use of heavy metals in products listed in annexes VI and VII;
(i) Gathering information on levels of heavy metals in certain products, on the potential for emissions of those metals to occur during the manufacture, processing, distribution in commerce, use, and disposal of the product, and on techniques to reduce such emissions.

Article 7. Reporting

1. Subject to its laws governing the confidentiality of commercial information:
(a) Each Party shall report, through the Executive Secretary of the Commission, to the Executive Body, on a periodic basis as determined by the Parties meeting within the Executive Body, information on the measures that it has taken to implement the present Protocol;
(b) Each Party within the geographical scope of EMEP shall report, through the Executive Secretary of the Commission, to EMEP, on a periodic basis to be determined by the Steering Body of EMEP and approved by the Parties at a session of the Executive Body, information on the levels of emissions of the heavy metals listed in annex I, using as a minimum the methodologies and the temporal and spatial resolution specified by the Steering Body of EMEP. Parties in areas outside the geographical scope of EMEP shall make available similar information to the Executive Body if requested to do so. In addition, each Party shall, as appropriate, collect and report relevant information relating to its emissions of other heavy metals, taking into account the guidance on the methodologies and the temporal and spatial resolution of the Steering Body of EMEP and the Executive Body.

2. The information to be reported in accordance with paragraph 1 (a) above shall be in conformity with a decision regarding format and content to be adopted by the Parties at a session of the Executive Body. The terms of this decision shall be reviewed as necessary to identify any additional elements regarding the format or the content of the information that is to be included in the reports.

3. In good time before each annual session of the Executive Body, EMEP shall provide information on the long-range transport and deposition of heavy metals.

Article 8. Calculations

EMEP shall, using appropriate models and measurements and in good time before each annual session of the Executive Body, provide to the Executive Body calculations of transboundary fluxes and depositions of heavy metals within the geographical scope of EMEP. In areas outside the geographical scope of EMEP, models appropriate to the particular circumstances of Parties to the Convention shall be used.

Article 9. Compliance

Compliance by each Party with its obligations under the present Protocol shall be reviewed regularly. The Implementation Committee established by decision 1997/2 of the Executive Body as its fifteenth session shall carry out such reviews and report to the Parties meeting within the Executive Body in accordance with the terms of the annex to that decision, including any amendments thereto.

Article 10. Reviews by the Parties at Sessions of the Executive Body

1. The Parties shall, at sessions of the Executive Body, pursuant to article 10, paragraph 2 (a), of the Convention, review the information supplied by the Parties, EMEP and other subsidiary bodies and the reports of the Implementation Committee referred to in article 9 of the present Protocol.

2. The Parties shall, at sessions of the Executive Body, keep under review the progress made towards meeting the obligations set out in the present Protocol.

3. The Parties shall, at sessions of the Executive Body, review the sufficiency and effectiveness of the obligations set out in the present Protocol.
(a) Such reviews will take into account the best available scientific information on the effects of the deposition of heavy metals, assessments of technological developments, and changing economic conditions;
(b) Such reviews will, in the light of the research, development, monitoring and cooperation undertaken under the present Protocol:
(i) Evaluate progress towards meeting the objective of the present Protocol;
(ii) Evaluate whether additional emission reductions beyond the levels required by this Protocol are warranted to reduce further the adverse effects on human health or the environment; and
(iii) Take into account the extent to which a satisfactory basis exists for the application of an effects-based approach;
(c) The procedures, methods and timing for such reviews shall be specified by the Parties at a session of the Executive Body

4. The Parties shall, based on the conclusion of the reviews referred to in paragraph 3 above and as soon as practicable after completion of the review, develop a work plan on further steps to reduce emissions into the atmosphere of the heavy metals listed in annex I.

Article 11. Settlement of Disputes

1. In the event of a dispute between any two or more Parties concerning the interpretation or application of the present Protocol, the Parties concerned shall seek a settlement of the dispute through negotiation or any other peaceful means of their own choice. The parties to the dispute shall inform the Executive Body of their dispute.

2. When ratifying, accepting, approving or acceding to the present Protocol, or at any time thereafter, a Party which is not a regional economic integration organization may declare in a written instrument submitted to the Depositary that, in respect of any dispute concerning the interpretation or application of the Protocol, it recognizes one or both of the following means of dispute settlement as compulsory ipso facto and without special agreement, in relation to any Party accepting the same obligation:
(a) Submission of the dispute to the International Court of Justice;
(b) Arbitration in accordance with procedures to be adopted by the Parties at a session of the Executive Body, as soon as practicable, in an annex on arbitration. A Party which is a regional economic integration organization may make a declaration with like effect in relation to arbitration in accordance with the procedures referred to in subparagraph (b) above.

3. A declaration made under paragraph 2 above shall remain in force until it expires in accordance with its terms or until three months after written notice of its revocation has been deposited with the Depositary.

4. A new declaration, a notice of revocation or the expiry of a declaration shall not in any way affect proceedings pending before the International Court of Justice or the arbitral tribunal, unless the parties to the dispute agree otherwise.

5. Except in a case where the parties to a dispute have accepted the same means of dispute settlement under paragraph 2, if after twelve months following notification by one Party to another that a dispute exists between them, the Parties concerned have not been able to settle their dispute through the means mentioned in paragraph 1 above, the dispute shall be submitted, at the request of any of the parties to the dispute, to conciliation.

6. For the purpose of paragraph 5, a conciliation commission shall be created. The commission shall be composed of equal numbers of members appointed by each Party concerned or, where the Parties in conciliation share the same interest, by the group sharing that interest, and a chairman chosen jointly by the members so appointed. The commission shall render a recommendatory award, which the Parties shall consider in good faith.

Article 12. Annexes

The annexes to the present Protocol shall form an integral part of the Protocol. Annexes III and VII are recommendatory in character.

Article 13. Amendments to the Protocol

1. Any Party may propose amendments to the present Protocol.

2. Proposed amendments shall be submitted in writing to the Executive Secretary of the Commission, who shall communicate them to all Parties. The Parties meeting within the Executive Body shall discuss the proposed amendments at its next session, provided that the proposals have been circulated by the Executive Secretary to the Parties at least ninety days in advance.

3. Amendments to the present Protocol and to annexes I, II, IV, V and VI shall be adopted by consensus of the Parties present at a session of the Executive Body, and shall enter into force for the Parties which have accepted them on the ninetieth day after the date on which two thirds of the Parties have deposited with the Depositary their instruments of acceptance thereof. Amendments shall enter into force for any other Party on the ninetieth day after the date on which that Party has deposited its instrument of acceptance thereof.

4. Amendments to annexes III and VII shall be adopted by consensus of the Parties present at a session of the Executive Body. On the expiry of ninety days from the date of its communication to all Parties by the Executive Secretary of the Commission, an amendment to any such annex shall become effective for those Parties which have not submitted to the Depositary a notification in accordance with the provisions of paragraph 5 below, provided that at least sixteen Parties have not submitted such a notification.

