Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Kaubamärgiõiguse rikkumise puhul on tegemist omandisarnase absoluutse õiguse rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.

Praegusel juhul tuvastasid kohtud, et kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks, sh võltstoodete müügiks. Kohtud tuvastasid, et kostja pakub kõiki InfoTS §-des 8-10 märgitud teenuseid ning on infoühiskonna teenuse osutaja infoühiskonna teenuse seaduse mõttes. (p 12.1)

Kostjal oli käibekohustus alates hetkest, kui teda informeeriti kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasest tegevusest, tõkestada kaubamärgiomanike õiguste rikkumine hagis märgitud veebilehtedel. Kui kostja oleks pärast eelmärgitud informatsiooni saamist oma kohustuse täitnud ja lõpetanud internetiteenuse vahendamise kaubamärgiomanike õigusi vahetult rikkuvate isikute internetilehekülgede tarbeks, oleks kostja vastutanud üksnes rikkumise kõrvaldamise kulude eest. (p 12.2)

Jättes aga oma käibekohustuse täitmata, on kostja teadlikult ja tahtlikult aidanud kaasa kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasele tegevusele ning teda tuleb käsitada kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumisele kaasaaitajana. Seega vastutab kostja VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja § 1045 lg 4 ning KaMS § 57 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel alates oma käibekohustuse rikkumisest ka kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikute tekitatud kahju eest. (p 12.3)

Kostja vastutab kaubamärgiomanikele tekitatud kahju eest kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikutega solidaarselt. (p-d 12.3 ja 13)

Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. (p 13.1)

Kaubamärgiomaniku selle tulu, mis jäi saamata võltstoodete müügi tõttu, tõendamine on äärmiselt keeruline või võimatu. Samas ei anna aga ainuüksi see asjaolu alust jätta kahjuhüvitis üldse välja mõistmata (vt ka RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 20). Saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamine VÕS § 128 lg 4 mõttes põhineb kaubamärgiõiguse rikkumise korral eelkõige tõenäosusel ja enamasti ei olegi võimalik täpselt hinnata, millist kasu oleks isik saanud, kui tema kaubamärgiõigust poleks rikutud. Kui nõuda kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise korral saamata jäänud tulu nõude puhul konkreetse kahju arvutuse esitamist, võib see kaasa tuua selle, et kaubamärgiomaniku õiguse rikkumise korral saamata jäänud tulu üldse ei hüvitata, mis oleks aga vastuolus kahju hüvitamise eesmärgi ja ulatusega (VÕS § 127), samuti VÕS-i vastavate sätete Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta konformse tõlgendusega. (p 13.2)

Olukorras, kus konkreetse kahju väljaarvutamine ei ole võimalik, võib kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu arvutada abstraktselt, st kaubamärgiomanik saab lähtuda kasust, mida asjaolusid arvestades võib tavaliselt oodata. Kaubamärgiga kaitstud toodete müümisel vastab tulu teenimine n-ö asjade tavapärasele käigule. (p 13.3)

Üks kahjuhüvitise abstraktse arvutamise viis kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise korral on litsentsianaloogia kohaldamine, st kahjuhüvitise määramine hüpoteetilise litsentsitasu alusel. Hageja saab esitada ka muid asjaolusid, mis võimaldaks kohtul saamata jäänud tulu abstraktselt kindlaks määrata. (p-d 13.4 ja 13.5)

Litsentsianaloogia kohaldamine iseenesest ei eelda, et õiguste omajad oleksid tegelikult litsentse andnud, kuid hüpoteetilise litsentsitasu alusel kahjuhüvitise arvutamine tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui litsentside alusel tegutsemine on vastavas valdkonnas tavaline.

Kahjuhüvitise suuruse hindamine hüpoteetilise litsentsitasu põhjal on intellektuaalomandi rikkumise asjas vaid üks kahjuhüvitise suuruse arvutamise viisidest olukorras, kus tegeliku kahju tõendamine on keeruline või võimatu (vt ka direktiivi 2004/48 art 13 kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 17. märtsi 2016. a lahend asjas nr C-99/15 - Liffers, p 15; samuti VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaldamise kohta RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 21.5). (p 13.4)

Abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamiseks saaks hageja esile tuua asjaolud, tuginedes mh nt uuringutele või andmetele, millest nähtub, kui palju tavapäraselt maailmas konkreetses valdkonnas nt võltstoodete müügi tõttu tulu kaotatakse, kui suur on võltskaubanduse osakaal vms. Vastaspool saab seejuures omakorda tõendada, et praegustel asjaoludel ei oleks kahjustatud isik sellises ulatuses tulu teeninud. Kaubamärgiomanike abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamisel on võimalik võtta arvesse ka kaubamärgiomanike ainuõiguste rikkujate käivet või kasumit (andmeid kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkunud isiku käibe või teenitud tulu kohta). Kaubamärgiõiguse rikkumisega teenitud rikkuja tulu või käive ei ole küll võrdsustatav kaubamärgiomaniku saamata jäänud tuluga, kuid on siiski võimalik pidepunkt kahjuhüvitise arvutamisel. (p 13.5)

Oma õiguste jõustamiseks tehtud kulutused on hüvitatavad kahjuna. Samas tuleb kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmiseks esitada kohtule kulusid kinnitavad tõendid. (p 14)

Rikkumisest hoidumise hagi rahuldades peab kohus piiritlema, millistest konkreetsetest tegevustest peab kostja hoiduma. (p 15)

Sotsiaalkindlustusameti poolt dokumendiregistris isikuandmeid sisaldavate dokumentide registreerimine ja neile juurdepääsu andmine kui isikuandmete töötlemine on IKÜM kohaldamisalas (IKS § 1 lg 1 p 1, HMS § 7 lg 4). (p 14)

