Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Vt RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 48; RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 137. (p 11)

Kriminaalmenetluse kulu kindlaksmääramine ja väljamõistmine on sisuliselt käsitatav kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, milleks seadusandja on sätestanud menetlusseadustikus erikorra (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-29-13, p 43.1). See tähendab muu hulgas, et menetluskulu hüvitamisel tuleb järgida ka võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise põhimõtteid niivõrd, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi (vt ka RKTKm nr 2 14-63261/149, p 12). (p 12)

Kohtumenetluse poole õigus nõuda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist ei olene sellest, kas ta on kandnud kriminaalmenetluses tekkinud kulud ise või on seda tema eest ja huvides teinud keegi teine. Seejuures pole ka oluline, kas kohtumenetluse poolel lasub tema eest menetluskulu tasunud isiku ees kohustus need kulud hüvitada või mitte. (p 15)

Vt RKKKo nr 3-1-1-23-15, p 78. (p 18)

Kui kohtumenetluse poole eest on temal kriminaalmenetluses tekkinud kulud tasunud keegi teine, peab menetluskulude hüvitamise otsustamisel juhinduma ka VÕS § 127 lg-st 5. Osutatud sätte järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, v.a juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi ei võeta üldjuhul arvesse kahju kannatanu kasuna, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine (nt RKKKo nr 1-20-2438/33, p 34). Niisiis see, kui keegi võtab ühe kohtumenetluse poole olukorra kergendamiseks tema menetluskulu enda kanda, ei välista ega piira üldjuhul kohtumenetluse teisel poolel KrMS § 180 jj alusel tekkivat kohustust hüvitada menetluskulu. Näiteks, kui keegi maksab kannatanu huvide paremaks kaitsmiseks tema eest lepingulise esindaja tasu, on selle eesmärk toetada üksnes kannatanut, mitte aga vabastada süüdimõistetut kohustusest hüvitada kannatanu menetluskulu. (p 13)

Hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve (praegusel juhul rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Nõude nimetus (nt kahju hüvitamine) või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nõude õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ja ei kitsenda hagi eset. (p 11)

Kohtu kvalifikatsioon hageja nõudele ei tohi tulla pooltele üllatusena, mistõttu peab kohus asja menetledes juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. (p 14)

Pärast tõendite vastu võtmist võimaldab TsMS § 238 lg 5 jätta tõendi arvestamata TsMS § 238 lg-tes 1-3 sätestatud juhtudel, samuti, kui tõend on ilmselt ebausaldusväärne. (p 17)

Juhul, kui kohus leiab, et tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda, peab kohus TsMS § 238 lg 4 järgi tegema määruse, millega keeldub tõendi vastuvõtmisest, ning andma hagejale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada hoone puudusi muude tõenditega. (p 17)

Asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4). Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust. (p 19)

Kui menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, võib kohus TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 18)

Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni.

Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks nt keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu või arvestada sama tegevusala töötasu. (p 13)

Tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kannatanu kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selline indeks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks. (p 16)

Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada lepingu rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes. Nii lepingu- kui ka deliktiõiguslikul alusel vastutuseks tuleb teha kindlaks töötaja kahju ja tööandja tegu ning põhjuslik seos kahju ja teo vahel (VÕS § 127 lg 4). Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise välistab üldjuhul vääramatu jõud, deliktilisest üldvastutusest õigusvastasust välistava asjaolu esinemine või süü puudumine. (p 10)

Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni.

Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks nt keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu või arvestada sama tegevusala töötasu. (p 13)

Mitme tööandja ühisel ehitusplatsil vastutab peatöövõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad solidaarselt selle eest, et töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. (p 11)

Põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi ei pea olema kahju ja õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, tegemist võib olla põhjuste ahelaga. Tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut on eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega ning tööandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest üksnes siis, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks ka siis, kui ta ei oleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud, st et töötaja kaotas töö muul põhjusel, kui tööandja süül toimunud töövõime kaotus või vähenemine. (p 12) Eelduse, mille järgi on töötaja kaotanud sissetuleku oma töövõime kaotuse ulatuses, võivad mõlemad pooled ümber lükata - töötajal on õigus tõendada, et tema tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on suurem kehtiva korra alusel määratud töövõime kaotuse ulatusest, ning kahju hüvitama kohustatud tööandja võib tõendada, et töötaja tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on töövõime kaotuse ulatusest väiksem. (p 14)

Kahjuhüvitist vähendatakse muu hulgas juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg 2). Sellise toiminguna on tööõnnetusest tingitud kahju hüvitamise nõude lahendamise korral käsitatav ka kannatanu tööle asumine, kui seda võib temalt mõistlikult oodata. Tervise kahjustumise korral on töötajal selline kohustus aga üksnes juhul, kui tööõnnetuse toimumisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). (p 14)

Kaubamärgiõiguse rikkumise puhul on tegemist omandisarnase absoluutse õiguse rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.

