Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Vt RKTKo nr 2-18-13306/25, p 10. (p 11)

Vt RKTKo nr 2-17-9749/34, p 11. (p 11)

Vt RKTKo nr 3-2-1-14-17, p-d 26-26.1. (p 13)

Vt RKTKo nr 2-15-9117/149, p 12. (p 14)

Kui kaasomandi lõpetamise hagis on taotletud sellist kaasomandi lõpetamise viisi, siis on kaasomanikul, kes hagi rahuldamise korral jääks oma kaasomandi osast ilma, õigus keelduda VÕS § 110 lg 5 alusel kaasomandi lõpetamiseks vajalike tahteavalduste andmisest seni, kuni talle hüvitatakse tema kaasomandi osa õiglane väärtus. Sellise vastuväite esitamise korral ei jäta kohus haginõuet rahuldamata, vaid teeb § 110 lg 5 järgi otsuse, millega kaasomanikku kohustatakse andma kaasomandi lõpetamiseks vajalikud tahteavaldused üksnes juhul, kui kaasomandi lõpetamist nõudev kaasomanik on oma hüvitise maksmise kohustuse täitnud või kaasomanik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Kui kaasomandi ese on kinnisasi, kohustatakse sellisel juhul kohtuotsuse resolutsioonis kaasomandi osa kaotavat kaasomanikku kinnistusraamatu omanikukande muutmise nõusolekut andma ning kinnisasja valdust üle andma üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui kaasomanikule samal ajal hüvitatakse tema kaasomandi osa väärtus. (p 15.1)

Vt RKTKo nr 3-2-1-14-17, p 26.2. (p 15.2)

Poolel, kelle vastu on kaasomandi lõpetamise hagi esitatud, võib olla mõistlik esitada hüvitise saamise nõue samas menetluses vastuhagina. Vastuhagi võib esitada ka tingimuslikult selliselt, et kostja taotleb vastuhagi menetlemist ainult juhul, kui kohus rahuldab kaasomandi lõpetamise hagi. Kui kohus otsustab kaasomandi lõpetamise hagi rahuldada, jättes kaasomandisse kuuluva eseme ühele kaasomanikule, pannes talle kohustuse maksta oma kaasomandi osast ilma jäävale kaasomanikule kohtu määratud hüvitis, saab kohus rahuldada ka vastuhagi VÕS § 110 lg 5 alusel selliselt, et vastuhagi esitanud kaasomanikul on võimalik pöörata hüvitise maksmise nõue kaasomandi lõpetamist nõudnud kaasomaniku vastu täitmisele tema enda kaasomandi lõpetamiseks vajalike tahteavalduste andmise vastu. Kui kohus sellises olukorras aga jätab kaasomandi lõpetamise hagi rahuldamata, tuleb tingimuslikuna esitatud vastuhagi jätta läbi vaatamata. (p 15.3)

Juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et kaasomanike vaheline enampakkumine ei anna piisavat kindlust, et kaasomandi eseme omandist ilma jäävatel kaasomanikel õnnestub saada selle eest õiglane hüvitis, tuleb kohtutel teha pooltele ettepanek nõuda kaasomandi lõpetamist viisil, et kaasomandis olev asi müüakse avalikul enampakkumisel. Seejuures tuleb arvestada seda, et avaliku enampakkumise korral saavad enampakkumisel osaleda ka kaasomandis oleva asja senised kaasomanikud. Kui sellisel enampakkumisel teeb kaasomandis oleva eseme kui terviku omandamiseks parima pakkumise üks kaasomanikest, on tal TMS § 93 lg 4 kohaselt õigus kaasomandis oleva eseme ostuhinna tasumisel teha tasaarvestus summas, mis vastab osale, mida tal oleks õigus saada kaasomandis oleva asja kui terviku enampakkumisel müümisel vastavalt tema kaasomandi osa suurusele. (p 16)

Vt RKTKo nr 2-15-9117/149, p 13. (p 17)

Vt RKTKonr 3-2-1-14-17, p 21. (p 17)

Kui kaasomand lõpetatakse viisil, et kaasomandis olev asi antakse kaasomandi lõpetamist nõudvale kaasomanikule ja teda kohustatakse hüvitama teistele kaasomanikele nende kaasomandi osa väärtus rahas või et kaasomandis olev asi müüakse enampakkumisel, siis üldjuhul jääb kaasomandi osa koormanud hüpoteek senisel kujul kehtima. Sellisel juhul peab seni kaasomandis olnud asja omandaja arvestama võimalusega, et juhul, kui oma senise kaasomandi osa kaotav kaasomanik ei rahulda hüpoteegiga tagatud nõuet, tuleb tal taluda sundtäitmist hüpoteegi alusel. Kui kaasomandi osa kaotav isik kaasomandi osa eest saadava hüvitise arvel hüpoteegiga tagatud nõuet ei rahulda ning hüpoteegipidaja nõuab hüpoteegi realiseerimiseks kaasomandisse kuulunud eseme omandajalt sundtäitmise talumist, saab kaasomandisse kuulunud eseme omandaja hüpoteegiga tagatud nõude ise VÕS § 78 lg 3 p 1 alusel rahuldada ning seeläbi vältida sundtäitmist hüpoteegiga koormatud eseme arvel. (p 18)

Hüpoteegiga koormatud kaasomandiosa omaniku huvides võib olla see, kui kohus määrab otsuses, millega kohustatakse kaasomanikke taluma kaasomandi müüki enampakkumisel, tema taotlusel TsMS § 445 lg 1 kohaselt otsuse täitmise korra, mille kohaselt enampakkumise tulemist hüvitatakse kõigepealt hüpoteegipidajate nõuded ja kustutatakse hüpoteegid ning seejärel makstakse üle jääv raha kaasomanikele. Selliselt saavad enampakkumisel osalejad teha pakkumisi arvestusega, et asi omandatakse enampakkumisel vabana hüpoteekidest. (p 18)

Reaalkoormatise tagamiseks tehtud eelmärke sisu tuleb avada kande tekstis või viitena kande alusdokumentidele (vt AÕS § 57¹ ja § 63¹ lg 3) selliselt, et eelmärkega tagatava nõude väärtus oleks kindlaksmääratav (kasutustasu suurus või selle arvutamise alus (nt valem või meetod, mille alusel on võimalik tasu välja arvutada)). (p 10)

Vt eelmärke sisu piisava kindlaksmääramise tähenduse kohta RKTKo nr 2-18-13609/17, p 11; RKTKm nr 3-2-1-97-06, p 22. (p 10)

Kui avaldaja on pärast avalikult kasutatavale teel juurdepääsu saamiseks avalduse esitamisest oma kinnisasja, millele juurdepääsu taotleti, võõrandanud, tuleb kohtul mh välja selgitada TsMS § 211 lg-s 3 sätestatud asjaolud. Juhul kui õigusjärglane ei teadnud avaldaja kinnisasja omandamise ajal praeguses asjas hagi esitamisest, ei kehti TsMS § 460 lg 2 järgi asjas tehtav lahend õigusjärglase suhtes. See tähendab omakorda, et TsMS § 211 lg-st 3 tulenevalt on puudutatud isikutel õigus esitada vastuväide, et avaldaja on oma nõudeõiguse kaotanud (sellisel juhul on avalduse rahuldamine välistatud). (p 12)

Seadus ei näe ette võimalust, et olukorras, kus hagita menetluse avaldaja õigusjärglasel oli TsMS § 211 lg 1 kohaselt võimalus astuda menetlusse õiguseellase (avaldaja) asemel ja puudutatud isikutel õigus taotleda hagita menetluse avaldaja asendamist viimase õigusjärglasega, kaasatakse õigusjärglane menetlusse puudutatud isikuna. (p 12)

NB! Seisukoha muutus!

Arvestades juurdepääsu talumise kohustuse ja selle eest määratud hüvitise (juurdepääsutasu) omavahelist seotust (kitsenduse seadmisest tulenev tasu maksmise kohustus on seotud kitsenduse tekkega), tuleb talumiskohustuse kindlaksmääramisega ühel ajal kindlaks määrata ka talumise tasu maksmise kohustus. Seega saavad nii juurdepääsu talumise kohustus kui ka selle eest hüvitise (juurdepääsutasu) maksmise kohustus tekkida ajast, mil sellekohane kohtulahed jõustub (st kohtulahend juurdepääsu talumise kohustuse kohta ei saa jõustuda enne, kui on lahendatud ka vaidlus juurdepääsu talumise eest määratava hüvitise üle). (p 14)

Vt RKTKm nr 2-19-20416/41 p-d 15.5–15.6 (p 15)

Vt RKTKm nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm nr 2-17-12857/119, p 16. (p 17)

Olukorras, kus tuvastatud asjaoludel viib avaldaja kinnisasjadelt avalikult kasutatavale teele olemasolev ja läbitav tee, ei saa tekkida küsimust selle tee maakorralduslikult juurdepääsuks kasutamise võimatuse kohta (maakorralduslikult saab juurdepääs olla välistatud olukorras, kus vaidlusalusesse kohta ei ole juurdepääsu rajamine üldse võimalik). Samuti ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee seaduse tähenduses; juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise alus (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 31 ja RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 28). (p 17)

AÕS § 156 lg 1 on piisavalt õigusselge ning õigusnormi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise aluseks ei ole see, kui kohtupraktika on materiaalõiguse normi kohaldamisel selle eesmärgist eemaldunud. AÕS § 156 lg 1 sätestab piisavalt selgelt ja arusaadavalt, millised on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude esitamise eeldused. (p 17)

Vt RKTKo nr 3-2-1-87-14, p 29; RKTKm nr 2-18-11359/87, p 14. (p 20)