Liikmesriigi seadusandja on pädev reguleerima kahju hüvitamist nii juhul, kui see on tekitatud riigisisese õiguse rikkumisega, kui ka juhul, mil kahju tekitamisel rikuti EL õigust. Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguse vastuolu korral tuleb riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades jätta kohaldamata (RKHKo 3-3-1-84-12, p 20). Seejuures tuleb silmas pidada, et liikmesriigi õigusnormid ei tohi olla ebasoodsamad, kui kohaldatakse sarnastes riigisiseses õiguses sätestatud olukordades (samaväärsuse põhimõte), ning need ei või muuta liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vrd nt EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 62-64, 98). See kehtib ka kahjuhüvitise rahas väljamõistmise ja suuruse üle otsustamisel. Isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist. Detailne karistava ja heidutava iseloomuga trahvide määramise normistik on toodud üldmääruse art-s 83. Olukorras, kus EL õigus ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist, tuleks see välja mõista vaid juhul, kui sellist hüvitist saab välja mõista analoogse riigisisese normi alusel algatatud vaidluses (EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 92-93; vrd ka nt C-407/14: Arjona Camacho). Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 146 tehtud viidet „täielikule ja tõhusale“ hüvitisele tuleb Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades sisustada kui kohustust hüvitada tegelikult tekkinud kahju (vrd nt EKo C-407/14: Arjona Camacho, p-d 33-34; C-481/14: Hansson, p-d 33-35; C-99/15: Liffers, p 25). Vaidlustatud akti tühistamine või õigusvastasuse tuvastamine võib sõltuvalt asjaoludest olla piisav tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (vt nt F-46/09, V vs. parlament, p 167; C-239/12 P: Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, p 72). (p-d 17, 18)

Asjaolu, et isiku seaduslik esindaja on andnud varem nõusoleku andmete avalikustamiseks ajakirjanduses, ei muuda rehabilitatsiooniplaanile juurdepääsupiirangu lisamata jätmist õiguspäraseks (vrd ka RKHKo 3-3-1-85-15, p 18; RKTKo 3-2-1-18-13, p 16). Need isikuandmete töötlemise toimingud on tehtud erinevatel õiguslikel alustel ja erinevatel eesmärkidel. Isiku nõusolek isikuandmete töötlemiseks hõlmab üksnes samal eesmärgil või samadel eesmärkidel tehtavaid isikuandmete töötlemise toiminguid (isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p a, põhjendus 32 neljas lause). Kui vastutav töötleja töötleb isikuandmeid avaliku võimu teostamiseks, tuleb rangelt järgida vastavas õiguslikus aluses sätestatud isikuandmete töötlemise eesmärki ja isikuandmete töötlemise põhimõtteid (art 5; art 6 lg 1 p e, lg 3; art 9 lg 2 p-d b, g, h). (p 21)

Eriliiki isikuandmetega rehabilitatsiooniplaani avalikustamine rikub eraelu puutumatust (PS § 26, puuetega inimeste õiguste kaitse konventsiooni art 22). Lisaks isiku üldisele isikuandmetele (nimi, vanus, kontaktandmed, hariduskäik) tungib rehabilitatsiooni plaanis sisalduvate andmete (arsti, logopeedi ja füsioterapeudi kirjeldused ja hinnangud isiku vaimse ja füüsilise tervise ja arengu kohta jms) avalikustamine eraelu puutumatuse tuumiksfääri. (p 22)

Andmesubjekti puue ja sellest tulenev haavatavus ei tähenda seda, et isikut koheldakse just nende asjaolude tõttu eriliigiliste isikuandmete õigusvastasel avalikustamisel alavääristavalt või muul viisil inimväärikust alandavalt (vt ka PIK art 22 viimane lause). (p 23)

Rehabilitatsiooniplaanis sisalduvate eriliigiliste isikuandmete õigusvastase avalikustamise ja seeläbi eraelu puutumatuse rikkumise tagajärjel tekib isikul mittevaraline kahju, mis hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelise valu ja kannatuste tundmine eeldab üldjuhul isiku arusaamisvõimet. Isegi kui isikul on vaimupuue ning see, kas ja kuivõrd ta mõistis toimunut ja seeläbi tegelikult hingelist valu ja kannatusi tundis, ei ole tuvastatud, tuleb lugeda kahju tekkinuks. Isiku terviseseisundit, käitumist ja iseloomu kirjeldavate isikuandmete avalikustamine ja seeläbi eraelu puutumatuse tuumiksfääri rikkumine võib mõjutada isiku turvatunnet suhtluses avaliku võimuga ja põhjustada kartust saada avalikkuse silmis häbimärgistatud. Isiku vaimupuue ei või tuua kaasa tema isikuandmete nõrgemat kaitset võrreldes täisteovõimega isikutega. See seisukoht ei ole vastuolus ka VÕS § 128 lg 5 sõnastusega („eelkõige“). (p-d 24, 24.1)

Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õigusrikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest. Kui tegelikult isikule tekkinud kahju ei ületa lävendit, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas, ei ole süü täpsel vormil tähtsust. (p-d 26, 27)