5. Any Party that is unable to approve an amendment to annex III or VII shall so notify the Depositary in writing within ninety days from the date of the communication of its adoption. The Depositary shall without delay notify all Parties of any such notification received. A Party may at any time substitute an acceptance for its previous notification and, upon deposit of an instrument of acceptance with the Depositary, the amendment to such an annex shall become effective for that Party.

6. In the case of a proposal to amend annex I, VI or VII by adding a heavy metal, a product control measure or a product or product group to the present Protocol:
(a) The proposer shall provide the Executive Body with the information specified in Executive Body decision 1998/1, including any amendments thereto; and
(b) The Parties shall evaluate the proposal in accordance with the procedures set forth in Executive Body decision 1998/1, including any amendments thereto.

7. Any decision to amend Executive Body decision 1998/1 shall be taken by consensus of the Parties meeting within the Executive Body and shall take effect sixty days after the date of adoption.

Article 14. Signature

1. The present Protocol shall be open for signature at Aarhus (Denmark) from 24 to 25 June 1998, then at United Nations Headquarters in New York until 21 December 1998 by States members of the Commission as well as States having consultative status with the Commission pursuant to paragraph 8 of Economic and Social Council resolution 36 (IV) of 28 March 1947, and by regional economic integration organizations, constituted by sovereign States members of the Commission, which have competence in respect of the negotiation, conclusion and application of international agreements in matters covered by the Protocol, provided that the States and organizations concerned are Parties to the Convention.

2. In matters within their competence, such regional economic integration organizations shall, on their own behalf, exercise the rights and fulfil the responsibilities which the present Protocol attributes to their member States. In such cases, the member States of these organizations shall not be entitled to exercise such rights individually.

Article 15. Ratification, Acceptance, Approval and Accession

1. The present Protocol shall be subject to ratification, acceptance or approval by Signatories.

2. The present Protocol shall be open for accession as from 21 December 1998 by the States and organizations that meet the requirements of article 14, paragraph 1.

Article 16. Depositary

The instruments of ratification, acceptance, approval or accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations, who will perform the functions of Depositary.

Article 17. Entry into Force

1. The present Protocol shall enter into force on the ninetieth day following the date on which the sixteenth instrument of ratification, acceptance, approval or accession has been deposited with the Depositary.

2. For each State and organization referred to in article 14, paragraph 1, which ratifies, accepts or approves the present Protocol or accedes thereto after the deposit of the sixteenth instrument of ratification, acceptance, approval or accession, the Protocol shall enter into force on the ninetieth day following the date of deposit by such Party of its instrument of ratification, acceptance, approval or accession.

Article 18. Withdrawal

At any time after five years from the date on which the present Protocol has come into force with respect to a Party, that Party may withdraw from it by giving written notification to the Depositary. Any such withdrawal shall take effect on the ninetieth day following the date of its receipt by the Depositary, or on such later date as may be specified in the notification of the withdrawal.

Article 19. Authentic Texts

The original of the present Protocol, of which the English, French and Russian texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

In witness whereof the undersigned, being duly authorized thereto, have signed the present Protocol.

Done at Aarhus (Denmark), this twenty-fourth day of June, one thousand nine hundred and ninetyeight.


Annex I

HEAVY METALS REFERRED TO IN ARTICLE 3, PARAGRAPH 1, AND THE REFERENCE YEAR FOR THE OBLIGATION

Heavy metal Reference year
Cadmium (Cd) 1990; or an alternative year from 1985 to 1995 inclusive; specified by a Party upon ratification, acceptance, approval or accession.
Lead (Pb) 1990; or an alternative year from 1985 to 1995 inclusive; specified by a Party upon ratification, acceptance, approval or accession.
Mercury (Hg) 1990; or an alternative year from 1985 to 1995 inclusive; specified by a Party upon ratification, acceptance, approval or accession.


Annex II

STATIONARY SOURCE CATEGORIES

I. INTRODUCTION

1. Installations or parts of installations for research, development and the testing of new products and processes are not covered by this annex.

2. The threshold values given below generally refer to production capacities or output. Where one operator carries out several activities falling under the same subheading at the same installation or the same site, the capacities of such activities are added together.

II. LIST OF CATEGORIES

Category Description of the category
1 Combustion installations with a net rated thermal input exceeding 50 MW
2 Metal ore (including sulphide ore) or concentrate roasting or sintering installations with a capacity exceeding 150 tonnes of sinter per day for ferrous ore or concentrate, and 30 tonnes of sinter per day for the roasting of copper, lead or zinc, or any gold and mercury ore treatment.
3 Installations for the production of pig-iron or steel (primary or secondary fusion, including electric arc furnaces) including continuous casting, with a capacity exceeding 2,5 tonnes per hour.
4 Ferrous metal foundries with a production capacity exceeding 20 tonnes per day.
5 Installations for the production of copper, lead and zinc from ore, concentrates or secondary raw materials by metallurgical processes with a capacity exceeding 30 tonnes of metal per day for primary installations and 15 tonnes of metal per day for secondary installations, or for any primary production of mercury.
6 Installations for the smelting (refining, foundry casting, etc.), including the alloying, of copper, lead and zinc, including recovered products, with a melting capacity exceeding 4 tonnes per day for lead or 20 tonnes per day for copper and zinc.
7 Installations for the production of cement clinker in rotary kilns with a production capacity exceeding 500 tonnes per day or in other furnaces with a production capacity exceeding 50 tonnes per day.
8 Installations for the manufacture of glass using lead in the process with a melting capacity exceeding 20 tonnes per day.
9 Installations for chlor-alkali production by electrolysis using the mercury cell process.
10 Installations for the incineration of hazardous or medical waste with a capacity exceeding 1 tonne per hour, or for the co-incineration of hazardous or medical waste specified in accordance with national legislation.
11 Installations for the incineration of municipal waste with a capacity exceeding 3 tonnes per hour, or for the co-incineration of municipal waste specified in accordance with national legislation.


Annex III

BEST AVAILABLE TECHNIQUES FOR CONTROLLING EMISSIONS OF HEAVY METALS AND THEIR COMPOUNDS FROM THE SOURCE CATEGORIES LISTED IN ANNEX II

I. INTRODUCTION

1. This annex aims to provide Parties with guidance on identifying best available techniques for stationary sources to enable them to meet the obligations of the Protocol.

2. “Best available techniques” (BAT) means the most effective and advanced stage in the development of activities and their methods of operation which indicate the practical suitability of particular techniques for providing in principle the basis for emission limit values designed to prevent and, where that is not practicable, generally to reduce emissions and their impact on the environment as a whole:
– “Techniques” includes both the technology used and the way in which the installation is designed, built, maintained, operated and decommissioned;
– “Available” techniques means those developed on a scale which allows implementation in the relevant industrial sector, under economically and technically viable conditions, taking into consideration the costs and advantages, whether or not the techniques are used or produced inside the territory of the Party in question, as long as they are reasonably accessible to the operator;
– “Best” means most effective in achieving a high general level of protection of the environment as a whole.