Praegusel juhul tuvastasid kohtud, et kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks, sh võltstoodete müügiks. Kohtud tuvastasid, et kostja pakub kõiki InfoTS §-des 8-10 märgitud teenuseid ning on infoühiskonna teenuse osutaja infoühiskonna teenuse seaduse mõttes. (p 12.1)

Kostjal oli käibekohustus alates hetkest, kui teda informeeriti kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasest tegevusest, tõkestada kaubamärgiomanike õiguste rikkumine hagis märgitud veebilehtedel. Kui kostja oleks pärast eelmärgitud informatsiooni saamist oma kohustuse täitnud ja lõpetanud internetiteenuse vahendamise kaubamärgiomanike õigusi vahetult rikkuvate isikute internetilehekülgede tarbeks, oleks kostja vastutanud üksnes rikkumise kõrvaldamise kulude eest. (p 12.2)

Jättes aga oma käibekohustuse täitmata, on kostja teadlikult ja tahtlikult aidanud kaasa kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasele tegevusele ning teda tuleb käsitada kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumisele kaasaaitajana. Seega vastutab kostja VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja § 1045 lg 4 ning KaMS § 57 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel alates oma käibekohustuse rikkumisest ka kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikute tekitatud kahju eest. (p 12.3)

Kostja vastutab kaubamärgiomanikele tekitatud kahju eest kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikutega solidaarselt. (p-d 12.3 ja 13)

Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. (p 13.1)

Kaubamärgiomaniku selle tulu, mis jäi saamata võltstoodete müügi tõttu, tõendamine on äärmiselt keeruline või võimatu. Samas ei anna aga ainuüksi see asjaolu alust jätta kahjuhüvitis üldse välja mõistmata (vt ka RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 20). Saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamine VÕS § 128 lg 4 mõttes põhineb kaubamärgiõiguse rikkumise korral eelkõige tõenäosusel ja enamasti ei olegi võimalik täpselt hinnata, millist kasu oleks isik saanud, kui tema kaubamärgiõigust poleks rikutud. Kui nõuda kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise korral saamata jäänud tulu nõude puhul konkreetse kahju arvutuse esitamist, võib see kaasa tuua selle, et kaubamärgiomaniku õiguse rikkumise korral saamata jäänud tulu üldse ei hüvitata, mis oleks aga vastuolus kahju hüvitamise eesmärgi ja ulatusega (VÕS § 127), samuti VÕS-i vastavate sätete Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta konformse tõlgendusega. (p 13.2)

Olukorras, kus konkreetse kahju väljaarvutamine ei ole võimalik, võib kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu arvutada abstraktselt, st kaubamärgiomanik saab lähtuda kasust, mida asjaolusid arvestades võib tavaliselt oodata. Kaubamärgiga kaitstud toodete müümisel vastab tulu teenimine n-ö asjade tavapärasele käigule. (p 13.3)

Üks kahjuhüvitise abstraktse arvutamise viis kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise korral on litsentsianaloogia kohaldamine, st kahjuhüvitise määramine hüpoteetilise litsentsitasu alusel. Hageja saab esitada ka muid asjaolusid, mis võimaldaks kohtul saamata jäänud tulu abstraktselt kindlaks määrata. (p-d 13.4 ja 13.5)

Litsentsianaloogia kohaldamine iseenesest ei eelda, et õiguste omajad oleksid tegelikult litsentse andnud, kuid hüpoteetilise litsentsitasu alusel kahjuhüvitise arvutamine tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui litsentside alusel tegutsemine on vastavas valdkonnas tavaline.

Kahjuhüvitise suuruse hindamine hüpoteetilise litsentsitasu põhjal on intellektuaalomandi rikkumise asjas vaid üks kahjuhüvitise suuruse arvutamise viisidest olukorras, kus tegeliku kahju tõendamine on keeruline või võimatu (vt ka direktiivi 2004/48 art 13 kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 17. märtsi 2016. a lahend asjas nr C-99/15 - Liffers, p 15; samuti VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaldamise kohta RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 21.5). (p 13.4)

Abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamiseks saaks hageja esile tuua asjaolud, tuginedes mh nt uuringutele või andmetele, millest nähtub, kui palju tavapäraselt maailmas konkreetses valdkonnas nt võltstoodete müügi tõttu tulu kaotatakse, kui suur on võltskaubanduse osakaal vms. Vastaspool saab seejuures omakorda tõendada, et praegustel asjaoludel ei oleks kahjustatud isik sellises ulatuses tulu teeninud. Kaubamärgiomanike abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamisel on võimalik võtta arvesse ka kaubamärgiomanike ainuõiguste rikkujate käivet või kasumit (andmeid kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkunud isiku käibe või teenitud tulu kohta). Kaubamärgiõiguse rikkumisega teenitud rikkuja tulu või käive ei ole küll võrdsustatav kaubamärgiomaniku saamata jäänud tuluga, kuid on siiski võimalik pidepunkt kahjuhüvitise arvutamisel. (p 13.5)

Oma õiguste jõustamiseks tehtud kulutused on hüvitatavad kahjuna. Samas tuleb kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmiseks esitada kohtule kulusid kinnitavad tõendid. (p 14)