Rehabilitatsiooniplaan sisaldab palju eriliiki isikuandmeid, s.o andmeid, mis on oma olemuselt põhiõiguste ja -vabaduste seisukohast eriti tundlikud (vt üldmääruse põhjendus 51). Seetõttu on usaldusväärsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtte (üldmääruse art 5 lg 1 p f) tagamiseks võetavad meetmed ja nende range järgimine eriti oluline (vt üldmääruse art 24 lg 1, art 32, põhjendused 74, 75, 83). Andmete töötlemise isikulised, tehnilised ja organisatoorsed meetmed peavad maandama ohte ning tagama turvalise andmetöötluse, vältimaks ebaseaduslikku isikuandmete avalikustamist ja seeläbi isiku õiguste rikkumist (nt üldmääruse art 32 lg 1 p b „kestev konfidentsiaalsus“, p d „korrapärase testimise ja hindamise kord“). Kuigi raske tagajärje tekkimise ohtu leevendab asjaolu, et dokumendiregistris olevad dokumendid ei ole üldiseid interneti otsingumootoreid kasutades leitavad, ei tee see ohtu olematuks. Välistatud ei ole juhuslik tutvumine. Avaliku teabe taaskasutuse nõude tagamiseks on dokumendiregister ulatuses, milles ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid, masinloetav ja allalaaditav (vt AvTS § 29 lg 4, § 28 lg 1 p 31 ja § 31 lg 4 koostoime). (p-d 27.1, 27.2)

TsMS § 637 lg 2¹ kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja menetlemisel tegi. (p 14)

Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 2¹ alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. (p 15)

Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust: · maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; · menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; · täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

TsMS § 637 lg 2¹ kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud. (p 18)

Menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Kolleegium täpsustab sellega oma 7. juunil 2018. a tsiviilasjas nr 2-17-102708 tehtud määruse p-s 11 väljendatud seisukohta. (p 19) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 19.01.2022, nr 2-20-14547/20)

Kui kindlustusandja täidab VÕS § 489 lg 1 sätestatud kindlustuslepingujärgset kohustust kahju kindlakstegemiseks, millega kaasnevad kulud, siis nende kulude osas ei ole kindlustusvõtja kahju kandnud. Seetõttu ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusandja õigusjärglasele üle minna. (p 23, 24)

Kui hageja paneb TMS § 221 lg 1 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga maksma müügilepingust tuleneva puuduste kõrvaldamiseks tehtavate kulutuste hüvitamise nõude, kehtib sellisele nõudele tavaline tõendamiskoormis eelkõige lepingu rikkumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks üldjuhul muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavalise hagi esitamise korral tekkiva menetlusliku positsiooniga (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.3). (p 13)

Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20): • võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15)

Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21): • puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); • puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); • ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); • sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); • ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). (p 16)

Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes ning kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19).

Kui elamul on suured küttekulud, võib müüja vastutuse välistamiseks elamu vähese soojapidavuse väite korral olla piisav see, kui müüja esitab ostjale küttekulude suurust näitavad arved, märkides nende esitamise ka müügilepingus. Suurte küttearvete alusel peab asja ostnud isik üldjuhul eeldama mh probleeme soojapidavusega. (p 25)

Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)

Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)

Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 25)

NB! Seisukoha muutus!

Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu 3. juuni 2008. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08 p-des 12-13, 19 ja Riigikohtu 10. jaanuari 2011 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-133-10 p-s 17 toodud seisukohti.

Muudetud seisukoha järgi on TsMS § 391 lg 1 p 1 kahju hüvitamise erikoosseis, st TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused on selles sättes ammendavalt reguleeritud. TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamine ei tähenda seda, et hageja on toime pannud õigusvastase teo. Samas ei ole välistatud, et hagi tagamist taotlenud isik vastutab hagi tagamisega teisele poolele kahju tekitamise eest muul alusel, nt kui hagi tagamist taotlenud isiku käitumine on kvalifitseeritav tahtliku heade kommete vastase tegevusena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes.

Muudetud seisukoha järgi ei ole hagi tagamist taotleva isiku saamata jäänud tulu VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, mistõttu TsMS § 391 lg 1 ei võimalda kahjuna hüvitada saamata jäänud tulu. Juhul kui hagi rahuldamata jätmise korral tuleks TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitada kogu kahju, mis on põhjuslikus seoses hagi tagamisega, riivaks see intensiivselt hagi tagamist taotleva isiku õigust kaitsta oma õigusi kohtus. (p-d 11-14) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 30.04.2020, nr 2-17-2152/74)

Vt saamata jäänud tulu nõude lahendamise kohta Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12, 14. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14, p 14 ja 30. märtsi 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, p 13.

Saamata jäänud tulu nõude lahendamisel põhjusliku seose tuvastamisel ei ole ei ole VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamisel (vt ka riigivastutuse seaduse § 7 lg 4) erisusi sõltuvalt sellest, kas kahju tekitati eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Kahju tekitaja tõendamiskoormis põhjusliku seose tõendamisel ei pea olema eraõiguslikus suhtes teistsugune kui avalik-õiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, milles on lahendanud VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamise küsimust avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidluses). (p 16)

Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 14)

Saamata jäänud tulu nõude lahendamisel põhjusliku seose tuvastamisel ei ole ei ole VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamisel (vt ka riigivastutuse seaduse § 7 lg 4) erisusi sõltuvalt sellest, kas kahju tekitati eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Kahju tekitaja tõendamiskoormis põhjusliku seose tõendamisel ei pea olema eraõiguslikus suhtes teistsugune kui avalik-õiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, milles on lahendanud VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamise küsimust avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidluses). (p 16)

Konkreetse varaeseme ühis- või lahusvaraks kvalifitseerimisel kohalduv perekonnaseaduse redaktsioon sõltub sellest, millal vaidlusalune vara (sh hüvitis, maksed) omandati. Kuna vara lahusvara hulka kuulumist peab tõendama sellele väitele tuginev pool, siis peab sama pool muuhulgas tõendama, millal vara temale laekus. (p 16)