In determining the best available techniques, special consideration should be given, generally or in specific cases, to the factors below, bearing in mind the likely costs and benefits of a measure and the principles of precaution and prevention:
– The use of low-waste technology;
– The use of less hazardous substances;
– The furthering of recovery and recycling of substances generated and used in the process and of waste;
– Comparable processes, facilities or methods of operation which have been tried with success on an industrial scale;
– Technological advances and changes in scientific knowledge and understanding;
– The nature, effects and volume of the emissions concerned;
– The commissioning dates for new or existing installations;
– The time needed to introduce the best available technique;
– The consumption and nature of raw materials (including water) used in the process and its energy efficiency;
– The need to prevent or reduce to a minimum the overall impact of the emissions on the environment and the risks to it;
– The need to prevent accidents and to minimize their consequences for the environment.

The concept of best available techniques is not aimed at the prescription of any specific technique or technology, but at taking into account the technical characteristics of the installation concerned, its geographical location and the local environmental conditions.

3. The information regarding emission control performance and costs is based on official documentation of the Executive Body and its subsidiary bodies, in particular documents received and reviewed by the Task

Force on Heavy Metal Emissions and the Ad Hoc Preparatory Working Group on Heavy Metals.

Furthermore, other international information on best available techniques for emission control has been taken into consideration (e.g. the European Community’s technical notes on BAT, the PARCOM recommendations for BAT, and information provided directly by experts).

4. Experience with new products and new plants incorporating low-emission techniques, as well as with the retrofitting of existing plants, is growing continuously; this annex may, therefore, need amending and updating.

5. The annex lists a number of measures spanning a range of costs and efficiencies. The choice of measures for any particular case will depend on, and may be limited by, a number of factors, such as economic circumstances, technological infrastructure, any existing emission control device, safety, energy consumption and whether the source is a new or existing one.

6. This annex takes into account the emissions of cadmium, lead and mercury and their compounds, in solid (particle-bound) and/or gaseous form. Speciation of these compounds is, in general, not considered here. Nevertheless, the efficiency of emission control devices with regard to the physical properties of the heavy metal, especially in the case of mercury, has been taken into account.

7. Emission values expressed as mg/m3 refer to standard conditions (volume at 273.15 K, 101.3 kPa, dry gas) not corrected for oxygen content unless otherwise specified, and are calculated in accordance with draft CEN (Comité européen de normalisation) and, in some cases, national sampling and monitoring techniques.

II. GENERAL OPTIONS FOR REDUCING EMISSIONS OF HEAVY METALS AND THEIR COMPOUNDS

8. There are several possibilities for controlling or preventing heavy metal emissions. Emission reduction measures focus on add-on technologies and process modifications (including maintenance and operating control). The following measures, which may be implemented depending on the wider technical and/or economic conditions, are available:
(a) Application of low-emission process technologies, in particular in new installations;
(b) Off-gas cleaning (secondary reduction measures) with filters, scrubbers, absorbers, etc.;
(c) Change or preparation of raw materials, fuels and/or other feed materials (e.g. use of raw materials with low heavy metal content);
(d) Best management practices such as good housekeeping, preventive maintenance programmes, or primary measures such as the enclosure of dust-creating units;
(e) Appropriate environmental management techniques for the use and disposal of certain products containing Cd, Pb, and/or Hg.

9. It is necessary to monitor abatement procedures to ensure that appropriate control measures and practices are properly implemented and achieve an effective emission reduction. Monitoring abatement procedures will include:
(a) Developing an inventory of those reduction measures identified above that have already been implemented;
(b) Comparing actual reductions in Cd, Pb and Hg emissions with the objectives of the Protocol;
(c) Characterizing quantified emissions of Cd, Pb and Hg from relevant sources with appropriate techniques;
(d) Regulatory authorities periodically auditing abatement measures to ensure their continued efficient operation.

10. Emission reduction measures should be cost-efficient. Cost-efficient strategy considerations should be based on total costs per year per unit abated (including capital and operating costs). Emission reduction costs should also be considered with respect to the overall process.

III. CONTROL TECHNIQUES

11. The major categories of available control techniques for Cd, Pb and Hg emission abatement are primary measures such as raw material and/or fuel substitution and low-emission process technologies, and secondary measures such as fugitive emission control and off-gas cleaning. Sector-specific techniques are specified in chapter IV.

12. The data on efficiency are derived from operating experience and are considered to reflect the capabilities of current installations. The overall efficiency of flue gas and fugitive emission reductions depends to a great extent on the evacuation performance of the gas and dust collectors (e.g. suction hoods).

Capture/collection efficiencies of over 99% have been demonstrated. In particular cases experience has shown that control measures are able to reduce overall emissions by 90% or more.

13. In the case of particle-bound emissions of Cd, Pb and Hg, the metals can be captured by dust-cleaning devices. Typical dust concentrations after gas cleaning with selected techniques are given in table 1. Most of these measures have generally been applied across sectors. The minimum expected performance of selected techniques for capturing gaseous mercury is outlined in table 2. The application of these measures depends on the specific processes and is most relevant if concentrations of mercury in the flue gas are high.

Table 1: Performance of dust-cleaning devices expressed as hourly average dust concentrations

  Dust concentrations after cleaning (mg/m3)
Fabric filters 10
Fabric filters, membrane type    1
Dry electrostatic precipitators 50
Wet electrostatic precipitators 50
High-efficiency scrubbers 50

Note: Medium- and low-pressure scrubbers and cyclones generally show lower dust removal efiiciencies.

Table 2: Minimum expected performance of mercury separators expressed as hourly average mercury concentrations

  Mercury content after cleaning (mg/m3)
Selenium filter 0.01
Selenium scrubber 0.2 
Carbon filter 0.01
Carbon injection + dust separator 0.05
Odda Norzink chloride process 0.1 
Lead sulphide process 0.05
Bolkem (Thiosulphate) process 0.1 

14. Care should be taken to ensure that these control techniques do not create other environmental problems. The choice of a specific process because of its low emission into the air should be avoided if it worsens the total environmental impact of the heavy metals’ discharge, e.g. due to more water pollution from liquid effluents. The fate of captured dust resulting from improved gas cleaning must also be taken into consideration. A negative environmental impact from the handling of such wastes will reduce the gain from lower process dust and fume emissions into the air.

15. Emission reduction measures can focus on process techniques as well as on off-gas cleaning. The two are not independent of each other; the choice of a specific process might exclude some gas-cleaning methods.

16. The choice of a control technique will depend on such parameters as the pollutant concentration and/or speciation in the raw gas, the gas volume flow, the gas temperature, and others. Therefore, the fields of application may overlap; in that case, the most appropriate technique must be selected according to case-specific conditions.

17. Adequate measures to reduce stack gas emissions in various sectors are described below. Fugitive emissions have to be taken into account. Dust emission control associated with the discharging, handling, and stockpiling of raw materials or by-products, although not relevant to long-range transport, may be important for the local environment. The emissions can be reduced by moving these activities to completely enclosed buildings, which may be equipped with ventilation and dedusting facilities, spray systems or other suitable controls. When stockpiling in unroofed areas, the material surface should be otherwise protected against wind entrainment. Stockpiling areas and roads should be kept clean.