Rikkumisest hoidumise hagi rahuldades peab kohus piiritlema, millistest konkreetsetest tegevustest peab kostja hoiduma. (p 15)

Olukorras, kus mõlemad pooled on tuginenud asjaolule, et kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise kokkuleppe alusel, peab kohus esmalt kontrollima, kas pooltevaheline võlasuhe tekkis VÕS § 3 p 1 mõttes lepingulisel alusel. Sealjuures tuleb kvalifitseerida, millist liiki lepingu pooled sõlmisid, hinnata kokkuleppe sisu ning võimalikke õiguslikke tagajärgi. Enne lepingu sisule hinnangut andmata ei saa kohus analüüsida, kas hagejal on kostja vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue, sest VÕS § 1044 lg 2 kaudu ei kohaldu kahju õigusvastase tekitamise sätted lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevale kahjule. (p-d 13 ja 15)

Erandina saaks hageja nõuda kostjalt vaatamata lepingu rikkumisele VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt kahju hüvitamist vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju. (p 13)

Arvestades, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis hageja pangakontolt raha hageja teadmisel mõne kokkuleppe alusel, võib hageja raha tagasi nõuda pärast lepingust taganemist või selle ülesütlemist. Hagejal võib olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi ka seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt peab tühistatud tehingu alusel saadu tagastama vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, nr 3-2-1-76-10, p 12). (p 17)

Kui kohus ei tuvasta, et kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise lepingu alusel, või nähtub poolte esitatud asjaoludest, et pooltel puudus raha pangakontolt väljavõtmise kohta kokkulepe, saab VÕS § 1044 lg-t 2 arvestades hinnata pooltevahelisi lepinguväliseid võlasuhteid. Kohus saab hinnata, kas hageja nõue kostja vastu võiks tuleneda kahju õigusvastasest tekitamisest või alusetust rikastumisest (VÕS § 1037 lg 1 jj), arvestades selliste nõuete kohta kehtivaid tõendamiskoormise jaotuse reegleid. (p-d 18 ja 19)

Juhul, kui hagejale tekkis kahju seetõttu, et kostja võttis tema pangakontolt raha, ning sellise kahju tekkimine ei olnud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud, saab kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. (p 18)

Juhul, kui hagejale tekkis kahju seetõttu, et kostja võttis tema pangakontolt raha, ning sellise kahju tekkimine ei olnud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud, saab kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. (p 18)

Kui pooltevahelise võlasuhte aluseks oli leping, võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi TsÜS § 90 lg 2 alusel seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. Nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, nr 3-2-1-76-10, p 12). (p 17)

Vajaduse korral tuleb kohtul pooltele nende nõudenormidega seotud tõendamiskoormist täiendavalt selgitada. Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad esile tooma pooled. Kohus saab küsida pooltelt selgitusi. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on aga kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega. (p-d 14 ja 19)

Arvestades, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis hageja pangakontolt raha hageja teadmisel mõne kokkuleppe alusel, võib hageja raha tagasi nõuda pärast lepingust taganemist või selle ülesütlemist. Hagejal võib olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi ka seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt peab tühistatud tehingu alusel saadu tagastama vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, nr 3-2-1-76-10, p 12). (p 17)

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.

Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.

Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)

Kui kaebaja esitas alguses tühistamis- ja kahju­nõude alternatiivsete nõuetena, tähendab kahjunõude võimalik rahuldamine siiski kaebuse täielikku rahuldamist. (p 12)

HKMS § 49 lg 1 käsitab kaebuse muutmisena selle nõude või aluse muutmist. Kui kaebuse aluseks olev põhiliste asjaolude kogum (HKMS § 41 lg 2) jääb samaks, ei saa kaebuse muutmiseks pidada õigusliku hinnangu muutmist sellele, kas hüvitatav kahju tuleks kvalifitseerida otseseks varaliseks kahjuks või saamata jäänud tuluks. Sõltumata kaebaja väidetest, otsustab kohaldatava õigusnormi üle kohus (HKMS § 158 lg 1). Samuti ei saa kaebuse muutmiseks pidada esitatud faktiväidete täiendamist või parandamist, kui nõude alus jääb samaks (HKMS § 49 lg 3 p 1). (p 14)

Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)

Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)

Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)

Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.

Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.

Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)

Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)

Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)

Kuigi kaebaja nõuet ümberlükkavate või vähendavate tõendite esitamise koormus on ennekõike vastustajal, saab kohus nõuda ka kaebajalt tõendite esitamist, mille puhul võib eeldada, et just temal on nendele juurdepääs (HKMS § 59 lg 1). (p 18)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel on kohtute pädevuses mh hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (p 19)

Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)

Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)

Arvestades, et kahjunõude rahuldamise eelduseks ei ole kahju tekitanud haldusaktide kehtetus, vaid üksnes nende õigusvastasus (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-11-02, p 16; vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 12), ei takista haldusakti kehtivus alati kahju hüvitamist. (p 21)

Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)

Vt p 26 ja annotatsioonid RKHK otsusele nr 3-16-1048/38, p 17.

Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)

Otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju. Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)

Toetuse õigusvastase maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Euroopa Kohus on juba liidetud kohtuasjades nr 106-120/87: Asteris pidanud võimalikuks kahju hüvitamist ühenduse abiskeemi raames toetuse väljamaksmisega õigusvastase viivitamise eest (otsuse p 28), kusjuures sellist hüvitist ei peeta riigiabiks (otsuse p-d 23 ja 24). Ka hilisemas kohtuasjas C-410/13: Baltlanta selgitas Euroopa Kohus, et kuigi viidatud asjas käsitletud EL õigusaktid ei kohustanud liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud, ei mõjuta liidu õigusnormid liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (otsuse p-d 69 ja 70). (p 27)

Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)

Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)

Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)

Nõustuda ei saa seisukohaga, et kohus pole pädev hindama, kas isik, kelle suhtes ei ole tehtud toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Kahju hindamine ja kindlakstegemine on osa õigusemõistmisest PS § 146 esimese lause mõttes ning vältimatult vajalik PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse tagamiseks. Näiteks asjas nr 3-3-1-13-06 (otsuse p 15) pidas RKHK ehitusloa andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kaebaja kogemusi arvestades tõenäoliseks, et kaebaja oleks ehitusloa andmise korral saanud ka teised tegevuseks vajalikud load. (p 30)

Ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra osas võib kohus arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel (RVastS § 13 lg 1 p 5). Saamata jäänud tulust tuleb mh maha arvata haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5; RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). (p-d 30 ja 31)

Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta nii kulutusi, mida isik oleks pidanud tegema kahju arvestamise hetkeks, kui ka varaliselt hinnatavaid kohustusi selle hetke seisuga. (p 32)

Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta hüpoteesi, et kui kaebaja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse summa võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetustaotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused saab aga maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetustaotleja ülejäänud vara väärtust – näiteks kinnisvarale tehtavate kulutuste puhul suureneb eeldatavasti kulutuste tulemusena selle kinnisvara väärtus, ettevõtte tegevuseks vajalikku seadet ostes saab ettevõtja enda omandisse kulutustega samas väärtuses seadme.

Seejuures ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks menetluse tulemusena toetuse saanud.

Kui kahju suurust ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 kohaselt kohus. (p 33)

Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. (p 32)

Osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2 esimene lause. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel VÕS § 115. Kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud, osaühing on saanud kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt ka Riigikohtu 4. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 10 ning 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 10)

Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline erinevus VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13). (p 11)

Juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb lisaks kostja rikkumisele tuvastada ka, et hagejal tekkis rikkumise tõttu kahju. (p 13)

Varaline erinevus VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13). (p 11)

Saamata jäänud tulu ei ole VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14). (p 10)

Kahjuna võib olla käsitatav olla vara tegeliku väärtuse ning müügitulemi vahe, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud TsMS § 391 kaitse-eesmärgiga. Vara tegeliku väärtuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS § 65 teisest lausest. (p 11)

Pankrotivara müügitulem ei ole üldjuhul käsitatav vara tegeliku väärtusena. Küll võib vara soetamismaksumus olla käsitatav eeldusliku vara tegeliku väärtusena, seda nii vara soetamise hetkel kui ka edaspidi. Kui hageja suudab tõendada vara soetamismaksumuse, on see käsitatav eeldusliku vara tegeliku väärtusena ka vara müügi hetkel. Kostja saab sellisel juhul tõendada, et vara väärtus müügi hetkel on hageja väidetust (vara soetamismaksumusest) väiksem. (p 12)

Ainuüksi äriühingu netovara seisust ei saa järeldada äriühingu püsivat maksejõuetust. (p 13)

Juhul kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks määrata, saab kohus muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel otsustada kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 233 lg 1 järgi (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 41; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 41). (p 14)

VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 alusel võiks hüvitamisele kuuluda kahju, mida klient kandis seetõttu, et ta advokaadi tegevuse tagajärjel jäi ilma võimalusest esitada nõuded oma lepingupartneri vastu. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab sellise nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui klient tõendab, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud. (p 18)

VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 järgi on hüvitatavad vastaspoole menetluskulud. Menetluskulude hüvitatavus sõltub sellest, milline on konkreetselt advokaadile etteheidetav rikkumine ning kuidas see on põhjuslikus seoses menetluskulude kandmisega VÕS § 127 lg 4 järgi. Eelkõige võib advokaat vastutada vastaspoole menetluskulude kandmise eest siis, kui advokaadi hooletuse tõttu lõppes kohtuvaidlus kaotusega, kuid hoolsa tegutsemise korral oleks lõpptulemus kliendi jaoks olnud positiivne, st hagi oleks vähemalt osaliselt rahuldatud. Vastaspoole menetluskulud võivad kuuluda hüvitamisele ka juhul, kui advokaadi kohase hoolsusega tegutsemise korral ei oleks klient üldse kohtusse pöördunud. See tähendab, et kui advokaat rikkus oma kohustusi sellega, et sai aru või pidi aru saama, et kliendi soovitud tulemust ei olegi võimalik saavutada, ning seda kliendile ei selgitanud. (p-d 19-20)