PKS (1995) ega ka kehtiv PKS ei määratle sõnaselgelt abikaasa lahusvarana tervise kahjustamisest tulenevaid mittevaralise kahju hüvitisi. Ühisvararežiimis ühisvara moodustumisel on tegemist olukorraga, kus asi või varalised õigused lähevad ühe abikaasa asemel üle mõlemale abikaasale. VÕS § 166 lg-s 1 ja TMS § 131 lg 1 p-s 6 nimetatud piirangute eesmärk on kindlustada kahju hüvitamine ja vajalikud vahendid konkreetsele kahju kannatanud isikule. Seetõttu tuleb ka ühisvara koosseisu määramisel arvestada, kas vaidlusalune hüvitis või summa on mõeldud sihtotstarbeliselt ainult ühele abikaasale kasutamiseks. (p 19)

Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on heastada konkreetsele isikule tekitatud valu ja kannatused. Seetõttu ei kuulu tervise kahjustamisest tulenev mittevaralise kahju hüvitis ühisvara hulka. Sihtotstarbeliselt ainult konkreetsele isikule kasutamiseks on mõeldud ka mitmed teised TMS § 131 lg-s 1 nimetatud sissetuleku liigid. Seetõttu kuuluvad abikaasa lahusvara hulka ka näiteks puudega tööealise inimese toetus, puudega vanaduspensioniealise inimese toetus, mittetöötava puudega õppuri õppetoetus, seadusel põhinev elatis. Sealjuures tuleb iga üksiku toetuse või hüvitise puhul eraldi selle sihtotstarvet analüüsida. (p 19)

Hinnates, kas tegemist on enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamisega PKS § 29 lg 1 viimase lause tähenduses, tuleb arvestada perekonna tavapärast elustandardit. (p 25)

Poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine ei pea seisnema ainult ühe poole kasuks hüvitise väljamõistmises, vaid kohus võib otsustada võrdsusest kõrvalekaldumise ja seejärel mõne varaeseme (nn kompensatsiooniks) ümber jagada. Kogu ühisvara jagamise vaidlus tuleb lahendada terviklikult. Kui kohus tuvastab, et hüvitis kuulub lahusvara hulka, ei moodusta see osa ühisvarast ja seega ei saa hüvitis rahasummana mõjutada ka abikaasadele määratud osade suurust. (p 29)

Kui kohus leiab, et poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine on põhjendatud, siis tuleb abikaasade osade määramiseks lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel. (p 31)

Abikaasa süülist tegevust ühisvara vähenemisel PKS § 34 lg 3 järgi peab tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool. (p 23)

Avalik-õiguslikus suhtes kohtutäituri tekitatud kahju üle peetavas vaidluses ei ole piisav tõendada saamata jäänud tulu (põhjuslikku seost) üksnes abstraktselt, st hageja kui krediidiasutuse tavalise laenutegevuse jätkamise eeldamise kaudu selle raha arvel, mida kohtutäitur hagejale õigel ajal välja ei maksnud. Hageja kui krediidiasutus peab hagi rahuldamiseks tõendama, et tal jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud (kohtutäiturilt saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid. Kui krediidiasutus suutis enampakkumise tulemi kinnipidamisest hoolimata teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust. (p 13)

Avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib makse saaja nõuda kohtutäiturilt seadusjärgses määras viivist ning seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine hüvitise maksmisega viivitamisest tingitud kahju tõendamist (vt ka RKHKo nr 3-3-1-9-14). Viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvutamist. (p 19)

Avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel reguleerivad seadusjärgse viivisenõude eeldusi eraõiguslikud normid, kui ei ole olemas avalik-õiguslikke erinorme. Viivisenõude eeldusteks on võlasuhte olemasolu (kusjuures see võlasuhe võib olla ka lepinguväline), rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus (eelkõige VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 või avalik-õigusliku erisätte olemasolul see erisäte, nt TMS § 43) ning rikkumise vabandatavuse puudumine (VÕS § 103 lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav vääramatu jõu korral, kui sama paragrahvi lg-st 4 ei tulene teisiti). Kohtutäituri vastu esitatud viivisenõude korral tuleb lähtuda sellest, et KTS § 9 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel üksnes süüliselt. (p 20)

Avalik-õiguslikus suhtes kohtutäituri tekitatud kahju üle peetavas vaidluses ei ole piisav tõendada saamata jäänud tulu (põhjuslikku seost) üksnes abstraktselt, st hageja kui krediidiasutuse tavalise laenutegevuse jätkamise eeldamise kaudu selle raha arvel, mida kohtutäitur hagejale õigel ajal välja ei maksnud. Hageja kui krediidiasutus peab hagi rahuldamiseks tõendama, et tal jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud (kohtutäiturilt saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid. Kui krediidiasutus suutis enampakkumise tulemi kinnipidamisest hoolimata teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust. (p 13)

Avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib makse saaja nõuda kohtutäiturilt seadusjärgses määras viivist ning seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine hüvitise maksmisega viivitamisest tingitud kahju tõendamist (vt ka RKHKo nr 3-3-1-9-14). Viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvutamist. (p 19)

Avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel reguleerivad seadusjärgse viivisenõude eeldusi eraõiguslikud normid, kui ei ole olemas avalik-õiguslikke erinorme. Viivisenõude eeldusteks on võlasuhte olemasolu (kusjuures see võlasuhe võib olla ka lepinguväline), rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus (eelkõige VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 või avalik-õigusliku erisätte olemasolul see erisäte, nt TMS § 43) ning rikkumise vabandatavuse puudumine (VÕS § 103 lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav vääramatu jõu korral, kui sama paragrahvi lg-st 4 ei tulene teisiti). Kohtutäituri vastu esitatud viivisenõude korral tuleb lähtuda sellest, et KTS § 9 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel üksnes süüliselt. (p 20)