18. The investment/cost figures listed in the tables have been collected from various sources and are highly case-specific. They are expressed in 1990 US$ (US$ 1 (1990) = ECU 0.8 (1990)). They depend on such factors as plant capacity, removal efficiency and raw gas concentration, type of technology, and the choice of new installations as opposed to retrofitting.

IV. SECTORS

19. This chapter contains a table per relevant sector with the main emission sources, control measures based on the best available techniques, their specific reduction efficiency and the related costs, where available. Unless stated otherwise, the reduction efficiencies in the tables refer to direct stack gas emissions.

Combustion of fossil fuels in utility and industrial boilers (annex II, category 1)

20. The combustion of coal in utility and industrial boilers is a major source of anthropogenic mercury emissions. The heavy metal content is normally several orders of magnitude higher in coal than in oil or natural gas.

21. Improved energy conversion efficiency and energy conservation measures will result in a decline in the emissions of heavy metals because of reduced fuel requirements. Combusting natural gas or alternative fuels with a low heavy metal content instead of coal would also result in a significant reduction in heavy metal emissions such as mercury. Integrated gasification combined-cycle (IGCC) power plant technology is a new plant technology with a low-emission potential.

22. With the exception of mercury, heavy metals are emitted in solid form in association with fly-ash particles. Different coal combustion technologies show different magnitudes of fly-ash generation: gratefiring boilers 20–40%; fluidized-bed combustion 15%; dry bottom boilers (pulverized coal combustion) 70–100% of total ash. The heavy metal content in the small particle size fraction of the fly-ash has been found to be higher.

23. Beneficiation, e.g. “washing” or “bio-treatment”, of coal reduces the heavy metal content associated with the inorganic matter in the coal. However, the degree of heavy metal removal with this technology varies widely.

24. A total dust removal of more than 99.5% can be obtained with electrostatic precipitators (ESP) or fabric filters (FF), achieving dust concentrations of about 20 mg/m3 in many cases. With the exception of mercury, heavy metal emissions can be reduced by at least 90–99%, the lower figure for the more easily volatilized elements. Low filter temperature helps to reduce the gaseous mercury off-gas content.

25. The application of techniques to reduce emissions of nitrogen oxides, sulphur dioxide and particulates from the flue gas can also remove heavy metals. Possible cross media impact should be avoided by appropriate waste water treatment.

26. Using the techniques mentioned above, mercury removal efficiencies vary extensively from plant to plant, as seen in table 3. Research is ongoing to develop mercury removal techniques, but until such techniques are available on an industrial scale, no best available technique is identified for the specific purpose of removing mercury.

Table 3: Control measures, reduction efficiencies and costs for fossil-fuel combustion emissions

Emission source Control measure(s) Reduction efficiency (%) Abatement costs (total costs US$)
Combustion fuel oil Switch fuel oil to gas Cd, Pd: 100; Hg: 70–80 Highly case-specific

Combustion of coal

Switch from coal to fuels with lower heavy metals emissions Dust 70–100 Highly case-specific
ESP (cold-side) Cd, Pb: > 90; Hg: 10–40 Specific investment US$ 5–10/m3 waste gas per hour (> 200,000 m3/h)
Wet fuel-gas desulphurization (FGD)a/ Cd, Pb: > 90; Hg: 10–90b/ 15–30/Mg waste
Fabric filters (FF) Cd: >95; Pb: > 99; Hg: 10–60 Specific investment US$ 8–15/m3 waste gas per hour (> 200,000 m3/h)

a/ Hg removal efficiencies increase with the proportion of ionic mercury. High-dust selective catalytic reduction (SCR) installations facilitate Hg(II) formation.
b/ This is primarily for SO2 reduction. Reduction in heavy metal emissions is a side benefit. (Specific investment US$ 60–250/kWel.)

Primary iron and steel industry (annex II, category 2)

27. This section deals with emissions from sinter plants, pellet plants, blast furnaces, and steelworks with a basic oxygen furnace (BOF). Emissions of Cd, Pb and Hg occur in association with particulates. The content of the heavy metals of concern in the emitted dust depends on the composition of the raw materials and the types of alloying metals added in steel-making. The most relevant emission reduction measures are outlined in table 4. Fabric filters should be used whenever possible; if conditions make this impossible, electrostatic precipitators and/or high-efficiency scrubbers may be used.

28. When using BAT in the primary iron and steel industry, the total specific emission of dust directly related to the process can be reduced to the following levels:
Sinter plants 40–120 g/Mg
Pellet plants 40 g/Mg
Blast furnace 35–50 g/Mg
BOF 35–70 g/Mg.

29. Purification of gases using fabric filters will reduce the dust content to less than 20 mg/m3, whereas electrostatic precipitators and scrubbers will reduce the dust content to 50 mg/m3 (as an hourly average).

However, there are many applications of fabric filters in the primary iron and steel industry that can achieve much lower values.

Table 4: Emission sources, control measures, dust reduction efficiencies and costs for the primary iron and steel industry

Emission source Control measure(s) Dust reduction efficiency (%) Abatment costs (total costs US$)

Sinter plants

Emission optimized sintering ca. 50 ..
Scrubbers and ESP > 90 ..
Fabric filters > 99 ..

Pellet plants

ESP + lime reactor + fabric filters > 99 ..
Scrubbers > 95 ..

Blast furnaces Balst furnace gas cleaning

FF / ESP > 99 ESP: 0.24-1/Mg pig-iron
Wet scrubbers > 99 ..
Wet ESP > 99 ..

BOF

Primary dedusting: wet separator/ESP/FF > 99 Dry ESP: 2.25/Mg steel
Secondary dedusting: dry ESP/FF > 97 FF: 0.26/Mg steel
Fugitive emission Closed conveyor belts, enclosure, wetting stored feedstock, cleaning of reads 80–99 ..

30. Direct reduction and direct smelting are under development and may reduce the need for sinter plants and blast furnaces in the future. The application of these technologies depends on the ore characteristics and requires the resulting product to be processed in an electric arc furnace, which should be equipped with appropriate controls.

Secondary iron and steel industry (annex II, category 3)

31. It is very important to capture all the emissions efficiently. That is possible by installing doghouses or movable hoods or by total building evacuation. The captured emissions must be cleaned. For all dustemitting processes in the secondary iron and steel industry, dedusting in fabric filters, which reduces the dust content to less than 20 mg/m3, shall be considered as BAT. When BAT is used also for minimizing fugitive emissions, the specific dust emission (including fugitive emission directly related to the process) will not exceed the range of 0.1 to 0.35 kg/Mg steel. There are many examples of clean gas dust content below 10 mg/m3 when fabric filters are used. The specific dust emission in such cases is normally below 0.1 kg/Mg.