VÕS § 127 lg-d 1 ja 2 võimaldavad hüvitada kliendile menetluskulude sissenõudmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulud. Samuti on sellised täitemenetluse kulud hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja võivad olla põhjuslikus seoses advokaadi hoolsuskohustuse rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). (p-d 21, 43)

Käsunduslepingujärgse tasu ettemakse saab tagasi nõuda lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise tagajärjel tekkinud tagasitäitmise võlasuhte raames (vt VÕS § 195 lg 5, §-d 189-191). Käsunduslepingu lõppemise korral tuleb järgida ka VÕS §-s 629 sätestatut. Samuti on osaliselt mittekvaliteetse töö korral võimalik VÕS § 112 alusel vastavalt tasu alandada ja enam makstu tagasi nõuda. Viidatud regulatsioonist tulenevalt ei ole õige ja puudub ka vajadus nõuda ettemakse tagastamist kahjuhüvitisena. (p 22)

Õigusteenuse osutajana peab nõustama ja juhendama klienti selles, milline ekspertiis oleks asjakohane, milliseid küsimusi tuleks eksperdi käest küsida ja kes võiks olla asjakohane ekspert. (p 25)

Kui esindaja leiab, et kliendi huvides on mõne õiguskaitsevahendi kasutamine, siis lähtuvalt üldiselt tunnustatud kutseoskustest tuleb vandeadvokaadil nõuete esitamisel lähtuda seaduses sätestatud eeldustest. (p 27)

Vandeadvokaat ei saa isiku ebakvaliteetset esindamist põhjendada üksnes sellega, et klient oli oma seisukohtades veendunud ning jäi oma seisukohtade juurde. Ka advokaadi ja kliendi suhetes antud juhistele kohaldub VÕS § 621. (p 28)

Esindaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul võimalik hinnata esindaja töö nõuetelevastavust sõltumata sellest, et kaebemenetluses oleks kõrgema astme kohus võinud otsuse tühistada. Õigusteenus peab olema VÕS § 620 lg 2 nõuetele vastav ka ühe kohtuastme menetluse piirides. Vaatamata edasikaebamise võimalusele peab vandeadvokaat tegema endast kõik mõistlikult võimaliku, et juba maakohtus oleks kõik hagi rahuldamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitatud. (p 30)

Majandus- ja kutsetegevuses õigusteenust osutav vandeadvokaat ei saa tugineda oma vastutusest vabanemiseks sellele, et hageja oleks pidanud tema taotlusi parandama kohe kohtumenetluse ajal. Klient ei pea kohe kohtuistungil aru saama, kas ja millised vandeadvokaadi menetlustoimingud on kokkuvõttes tema jaoks kahjulikud. (p 31)

Menetlusosalise esindaja, sh advokaat ei vastuta tunnistaja ütluste eest, mis lõppastmes võivad olla ka menetlusosalisele kahjulikud. Advokaat ei saa üldjuhul vastutada selle eest, et kohtu või teise poole küsimuste tulemusel selgub ütlustest mõni asjaolu, mida kohus hindab hiljem esindatava kahjuks. (p 37)

Hageja nõue (TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes) on algusest peale esitatud raha väljamõistmiseks. Isegi kui kohus oleks kohtulahendi põhjendamiseks kasutanud väiteid, mida hageja ei esitanud, siis ei kujutaks see endast haginõude piiride ületamist. (p 34)

ÄS § 180 lg-st 5¹ tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks tuleb tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning tekkis juhatuse liikmel kohustus esitada pankrotiavaldus. Seejärel saab kohus hinnata, kui suures ulatuses oleks võlausaldaja sel ajal olemas olnud nõuded olnud võimalik rahuldada pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes tegeliku olukorraga. (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p-d 12 ja 16). (p 19.1)

ÄS § 180 lg-st 5¹ tuleneva kohustuse rikkumise korral võib juhatuse liige vastutada VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Juhatuse liikme vastutuse eelduseks aga peab olema lisaks ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse rikkumisele kindlaks tehtud veel see, et ta oli kahju tekitamises süüdi.

Juhul kui juhatuse liige ei rikkunud eelnimetatud kohustust tahtlikult, tuleb tema hooletust eeldada VÕS § 1050 lg 1 järgi. Juhatuse liikme hooletuse hindamiseks tuleb ÄS § 180 lg-s 5¹ sätestatud kohustuse järgmise osas lähtuda osaühingute juhatuse liikmete nn grupisisesest keskmisest hoolsuse standardist (vt selle kohta 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 18.2). (p 22)

Vt ka Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-50307.

Tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 on hagejal õigus oma alternatiivseid nõudeid järjestada. Kui hageja oma nõudeid ei järjesta, võib kohus neid hinnata enda määratud järjekorras. (p 21)

Asja kahjustamise korral tuleb kahjuhüvitise kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 15). Kui hävinud asja väärtus võis hävimise ajaks olla võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, tuleb kahjuhüvitamise kindlaksmääramisel arvestada ka VÕS § 132 lg 1 teises lauses sätestatuga, st tuleb hinnata, kas asja väärtus oli hävimise ajaks, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, mis annaks aluse hävinud asja väärtuse vähenemist hüvitise määramisel mõistlikult arvestada. (p 12.1)

Kui vaidluse esemeks on VÕS § 132 lg-te 1 ja 4 alusel nõutav kahjuhüvitis, mis ei ole käibeks KMS § 4 lg 1 järgi, tuleb kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada mh seda, kas hagejal on õigus arvata tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha. Olukorras, kus hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. (p 12.2)

Enne 1. jaanuari 2013 kehtinud ELTS § 90 lg 1 võimaldas ja võimaldab ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija jätab võrguteenuse eest maksmata. (p 18)

Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijatega sõlmitud võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast ELTS § 90 lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest tasumata. Seaduse mõtte kohaselt on oluline see, mille eest tarbija võlgu on, mitte see, kellele võlgu ollakse. (p 19)

Nii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. (p 16)

Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 25)

Isik saab kohtusse pöörduda üldjuhul vaid oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Menetlusosaline saab vaidlustada kohtuotsuse enda õigusi puudutavas osas. Kui menetlusosalised esitavad solidaarvõlgnikena ühise kassatsioonkaebuse, osalevad nad menetluses siiski eraldi. (p 15)

Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse, tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas. Seetõttu ei saa ringkonnakohus asja uuel lahendamisel asjaolude tuvastatuks lugemisel viidata Riigikohtu samas asjas tehtud varasemale lahendile. Ringkonnakohus peab asja uuel lahendamisel asjaolud nõuetekohaselt tuvastama. (p 21)

Osaühingu osa väärtus kahju hüvitamise kindlakstegemisel sõltub nii osaühingu majanduslikust seisundist kui ka sellest, millise õiguse ja kontrolli osa annab ühingu juhtimisel ja kasumi jaotamisel. See sõltub omakorda osaühingu põhikirjast tulenevatest võimalikest eriõigustest, osa suurusest ja sellest tulenevast võimalusest otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida.

Vt ettevõtte väärtuse hindamise meetodite kohta Riigikohtu 21. detsembri 2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 tehtud otsus p 23. (p 23.1)

Dokumendi võltsitusele tuginemine TsMS § 277 mõttes tähendab seda, et vaidlustatakse dokumendi ehtsust. Siiski ei välista ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34).

Isegi kui lepingudokument ei ole võltsitud TsMS § 277 mõttes, saavad lepingust tulenevad õigused ja kohustused tekkida vaid juhul, kui leping on kehtiv (st kui see ei ole tühine ega tühistatud). (p 14)

Isegi kui leping on osadeks jagatav, ei saa olukorras, kus kolmel lepinguosalisel on omavahel seotud õigused ja kohustused, eeldada, et leping oleks sõlmitud ka ilma kolmanda lepinguosaliseta. Kui kaks lepingupoolt soovivad TsÜS §-le 85 tuginedes väita, et tehing siiski nende vahel kehtib, peavad nad mh põhjendama ja tõendama, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. (p 16)

Kohtuotsuse täitmise korda on võimalik kindlaks määrata ka ringkonnakohtus (vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 22)

Kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16). (p 24)

Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhatuse liikme vastu saaks kahjunõude esitada või et kohus saaks selle rahuldada alles siis, kui eelneva kohtumenetluse käigus on lõplikult kindlaks tehtud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on (osaliselt) väärtusetu. Selleks, et esitada isiku vastu kahju hüvitamise nõue, ei pea kahju suurus alati olema täpselt tõendatav. (p 25)

Seadus ei reguleeri otseselt seda, kuidas peaks olukorras, kus täitedokumendis on täitemenetluse alustamine ühe kostja vastu seatud sõltuvusse sellest, kas täitedokumenti on õnnestunud täita teise kostja suhtes, tegema kindlaks, kas täitmine esimese kostja suhtes on ebaõnnestunud. (p 26)

Samas sisaldab TMS sätteid, mis reguleerivad olukordi, kus mõningate asjaolude saabumine või tähtaegade kulgemine on seatud sõltuvusse sellest, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud või mitte. (p 26.1)

Täitemenetluse ebaõnnestumise tõendamiseks on sissenõudjal võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi täitemenetluse ebaõnnestumise kohta (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2 ja 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2). (p 26.2)

TMS § 217 lg 1 võimaldab esitada kaebuse olukorras, kus täitur keeldub täitemenetlust alustamast või täitetoimingut tegemast (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 14).