Sundvalduse seadmine eratee avalikuks kasutamiseks (KAHOS § 4 lg 1 p 8, § 39 lg 2) eeldab avalikku huvi (KAHOS § 2 lg 1). Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus tagada, et DP-s juurdepääsuteena määratletud ligipääsud oleksid tegelikult kasutatavad (KOKS § 6 lg 1, PlanS § 131 lg 1), ning sundvalduse seadmine piisava avaliku huvi korral ei eelda, et tee kasutamist oleks varem takistatud. Asjaolust, et teelõik on ühtlasi ligipääsuteeks elamurajoonile, nähtub ülekaalukas avalik huvi teelõigu koormamiseks. (p 10.1)

Üksnes teoreetiline võimalus, et kunagi tulevikus võidakse hakata arutama maanteega piirneva teelõigu osas liikluskorralduse muudatust, ei anna alust sundvalduse seadmiseks. Sundvalduse seadmise eelduseks on tegelik vajadus ning kinnisasja põhjendamatu koormamine ei ole lubatav. (p 11.1)

DP-s sundvalduse vajaduse näitamine (PlanS § 126 lg 1 p 17) ei ole sundvalduse seadmise eelduseks. Vajaduse märkimine on vaid võimalus, mitte kohustuslik eeltingimus KAHOS § 4 lg 1 p 8 ja § 5 lg 1 p 1 tähenduses. (p 10.2)

Kohaliku omavalitsuse planeerimisautonoomia hõlmab ka sundvalduse seadmise vajadusega seotud planeerimisotsustusi ning juba planeerimismenetluses tehakse esialgne kaalumine sundvalduse seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning huvide vahel. Asjakohane planeering või projekteerimistingimused on nende koostamise kohustuslikkuse korral sundvalduse seadmise alus (vt RKPJKo nr 5-21-18/18, p 25). (p 10.2)

Olukorras, kus eratee on detailplaneeringu järgi ainus võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele paljude kinnisasjade omanike jaoks, ei ole eraõiguslikud mehhanismid kõigi isikute huvide tasakaalustatud kaitseks piisavad. Olukorras, kus eraõiguslikule isikule kuulub kinnistu, mis on detailplaneeringu ja sihtotstarbe järgi piirkonna kinnistute jaoks ainus võimalik juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele, oleks kõigi isikute jaoks, kes planeeringu järgi peaksid kõnealust teekinnistut kasutama juurdepääsuks avalikule teele, kõige mõistlikum lahendus, kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega (vt RKHKm nr 3-2-1-31-17, p 19 ja p 19.2). (p 10.3)

Osas, milles omanik on sundvalduse seadmisele konkreetselt vastu vaielnud, tuleb kolleegiumi hinnangul põhjendamise kohustust eriliselt järgida. (p 11)

DP realiseerimise võimaluse kaotamine ei anna alust DP-ga seotud kulutuste hüvitamiseks, kui neid kulutusi ei ole põhjustanud sundvalduse seadmine. (p 12)

Kinnistusraamatusse kantud kolmanda isiku õigused sundvalduse seadmist ei takista (KAHOS § 2 lg-d 2 ja 4, § 39 lg 2). (p 13)

Eratee muutub avalikult kasutatavaks teeks siis, kui kohaliku omavalitsuse volikogu seab kinnistule esmalt sundvalduse ja seejärel teeb otsuse eratee avalikult kasutatavaks määramise kohta (vt RKHKo nr 3-3-1-57-16, p 15 ja RKHKo nr 3-3-1-6-17, p 10). KAHOS § 2 lg 2 järgi seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. Sundvalduse puhul ei ole KAHOS jõustumise järel enam tegemist kinnistusraamatusse kantava piiratud asjaõigusega, vaid haldusaktiga seatava avalik-õigusliku (seadusjärgse) kitsendusega, mis kehtib kinnisasja igakordse omaniku suhtes kinnistusraamatusse kandmata (AÕS § 141 lg 1). AÕS § 141 lg-te 1 ja 2 kohaselt kehtib avalik-õiguslik ja seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. Kinnistusraamatu kande mõtteks on avalikkuse teavitamine. Kuna sundvalduse seadmise haldusakt on avalik, on sellega täidetud ka avalikkuse teavitamise funktsioon. (p 14)

Kuna vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamidest, ei tule vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (vt RKHKo nr 3-3-1-73-16, p 48). (p 15)

EhS § 19 lg 1 p 1 järgi peab omanik tagama muu hulgas ehitise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas planeeringule või projekteerimistingimustele. Lammutamisettekirjutus riivab intensiivselt ehitise omaniku õigusi (sh omandiõigust kui täielikku õiguslikku võimu asja üle), mistõttu saab sellise ettekirjutuse teha üksnes ehitise omanikule. (p 10)

TsÜS § 54 lg-s 2 on sätestatud, et kinnisasja osa ei ole võõrale maale õiguse teostamise vahendina püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis või muu sellesarnane asi. Isik, kelle kasuks on seatud isiklik kasutusõigus, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile (AÕS § 225 lg 1). Reaalservituudi sisu võib hõlmata ehitise rajamist (AÕS § 179 lg 1). Kui isikliku kasutusõiguse lepingutes lepiti kokku maakasutajate õiguses teatud tingimustel maale ehitada, on isikud, kes on isikliku kasutusõiguse alusel kasutatavale maale rajanud ehitised, nende omanikud. (p 11)

Kuigi aiapidamist võib iseenesest vaadata ka väiksemahulise põllumajandussaaduste tootmisena, nähtub MaaKatS § 18¹ lg-st 1 siiski, et seadusandja peab aiamaju ning nende juurde kuuluvaid majapidamis- ja abiehitisi olemuslikult vähemalt perioodiliseks elamiseks ette nähtud ehitisteks või niisuguseid ehitisi teenindavateks ehitisteks. On põhjust eeldada, et rekreatiivne element on väiksemahulise aiapidamise eesmärkide hulgas vähemalt samaväärne põllumajandusliku tootmise eesmärgiga, mistõttu sarnanevad sellega seotud ehitised olemuselt enam suvilale ja seda teenindavatele ehitistele. (p 14)

Kui hooned on õiguslikult käsitatavad elamute või nende teenindamiseks vajalike hoonetena, ei ole tulenevalt EhS lisast 1 alla 20 m² ehitisealuse pinnaga ja kuni 5 m kõrge hoone püstitamiseks vaja esitada ehitusteatist või taotleda ehitusluba. Samas kehtib ka vaba ehitustegevuse korral EhS § 12 lg-st 2 tulenev nõue, et ehitis peab olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. (p 15)

Kui ehitised pole ohtlikud ning nendest ei lähtu piirnevate kinnisasjade omanikele püsiv negatiivne mõju, ei saa lammutamisettekirjutust teha EhS § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel. Tegemist ei ole siiski suletud loeteluga, sest EhS § 132 lg 3 järgi otsustab korrakaitseorgan ehitise lammutamise eelkõige nendel juhtudel. Siiski viitavad EhS § 132 lg 3 ülesehitus ja sõnastus, et lammutamisettekirjutust ei tohi teha pelgalt ehitamise õigusvastasusest tulenevalt, vaid lisaks sellele peavad esinema kaalukad põhjused. Üheks selliseks põhjuseks võib olla ehitise ettenähtavas tulevikus seadustamise võimatus. Kui seadustamist takistab kehtiv üldplaneering, on ehitise seadustamine võimatu eelkõige siis, kui üldplaneeringu vastavas osas muutmise püüded on asjakohases menetluses osutunud edutuks või on ettenähtav, et üldplaneeringu vastavas osas muutmine on õiguslikult võimatu. Vaba ehitustegevuse korral saab ehitise lugeda seadustatuks, kui see on kooskõlas kitsenduste ja planeeringutega EhS § 12 lg 2 mõttes (vrd RKHKo nr 3-17-1859/34, p 17). (p 17)

Vindikatsiooninõude (AÕS § 80) maksmapanekuks esitatav hagi (vindikatsioonihagi) on sooritushagi. Kuigi AÕS § 80 lg 2 viitab sellele, et omaniku nõue on suunatud lisaks asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse ka omandiõiguse tunnustamisele, ei ole omandiõiguse tunnustamise nõudel iseseisvat tähendust, vaid omandiõiguse tuvastab kohus AÕS § 80 alusel esitatud vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena. Vt ka RKTKo 2-14-53722/68, p 13; RKTKo 3-2-1-86-14, p 13. (p 12)

AÕS § 80 alusel esitatud (sooritus)hagist tuleb eristada omandiõiguse olemasolu või selle puudumise tuvastamisele suunatud hagi, mille esitamise eeldused on sätestatud TsMS §-s 368. Selleks, et esitada omandiõiguse tunnustamise nõue tuvastushagina TsMS § 368 mõttes ning et see hagi rahuldataks, tuleb hagejal tuua esile asjaolud, millest nähtuks, et tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Ilma õiguslikku huvi kindlaks tegemata ei ole alust omandiõiguse tunnustamise hagi rahuldada. (p 12)

Osakapitali mitterahalise sissemaksega suurendamisel on kandeavalduse esitamisel oluline üksnes tõendada, et sissemakse tasumise kohustus on täidetud mitte seda, et mitterahalise sissemakse esemeks olev vara on kandeavalduse esitamise hetkel osaühingu omandis. Nõue lisada kandeavaldusele väljavõte kinnistusraamatust ei tähenda seda, et osaühing peab sellest nähtuvalt olema ka kinnisasja omanik. Sissemakse tasumise kohustuse eesmärk ei ole saavutada konkreetse üleantava vara säilimine ühingus, vaid kandeavalduse rahuldamiseks peab olema täidetud tingimus, et sissemakse on osaühingule üle antud ja selle väärtus vastab üleandmise ajal kokkulepitud sissemakse väärtusele. Juhul kui osakapitali sissemakseks üleantud vara võõrandatakse kohase majandusliku vastusoorituseta, võib osaühingu nimel tehingu sõlminud isik olla rikkunud oma kohustusi ja tekitanud osaühingule kahju ning osaühingul võib olla kahju hüvitamise nõue kahjuliku tehingu sõlminud isiku vastu (vt ka RKTKo nr 2-17-16812/57, p 13). (p 9)