32. For the melting of scrap, two different types of furnace are in use: open-hearth furnaces and electric arc furnaces (EAF) where open-hearth furnaces are about to be phased out.

33. The content of the heavy metals of concern in the emitted dust depends on the composition of the iron and steel scrap and the types of alloying metals added in steel-making. Measurements at EAF have shown that 95% of emitted mercury and 25% of cadmium emissions occur as vapour. The most relevant dust emission reduction measures are outlined in table 5.

Table 5: Emission sources, control measures, dust reduction efficiencies and costs for the secondary iron and steel industry

Emission source Control measure(s) Dust reduction
efficiency (%)
Abatement costs
(total US$)
EAF ESP

FF

> 99  

> 99.5

..

FF: 24/Mg steel

Iron foundaries (annex II, category 4)

34. It is very important to capture all the emissions efficiently. That is possible by installing doghouses or movable hoods or by total building evacuation. The captured emissions must be cleaned. In iron foundries, cupola furnaces, electric arc furnaces and induction furnaces are operated. Direct particulate and gaseous heavy metal emissions are especially associated with melting and sometimes, to a small extent, with pouring. Fugitive emissions arise from raw material handling, melting, pouring and fettling. The most relevant emission reduction measures are outlined in table 6 with their achievable reduction efficiencies and costs, where available. These measures can reduce dust concentrations to 20 mg/m3, or less.

35. The iron foundry industry comprises a very wide range of process sites. For existing smaller installations, the measures listed may not be BAT if they are not economically viable.

Table 6: Emission sources, control measures, dust reduction efficiencies and costs for iron foundries

Emission source Control measure(s) Dust reduction efficiency (%) Abatement costs (total US$)

EAF

ESP > 99 ..
FF   > 99.5 FF: 24/Mg iron
Induction furnace FF/dry absorption + FF > 99 ..

Cold blast cupola

Below-the-door take-off: FF > 98 ..
Above-the-door take-off: FF + pre-dedusting > 97 8–12/Mg iron
FF + chemisorption > 99 45/Mg iron

Hot blast cupola

FF + pre-dedusting > 99 23/Mg iron
Disintegrator/venturi scrubber > 97 ..

Primary and secondary non-ferrous metal industry (annex II, categories 5 and 6)

36. This section deals with emissions and emission control of Cd, Pb and Hg in the primary and secondary production of non-ferrous metals like lead, copper, zinc, tin and nickel. Due to the large number of different raw materials used and the various processes applied, nearly all kinds of heavy metals and heavy metal compounds might be emitted from this sector. Given the heavy metals of concern in this annex, the production of copper, lead and zinc are particularly relevant.

37. Mercury ores and concentrates are initially processed by crushing, and sometimes screening. Ore beneficiation techniques are not used extensively, although flotation has been used at some facilities processing low-grade ore. The crushed ore is then heated in either retorts, at small operations, or furnaces, at large operations, to the temperatures at which mercuric sulphide sublimates. The resulting mercury vapour is condensed in a cooling system and collected as mercury metal. Soot from the condensers and settling tanks should be removed, treated with lime and returned to the retort or furnace.

38. For efficient recovery of mercury the following techniques can be used:
– Measures to reduce dust generation during mining and stockpiling, including minimizing the size of stockpiles;
– Indirect heating of the furnace;
– Keeping the ore as dry as possible;
– Bringing the gas temperature entering the condenser to only 10 to 20C above the dew point;
– Keeping the outlet temperature as low as possible; and
– Passing reaction gases through a post-condensation scrubber and/or a selenium filter.

Dust formation can be kept down by indirect heating, separate processing of fine grain classes of ore, and control of ore water content. Dust should be removed from the hot reaction gas before it enters the mercury condensation unit with cyclones and/or electrostatic precipitators.

39. For gold production by amalgamation, similar strategies as for mercury can be applied. Gold is also produced using techniques other than amalgamation, and these are considered to be the preferred option for new plants.

40. Non-ferrous metals are mainly produced from sulphitic ores. For technical and product quality reasons, the off-gas must go through a thorough dedusting ( 3 mg/m3) and could also require additional mercury removal before being fed to an SO3 contact plant, thereby also minimizing heavy metal emissions.

41. Fabric filters should be used when appropriate. A dust content of less than 10 mg/m3 can be obtained. The dust of all pyrometallurgical production should be recycled in-plant or off-site, while protecting occupational health.

42. For primary lead production, first experiences indicate that there are interesting new direct smelting reduction technologies without sintering of the concentrates. These processes are examples of a new generation of direct autogenous lead smelting technologies which pollute less and consume less energy.

43. Secondary lead is mainly produced from used car and truck batteries, which are dismantled before being charged to the smelting furnace. This BAT should include one melting operation in a short rotary furnace or shaft furnace. Oxy-fuel burners can reduce waste gas volume and flue dust production by 60%.

Cleaning the flue-gas with fabric filters makes it possible to achieve dust concentration levels of 5 mg/m3.

44. Primary zinc production is carried out by means of roast-leach electrowin technology. Pressure leaching may be an alternative to roasting and may be considered as a BAT for new plants depending on the concentrate characteristics. Emissions from pyrometallurgical zinc production in Imperial Smelting (IS) furnaces can be minimized by using a double bell furnace top and cleaning with high-efficiency scrubbers, efficient evacuation and cleaning of gases from slag and lead casting, and thorough cleaning ( 10 mg/m3) of the CO-rich furnace off-gases.

45. To recover zinc from oxidized residues these are processed in an IS furnace. Very low-grade residues and flue dust (e.g. from the steel industry) are first treated in rotary furnaces (Waelz-furnaces) in which a high-content zinc oxide is manufactured. Metallic materials are recycled through melting in either induction furnaces or furnaces with direct or indirect heating by natural gas or liquid fuels or in vertical New Jersey retorts, in which a large variety of oxidic and metallic secondary material can be recycled. Zinc can also be recovered from lead furnace slags by a slag fuming process.

Table 7 (a): Emission sources, control measures, dust reduction efficiencies and costs for the primary non-ferrous metal industry

Emission source Control measure(s) Dust reduction efficiency (%) Abatement costs (total costs US$)
Fugitive emissions Suction hoods, enclosure, etc. off-gas cleaning by FF > 99 ..
Roasting/ sintering Updraught sintering: ESP + scrubbers (prior to double contact sulphuric acid plant) + FF for tail gases .. 7–10/Mg H2SO4
Conventional smelting (blast furnace reduction) Shaft furnace: closed top/ efficient evacuation of tap holes + FF, covered launders, double bell furnace top .. ..