Enampakkumisel asja müügist saadud raha TMS § 43 lg 1 järgne sissenõudjale ülekandmise kohustus on nii haldustoimingu tegemise kohustus kui ka samal ajal kohtutäituri avalik-õiguslik rahaline kohustus sissenõudja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-15). (p 17)

Kuigi VÕS § 128 lg 3 on RVastS alusel kohaldatav ka avalik-õiguslikes suhetes, on RVastS § 7 lg 4 kohaselt eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamine võimalik ainult juhul, kui see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Haldusorganile esitatud kahjunõue lahendatakse haldusmenetluses, mistõttu laienevad sellele menetlusele HMS-s sätestatud põhimõtted, sh uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus. Erinevalt eraõiguslikest suhetest on haldusorganil kahjunõude kohtueelsel lahendamisel kohustus selgitada välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Haldusorgan selgitab menetlusosalisele muu hulgas tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses ning seda, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb esitada. Juhul kui esitatud avalduses on puudused, peab haldusorgan võimaldama isikul need puudused kõrvaldada. Seega ei ole isikul avalik-õiguslikes suhetes esitatud kahjunõude kohtueelses menetluses eraõiguslike suhetega samaväärset vajadust kvalifitseeritud õigusabi järele. (p 13)

Kuigi VÕS § 128 lg 3 on RVastS alusel kohaldatav ka avalik-õiguslikes suhetes, on RVastS § 7 lg 4 kohaselt eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamine võimalik ainult juhul, kui see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Haldusorganile esitatud kahjunõue lahendatakse haldusmenetluses, mistõttu laienevad sellele menetlusele HMS-s sätestatud põhimõtted, sh uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus. Erinevalt eraõiguslikest suhetest on haldusorganil kahjunõude kohtueelsel lahendamisel kohustus selgitada välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Haldusorgan selgitab menetlusosalisele muu hulgas tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses ning seda, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb esitada. Juhul kui esitatud avalduses on puudused, peab haldusorgan võimaldama isikul need puudused kõrvaldada. Seega ei ole isikul avalik-õiguslikes suhetes esitatud kahjunõude kohtueelses menetluses eraõiguslike suhetega samaväärset vajadust kvalifitseeritud õigusabi järele. (p 13)

Arvestades, et kahjunõude, nagu ka vaide esitamine haldusorganile on üldjuhul vabatahtlik (RVastS § 17 lg 1), on isikul võimalik vältida kohtueelses menetluses õigusabikulude kandmist, pöördudes selle asemel otse kohtusse. Halduskohtumenetluses on õigusabikulude hüvitamine selgesõnaliselt ette nähtud. Seega ei ole kulude tekkimine vältimatu. Kui seadusandja sooviks võimaldada kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist avalik-õiguslikes suhetes, vajaks see täpsemat regulatsiooni kulude väljamõistmise kohta haldusorgani poolt. (p 13)

Kahjunõude kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks ei ole avalik-õiguslikes suhetes alust, just nagu ka vaidemenetluses kantud õigusabikulusid ei ole võimalik vastustajalt välja mõista ei HKMS ega RVastS alusel (vt RKHK 1. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-20-11 ja 5. detsembri 2013. a otsus asjas 3-3-1-60-13). (p 12-13)

Arvestades, et kahjunõude, nagu ka vaide esitamine haldusorganile on üldjuhul vabatahtlik (RVastS § 17 lg 1), on isikul võimalik vältida kohtueelses menetluses õigusabikulude kandmist, pöördudes selle asemel otse kohtusse. Halduskohtumenetluses on õigusabikulude hüvitamine selgesõnaliselt ette nähtud. Seega ei ole see kahju vältimatu. Kui seadusandja sooviks võimaldada kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist avalik-õiguslikes suhetes, vajaks see täpsemat regulatsiooni kulude väljamõistmise kohta haldusorgani poolt. (p 13)

VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4)(vt RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 15). (p 11)

VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Sealjuures ei tohi kahju hüvitamine olla kannatanu rikastumise allikaks (vt RKTKo nr 3-2-1-45-08, p 16; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 16). (p 13)

Tellija, kes ei ole asja omanik, võib nõuda töövõtjalt asja tagastamist töövõtulepingu järgi. Kui asja ei tagastata, võib tellija nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. (p 12)

VÕS § 636 lg 1 mõttes peab töövõtja tööna valmistatud asja andma üle tellijale ja ei ole oluline, kes on asja omanik. Ka sellisel juhul, kui töövõtulepinguga muudetakse asja, tuleb asi üle anda tellijale. (p 10)

Asja kahjustumisega seoses kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mida kahjustatud asja omanik (või vastava nõude omandanud kasutusvaldaja) peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. (p 21) VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kahju tekitaja ei vastuta deliktiõiguse järgi üldjuhul nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline. See põhimõte ei ole absoluutne ja erandiks võib olla muu hulgas nt kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3; vt Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 17). Omandi kahjustamist keelavate ja asja kahjustumisel kahju hüvitamist reguleerivate sätete mõtteks ei ole aga kaitsta kannatanut puhtmajandusliku kahju eest. See tuleneb otseselt asja kahjustamisel kohalduvate kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivate sätete sisust. Nimelt näeb VÕS § 132 lg 4 ette, et asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Eelnevast nähtub, et isikul, kelle asja on õigusvastaselt kahjustatud ja kes kasutas seda asja oma majandus- või kutsetegevuses, ei ole õigust nõuda asja kahjustamise tõttu saamata jäänud tulu, kuid selle asemel on tal õigus nõuda saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. (p 25)

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg. (p 22)