Olukorras, kus mitterahaliseks sissemakseks mõeldud kinnisasjad on antud osaühingule üle enne märkimislepingu sõlmimist, võivad kinnisasjad olla osaühingule üle antud olematu kohustuse alusel, mistõttu võib kinnisasjade üleandjal olla ühingu vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel üleantu tagasisaamiseks. Seejuures võib selline nõue olla ka mitterahaliseks sissemakseks ÄS § 142 lg 1 tähenduses. (p 10)

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuuluvad pärandvara hulgas olevad asjad kaaspärijate ühisomandisse. See tähendab et üks kaaspärijatest ei saa iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest nagu kaasomanikule (vt RKTKo nr 2-18-18277/79, p 17.1; RKTKo nr 2-17-4276/69, p 14; RKTKm nr 2-17-18529/24, p 16). Kaaspärijad ei ole pärandvara hulgas olevate üksikute asjade kaasomanikud (asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 3), vaid ühisomanikud (AÕS § 70 lg 4). (p-d 8 ja 10)

Kui üks kaaspärijatest võõrandab talle kuulunud pärandvara ühisuse mõttelise osa, ei ole sellise lepingu esemeks konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed. Pärandvara ühisuse osa omandaja (omandaja) saab endale osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes. Omandajale ei lähe üle pärija staatus ega sellega seotud õigused ja kohustused, kuid talle lähevad üle kaaspärija varalised õigused, mis väljenduvad PärS § 148 lg 2 järgi eelkõige õiguses nõuda seda osa pärandvarast, mille oleks pärandvara jagamisel saanud talle osa võõrandanud kaaspärija (RKTKo nr 2-17-4276/69, p 15). (p 9)

Pooled vaidlesid selle üle, kas avaldajal kui kohtutäituril on õigus nõuda KRS § 62¹ lg 1 p 2 alusel kinnisasja omanikukande parandamist olukorras, kus pärandvara hulka kuulub kinnisasi, pärijaid on mitu ning ühe kaaspärija pärandvara ühisuse osa võõrandatakse täitemenetluses toimuva enampakkumise teel. Kolleegium selgitas, et olukorras, kus võlgnikust kaaspärija mõtteline osa pärandvara ühisusest võõrandatakse täitemenetluses toimunud sundenampakkumisel, saab võlgniku asemel kinnisasja ühisomanikuks pärandvara ühisuse osa omandaja, sest talle lähevad PärS § 148 lg 2 kohaselt üle kaaspärija varalised õigused. Kuna pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanik on enampakkumise teel võõrandamise tõttu muutunud (selleks ei ole enam võlgnik), siis tuleb KRS § 62¹ lg 1 p 2 alusel parandada ka kinnisasja omanikukanne kinnistusraamatus. Kinnistusraamatu omanikukande parandamata jätmise korral oleksid pärandavara ühisuse osa omandaja õigused kinnisasja ühisomanikuna ohustatud, kuivõrd ei ole välistatud pärandvara ühisuse osa heauskne omandamine ja kinnisasja ühisomanikuks saamine, tuginedes kinnisasja omanikukandele. (p-d 7, 11, 12)

Kui menetluses osalev puudutatud isik on taotlenud alternatiivse juurdepääsu võimaluse kaalumist, tuleb kohtul kas kaasata alternatiivsest juurdepääsust puudutatud kinnisasjade omanikud menetlusse või vähemalt sisuliselt põhjendada, miks kohus leiab, et puudutatud isiku poolt kohtu ette toodud alternatiivsed juurdepääsu loomise võimalused ei tule kõne alla (vt ka RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 13 ja RKTKo nr 3-2-1-13-17, p 17). (p 13)

Detailplaneering ei anna alust nõuda juurdepääsu tulenevalt selles kokkulepitust, kuid võimaldab teha järeldusi detailplaneeringus märgitud juurdepääsutee võimalikkuse kohta ning kaaluda seda juurdepääsuvõimalust ühe variandina teiste võimalike juurdepääsuvariantide kõrval (vt ka RKTKo nr 3-2-1-48-10, p 28). (p 13)

Vt RKTKm nr 2-14-60492/165, p 16; RKTKm nr 3-2-1-180-15, p-d 33 ja 39–40; RKTKm nr 2-16-7011/114, p 16; RKTKm nr 2-16-3663/95, p 19. (p 15.1-15.3)

Kui kohus tuvastab, et juurdepääsutee määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtus väheneb (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe), tuleb kohtul koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsutee määramisel arvesse võtta ning määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omanikule tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Iga-aastase juurdepääsutasu makse suurus tuleb määrata perpetuiteedi alusel koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise (rahavoo nüüdisväärtuse) ja diskontomäära korrutisena, kasutades järgmist valemit: juurdepääsutasu iga-aastane makse = kinnisasja väärtuse vähenemine (koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe) × diskontomäär. Diskontomäärana tuleb kasutada seadusandja poolt mõistlikuks tulumääraks peetavat võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses nimetatud intressimäära, kui menetluses ei tuvastata, et kinnisasja senisele kasutusvaldkonnale vastav oodatav tulunorm on sellest intressimäärast erinev. Kui juurdepääsutasu on välja arvestatud eeltoodud viisil, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiukulude ja maamaksu eest. (p 15.4-15.6)

Juurdepääsu talumise tasu maksmise kohustus tekib ajast, mil asjakohane kohtulahend jõustub ja juurdepääsust tulenevate kitsendustega tulevikus arvestamise kohustus kindlaks määratakse (kitsenduse õiguslik kehtivus ei sõltu sellest, kas ja millal juurdepääsuõiguse järgi õigustatud isik juurdepääsu tegelikult kasutama hakkab). Olukorras, kus juurdepääsu hakatakse kasutama oluliselt hiljem, võib põhjendatud juhtudel määrata, et tasu tulevikus suureneb (15.7)

Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise asjades on TsMS § 172 lg 1 esimese lause tähenduses isik, kelle huvides lahend tehakse, eelduslikult avaldaja, kes taotleb oma kinnisasja kasuks juurdepääsutee määramist. See ei välista aga menetluskulude jätmist selle puudutatud isiku kanda, kes vaidleb ilmselgelt põhjendatud avaldusele alusetult vastu. (p 17)

Kindlustusjuhtum eeldab LKindlS § 8 lg 1 kohaselt, et lisaks kahju tekitamisele on täidetud järgmised tingimused: · kahju on tekitatud sõidukiga, mille suhtes kehtib kindlustuskohustus; · kahju on tekitatud sõiduki liikluses käitamisele iseloomuliku riski realiseerumisega ja esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ning tekitatud kahju vahel; · kahju on põhjustatud teel või muul sõidukite tavapäraseks liiklemiseks kasutataval alal. (p 11)

Traktor on käsitatav sõidukina, mille suhtes kehtib kindlustuskohustus LKindlS § 4 p 1 ja § 8 lg 1 p 1 mõttes. Seega võib ka kahju tekitamine traktoriga olla käsitatav kindlustusjuhtumina. (p 14)

Euroopa Kohtu praktikat arvestades tuleb LKindlS § 8 lg 1 p 2 tõlgendada selliselt, et sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk saab realiseeruda ka olukorras, mil traktoriga tagurdatakse läga laadimise käigus vastu teist, seisvat traktorit. Kui kahju põhjustanud traktor tagurdas otsa teisele, seisvale traktorile, realiseerus sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk LKindlS § 8 lg 1 p 2 mõttes, mis tulenes sellest, et tagurdamisel oli traktorijuhil nähtavus piiratud. (p 17)

Euroopa Kohtu praktikat arvestades on põhjendatud tõlgendada LKindlS § 8 lg 1 p 3 selliselt, et põld on asjaomases kontekstis liiklemiseks tavapäraselt kasutatav ala. Õnnetuse toimumine põllul ei välista seda, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Kuigi põld ei pruugi olla tavaarusaama järgi liikluseks kasutatav ala, tuleb arvestada sellega, et kohustuslik liikluskindlustuskaitse laieneb Euroopa Kohtu praktika kohaselt mistahes maastikele, millel sõidukit kasutatakse, sh liikluseks ebasobivale teele või alale. Kuna traktor on käsitatav sõidukina direktiivi art 1 p 1 mõttes ning põld on traktorite jaoks liikluseks tavapäraselt kasutatav ala, oleks direktiivi eesmärgiga vastuolus tõlgendus, mille järgi ei saaks kahju tekitamist põllul käsitada kindlustusjuhtumina. (p 19)

Asjaolu, et põld vm maastik võib oma omadustelt olla liiklemiseks ebasobiv nt tavalisele sõiduautole ning seal saavad liikuda eeskätt selleks kohandatud sõidukid (nt põllutöömasinad), ei tähenda, et selline ala oleks viidatud sätte tähenduses avalikule liiklusele suletud LKindlS § 8 lg 2 p 4 mõttes. (p 20)

Kuigi kahju põhjustanud traktorijuht täitis iseenesest põllul läga laadides tööandja ülesandeid, ei tekkinud kahju töösooritusele ehk läga laadimisele iseloomuliku riski realiseerumisel. Kahju tekkis, sest traktoriga tagurdati vastu teist, seisvat traktorit ning tagurdamisel oli nähtavus piiratud. Kuna tagurdamisel realiseerub sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk LKindlS § 8 lg 1 p 2 mõttes, mitte töösooritusele iseloomulik risk, ei ole põhjendatud käsitada tagurdamise käigus tekkinud kahju vahetu töösoorituse käigus tekkinud kahjuna. Olukord, kus kahju põhjustanud traktor tagurdas läga laadimise käigus vastu teist, seisvat traktorit, käsitatav kindlustusjuhtumina LKindlS § 8 mõttes. (p-d 21 ja 22)

Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib kahjustatud isik esitada LKindlS § 23 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees mõnel LKindlS § 23 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alusel.