Imperial smelting

High-efficiency scrubbing > 95 ..
Venturi scrubbers .. ..
Double bell furnace top .. 4/Mg metal produced
Pressure leaching Application depends on leaching characteristics of concentrates > 99 site-specific

Direct smelting reduction processes

Flash smelting, e.g. kivcet, Outokumpu and Mitsubishi process .. ..
Bath smelting, e.g. top blown rotary converter, Ausmelt, Isasmelt, QSL and Noranda processes Ausmelt: Pb 77, Cd 97; QSL: Pb 92, Cd 93 QSL: operating costs 60/Mg Pb

Table 7 (b): Emission sources, control measures, dust reduction efficiencies and costs for the secondary non-ferrous metal industry

Emission source Control measure(s) Dust reduction efficiency (%) Abatement costs (total costs, US$)
Lead production Short rotary furnace: suction hoods for tap holes + FF; tube condenser, oxy-fuel burner 99.9 45/Mg Pb
Zinc production Imperial smelting > 95 14/Mg Zn

46. In general, processes should be combined with an effective dust collecting device for both primary gases and fugitive emissions. The most relevant emission reduction measures are outlined in tables 7 (a) and (b). Dust concentrations below 5 mg/m3 have been achieved in some cases using fabric filters.

Cement industry (annex II, category 7)

47. Cement kilns may use secondary fuels such as waste oil or waste tyres. Where waste is used, emission requirements for waste incineration processes may apply, and where hazardous waste is used, depending on the amount used in the plant, emission requirements for hazardous waste incineration processes may apply. However, this section refers to fossil fuel fired kilns.

48. Particulates are emitted at all stages of the cement production process, consisting of material handling, raw material preparation (crushers, dryers), clinker production and cement preparation. Heavy metals are brought into the cement kiln with the raw materials, fossil and waste fuels.

49. For clinker production the following kiln types are available: long wet rotary kiln, long dry rotary kiln, rotary kiln with cyclone preheater, rotary kiln with grate preheater, shaft furnace. In terms of energy demand and emission control opportunities, rotary kilns with cyclone preheaters are preferable.

50. For heat recovery purposes, rotary kiln off-gases are conducted through the preheating system and the mill dryers (where installed) before being dedusted. The collected dust is returned to the feed material.

51. Less than 0.5% of lead and cadmium entering the kiln is released in exhaust gases. The high alkali content and the scrubbing action in the kiln favour metal retention in the clinker or kiln dust.

52. The emissions of heavy metals into the air can be reduced by, for instance, taking off a bleed stream and stockpiling the collected dust instead of returning it to the raw feed. However, in each case these considerations should be weighed against the consequences of releasing the heavy metals into the waste stockpile. Another possibility is the hot-meal bypass, where calcined hot-meal is in part discharged right in front of the kiln entrance and fed to the cement preparation plant. Alternatively, the dust can be added to the clinker. Another important measure is a very well controlled steady operation of the kiln in order to avoid emergency shut-offs of the electrostatic precipitators. These may be caused by excessive CO concentrations.

It is important to avoid high peaks of heavy metal emissions in the event of such an emergency shut-off.

53. The most relevant emission reduction measures are outlined in table 8. To reduce direct dust emissions from crushers, mills, and dryers, fabric filters are mainly used, whereas kiln and clinker cooler waste gases are controlled by electrostatic precipitators. With ESP, dust can be reduced to concentrations below 50 mg/m3. When FF are used, the clean gas dust content can be reduced to 10 mg/m3.

Table 8: Emission sources, control measures, reduction efficiencies and costs for the cement industry

Emission source Control measure(s) Reduction efficiency (%) Abatement cots
Direct emissions from crushers, mills, dryers FF Cd. Pd: > 95 ..
Direct emissions from rotary kilns, clinker coolers ESP Cd. Pb: > 95 ..
Direct emissions from rotary kilns Carbon adsorption Hg: > 95 ..

Glass industry (annex II, category 8)

54. In the glass industry, lead emissions are particularly relevant given the various types of glass in which lead is introduced as raw material (e.g. crystal glass, cathode ray tubes). In the case of soda-lime container glass, lead emissions depend on the quality of the recycled glass used in the process. The lead content in dusts from crystal glass melting is usually about 20–60%.

55. Dust emissions stem mainly from batch mixing, furnaces, diffuse leakages from furnace openings, and finishing and blasting of glass products. They depend notably on the type of fuel used, the furnace type and the type of glass produced. Oxy-fuel burners can reduce waste gas volume and flue dust production by 60%. The lead emissions from electrical heating are considerably lower than from oil/gas-firing.

56. The batch is melted in continuous tanks, day tanks or crucibles. During the melting cycle using discontinuous furnaces, the dust emission varies greatly. The dust emissions from crystal glass tanks ( 5 kg/Mg melted glass) are higher than from other tanks ( 1 kg/Mg melted soda and potash glass).

57. Some measures to reduce direct metal-containing dust emissions are: pelleting the glass batch, changing the heating system from oil/gas-firing to electrical heating, charging a larger share of glass returns in the batch, and applying a better selection of raw materials (size distribution) and recycled glass (avoiding lead-containing fractions). Exhaust gases can be cleaned in fabric filters, reducing the emissions below 10 mg/m3. With electrostatic precipitators 30 mg/m3 is achieved. The corresponding emission reduction efficiencies are given in table 9.

58. The development of crystal glass without lead compounds is in progress.

Table 9: Emission sources, control measures, dust reduction efficiencies and costs for the glass industry

Emission source Control measure(s) Dust reduction
efficiency (%)
Abatement costs
(total costs)

Direct emissions

FF > 98 ..
ESP > 90 ..

Chlor-alkali industry (annex II, category 9)

59. In the chlor-alkali industry, Cl2, alkali hydroxides and hydrogen are produced through electrolysis of a salt solution. Commonly used in existing plants are the mercury process and the diaphragm process, both of which need the introduction of good practices to avoid environmental problems. The membrane process results in no direct mercury emissions. Moreover, it shows a lower electrolytic energy and higher heat demand for alkali hydroxide concentration (the global energy balance resulting in a slight advantage for membrane cell technology in the range of 10 to 15%) and a more compact cell operation. It is, therefore, considered as the preferred option for new plants. Decision 90/3 of 14 June 1990 of the Commission for the Prevention of Marine Pollution from Land-based Sources (PARCOM) recommends that existing mercury cell chlor-alkali plants should be phased out as soon as practicable with the objective of phasing them out completely by 2010.

60. The specific investment for replacing mercury cells by the membrane process is reported to be in the region of US$ 700–1000/Mg Cl2 capacity. Although additional costs may result from, inter alia, higher utility costs and brine purification cost, the operating cost will in most cases decrease. This is due to savings mainly from lower energy consumption, and lower waste-water treatment and waste-disposal costs.

61. The sources of mercury emissions into the environment in the mercury process are: cell room ventilation; process exhausts; products, particularly hydrogen; and waste water. With regard to emissions into air, Hg diffusely emitted from the cells to the cell room are particularly relevant. Preventive measures and control are of great importance and should be prioritized according to the relative importance of each source at a particular installation. In any case specific control measures are required when mercury is recovered from sludges resulting from the process.

62. The following measures can be taken to reduce emissions from existing mercury process plants:
– Process control and technical measures to optimize cell operation, maintenance and more efficient working methods;
– Coverings, sealings and controlled bleeding-off by suction;
– Cleaning of cell rooms and measures that make it easier to keep them clean; and
– Cleaning of limited gas streams (certain contaminated air streams and hydrogen gas).