Välistatud ei ole ka tuvastushagi esitamine täitedokumendi tõlgendamiseks TsMS § 368 lg 2 järgi. (p 26.3)

Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29)

Kasutuseeliste hüvitisena on asja omanikul õigus nõuda asja ebaseaduslikult valdajalt kasu, mida ebaseaduslik valdaja asja vallates sai. Sellise nõude aluseks on AÕS § 85 lg 1 ning VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimene lause. (p 40)

Kasutuseeliseid on asja omanikul AÕS § 85 lg 1, VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel õigus nõuda ka siis, kui valdajal oli mingil põhjusel (nt VÕS § 110 lg 1 järgi) õigus omaniku asja kinni pidada ja ta sai võõrast asja vallates jätkuvalt kasu (vt sarnaselt soorituskondiktsiooni kohta Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 26). (p 42)

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegium muudab tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11 tehtud Riigikohtu 10. jaanuari 2012. a määruse p-s 17 väljendatud seisukohta, mille kohaselt on osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine äriseadustikuga antud osanike pädevusse. (p 12)

Kuigi ÄS § 177 lg 1 keelab osanikul hääletada, kui otsustatakse temaga õigusvaidluse pidamist ja selles vaidluses esindaja määramist, ei ole eelnimetatud küsimuse otsustamine ÄS § 168 järgi osanike ainupädevuses. ÄS § 177 lg 1 ei ole osanike pädevust reguleeriv säte, vaid osaniku hääleõigust piirav säte.

ÄS § 168 ja § 177 lg-t 1 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et osaühingus, kus osanikud on samal ajal ka juhatuse liikmed ja kus tekib vajadus otsustada nõude esitamist enamusosanikust juhatuse liikme vastu, võimaldab ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirang vältida olukorda, kus enamusosanik blokeerib oma häältega nõude esitamise tema vastu. Hääletamispiirangu eesmärk on huvide konflikti vältimine, mitte osanike pädevuse kindlaksmääramine. (p 14)

Osaniku vastu nõude esitamiseks ja temaga õigusvaidluse pidamiseks ei ole vaja osanike otsust. (p 15)

Mõistlike kuludena kahju ärahoidmiseks ja vähendamiseks on käsitatavad ka kulud, mida tööandja teeb selleks, et saada töötajalt tagasi asjad, mis tulnuks töölepingu lõppedes tööandjale tagastada, kuid üksnes eeldusel, et tööandja tegutseb asju tagasi võttes seadusega lubatud piires. (p 18)

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. (p 37)

AÕS § 80 lg 1 sätestatud nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada, et ta on vaidlusaluste asjade omanik ja et kostja valdab neid asju ilma õigusliku aluseta. Ainuüksi osaühingu osaniku õiguslik seisund ei anna osanikule õiguslikku alust osaühingu vara vallata. (p 23)

Kui asjad on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asjade väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 alusel. Omanik saab nõuda asjade väljaandmise asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. (p 25)

Lepingulisest suhtest tuleneva kohustuse rikkumisel (sh lepingu järgi tagastamisele kuuluva asja tagastamata jätmisel) on esmane õiguskaitsevahend täitmisnõue VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi. Lepingu täitmise nõude asemel kahju hüvitamise nõude saab esitada VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. (p 26)

Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29)

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. (p 37)

Töötaja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda tööandjale kuuluva ja töötajale töösuhte ajaks kasutamiseks antud asja väljaandmisest, kuni tööandja on täitnud töölepingust tuleneva töötasu maksmise kohustuse. (p 34)

Töölepingust tuleneva asjade tagastamise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes on mh kaitsta tööandjat kahju eest, mis tal võib tekkida sellest, kui töötaja ei anna talle töölepingu lõppedes töövahendeid tagasi, mistõttu tööandja ei saa neid asju kasutada. Eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk hõlmab tööandjal saamata jäänud tulu. Sellist liiki kahju on VÕS § 127 lg 3 järgi lepingut rikkunud ja töövahendid tagastamata jätnud töötajale vähemalt üldjuhul ettenähtav. Kaotatud kasutuseeliseid eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk aga ei hõlma ja seega ei saa tööandja nõuda töötajalt kasutuseeliste kui lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. (p 36)

Vt ostja kahju hüvitamise nõude kohta, kui ostja nõuab kulutuste hüvitamist, mis on vajalikud müüdud asja viimiseks müügilepingus kokkulepitud seisu (VÕS § 115 lg-d 1–3) Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p-d 26 ja 27; Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 15 ja 24), Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27; Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 24; Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16). (p 12-13).

Võlausaldaja kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg-d 1–3) käsitlemisel tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas ja millal on võlausaldaja võlgnikku puudustest, mille eest ta nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas võlgnik parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust (vt selle kohta Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27). (p 12)

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda üldjuhul üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele (vt Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11). (p 10)

Kui võlausaldaja tugineb asjaolule, et võlgnik on rikkunud nendevahelist kohustust, võib ta kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. VÕS § 101 lg 2 võimaldab õigustatud poolel valida, milliseid õiguskaitsevahendeid kohustuse rikkumise korral kasutada, ning sama sätte teine lause täpsustab, et igal juhul on õigus nõuda kahju hüvitamist.

Kohus ei või pooltele õiguskaitsevahendi valikut ette heita (vt Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 24). (p 10)

TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 15.1). (p 20)

Töötajale teise töö pakkumise kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). TLS § 89 lg 3 mõttes tähendab teise töö pakkumine, et tööandjal on kohustus pakkuda omal initsiatiivil töötajale konkreetseid töökohti, millel ta võimaldaks töötajal ilma töökohale kandideerimata töötamist jätkata. (p 17.1)

Teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema. TLS § 89 lg 5 ja lg 3 esimese lause järgi ei ole tööandjal olukorras, kus töösuhtes olev töötaja ei sobi vabale töökohale, kohustust töötajale seda tööd pakkuda. Sellisel juhul on tööandjal õigus korraldada vaba töökoha täitmiseks konkurss või võtta sellele uus töötaja ilma konkursita. Kui tööandja leiab aga, et töötaja sobib teisele töökohale, on tööandjal kohustus talle seda pakkuda (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10).