Kindlustatud isik on LKindlS § 12 kohaselt sõiduki valdaja. Sõiduki valdaja on muu hulgas sõidukit juhtinud füüsiline isik. Tuleb arvestada, et valdaja mõiste LKindlS tähenduses on laiem kui asjaõigusseaduses (AÕS). LKindlS mõttes saab valdajaks lugeda nii isikut, kes vastab AÕS §-s 33 sätestatud valdaja tunnustele, kui ka isikut, kellel on sõiduki üle tegelik võim, sõltumata sellest, kas see võim kvalifitseerub valduseks AÕS mõttes (RKTKo nr 3-2-1-55-06, p 12; RKTKo nr 3-2-1-48-06, p 11) (p-d 23 ja 24).

Kahjustatud isik on isik, kellele on kindlustusjuhtumi toimumise tõttu tekkinud kahju. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et liisingusuhte puhul saab kahjustatud isikutena LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 mõttes käsitada nii kahjustatud sõiduki omanikku kui ka liisinguvõtjat (RKTKo nr 2-16-3600/32, p 12.3). (p 25)

TsÜS § 132 lg 1 või VÕS § 1054 lg 1 ei välista kahju põhjustanud isiku enda deliktilist solidaarvastutust kannatanu ees (vt RKTKo nr 3-2-1-53-12, p 12). (p 30)

Iseendale tekitatud kahjuna LKindlS § 33 p 7 mõttes ei ole põhjendatud käsitada kahju, mis tekkis mitme sõiduki liikluses osalemise riski realiseerumisel. Seda isegi juhul, kui neil sõidukitel oli sama omanik või kui need sõidukid olid ühe isiku, sh liisinguvõtja, valduses. (p 32)

LKindlS § 33 p 8 kohaselt on välistatud eelkõige sellise kahju hüvitamine, mis tekkis kahju põhjustanud sõidukile. (p 33)

Vt RKTKm nr 2-14-23161/207, p 17.1. (p 16)

Olukorras, kus koormatava kinnisasja omanik on avaldanud soovi saada hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, tuleb kohtul tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitada (vt RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 14; RKTKm nr 2-14-21673/64, p-d 13-14) ning määrata juurdepääsutasu, mis peab ühe komponendina sisaldama ka hüvitist juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, kui koormatava kinnisasja omanikul sellised kulud tekivad (vt ka RKTKm nr 2-16-3663/95, p 18 ja 22; RKTKm 2-16-7011/114, p 12). (p 17)

Vt RKTKm nr 2-16-3663/95, p 20. (p 18)

Vt RKTKm nr 2-17-12857/119, p 17.4. (p 19)

Vt RKTKm nr 2-18-11359/87, p 14. (p 21)

Pärija staatus ei ole samastatav ühe pärandvara hulka kuuluva kinnisasja omandiõigusega. Kaaspärija positsioon kujutab endast õiguste ja kohustuste kogumit: pärandvara omandiõigus ühiselt teiste pärijatega (PärS § 147), õigus nõuda kaaspärijale langevat osa pärandvarast ning vastutus pärandil lasuvate kohustuste eest võrdeliselt pärandiosaga (PärS § 148 lg 2, § 151), õigus nõuda pärandvara jagamist (PärS § 152), teise kaaspärija poolt ühisusest osa müümisel ostueesõigus (PärS § 149) (vt RKTKm nr 3-2-1-104-15, p 13). Eelnevast tuleneb, et kui kostja oleks omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega, kuid hagi oleks rahuldatud ja tuvastatud, et hageja on pärandaja pärija ½ suuruses osas, ei oleks hagejal küll olnud võimalik enam kinnisasja omandit saada, kuid see ei oleks välistanud tema võimalust nõuda pärandvara jagamist ning hüvitist poole pärandvara väärtuse ulatuses. (p 20)

Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamise teel AÕS § 123 mõttes eeldab, et täidetud on järgmised tingimused: · isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, · ta on vallanud kinnisasja nagu omanik katkematult vähemalt kümme aastat ning · ta on selle kümne aasta jooksul vallanud kinnisasja heauskselt.

Kinnisasja omandamisel kinnistusraamatu kande igamisega kohaldatakse AÕS § 123 lg 2 järgi igamise tähtaja arvutamisele vallasasja igamise sätteid. See tähendab muu hulgas, et igamine on välistatud valdaja pahausksuse korral. AÕS § 111 lg 2 kohaselt on valdaja pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 12)

Isikut saab AÕS § 123 tähenduses pidada õigusliku aluseta kinnistusraamatusse kantuks ka juhul, kui ta kajastub kinnistusraamatus ainuomanikuna, kuid on tegelikult kinnisasja üks ühistest omanikest. Kaaspärijad on kehtiva pärimisseaduse §-de 147 ja 184 kohaselt pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanikud. (p 13)

Kinnisasja valdajat saab pidada pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et ta on kantud kinnistusraamatusse ainuomanikuna õigusliku aluseta. Pärimise korral saab kinnistusraamatu kanne olla õigusliku aluseta muu hulgas siis, kui pärijaid on mitu, kuid kinnistusraamatusse on kantud vaid üks neist. Kinnistusraamatusse kantud pärija on heauskne valdaja juhul, kui ta ei tea ega pea teadma teiste pärijate olemasolust. Pärija on AÕS § 111 lg 2 mõttes pahauskne valdaja, kui ta teadis või pidi teadma, et ta ei saanud asja enda ainuomandisse, sest pärijaid on mitu, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 16)

Hüpoteek ulatub lisaks üüri-, rendi- või muule tulule ka kahju hüvitamisest või alusetust rikastumisest tulenevale hüvitisnõudele (VÕS § 1037 lg 1) juhul, kui kolmas isik rikub kinnisasja omaniku omandiõigust ja valdab kinnisasja ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta ning tekitab sellega kinnisasja omanikule kahju kaotatud kasutuseeliste näol või säästab oma vara alusetult saadud kasutuseeliste näol. (p 12.1)

Hüpoteegipidaja saab oma pandiõigusele (sh sellele, et pandiga on hõlmatud panditud kinnisasja viljad) tugineda täite- või pankrotimenetluses. (p 12.2)

Rendi- ja üüritulule ning muule tulule pööratakse hüpoteegi realiseerimisel täitemenetluses sissenõue täitemenetluse seadustiku (TMS) § 139 alusel koos kinnisasjaga. Täitemenetluses keelab kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel üüri- või rendinõude või muu nõude arestimisel TMS § 142 lg 2 järgi võlgniku suhtes kohustatud kolmandal isikul nõuet rahuldada ning kohustab TMS § 111 järgi võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. (p 12.2)

Täitemenetluses on sissenõudjal TMS § 118 lg 1 esimese lause järgi õigus esitada võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu hagi, nõudes kolmandalt isikult võlgnetava kohustuse täitmist võlgniku asemel enda kasuks kohtutäiturile. Pankrotiseaduses ei ole sätestatud sissenõudjale võimalust nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks pankrotihaldurile. (p 12.3)

Kolleegium leiab, et pankrotimenetluses saab analoogia korras lähtuda TMS § 118 lg-st 1, arvestades, et PankrS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt võib pankrotivarasse kuuluva võlgnikule võlgnetava kohustuse täitmist pärast pankroti väljakuulutamist vastu võtta üksnes haldur. Hüpoteegi realiseerimisel ei saa võlausaldajat asetada pankrotimenetluses halvemasse olukorda, võrreldes täitemenetlusega, kus on võimalik nõue sisse nõuda kolmandalt isikult TMS § 118 alusel. (p 12.3)

Hüpoteegipidajal on õigus esitada hagi kolmanda isiku vastu, nõudes kolmandalt isikult hüpoteegiga koormatud kinnisasja viljade (sh üüritulu) väljaandmist võlgniku asemel pankrotihaldurile selleks, et laekunud raha arvel saaks täita hüpoteegiga tagatud kohustust. Pankrotimenetluses nõuet ei arestita. (p 12.3)

Hüpoteegiga hõlmatud rendi- ja üürinõuete ning muude nõuete sissenõudmisest saadav tulem kuulub kinnisasja omaniku pankroti korral hüpoteegipidajale tema pandiõiguse alusel nõuetele. Hüpoteegipidaja nõuded rahuldatakse tulemi arvel PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi esimeses järjekorras pandiga tagatud nõudena. Pandiga tagatud nõue rahuldatakse PankrS § 153 lg 2 esimese lause järgi esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtega pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui ühe kümnendiku ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Kui pandiese on koormatud mitme pandiõigusega, rahuldatakse PankrS § 153 lg 3 esimese lause järgi nõuded pandieseme müügist saadud raha arvel vastavalt pandiõiguste järjekohtadele. (p 12.4)

Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava summa suurus kindlaks määramata. Haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. (p 14.3)

Juhul, kui hagiavalduses esitatud asjaolud ja nõue ei ole piisavad selleks, et pidada hagi õiguslikult perspektiivikaks, kuid hagi oleks võimalik täpsustada, tuleb määrata hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaeg hagi täpsustamiseks. Alles siis, kui hageja ei ole talle selliselt määratud tähtaja jooksul hagi täpsustanud määral, mis muudaks hagi õiguslikult veenvaks, võib kohus keelduda hagi TsMS § 340¹ lg 2 ja § 371 lg 2 p 2 järgi menetlusse võtmisest. (p 15)

Hagi tagamise taotluse korral ei pea kohus juhul, kui hagiavaldus või hagi tagamise taotlus on kõrvaldatava puudusega (sh hageja nõude ebaselgus), määrama hagi tagamise menetluses hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, vaid ta peab jätma hagi tagamise taotluse rahuldamata. (p 16)

Iga kostja osaleb menetluses iseseisvalt, kuna kummagi vastu on esitatud eraldi nõue (TsMS § 207 lg 2), tegu ei ole ka vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seega on kummagi kostja vastu esitatud nõudel oma hind, nõudeid ei ole alust TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita. (p 17)

Kuivõrd kostja I sooviski vaidlusaluse käsutustehinguga asjaõiguslikku olukorda muuta ja oma korteriomandit jagada ning see on toimunud (uued korteriomandid on tekkinud kostja I tahteavalduse tagajärjel), siis ei ole tegemist näiliku tehinguga (st kostja I ei ole tahtnud jätta üksnes muljet korteriomandi jagamisest ja uute väiksemate korteriomandite moodustamisest). (p 11)

Kui tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1 kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (st tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja näilik). (p 15)

Kohus hindab tehingu heade kommete vastasust (TsÜS § 86 lg 1) ka omal algatusel.