Kasutuseelist tuleb eelkõige mõista kui kahjustatud asja asendamiseks üüritud asja üürimisele tehtud kulutusi, arvates sellest maha osa, mille kahjustatud isik säästab oma asja kasutamata jätmisega. Kui kahjustatud isik ei kasuta uue asja muretsemisele kulunud aja jooksul teist samaväärset asja, siis annab VÕS § 132 lg 4 teine lause võimaluse nõuda nn normatiivse kahjuna saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. Kasutuseelise väärtus peaks näitama, kui palju on asja kasutusvõimalus mingi perioodi jooksul majanduslikult väärt. Kui kasutuseelise väärtuse kindlakstegemine ei ole võimalik või kui see on oluliselt raskendatud, saab kahju suuruse määrata kohus (TsMS § 233 lg 2). (p 26) Asja kahjustumisega seoses kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mida kahjustatud asja omanik (või vastava nõude omandanud kasutusvaldaja) peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. (p 21)

Kaebuse muutmisest keeldumise määrus on HKMS § 235 lg 1 alusel määruskaebusega Riigikohtus vaidlustatav. (p 20)

Kaebuse muutmise korral ei ole tegemist uue kaebusega, vaid kaebus loetakse esitatuks muudetud kujul, mistõttu ei eelda juba menetlusse võetud kaebuse muutmine uute nõuete eraldi menetlusse võtmist ja seejärel nende tähtaegsuse kontrollimist (HKMS § 124). Kaebuse muutmisel muudetakse esialgset kaebust ning lisatud nõue muutub kaebuse osaks, mida võib lahendada samas menetluses või eraldatuna iseseisvas menetluses. Osade nõuete eraldamine lahendamiseks iseseisvas haldusasjas ei muuda kaebuse muutmise avaldust uueks iseseisvaks kaebuseks. Kaebuse muutmise avalduse saamisel tuleb kohtul kontrollida HKMS §-s 49 sätestatud eelduste täitmist. Kaebuse muutmisega nõustumisel lasub kohtul kohustus märkida määruses, milliste kaebuse nõuete läbivaatamist jätkatakse. Keeldumise korral ei tagasta kohus avalduses esitatud nõudeid HKMS § 121 alusel ega lõpetata nende nõuete menetlemist HKMS § 152 mõttes, vaid kohus keeldub HKMS § 49 alusel kaebuse muutmiseks nõusoleku andmisest. (p-d 20 ja 26)

Kaebuse muutmisest keeldumise määrus on HKMS § 203 lg 1 alusel määruskaebusega ringkonnakohtus vaidlustatav. (p 20)

RVastS § 8 lg 1 koosmõjus VÕS § 128 lg ga 3 võimaldab nõuda ka tulevikus tekkida võiva kahju hüvitamist, kuid sellel peab olema siiski piisavalt otsene seos kahju tekitanud tegevusega.

Asjatundja arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamiseks tehtud kulu väljamõistmisele ei kohaldu TsMS §-s 153 sätestatud eksperditasu regulatsioon. Dokumentaalse tõendi saamise kulude mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus on kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 13)

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. (p 11)

Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Maakohtu määrusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb poolel hüvitada teise poole lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Lisaks arvestas maakohus, et ajakirjanduses avaldatud keskmine tunnitasu on aastatega eelduslikult tõusnud. (p 14)

Vt p 11.

Menetluskulude nimekiri võib kajastada lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud aega ajavahemikena. (p 12)

Toimikus olev e-kiri, mis ei ole adresseeritud menetlusosalisele, võib olla tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes, kuna dokumendiks on TsMS § 272 lg 2 järgi ka ametlikud ja isiklikud kirjad. (p 21)

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. (p 18)

Riigihanke seaduse § 53 lg 2 sätestatud kahju all saab mõista otsest varalist kahju, mis koosneb VÕS § 128 lg 3 alusel kantud või tulevikus kantavatest mõistlikest kuludest ning seetõttu tuleb viivise väljamõistmisel kohaldada VÕS § 113 lg-t 1. (p 19)

Varalise kahju suuruse arvutamiseks kasutatakse diferentsihüpoteesi. Kahjuhüvitisest tuleb kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 5 maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, kui see ei ole vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.(p 13)

Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12). Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust arvata maha vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks (vt Riigikohtu 19. oktoobri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-99). (p 13)

Kinnisasja võõrandamise korral lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle kinnisasja omandajale. Uus üürileandja võib öelda äriruumi tähtajalise üürilepingu üles eelkõige juhul, kui üürnik rikub üürilepingut. Lisaks võib uus üürileandja öelda äriruumi üürileping üles ka juhul, kui ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise. VÕS § 323 lg-s 1 sätestatud uue üürileandja omavajadus tähendab üürileandja tõendatud vahetuid, tõsiseid ja aktuaalseid põhjusi üürilepingu eseme kasutamiseks. Omavajadus ei pea tingimata seisnema selles, et üürileandja on äärmises häda- või sunniolukorras, vaid situatsiooni, kus üürileandja saaks omandatud ruumide kasutamisega oluliselt kokku hoida oma kulusid. Üürileandja õiguse kasutamine öelda üürileping üles tungiva omavajaduse tõttu, ei eelda erinevalt VÕS § 313 lg-st 1 lepingu poolte huvide kaalumist (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-08, p 13). Kuigi üürilepingu erakorraline ülesütlemine VÕS § 323 lg 1 järgi ei ole lepingu rikkumine, toob see endaga kaasa üürilepingu lõppemise ning sellest tulenevalt võib üürnikul tekkida kahju. VÕS § 323 lg 2 annab üürnikule õiguse nõuda ka kahju hüvitamist eelmise üürileandja vastu. Uue üürileandja vastu ei ole üürnikul VÕS § 323 lg 2 alusel võimalik nõudeid esitada. Üürniku kaitse uue üürileandja ülesütlemise vastu tuleneb VÕS §-st 324, mille lg 2 kohaselt tagab kinnistusraamatusse kantud märge, et kinnisasja igakordne omanik või isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigusega koormatakse, peab lubama üürnikul kinnisasja üürilepingu kohaselt kasutada ja uuel omanikul ei ole õigust üürilepingut VÕS § 323 lg 1 alusel üles öelda (vt ka Riigikohtu 8. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-04, p 44). (p 11)

Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16; 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16), kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju. Kostja peab esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt. (p 11)

Üldjuhul tuleb pidada kolmanda isiku poolt kahjustatud eseme ülevaatust ja vigastuste kindlakstegemist vajalikuks, st VÕS § 128 lg 3 järgi mõistlikuks. Selliste kulutuste tegemine aitab hankida võimaliku tulevase kohtuvaidluse jaoks tõendeid ning seeläbi vähendada ka tulevikus poolte vahel kahju tekkimise asjaolude üle vaidluse tekkimise võimalust. Samuti hõlmab mõistlikkuse nõue selle sätte järgi kulutuste suurust. See tähendab, et kulutused võivad olla küll selle sätte järgi vajalikud, kuid kui need on ebamõistlikult suured, mõistab kohus hüvitise välja mitte hageja soovitud ulatuses, vaid väiksemas, mõistlikus, s.o põhjendatud ulatuses. (p 12)

Lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõudele kohaldub VÕS § 132, sest VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt eeldatakse, et lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on selle sättega piiratud ning asja hävimise või kahjustamise korral tuleb see hüvitada VÕS §-s 132 toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 10)

Lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõudele kohaldub VÕS § 132, sest VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt eeldatakse, et lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on selle sättega piiratud ning asja hävimise või kahjustamise korral tuleb see hüvitada VÕS §-s 132 toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 10)

Asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Üksnes juhul kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.

Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Sama põhimõte kehtib ka VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel. Seega peab VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kulutuste suuruse tõendamise kohustus on üldise tõendamiskoormuse järgi hagejal ning kostja peab esitama oma tõendid juhul, kui ta endiselt vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu. (p 13)

VÕS § 132 lg 4 kohaldamise üheks eelduseks on see, et asi oli isikule vajalik või kasulik.

Kui hageja nõuab hävinud või kahjustatud asja asendamise kulude hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 esimene lause), peab kohus võtma seisukoha üksnes selle nõude kohta. Ainult juhul, kui hageja taotleb, TsMS § 270 lg-le 2 tuginedes lisaks asja asendamise kulude hüvitamisele alternatiivselt ka kaotatud kasutuseeliste hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 teine lause), peab kohus asja asendamise kulude hüvitamise nõude põhjendamatuse korral võtma seisukoha, kas rahuldada tuleks kaotatud kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kui hageja nõuab hävinud või kahjustatud asja asendamise kulude hüvitamist, ei pea kohus talle selgitama võimalust esitada alternatiivne nõue kaotatud kasutuseeliste hüvitamiseks. (p 14)

Menetluskulude poolte vahel jaotamisel apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise korral tuleb lähtuda TsMS §-st 163. (p 16)

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud (vt selle ja ka põhjusliku seose kindlakstegemise kohta üldiselt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. (p 18) Põhjusliku seose tõendamine lepingurikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) on hageja ülesanne. (p 18)

Majandustegevuses saamata jäänud tulu tõendamiseks on põhjendatud kasutada mh asjatundjate hinnanguid. Saamata jäänud tulu kui tõenäoliselt tekkiva kahju, eriti tulevikus tekkiva kahju hüvitamise tõendamist lihtsustab kohtule VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi antud võimalus hinnata kahju tekkimise kindlakstegemisel kahju suurust diskretsiooni alusel. Seega ei või saamata jäänud tulu jääda seaduse järgi hüvitamata ainuüksi põhjendusel, et selle suurust ei saa täpselt kindlaks teha. (p 22)

Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav. (p 16) Seadusest või lepingust võib aga tuleneda mõne kahju hüvitamise eelduse jagatud tõendamiskoormus. Nii peab hageja kahju hüvitamist nõudes eelduslikult ka tõendama, et tekkinud kahju oli kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Samas ei ole hageja tõendamiskoormus siin piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist. (p 17) Põhjusliku seose tõendamine lepingurikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) on samuti hageja ülesanne. (p 18) Kui kahju põhjustab küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muust asjaolust tulenevalt, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Sellise muu asjaolu esinemise korral on võlgniku kahju hüvitamise kohustus väiksem, kuid võib olla ka välistatud. Tõendamiskoormus on seejuures poolte vahel jagatud. Riigikohus on õigusvastase kahju tekitamise puhul leidnud, et kui kahju tekkimise põhjusteks on alternatiivselt kostja tegu või asjaolu, mis ei ole seotud kostja tegevusega, peab hageja tõendama üksnes kostja rikkumise kui kahju võimaliku põhjuse ning kostja peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud kahju tekkimise aluseks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Sama põhimõte kohaldub ka lepingu rikkumisega kahju tekitamise korral. Seega kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostjapoolse lepingurikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Hageja ei pea tõendama, et kahju ei tekkinud kõikvõimalikel muudel põhjustel. (p 19) Majandustegevuses saamata jäänud tulu tõendamiseks on põhjendatud kasutada mh asjatundjate hinnanguid. Saamata jäänud tulu kui tõenäoliselt tekkiva kahju, eriti tulevikus tekkiva kahju hüvitamise tõendamist lihtsustab kohtule VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi antud võimalus hinnata kahju tekkimise kindlakstegemisel kahju suurust diskretsiooni alusel. Seega ei või saamata jäänud tulu jääda seaduse järgi hüvitamata ainuüksi põhjendusel, et selle suurust ei saa täpselt kindlaks teha. (p 22)