Tööandjal on kohustus pakkuda töötajale kõiki töökohti, sh, ka ajutiselt täitmata töökohti, mis on töölepingu ülesütlemise hetkel vabad ja seotud tööga, mida töötaja on võimeline tegema. Tööandjal on õigus otsustada, kas ta täidab olemasolevad vabad ametikohad. Lisaks on tööandjal õigus kaaluda, kas töötajale täiendusõppe korraldamine on mõistlik, st ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid (TLS § 89 lg 3; Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Tööandjal ei ole õigust mitte pakkuda vaba kohta, juhul kui ei esine eeltoodud mõjuvaid põhjuseid. Vabade kohtade täitmata jätmisel tuleb tööandjal TLS § 89 lg 3 teise lause järgi tõendada, et muudatused oleksid tööandjale põhjustanud ebaproportsionaalselt suuri kulusid (vt ka Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10).

Eesmärk vältida töölepingu lõpetamist on täidetud ka juhul, kui tööandja pakub töötajale sobivat tähtajalist tööd, sh ajutiselt äraoleva töötaja asendamise ajaks (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Teise töö pakkumise kontekstis tuleb ka ajutiselt täitmata töö- ja ametikohtade puhul hinnata, kas nende täitmine põhjustaks tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid. (p 17.2)

Kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 20; 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16). (p 18)

Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)

Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)

Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.

Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)

Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)

Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)

Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.

Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)

Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)

Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)

Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.

Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)

Nõudest loobumine tuleb nõuetekohaselt vastu võtta ning taotlus lahendada. (p 15)

Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 11; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1). (p 21.1)

Kohus kohaldab VÕS § 127 lg-t 2 ise, kuivõrd hinnangu andmine viidatud sätte järgi on õiguse kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 11). (p 13)

Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14).

VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-11, p 12; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 13.1)

Tasutud laenuintresse saab põhimõtteliselt pidada TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitatavaks. Hagi tagamise abinõu kohaldamisest või asendamisest tekkinud kahjuks võivad olla mh kannatanu kulutused, sh laenuintressi tasumine. (vt Riigikohtu 3. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p-d 14 ja 19). (p 13.2)

Seda, kas kindlat liiki ja suurusega otsene varaline kahju on konkreetsel juhul hüvitatav, tuleb hinnata VÕS § 127 alusel. Konkreetse asja asjaolude põhjal tuleb hinnata, kas hagejale tekkinud kahju ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, sh kas sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ning kas selle hüvitamine vastaks seega pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele (p 13.3)

Vt VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise kohta Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 9; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13. (p 18)

Ka siis, kui hageja tugineb oma nõude õigusliku alusena konkreetsele sättele, tuleb kohtul hinnata tema nõude rahuldamise võimalusi hagi aluseks olevatel asjaoludel kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27). (p 21)

Raieõiguse võõrandamise leping õiguslikult kinnisasja rendilepingu (võimalik et ka allrendilepingu) tunnustele (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16). Rendilepingule kohaldatakse VÕS § 341 järgi ka üürilepingu sätteid. Nii rentnik kui ka üürnik peavad maksma üüri üldjuhul siis, kui nad kasutusse antud eset tgelikult ei kasuta (VÕS § 296 lg 3). Raieõiguse võõrandamise lepingu puhul tuleb VÕS § 296 lg 3 kohaldamiseks hinnata kogu kokku lepitud tasu, mitte üksnes ettemakset. Lisaks tuleb hinnata, kas ja kuivõrd võisid pooled olla kokku leppinud VÕS § 296 lg 3 kohaldamata jätmises, leppides kokku ettemakse tasumise kindla summana ja ülejäänud tasu mõõtetulemustest lähtudes. Selliselt võis poolte tahe ollagi suunatud sellele, et osa tasust tuli maksta raieõiguse kui sellise eest ja osa oli seotud raiutud metsa väärtusega. (p-d 22.2-24)

Asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis. Kohtu seisukoht ei tohi olla pooltele üllatuslik (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04, p 14; 18. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 15). (p 32.2)

Võlausaldaja võib võlgniku makseviivituse korral nõuda kahju hüvitisena ka mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist ning selleks võivad olla ka mõistlikud inkassokulud (VÕS § 113¹ lg-d 1 ja 2, § 115 lg 1, § 128 lg 3). (p 35.1)

Olukorras, kus võlausaldaja on loovutanud oma tasunõuded kolmandale isikule, saab lähtuda sellest, et ka võimalikud kahju hüvitamise nõuded, mis on seotud loovutatud nõudega. lähevad üle uuele võlausaldajale. VÕS § 167 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle üldjuhul kõik nõudega seotud õigused. Eraldi on VÕS § 167 lg-s 3 ette nähtud, et nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused nõuda intressi ja leppetrahvi. (p 35.2)