63. These measures can cut mercury emissions to values well below 2.0 g/Mg of Cl2 production capacity, expressed as an annual average. There are examples of plants that achieve emissions well below 1.0 g/Mg of Cl2 production capacity. As a result of PARCOM decision 90/3, existing mercury-based chlor-alkali plants were required to meet the level of 2 g of Hg/Mg of Cl2 by 31 December 1996 for emissions covered by the Convention for the Prevention of Marine Pollution from Land-based Sources. Since emissions depend to a large extent on good operating practices, the average should depend on and include maintenance periods of one year or less.

Municipal, medical and hazardous waste incineration (annex II, categories 10 and 11)

64. Emissions of cadmium, lead and mercury result from the incineration of municipal, medical and hazardous waste. Mercury, a substantial part of cadmium and minor parts of lead are volatilized in the process. Particular actions should be taken both before and after incineration to reduce these emissions.

65. The best available technology for dedusting is considered to be fabric filters in combination with dry or wet methods for controlling volatiles. Electrostatic precipitators in combination with wet systems can also be designed to reach low dust emissions, but they offer fewer opportunities than fabric filters especially with pre-coating for adsorption of volatile pollutants.

66. When BAT is used for cleaning the flue gases, the concentration of dust will be reduced to a range of 10 to 20 mg/m3; in practice lower concentrations are reached, and in some cases concentrations of less than 1 mg/m3 have been reported. The concentration of mercury can be reduced to a range of 0.05 to 0.10 mg/m3 (normalized to 11% O2).

67. The most relevant secondary emission reduction measures are outlined in table 10. It is difficult to provide generally valid data because the relative costs in US$/tonne depend on a particularly wide range of site-specific variables, such as waste composition.

68. Heavy metals are found in all fractions of the municipal waste stream (e.g. products, paper, organic materials). Therefore, by reducing the quantity of municipal waste that is incinerated, heavy metal emissions can be reduced. This can be accomplished through various waste management strategies, including recycling programmes and the composting of organic materials. In addition, some UNECE countries allow municipal waste to be landfilled. In a properly managed landfill, emissions of cadmium and lead are eliminated and mercury emissions may be lower than with incineration. Research on emissions of mercury from landfills is taking place in several UNECE countries.

Table 10: Emission sources, control measures, reduction efficiencies and costs for municipal, medical and hazardous waste incineration

Emission source Control measure(s) Reduction
efficiency (%)
Abatement costs
(total costs US$)

Stack gases

High-efficiency scrubbers Pd, Cd: > 98; Hg: ca. 50 ..
ESP (3 fields) Pb, Cd; 80–90 10–20/Mg waste
Wet ESP (1 field) Pb, Cd; 95–99 ..
Fabric filters Pb, Cd; 95–99 15–30/Mg waste
Carbon injection + FF Hg: > 85 operating costs:
ca. 2–3/Mg waste
Carbon bed filtration Hg: > 99 operating costs:
ca. 50/Mg waste


Annex IV

TIMESCALES FOR THE APPLICATION OF LIMIT VALUES AND BESTAVAILABLE TECHNIQUES TO NEW AND EXISTING STATIONARY SOURCES

The timescales for the application of limit values and best available techniques are:
(a) For new stationary sources: two years after the date of entry into force of the present Protocol;
(b) For existing stationary sources: eight years after the date of entry into force of the present Protocol.

If necessary, this period may be extended for specific existing stationary sources in accordance with the amortization period provided for by national legislation.


Annex V

LIMIT VALUES FOR CONTROLLING EMISSIONS FROM MAJOR STATIONARY SOURCES

I. INTRODUCTION

1. Two types of limit value are important for heavy metal emission control:
– Values for specific heavy metals or groups of heavy metals; and
– Values for emissions of particulate matter in general.

2. In principle, limit values for particulate matter cannot replace specific limit values for cadmium, lead and mercury, because the quantity of metals associated with particulate emissions differs from one process to another. However, compliance with these limits contributes significantly to reducing heavy metal emissions in general. Moreover, monitoring particulate emissions is generally less expensive than monitoring individual species and continuous monitoring of individual heavy metals is in general not feasible. Therefore, particulate limit values are of great practical importance and are also laid down in this annex in most cases to complement or replace specific limit values for cadmium or lead or mercury.

3. Limit values, expressed as mg/m3, refer to standard conditions (volume at 273.15 K, 101.3 kPa, dry gas) and are calculated as an average value of one-hour measurements, covering several hours of operation, as a rule 24 hours. Periods of start-up and shutdown should be excluded. The averaging time may be extended when required to achieve sufficiently precise monitoring results. With regard to the oxygen content of the waste gas, the values given for selected major stationary sources shall apply. Any dilution for the purpose of lowering concentrations of pollutants in waste gases is forbidden. Limit values for heavy metals include the solid, gaseous and vapour form of the metal and its compounds, expressed as the metal. Whenever limit values for total emissions are given, expressed as g/unit of production or capacity respectively, they refer to the sum of stack and fugitive emissions, calculated as an annual value.

4. In cases in which an exceeding of given limit values cannot be excluded, either emissions or a performance parameter that indicates whether a control device is being properly operated and maintained shall be monitored. Monitoring of either emissions or performance indicators should take place continuously if the emitted mass flow of particulates is above 10 kg/h. If emissions are monitored, the concentrations of air pollutants in gas-carrying ducts have to be measured in a representative fashion. If particulate matter is monitored discontinuously, the concentrations should be measured at regular intervals, taking at least three independent readings per check. Sampling and analysis of all pollutants as well as reference measurement methods to calibrate automated measurement systems shall be carried out according to the standards laid down by the Comité européen de normalisation (CEN) or the International Organization for Standardization (ISO). While awaiting the development of the CEN or ISO standards, national standards shall apply.

National standards can also be used if they provide equivalent results to CEN or ISO standards.

5. In the case of continuous monitoring, compliance with the limit values is achieved if none of the calculated average 24-hour emission concentrations exceeds the limit value or if the 24-hour average of the monitored parameter does not exceed the correlated value of that parameter that was established during a performance test when the control device was being properly operated and maintained. In the case of discontinuous emission monitoring, compliance is achieved if the average reading per check does not exceed the value of the limit. Compliance with each of the limit values expressed as total emissions per unit of production or total annual emissions is achieved if the monitored value is not exceeded, as described above.