Hageja võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27): • kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; • hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15) Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav. (p 16) Seadusest või lepingust võib aga tuleneda mõne kahju hüvitamise eelduse jagatud tõendamiskoormus. Nii peab hageja kahju hüvitamist nõudes eelduslikult ka tõendama, et tekkinud kahju oli kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Samas ei ole hageja tõendamiskoormus siin piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist. (p 17) Põhjusliku seose tõendamine lepingurikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) on samuti hageja ülesanne. (p 18) Kui kahju põhjustab küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muust asjaolust tulenevalt, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Sellise muu asjaolu esinemise korral on võlgniku kahju hüvitamise kohustus väiksem, kuid võib olla ka välistatud. Tõendamiskoormus on seejuures poolte vahel jagatud. Riigikohus on õigusvastase kahju tekitamise puhul leidnud, et kui kahju tekkimise põhjusteks on alternatiivselt kostja tegu või asjaolu, mis ei ole seotud kostja tegevusega, peab hageja tõendama üksnes kostja rikkumise kui kahju võimaliku põhjuse ning kostja peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud kahju tekkimise aluseks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Sama põhimõte kohaldub ka lepingu rikkumisega kahju tekitamise korral. Seega kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostjapoolse lepingurikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Hageja ei pea tõendama, et kahju ei tekkinud kõikvõimalikel muudel põhjustel. (p 19) Majandustegevuses saamata jäänud tulu tõendamiseks on põhjendatud kasutada mh asjatundjate hinnanguid. Saamata jäänud tulu kui tõenäoliselt tekkiva kahju, eriti tulevikus tekkiva kahju hüvitamise tõendamist lihtsustab kohtule VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi antud võimalus hinnata kahju tekkimise kindlakstegemisel kahju suurust diskretsiooni alusel. Seega ei või saamata jäänud tulu jääda seaduse järgi hüvitamata ainuüksi põhjendusel, et selle suurust ei saa täpselt kindlaks teha. (p 22)

Võõra vara ebaseadusliku valduse korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kasutuseelised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseeliste arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.

Rendilepingu rendileandja ja rentniku vahel lõppemisel kaotas ruumide allkasutaja tulenevalt VÕS § 288 lg-st 6 õiguse eluruumi kasutada ning rendileandjal oli VÕS § 334 lg 5 järgi õigus nõuda allkasutajalt eluruumi tagastamist. Iseenesest võis allkasutajaga sõlmitud allkasutusleping pärast kasutuslepingu lõppemist kehtima jääda, kui kostja ja rentnik ei leppinud kokku, et see lõppeb rendilepingu lõppedes. See asjaolu ei mõjuta aga VÕS § 288 lg-s 6 sätestatud üürileandja õigust nõuda asja allkasutusest välja.

Võõra vara ebaseadusliku valduse korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseeliste arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.

VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.

Üldjuhul seisneb maksuteate täitmine maksu tasumises haldusakti adressaadi poolt. Kui maksuteate täitmine on peatatud, siis ei pea isik ajal, mil peatamine kestab, maksuteadet täitma, s.t isikul ei ole maksuteate täitmise peatamise ajal kohustus maksu maksta. Sisuliselt lükkab maksuteate täitmise peatamine maksu tasumise tähtpäeva edasi. Isikut ei saa käsitada sel ajal ka maksuvõlglasena, olenemata sellest, kas vastava maksu tasumiseks algselt ettenähtud tähtpäev on saabunud või mitte.

Maksuteate täitmise peatamise ajal ei saa isikul olla ka kohustust intresse maksta, sest isikul ei ole sel ajal kohustust tasuda maksuteatega nõutud maksusummat ennast. Intressi maksmise kohustus on lahutamatult seotud kohustusega tasuda maksusumma. Maksuteate täitmise peatamine ei täidaks oma eesmärki, kui maksuteate täitmise peatamine ei avaldaks mõju intressi tasumise kohustusele. Seetõttu ei või isikut pidada maksuvõlglaseks ka intresside osas.

Kui maksuteate täitmise peatamise otsus tühistatakse või kui täitmise peatamine lõpeb vastava tähtpäeva saabumise tõttu, ent maksuteade jääb kehtima, siis mõjub täitmise peatamise äralangemine tagasiulatuvalt. See tähendab, et isikul tekib kohustus tasuda maksusumma ning maksta intresse tagasiulatuvalt, st alates sellest ajast, mis oli maksuteates ette nähtud.

Kuna maksuteate täitmise peatamise korral ei ole isikul kohustust maksu maksta ei põhimaksusumma ega ka intresside osas, siis ei saa teda pidada ka maksuvõlgnikuks. Sellest tulenevalt ei saa maksuhaldur maksuteate täitmine peatamise ajal avalikustada ka maksuvõlga, olenemata sellest, et algselt maksuotsuse täitmiseks määratud tähtpäev võib olla saabunud.

Maksuvõlgniku staatuse ja maksuvõla avalikustamise kartuses maksuvõla tasumiseks laenu võtmist ja maksusumma tasumist ei saa kolleegiumi hinnangul pidada niivõrd ebatavaliseks, et välistada selle ettenähtavus MTA poolt. Samuti on maksuteate peatamise ning maksuvõlgnikuna käsitamise regulatsiooni üheks eesmärgiks kaitsta isikut just maksuteatega kaasnevate ebameeldivate tagajärgede eest, sh maksuvõlgnikuna käsitamise eest. Kuna asjas on põhjusliku seose nõuded täidetud ja isik on kasutanud esialgse õiguskaitse vahendeid piisaval määral, siis kuuluvad laenu võtmiseks tehtud kulutused hüvitamisele.