Kui tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1 kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (st tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja näilik). (p 15)

TsÜS § 87 järgi ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas tehingu tegemise keelu kehtestamise eesmärk oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg. Kehtinud KOS § 2 lg 1 oli imperatiivne õigusnorm, mis ei lubanud teha selles sätestatud reegleid eiravaid käsutustehinguid. Kui vaidlusalune tehing on TsÜS § 87 järgi tühine KOS § 2 lg st 1 tulenenud keelu rikkumise tõttu, oleks selle alusel tekkinud korteriomandite kohta tehtud kinnistusraamatu kanded AÕS § 65 lg 1 mõttes ebaõiged (AÕS § 68 lg 3 kohaselt saab omand tekkida ainult seaduses sätestatud juhtudel) ning puudutatud isikutel oleks õigus nõuda nende kannete parandamist. (p 13)

Isik saab esitada käsutustehingu tühisuse tuvastamise hagi vaid juhul, kui tehing mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Vaidlusalune käsutustehing võib mõjutada hagejate asjaõiguslikku positsiooni juhul, kui uued korteriomandid on kantud kinnistusraamatusse õigusvastaselt (korteriomandite moodustamine on vastuolus KOS § 2 lg s 1 sätestatuga), kahjustades selliselt hagejate ühinguõiguslikku positsiooni (korteriomaniku hääle osakaal või hääle suhe kõikidesse häältesse) ja seeläbi ühtlasi ka hagejate omandiõigust. (p 14)

KOS § 2 sätestas nõuded, millele peab korteriomandi eseme reaalosa vastama. Korteriomandi eseme reaalosa pidi olema ruumiliselt piiritletud ja eraldi kasutatav hooneosa (sama põhimõte kehtib KrtS § 4 järgi korteriomandi eriomandi eseme kohta). KOS § 2 ei välistanud iseenesest seda, et korteriomandi reaalosa hulka võisid kuuluda ka nt trepikoja-, keldri- ja pööninguruumid, seda aga juhul, kui need vastasid KOS § 2 lg-s 1 sätestatule. (p 12)

Üheks juhtumiks, mis annab aluse nõuda kinnisturaamatu kande parandamist, on kande aluseks oleva käsutustehingu tühisus. AÕS § 65 lg 1 alusel ebaõige kande parandamiseks vajalikku nõusolekut andma kohustamise nõude korral ei ole vaja eraldi nõuda kinnistusraamatu kande aluseks oleva käsutustehingu tühisuse tuvastamist. Kui kande parandamist nõutakse selle aluseks olnud käsutustehingu tühisuse tõttu, tuleb tehingu tühisust kaasa toovad asjaolud esitada hagi alusena.

AÕS § 65 lg 1 järgi nõude esitamise õigust ei anna ainuüksi kande tagajärjel nõude esitaja ühinguõigusliku positsiooni muutumine (RKTKm 09.12.2015, nr 3-2-1-137-15, p-d 10-12). Kuna korteriomanike üldkoosoleku pädevuses on mh korteriomanike omandiõigust puudutavate otsustuste tegemine (vt nt KrtS § 9 lg 3, § 10 lg 2, § 13, § 14, ja § 32 lg 3), siis ei ole lisahäälte saamine uute korteriomandite loomisega ainult ühinguõiguslik aspekt, vaid puudutab otseselt korteriomandi kui spetsiifilise omandiliigi sisu ja riivab korteriomaniku omandiõigust. AÕS § 65 lg 1 järgi nõude esitamiseks annab aluse nõude esitaja ühinguõigusliku positsiooni muutumine korteriühistus, kui selline muutus on saavutatud õigusvastase kinnistusraamatu kandega. (p 14)

Jõustunud kohtuotsuse resolutsioon asendab kostjate tahteavaldust sellekohaste nõusolekute andmiseks (TsÜS § 68 lg 5, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1). TMS § 184 lg 1 mõttes on täidetav kohtulahendi resolutsioon, millega on kostjaid kohustatud andma nõusolek kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Seega ei pea kohus TMS § 184 lg 1 kohaldamise jaoks oma lahendis tegema otsust, millega ta asendab nõutud tahteavalduse kohtulahendiga (vt ka Riigikohtu 13. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2 15 9117/149, p 12). (p 16)

Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt RKTKm 13.02.2019 nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm 03.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15. (p 11)

Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kui taotleja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. (p 13)

AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise eelduseks ei saa olla üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult. Ärilistel kaalutlustel täiendava juurdepääsu taotlemist olukorras, kus kinnisasja ja sellel asuva hoone sihtotstarbeline kasutamine täiendava juurdepääsuta ei ole välistatud, ei saa pidada samaväärseks olukorraga, kus taotleja vajab täiendavat juurdepääsu oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuse tõttu (vt selle kohta RKTKm 30.03.2004, nr 3-2-1-33-04, p 18). (p 14)

Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16)

Vt RKTKm 02.06.2008 nr 3-2-1-42-08, p 18. (p 16)

AÕS § 158¹ kehtestab vaid erikorra teatud juhtudel tehnovõrkude ja -rajatiste tarvis sundvalduse seadmiseks, välistamata muude tehnovõrkude ja -rajatiste suhtes üldkorra kohaldamist. Vastasel juhul oleks KAHOS § 4 lg 1 p 2 sisutu. AÕS § 158¹ lg-s 1¹ on loetletud omanikud, kellele kuuluv rajatis loetakse selle paragrahvi kohaldamisel vajalikuks avalikes huvides. Sellistel juhtudel on sundvalduse seadja kaalutlusõigus kitsendatud ning selge ülekaal on antud talumiskohustuse kasuks rääkivatele avalikele huvidele. Seega, kui kolmanda isiku elektriõhuliin AÕS §-s 158¹ nimetatud tingimustele ei vasta, on siiski võimalik kaaluda sundvalduse seadmist KAHOS § 4 lg 1 p 2 ja § 39 lg 2 alusel, hinnates seejuures liini rajamise kasuks rääkivat avalikku huvi selle mõiste tavapärases tähenduses (näiteks huvi taastuvenergia kasutuselevõtu vastu). Kui energia tootmiseks oleks asjakohaseid huve kaaludes põhimõtteliselt võimalik kinnisasi sundvõõrandada (KAHOS § 4 lg 1 p 2), on samade asjaolude korral võimalik ka omaniku õigusi vähem riivava sundvalduse seadmine. (p 25)

Kohtunikul ei ole lubatud õigusemõistmisest põhjendamatult ega kergekäeliselt keelduda (TsMS § 27 lg 3). Kolmanda isiku viidatud varasemates tema kahjuks tehtud kohtulahendites on kohtunik asjakohaselt põhjendanud oma arusaama kohaldatavatest normidest. Asjaolu, et kõrgema astme kohtud on pidanud õigeks teistsugust tõlgendust, ei anna alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Samamoodi ei anna selliseks järelduseks alust võimalik kohtumenetluse normide rikkumine. (p 15)

Avalikult kättesaadavate andmete kasutamise korral tuleb kohtul menetlusosalisi teavitada ning anda neile võimalus oma selgitusi esitada, vajaduse korral menetlust uuendades (RKHKo nr 3-12-1512/140, p 13). (p 16)

Projekteerimistingimuste kooskõlastamisnõuet tuleb sisustada EhS asjakohastest sätetest lähtuvalt. EhS § 44 p 4 järgi tuleb ehitusloa andmisest keelduda juhul, kui ehitise või ehitamisega kaasneb kinnisasja omanikule püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Seega ei pidanud ehitusloa andmiseks olema isiku nõusolekut, kelle kinnistult kulgeb õhuliin. Küll aga oleks tulnud tema seisukoht ära kuulata ja tema huve kaaluda. (p 19)

Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb pädeval haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist (RKHKo nr 3-3-1-63-10, p 20). Seejuures ei too ehitusloa õigusvastasus vältimatult kaasa ehitamise ja ehitise õigusvastasust. Kui ilmneb, et ehitusloa andmisel on tehtud oluline sisuline viga, tuleb EhS § 55 p 1 kohaldades kaaluda ehitise omanike ja kolmandate isikute õigusi ja huve ning otsustada, kas anda kasutusluba, muuta ehitusluba või tunnistada see kehtetuks. Kasutusloa andmine ei tohi kaasa tuua kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet (vt kolleegiumi RKHKo nr 3-15-873/142, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 20)

Kasutusloa andmist kaaludes tuleb teisalt arvestada ka seda, kas puudutatud isik on kasutanud võimalust väidetavalt tema õigusi rikkunud ehitusluba vaidlustada. Väidetel, mida oleks saanud esitada ehitusluba vaidlustades, on kasutusloa andmise menetluses väiksem kaal, kuna ehitusluba kehtiva haldusaktina loob nendega seotud asjaolude osas õiguskindluse. (p 21)

Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb pädeval haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist (RKHKo nr 3-3-1-63-10, p 20). Seejuures ei too ehitusloa õigusvastasus vältimatult kaasa ehitamise ja ehitise õigusvastasust. Kui ilmneb, et ehitusloa andmisel on tehtud oluline sisuline viga, tuleb EhS § 55 p 1 kohaldades kaaluda ehitise omanike ja kolmandate isikute õigusi ja huve ning otsustada, kas anda kasutusluba, muuta ehitusluba või tunnistada see kehtetuks. Kasutusloa andmine ei tohi kaasa tuua kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet (vt kolleegiumi RKHKo nr 3-15-873/142, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 20)

Kasutusloa andmist kaaludes tuleb teisalt arvestada ka seda, kas puudutatud isik on kasutanud võimalust väidetavalt tema õigusi rikkunud ehitusluba vaidlustada. Väidetel, mida oleks saanud esitada ehitusluba vaidlustades, on kasutusloa andmise menetluses väiksem kaal, kuna ehitusluba kehtiva haldusaktina loob nendega seotud asjaolude osas õiguskindluse. (p 21)

Kuna kasutusluba ei asenda kinnisasja omaniku nõusolekut, ei anna ainuüksi maaomaniku nõusoleku puudumine alust keelduda kasutusloa andmisest (RKHKo nr 3-15-1590/58, p 11.5). Kasutusloa andmisest tuleb keelduda, kui ehitusluba on antud EhS § 44 p 4 rikkudes ning ehitise kasutamine põhjustab maaomanikule sedavõrd raskeid tagajärgi, et talt ei saa ilmselgelt nõuda ehitise talumist servituudi, sundvalduse või sundvõõrandamise tulemusena. (p 22)

Korteriomandi koosseisu kuuluva kaasomandi osa suhtes saavad kohalduda AÕS-i kaasomandi sätted (kui üldnormid) üksnes juhul ja üksnes ulatuses, mis on KrtS-s reguleerimata. Juhul kui kohus kohaldab korteriomandite koosseisu kuuluva kaasomandi suhtes AÕS-i, tuleb üldnormi rakendamise eeldusena põhjendada, et konkreetne küsimus on erinormidega reguleerimata. (p 10)

Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul ei saa kohus määrata kindlaks korteriomandite koosseisu kuuluva kaasomandi kasutuskorda ega määrata korteriomanikele seaduses sätestatust erinevaid või täpsemaid kohustusi. Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul võivad korteriomanikud ise korraldada korteriomandist ja korteriühistust tulenevaid õigussuhteid KrtS-is sätestatust erinevalt juhul, kui nad sõlmivad vastava kokkuleppe (KrtS § 13 lg 1). Kõnealune kokkulepe kuulub eriomandi koosseisu (KrtS § 5). Korteriomanike kokkulepe eeldab kõikide korteriomanike sellekohast tahteavaldust. Juhul kui mõni korteriomanikest ei ole nõus kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevat tahteavaldust andma, võib korteriomanik nõuda kohase tahteavalduse andmist KrtS § 13 lg-st 2 tulenevalt KrtS § 9 alusel. (p 11-12)

Korteriomanike kokkulepe, millega korteriomanikud korraldavad korteriomandist või korteriühistust tulenevaid õigussuhteid Krt-is sätestatust erinevalt, kehtib korteriomaniku eriõigusjärglase suhtes üksnes juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse (esimesse jakku) eriomandi sisuna. Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel, mille saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. (p 13)

Kui korteriomanike kokkuleppega antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)

Korteriomanike omavaheliste suhete reguleerimisel ei pea arvestama võimalike tulevikus tekkida võivate kolmandate isikute nõuetega, välja arvatud juhul, kui nõuete esitamine on piisavalt tõenäoline ja nõuded esitatakse suure tõenäosusega piisavalt lähedases ajalises raamistikus. (p 17)

Kaasomanikevaheline kasutuskord tekib lepingu sõlmimist reguleerivate sätete alusel (vt VÕS § 9) kaasomanike kokkuleppel, kohus seda kindlaks määrata ei saa. Kasutuskorra kokkuleppe sõlmimist sooviv kaasomanik võib nõuda kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud kaasomanikelt kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevaid tahteavaldusi. Selline nõudeõigus tuleneb kaasomandis oleva asja puhul AÕS § 72 lg-st 5. Sellisel juhul saab kohus üksnes kohustada kokkuleppe sõlmimisest alusetult keeldunud kaasomanikke andma kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevad tahteavaldused. (p 11)

Kui korteriomanike kokkuleppega (KrtS § 13 lg 1) antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud (aga ka kaasomanikud) on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule (aga ka kaasomanikule tavalise kaasomandi puhul) õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul (aga ka kaasomanikul) lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)

Kaasomanike ja korteriomanike omavaheliste suhete reguleerimisel ei pea arvestama võimalike tulevikus tekkida võivate kolmandate isikute nõuetega, välja arvatud juhul, kui nõuete esitamine on piisavalt tõenäoline ja nõuded esitatakse suure tõenäosusega piisavalt lähedases ajalises raamistikus. (p 17)

Kui korteriomanike kokkuleppega (KrtS § 13 lg 1) antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud (aga ka kaasomanikud) on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule (aga ka kaasomanikule tavalise kaasomandi puhul) õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul (aga ka kaasomanikul) lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)

Korteriomanike kokkulepe, millega korteriomanikud korraldavad korteriomandist või korteriühistust tulenevaid õigussuhteid KrtS-is sätestatust erinevalt (KrtS § 5) kehtib korteriomaniku eriõigusjärglase suhtes üksnes juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse eriomandi sisuna. (p 11)

Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavalduse saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. Juhul kui kinnistamisavalduse esitab üks korteriomanikest, saab kinnistamisavalduse rahuldada üksnes juhul, kui avaldusele lisatakse puudutatud isikute nõusolekud. Puudutatud isikud on kõik need korteriomanikud, kelle korteriomandite registriosades kandemuudatusi tehakse. Nõusolekute andmist saab avalduse esitaja puudutatud isikutelt kohtulikult nõuda.

Korteriomanikevaheline kokkulepe tuleb kajastada eriomandi sisuna kinnistusraamatu esimeses, mitte kolmandas jaos. Juhul kui korteriomanike kokkuleppega antakse mingi õigus teiste korteriomanike arvel ühe korteriomandi omanikule, tuleb kokkulepe kajastada mitte üksnes selle korteriomandi registriosas, mille kasuks õigus antakse, vaid ka kõikide nende korteriomandite registriosades, mille õigusi kokkuleppega kitsendatakse, st kõikide kokkuleppega puudutatud korteriomanike registriosades. (p-d 13 ja 15)

Kohtul tuleb vajadusel menetlusosalistele selgitada, et sõltumata sellest, millistele õigusnormidele menetlusosalised menetlusdokumentides on viidanud, kohaldab seadust kohus. Kohtul tuleb menetlusosalistele selgitada kohaldatavate sätete kohaldamise eeldusi ning võtta seisukoht, kas need eeldused on täidetud. (p-d 10 ja 15)

Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)

Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul ei saa kohus ise kasutuskorda kindlaks määrata ega ka kohtumäärusega korteriomanike kokkulepet asendada, vaid kohus saab tahteavalduste andmiseks kohustada üksnes kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud korteriomanikke (puudutatud isikuid). Kokkulepe, millega on võimalik korteriomandite eriomandeid muuta, tekib selliselt, et kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud korteriomanike tahteavaldusi asendab kohtulahend, millega kohustatakse puudutatud isikuid vastavaid tahteavaldusi andma, ning avaldajal tuleb kokkuleppe tekkimise eelduseks olev enda tahteavaldus anda ise. Seejuures peab avaldaja kokkuleppe sõlmimise tahteavaldus olema notariaalselt tõestatud vormis (AÕS § 120 lg 1 koosmõjus KrtS § 3 lg-ga 3). (p-d 11 ja 15)

Korteriomaniku seaduses sätestatust erineva kasutuse või majandamiskorralduse nõudmise korral tuleb kohtul kohustada ülejäänud korteriomanikke andma üldjuhul kaks tahteavaldust. Esiteks tuleb teistel korteriomanikel anda tahteavaldus, mis on vajalik kokkuleppe tekkimiseks, millega kaldutakse seaduses sätestatust kõrvale. Teiseks on vaja teiste korteriomanike nõusolekut kinnistusraamatu kande tegemiseks (KRS § 34¹ lg 1 tähenduses). Kohus ei saa ise määrata, et kinnistusraamatusse tehakse kokkulepet kajastav kanne. Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel, mille saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. Juhul kui kinnistamisavalduse esitab üks korteriomanikest, saab kinnistamisavalduse rahuldada üksnes juhul, kui avaldusele lisatakse puudutatud isikute nõusolekud. Puudutatud isikud on kõik need korteriomanikud, kelle korteriomandite registriosades kandemuudatusi tehakse. (p 13)

Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)

Asja lahendamisel küsimuses, kas üks korteriomanik saab teistelt korteriomanikelt nõuda eriomandit puudutava kokkuleppe tekkimise eelduseks olevaid tahteavaldusi, teeb kohus kaalutlusotsustuse, määrates kindlaks, milliseid asjaolusid tuleb diskretsiooni teostamisel arvestada ja milliseid mitte. (p 16)

Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)

KrMS § 385 p 5 kohaselt võib määruskaebe korras vaidlustada üksnes vara arestimist lubavat, kuid mitte sellest keelduvat kohtumäärust. Vara arestimisest keeldumise määrusena, mille peale ei saa määruskaebust esitada, on käsitatav ka ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse vara arestimist lubav maakohtu määrus ja jäetakse prokuratuuri arestimistaotlus rahuldamata (RKKKm asjas nr 3-1-1-68-16, p-d 40 ja 41). (p 17)