II. SPECIFIC LIMIT VALUES FOR SELECTED MAJOR STATIONARY SOURCES

Combustion of fossil fuels (annex II, category 1):

6. Limit values refer to 6% O2 in flue gas for solid fuels and to 3% O2 for liquid fuels.

7. Limit value for particulate emissions for solid and liquid fuels: 50 mg/m3.

Sinter plants (annex II, category 2):

8. Limit value for particulate emissions: 50 mg/m3.

Pellet plants (annex II, category 2):

9. Limit value for particulate emissions:
(a) Grinding, drying: 25 mg/m3; and
(b) Pelletizing: 25 mg/m3; or

10. Limit value for total particulate emissions: 40 g/Mg of pellets produced.

Blast furnaces (annex II, category 3):

11. Limit value for particulate emissions: 50 mg/m3.

Electric arc furnaces (annex II, category 3):

12. Limit value for particulate emissions: 20 mg/m3.

Production of copper and zinc, including Imperial Smelting furnaces (annex II, categories 5 and 6):

13. Limit value for particulate emissions: 20 mg/m3.

Production of lead (annex II, categories 5 and 6):

14. Limit value for particulate emissions: 10 mg/m3.

Cement industry (annex II, category 7):

15. Limit value for particulate emissions: 50 mg/m3.

Glass industry (annex II, category 8):

16. Limit values refer to different O2 concentrations in flue gas depending on furnace type:
• tank furnaces: 8%;
• pot furnaces and day tanks: 13%.

17. Limit value for lead emissions: 5 mg/m3.

Chlor-alkali industry (annex II, category 9):

18. Limit values refer to the total quantity of mercury released by a plant into the air, regardless of the emission source and expressed as an annual mean value.

19. Limit values for existing chlor-alkali plants shall be evaluated by the Parties meeting within the Executive Body no later than two years after the date of entry into force of the present Protocol.

20. Limit value for new chlor-alkali plants: 0.01 g Hg/Mg Cl2 production capacity.

Municipal, medical and hazardous waste incineration (annex II, categories 10 and 11):

21. Limit values refer to 11% O2 concentration in flue gas.

22. Limit value for particulate emissions:
(a) 10 mg/m3 for hazardous and medical waste incineration;
(b) 25 mg/m3 for municipal waste incineration.

23. Limit value for mercury emissions:
(a) 0.05 mg/m3 for hazardous waste incineration;
(b) 0.08 mg/m3 for municipal waste incineration;
(c) Limit values for mercury-containing emissions from medical waste incineration shall be evaluated by the Parties meeting within the Executive Body no later than two years after the date of entry into force of the present Protocol.


Annex VI

PRODUCT CONTROL MEASURES

1. Except as otherwise provided in this annex, no later than six months after the date of entry into force of the present Protocol, the lead content of marketed petrol intended for on-road vehicles shall not exceed 0.013 g/l. Parties marketing unleaded petrol with a lead content lower than 0.013 g/l shall endeavour to maintain or lower that level.

2. Each Party shall endeavour to ensure that the change to fuels with a lead content as specified in paragraph 1 above results in an overall reduction in the harmful effects on human health and the environment.

3. Where a State determines that limiting the lead content of marketed petrol in accordance with paragraph 1 above would result in severe socio-economic or technical problems for it or would not lead to overall environmental or health benefits because of, inter alia, its climate situation, it may extend the time period given in that paragraph to a period of up to 10 years, during which it may market leaded petrol with a lead content not exceeding 0.15 g/l. In such a case, the State shall specify, in a declaration to be deposited together with its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, that it intends to extend the time period and present to the Executive Body in writing information on the reasons for this.

4. A Party is permitted to market small quantities, up to 0.5 per cent of its total petrol sales, of leaded petrol with a lead content not exceeding 0.15 g/l to be used by old on-road vehicles.

5. Each Party shall, no later than five years, or ten years for countries with economies in transition that state their intention to adopt a ten-year period in a declaration to be deposited with their instrument of ratification, acceptance, approval or accession, after the date of entry into force of this Protocol, achieve concentration levels which do not exceed:
(a) 0.05 per cent of mercury by weight in alkaline manganese batteries for prolonged use in extreme conditions (e.g. temperature below 0o C or above 50o C, exposed to shocks); and
(b) 0.025 per cent of mercury by weight in all other alkaline manganese batteries.

The above limits may be exceeded for a new application of a battery technology, or use of a battery in a new product, if reasonable safeguards are taken to ensure that the resulting battery or product without an easily removable battery will be disposed of in an environmentally sound manner. Alkaline manganese button cells and batteries composed of button cells shall also be exempted from this obligation.


Annex VII

PRODUCT MANAGEMENT MEASURES

1. This annex aims to provide guidance to Parties on product management measures.

2. The Parties may consider appropriate product management measures such as those listed below, where warranted as a result of the potential risk of adverse effects on human health or the environment from emissions of one or more of the heavy metals listed in annex I, taking into account all relevant risks and benefits of such measures, with a view to ensuring that any changes to products result in an overall reduction of harmful effects on human health and the environment:
(a) The substitution of products containing one or more intentionally added heavy metals listed in annex I, if a suitable alternative exists;
(b) The minimization or substitution in products of one or more intentionally added heavy metals listed in annex I;
(c) The provision of product information including labelling to ensure that users are informed of the content of one or more intentionally added heavy metals listed in annex I and of the need for safe use and waste handling;
(d) The use of economic incentives or voluntary agreements to reduce or eliminate the content in products of the heavy metals listed in annex I; and
(e) The development and implementation of programmes for the collection, recycling or disposal of products containing one of the heavy metals in annex I in an environmentally sound manner.

3. Each product or product group listed below contains one or more of the heavy metals listed in annex I and is the subject of regulatory or voluntary action by at least one Party to the Convention based for a significant part on the contribution of that product to emissions of one or more of the heavy metals in annex I. However, sufficient information is not yet available to confirm that they are a significant source for all

Parties, thereby warranting inclusion in annex VI. Each Party is encouraged to consider available information and, where satisfied of the need to take precautionary measures, to apply product management measures such as those listed in paragraph 2 above to one or more of the products listed below:
(a) Mercury-containing electrical components, i.e. devices that contain one or several contacts/sensors for the transfer of electrical current such as relays, thermostats, level switches, pressure switches and other switches (actions taken include a ban on most mercury-containing electrical components; voluntary programmes to replace some mercury switches with electronic or special switches; voluntary recycling programmes for switches; and voluntary recycling programmes for thermostats);
(b) Mercury-containing measuring devices such as thermometers, manometers, barometers, pressure gauges, pressure switches and pressure transmitters (actions taken include a ban on mercurycontaining thermometers and ban on measuring instruments);
(c) Mercury-containing fluorescent lamps (actions taken include reductions in mercury content per lamp through both voluntary and regulatory programmes and voluntary recycling programmes);
(d) Mercury-containing dental amalgam (actions taken include voluntary measures and a ban with exemptions on the use of dental amalgams and voluntary programmes to promote capture of dental amalgam before release to water treatment plants from dental surgeries);
(e) Mercury-containing pesticides including seed dressing (actions taken include bans on all mercury pesticides including seed treatments and a ban on mercury use as a disinfectant);
(f) Mercury-containing paint (actions taken include bans on all such paints, bans on such paints for interior use and use on children’s toys; and bans on use in antifouling paints); and
(g) Mercury-containing batteries other than those covered in annex VI (actions taken include reductions in mercury content through both voluntary and regulatory programmes and environmental charges and voluntary recycling programmes).