Hüpoteek, sh kohtulik hüpoteek, millele asjaõigusseaduse (AÕS) § 364 järgi kohaldatakse mõningate erisustega hüpoteegi kohta käivaid sätteid, tagab nõuet selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud, on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel (AÕS § 325 lg 1). Hüpoteek tagab nõuet ja kõrvalkohustusi kinnistusraamatusse kantava hüpoteegisumma ulatuses (AÕS § 346 lg 1 ja § 327). Kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (AÕS § 352 lg 1). Kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegipidajate hüpoteegiga tagatud nõuded, mille rahuldamiseks sundtäitmine täide viidi, vastavalt hüpoteekide järjekohtadele (AÕS § 353 lg 1). Järgneval järjekohal asuva hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse pärast eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist (AÕS § 353 lg 2). (p 21)

Osutatud sätetest järeldub, et hüpoteegi – sh kohtuliku hüpoteegi – tagatisväärtus oleneb esmajoones kahest asjaolust: kinnisasja müügihinnast täitemenetluses (mis eelduslikult vastab kinnisasja turuväärtusele) ja kinnistusraamatusse eelnevatele järjekohtadele kantud õigustest, sh hüpoteekidest. Hüpoteegipidaja nõuet saab kinnisasja arvel rahuldada ulatuses, milles kinnisasja müügihind ületab eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude suurust (ja täitemenetluse kulusid). Kinnisasja sundmüügil hilisema järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks vähendavad realiseeritava hüpoteegiga samal järjekohal või sellest eespool olevad õigused aga kinnisasja müügihinda. (p 22)

Vaatamata sellele, et hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu (AÕS § 325 lg 4), ei anna see hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (RKKKo asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1). Märgitust ei saa aga järeldada, et KrMS § 141⁴ kohaldades tuleks hilisemal järjekohal oleva kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtuse hindamisel lähtuda sellest, kui suurt nõuet eelneval järjekohal olev hüpoteek parajasti tagab. Nimelt ei pruugi hüpoteegiga tagatud nõude suurus olla muutumatu, hüpoteegiga on lubatud tagada ka hüpoteegipidaja tulevikus tekkivaid nõudeid kinnisasja omaniku või muu võlgniku vastu. Samuti ei ole välistatud, et kinnistu omanik ja hüpoteegipidaja muudavad tagatiskokkulepet (AÕS § 346 lg 2) pärast hüpoteegi seadmist või sõlmivad pärast hüpoteegi seadmist uue tagatiskokkuleppe, millega muudavad või täiendavad olemasoleva hüpoteegiga tagatud nõuete ringi. Hüpoteek, sõltumata tagatava nõude olemasolust, säilitab kinnisasja edaspidisel koormamisel piiratud asjaõigustega oma järjekoha (AÕS §-d 59-59¹) ja annab seega AÕS § 353 kohaselt hüpoteegipidajale sõltumata tema nõude tekkimise ajast kinnisasja sundtäitmisel eelisseisundi võrreldes nt hiljem kinnistusraamatusse kantud hüpoteekide omanikega. (RKKKm asjas nr 3-1-1-92-12, p 14) Seega kui hinnata kriminaalmenetluses seatud kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtust eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude suuruse põhjal, satuks kriminaalmenetluses esitatava nõude tegelik tagatus kinnisasja omaniku ja varasemal järjekohal oleva hüpoteegi pidaja meelevalda, sest nad võivad tagatavat nõuet hüpoteegisumma piires alati suurendada. (p 23)

Hindamaks, millises ulatuses on kriminaalmenetluses esitatav nõue tagatud kohtuliku hüpoteegiga sellisele kinnisasjale, mida koormab ka varem seatud hüpoteek, tuleb üldjuhul lähtuda kinnisasja väärtuse ja eelneval järjekohal oleva hüpoteegi rahalise suuruse (hüpoteegisumma) vahest. Teisisõnu tuleb kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtuse tuvastamiseks kinnisasja hinnangulisest väärtusest maha arvata eespool asuval järjekohal oleva hüpoteegi (või hüpoteekide) summa. Kui osutatud lahutustehte tulem on vähemalt sama suur kui kriminaalmenetluses tagatav rahaline nõue koos AÕS § 346 lg-s 1 nimetatud kuludega, siis on kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtus üldjuhul piisav. Sellisel juhul pole KrMS § 141⁴ lg 1 alusel lisaabinõude (nt pangakonto aresti) rakendamine tavaliselt vajalik. Näiteks kui kinnisasja teadaolev väärtus on miljon eurot ja seda juba koormava hüpoteegi summa on 500 000 eurot, piisab 100 000-eurose tsiviilhagi-nõude tagamiseks kohtulikust hüpoteegist sellele kinnisasjale. (p 24)

Kui aga esimesele vabale järjekohale seatavast kohtulikust hüpoteegist kriminaalmenetluses esitatud rahalise nõude täielikuks tagamiseks ei piisa, tuleb kaaluda KrMS § 141⁴ lg 1 alusel täiendava(te) tagamisabinõu(de) (nt pangakonto aresti) kohaldamist. Näiteks kui kinnisasja hinnanguline väärtus on 200 000 eurot ja seda koormab 150 000 euro suurune hüpoteek ning kriminaalmenetluses on esitatud 100 000 euro suurune haginõue, pole kohtulik hüpoteek üksinda tsiviilhagi tagamiseks piisav. Samas ei tähenda see, et kõnesoleva näite puhul ei võiks tsiviilhagi tagamiseks kohtulikku hüpoteeki seada või et selle summa ei tohiks ületada 50 000 eurot ehk summat, mille võrra on kinnisasja väärtus suurem varem seatud hüpoteegi summast. Ei ole välistatud, et nõude täielikuks tagamiseks on tarvis kasutada korraga mitut tagamisabinõu, nagu KrMS § 141⁴ lg 4 seda ka otsesõnu ette näeb. Samuti võib kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtus ajas suureneda, näiteks kui eelneval järjekohal olev kinnisasjaõigus lõpeb. Seetõttu võibki olla põhjendatud, kui kohtuliku hüpoteegi summa ületab kinnisasja väärtuse ja varem seatud hüpoteegi summa vahet. Kui kohus otsustab selle üle, kas kohaldada kriminaalmenetluses esitatava nõude tagatiseks lisaks juba seatud kohtulikule hüpoteegile veel mõnd abinõu, tuleb KrMS § 141⁴ lg 3 järgimiseks võtta arvesse kohtuliku hüpoteegi tegelikku tagatisväärtust, mitte pelgalt hüpoteegisummat. (p 25)

Ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade puhul on hüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 359 lg 1 ja § 360 lg 1). Hinnates eelneval järjekohal oleva ühishüpoteegi mõju kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtusele, ei saa arvestada ühishüpoteegiga kaaskoormatud kinnisasja väärtust, millele menetletavas asjas pole hüpoteeki seatud. AÕS § 360 lg-te 1 ja 2 järgi ei pea ühishüpoteegiga koormatud kinnistuid hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks võõrandama koos ning valiku teeb hüpoteegipidaja. Seega ei saa tagapool paikneval järjekohal oleva hüpoteegi pidaja arvestada, et eespool paikneval järjekohal oleva ühishüpoteegi pidaja rahuldaks oma nõude esmalt või kasvõi osaliselt kaaskoormatud kinnisasja arvel. (p 26)

KrMS § 141⁴ lg 1 alusel on võimalik tagada ka tsiviilhagis või avalik-õiguslikus nõudeavalduses esitatavalt nõudelt arvestatav viivise- või intressisumma. Ka kohtulik hüpoteek ulatub TsMS § 388 lg 2 järgi nii põhi- kui ka kõrvalnõudele. Kõrvalnõuete suurus ei pruugi olla nõude tagamise ajal täpselt teada. Näiteks tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. (RKTKm asjas nr 3-2-1-73-12, p 11 ja RKTKm asjas nr 3-2-1-162-09, p 12) Sama põhimõtet saab rakendada ka näiteks maksuintressi-nõude tagamisel. Öeldust johtuvalt peab prokuratuur rahalise nõude tagamise abinõu kohaldamise taotluse esitamisel põhjendama sedagi, millise osa kohtuliku hüpoteegi summast moodustab kõrvalnõue ning missuguses eeldatavas ulatuses see võib muutuda. Sellistest põhjendustest lähtudes saab taotlust lahendav kohus hinnata, kas menetluse võimalikku kestust silmas pidades on taotletav kohtuliku hüpoteegi summa põhjendatud. (p 27)

VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)

VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)

VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)

VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)

Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 18¹ lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)

Katastriüksuse moodustamine või sellest keeldumine on haldusakt (vrd maa sihtotstarbe määramine või sellest keeldumine, RKHKo nr 3-3-1-13-05, p 10). (p 14)

Kolleegium selgitab esmalt, et pindalaandmetel kui KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku kantavatel andmetel ei ole KRS § 13 lg 2 järgi kinnistusraamatu kande tähendust. Nii on tsiviilkolleegium oma varasemas praktikas leidnud, et kinnisasja (kinnistu) koosseisu andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, märgitakse KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku. Sellised faktilised andmed kinnisasja kohta ei ole KRS § 13 lg 2 teise lause järgi kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-156-11, p 31). See tähendab, et kinnistusraamatu kanne ei ole vaatamata katastritunnuse märkimisele kinnisasja piiride osas määrav. Seega ei kohaldu piiriandmetele ka AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 56¹ kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-67-12, p 20). (p 14)

Maa-amet on pädev kontrollima, kas kehtiva õiguse kohaselt on võimalik maaüksust katastrisse kanda (sh seda, millistes piirides saab kinnisasja jagada). HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustustatud selgitama välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega pidi Maa-amet tuvastama tähtsust omavad asjaolud, et hinnata soovitud katastriüksuse kande õiguspärasust. MaaKatS v.r § 8 lg 2 pole ainus norm, mida peab maakatastri kande tegemisel järgima. Maa-amet pidi lähtuma ka VeeS v.r §-st 5 ja AÕS §-st 133. Seejuures ei ole Maa-amet ületanud oma pädevust. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et Maa-amet asus kande õiguslikke aluseid kontrollides hoopis omandiküsimusi lahendama (tuvastama maa tegelikku omanikku väljaspool konkreetset haldusmenetlust) ja järelevalvemenetlust läbi viima. Kuna kaebaja taotletav registrikanne oli õigusvastane, tuli selle tegemisest keelduda (põhiseaduse (PS) § 3 lg 1). (p 15)

Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 18¹ lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)

Isegi kui KRS § 13 lg 4 tingimused olid täidetud, ei olnud Maa-ametil kinnistu pindala parandamiseks kinnistusraamatus vaja kaebaja kui puudutatud isiku nõusolekut taotleda, sest seaduse järgi ei ole kaebaja kunagi vaidlusaluse veeala omanik olnud ega ole tal selle veeala suhtes kunagi ka muud subjektiivset õigust tekkinud. Katastripidaja ei pea seadusega vastuolus ja ilmselgelt vigaste kinnistu pindala andmete parandamiseks kinnisasja omaniku või puudutatud isiku nõusolekut hagema. (p 21)

Kaebaja ei olnud veeala omanik PS § 32 mõttes. Nõudeõigus ebaõigete andmete ulatuses omandi tunnustamiseks (kinnis)asja suhtes, mis ei saa olla kellegi omandis, ei ole PS § 32 kaitsealas. (p 21)

Haldusorgani menetluskulud võivad jääda tema enda kanda ka siis, kui kaebus lahendatakse haldusorgani kasuks (vt RKHKo nr 3-3-1-50-16, p 22 ning otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Maa-ameti menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Asjas lahendatud küsimused võisid küll olla spetsiifilised ja seonduda mitmesuguste õigusharudega, kuid vaidlustatud haldusakt ei väljunud Maa-ameti põhiülesannete raamidest. (p 24)

VÕS § 115 lg 1 ja § 127 alusel esitatava kahju hüvitamise nõude eelduste kohta vt nt RKTKo 21.10.2015, nr 3-2-1-107-15, p 11. (p 13)

Korteriomandite ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, mis on üks tervik ega saa olla jaotatud osadeks, on korteriomanike kaasomandis sõltumata sellest, kas need asuvad korteriomandi reaalosas või mitte (RKTKo 21.10.2015, nr 3-2-1-107-15, p 13). (p 14)

Kahjustatud korteri omanikul on kolleegiumi senise praktika järgi võimalik nõuda kahju hüvitamist teiselt korteriomanikult nii juhul, kui kahju lähtus teise korteriomandi eriomandi esemest, kui ka siis, kui kahju lähtus kaasomandi esemest. Korteriomanikul on kaasomanikuna kohustus tagada, et kaasomandi ese oleks sellises korras, millest ei tekiks kellelegi kahju (vt ka RKTKo 11.12.2013, nr 3-2-1-129-13, p 43; RKTKo 21.10.2015, nr 3-2-1-107-15, p 14).

KrtS § 12 lg-st 2 ja AÕS § 72 lg-st 5 tulenevalt on korteriomanikul kohustus hoida lisaks eriomandi esemele korras ka kaasomandi eset (kaasomandi alalhoiu kohustus). See kohustus tähendab keeldu kaasomandi eset lõhkuda või rikkuda, aga ka kohustust jälgida eriomandi piires asuva kaasomandi eseme seisukorda ning viivituseta teavitada korteriühistut kaasomandi eseme kahjustumisest või kahjustumise ohust. (p 16)

Korteriomanike vastutus oma kohustuste rikkumise eest ei välista korteriühistu või muu isiku võimalikku vastutust oma kohustuste rikkumise eest. Need isikud võivad VÕS § 137 lg 1 järgi vastutada kahju hüvitamise eest solidaarselt korteriomanikuga juhul, kui on tuvastatud, et rikutud on mõnda korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemisega seotud kohustust, mida korteriomanikud täidavad korteriühistu kaudu (korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemise kohustus). Korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemise kohustus tähendab eelkõige korteriomanike ühist ning korteriühistu kaudu täidetavat kohustust tagada korteriomandite kaasomandi osa eseme korrashoid, remont ja korteriomanditeks jaotatud ehitise säilitamine ja hoidmine korteriomanike määratud seisukorras.

Korteriühistu vastutab korteriomaniku suhtes oma korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemise kohustuse rikkumise korral KrtS § 12 lg 1 ja § 34 lg 2 ning VÕS § 115 jt, mitte KrtS § 34 lg 3 alusel. (p 17)

Olukorras, kus kahjustatud korteri omanikule on tekkinud kahju korteriomandite kaasomandi osa esemest ja ükski korteriomanik ega korteriühistu ei ole oma kohustusi rikkunud, saab kahjustatud korteri omanik nõuda kahju hüvitamist korteriühistult. (p 18) Kuivõrd kaasomandisse kuuluva esemega seotud kasu kuulub kaasomanikele ühiselt ning kaasomandi esemega seotud riske valitsevad kaasomanikud ühiselt, siis kannavad nad ühiselt ka kaasomandi esemega seotud riskide realiseerumisega seotud kahju sõltumata sellest, kas sellise kahju kandjaks on kolmas isik või üks kaasomanikest. Kahju all, mida korteriomanikud kannavad ühe kaas- või korteriomaniku ees ühiselt, tuleb KrtS § 12 lg 2 ja AÕS § 72 lg 5 teise lause mõttes mõista kahju, mis tekib korteriomandite kaasomandi osa esemest kui tervikust lähtuvalt ühe korteriomaniku korteriomandi eriomandi esemele ning tema ainukasutusse antud kaasomandi esemele. (p 18)

Kahjustatud korteriomanikule hüvitatavaks kahjuks on eelkõige kahjustatud korteriomaniku korteriomandi eriomandi eseme ning tema ainukasutusse antud kaasomandi eseme senise seisundi taastamiseks mõistlikult vajalikud kulud (s.o ehitise osade parandamine, asendamine ja siseviimistlus). Muu kahju hüvitatakse kohustuse rikkumise korral. (p 19)

VÕS § 115 lg 1 ja § 127 alusel esitatava kahju hüvitamise nõude eelduste kohta vt nt RKTKo 21.10.2015, nr 3-2-1-107-15, p 11. (p 13)

Kahjustatud korteriomanikule hüvitatavaks kahjuks on eelkõige kahjustatud korteriomaniku korteriomandi eriomandi eseme ning tema ainukasutusse antud kaasomandi eseme senise seisundi taastamiseks mõistlikult vajalikud kulud (s.o ehitise osade parandamine, asendamine ja siseviimistlus). Muu kahju hüvitatakse kohustuse rikkumise korral (vt otsuse p-d 16 ja 17). (p 19)

Korteriomandi ja kaasomandi asjad tuleb lahendada hagita menetluses. TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi lahendab kohus hagita menetluses mh kahju hüvitamise nõudeid, mis tekivad sellest, et üks korteriomandi omanik või korteriühistu on tekitanud kahju teise korteriomandi omaniku eriomandi esemele või kui ei korteriomanik ega korteriühistu ei ole oma kohustusi rikkunud. (p 20)

Selleks, et kahjustatud korteri omanik saaks esitada korteriomandi eri- või kaasomandiga seostuva kahju hüvitamise nõude teise korteriomaniku vastu, peab ta tõendama, et teine korteriomanik on rikkunud mõnda oma kohustust, mis seostub tema korteriomandi eriomandi või kaasomandi esemega. (p 16)

Kui pooled ei vaidle selle üle, et kahjustus lähtus kostja korteriomandi eriomandi piires asuvast kaasomandi esemest, saab eeldada, et kostja rikkus oma korrashoiukohustust ja see rikkumine ei olnud vabandatav. Vastutusest vabanemiseks peab kostja tõendama, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud või tema rikkumine on vabandatav. (p 21)

Kui kahju tekitanud asjaolu lähtus teise korteriomandi eriomandi piirest, tuleb kahjustatud ja kahju tekitanud korteriomaniku tõendamiskoormust jagada, sest kahjustatud korteri omanikul ei pruugi olla võimalik kahju täpset põhjust kindlaks teha. Kui kahjustatud korteri omanik tõendab, et kahjustav asjaolu lähtus teise korteriomandi eriomandi piirest, tuleb hea usu põhimõtte järgi eeldada, et teise korteriomandi omanik rikkus oma kohustust. Vastutusest vabanemiseks peab see korteriomanik tõendama, et kahjustav asjaolu tulenes korteriomanike kaasomandi esemest (nt veetorustikust) ja ta ei ole oma kohustusi rikkunud või tema rikkumine on vabandatav (vt ka RKTKo 11.12.2013, nr 3-2-1-129-13, p-d 25 ja 49). Eeltoodu kohaldub ka olukorras, kus kahju hüvitamist nõutakse korteriühistult. (p 21)

Hagita menetluses, s.o mh korteriomaniku kahju hüvitamise nõude lahendamisel TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi kaasab kohus menetlusosalised omal algatusel (TsMS § 198 lg 3). TsMS § 614 lg 1 järgi kuuluvad korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul menetlusosaliste hulka korteriomanikud ja korteriühistu.

Igas konkreetses menetluses tuleb teha selgeks, millised korteriomanikud ja mis ulatuses on sellest menetlusest puudutatud ja millised õigused tuleb neile tagada. Korteriomanikevahelise kahju hüvitamise nõude lahendamise menetlusse on otstarbekas kaasata üksnes need korteriomanikud (või nende õigusjärglased), kelle õigusi asja lahendamine otseselt puudutab. Kui kahjustatud korteri omaniku kahju hüvitamise nõue põhineb KrtS § 12 lg-l 2 ning AÕS § 72 lg 5 teisel lausel ja § 75 lg-l 1, tuleb puudutatud isikuna kaasata menetlusse korteriühistu. (p 23)