Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis tema kohta käivad, ning et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav, s.o kannatanu saab sellisel juhul nõuda avaldaja kulul niisuguse asjaolu ümberlükkamist, mis avaldatust järeldub (vt RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12; RKTKo 3-2-1-5-07, p 27; RKTKo nr 2-18-17980/127, p 19 jt). (p 11)

Asjaolud, mis võimaldavad pidada isikut avaliku elu tegelaseks, sõltuvad selle isiku tegevuse iseloomust ja avalikkuse ees kajastamise laadist. Seetõttu ei saa isikut lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Juhul, kui hageja on avaliku elu tegelane, tuleb seda asjaolu arvestada VÕS § 1046 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ühe asjaoluna muude nende sätete kohaldamise jaoks oluliste asjaolude hulgas (vt RKTKo nr 2-20-12495/29, p 15). (p 14)

Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (vt RKTKo nr 2-20-2032/63, p 13). (p 15)

Kohtumenetluse pidamine, mille tulemusel hagi jäetakse rahuldamata, ei saa muuta olematuks ega heastada hagejale tekitatud mittevaralist kahju. Vastupidi - see, et kostja ei ole vabatahtlikult hageja nõuet täitnud ning on sellega põhjustanud kohtuvaidluse, kahjustab hagejat mittevaraliselt veelgi rohkem võrreldes sellega, kui kostja oleks hageja nõude vabatahtlikult täitnud. (p 15)

Vabandamine võib olla tähtis mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse määramisel (VÕS § 134 lg-d 2, 5 ja 6), seda eelkõige olukorras, kus kostja on siiralt tunnistanud oma eksimust ja teinud kõik mõistliku oma rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks. (p 15)

See, et süüdistatav ega tsiviilkostja ei vaidle enne kriminaalasja lühimenetluse korras kohtusse saatmist tsiviilhagile vastu (ei esita tsiviilhagile vastust), ei tähenda seda, et nad võtsid haginõude õigeks. Hagi õigeksvõtt (TsMS § 440) peab olema selgesõnaline ja sellest peab nähtuma selgelt tahe hagi õigeks võtta. Pelgalt tsiviilhagile vastamata jätmine ei ole käsitatav hagi õigeksvõtuna. (p 20)

KrMS § 233 lg 1 ei võta süüdistatavalt ega tsiviilkostjalt õigust avaldada lühimenetluses enda seisukoht tsiviilhagi kohta alles kohtuistungil. Kõnesolev säte ei piira kohtumenetluse poolte õigust esitada kohtuistungil avaldusi ja taotlusi ning neid kinnitavaid argumente, kui viimased ei tugine kriminaaltoimiku-välistele tõenditele. Muu hulgas võivad süüdistatav ja tsiviilkostja lühimenetluses kohtuistungil avaldada, kas nad võtavad tsiviilhagi õigeks või mitte. Selline avaldus on kohtule TsMS §-s 440 ette nähtud erandeid arvestades siduv. (p 21)

Surmasaanu lähedased on kannatanud KrMS § 37 lg 1 neljanda lause järgi. Kannatanud võivad esitada tsiviilhagi hukkunul endal enne surma tekkinud ja neile pärimise teel üle läinud mittevaralise kahju hüvitamiseks ka kriminaalmenetluses, kui haginõude alusfaktid kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Surmasaanud isikul ei pruugi mittevaralise kahju hüvitamise nõuet aga tekkida, kui ta elas pärast tervisekahjustuse saamist väga lühikest aega ega saanud vigastuste raskuse tõttu sel ajal tajuda endaga toimuvat ning tunda olulist füüsilist või hingelist valu ja kannatusi. (p-d 23 ja 24)

LKindlS § 23 lg 1 p 1 või p 2 ja VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutab VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud kannatanutele tekitatud mittevaralise kahju eest ka süüdistatava liikluskindlustuse andjast tsiviilkostja. (p 26)

Mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus on lähedastel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel. Kohtupraktikas ei ole esitatud erandlike asjaolude ammendavat loetelu. Surma saabumise asjaolude erandlikkusele peab andma hinnangu kohus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise seisukohalt ei ole ainumäärav, et lähedase kaotanud inimene surma pealt näeb või kas ja kui ruttu satub ta sündmuskohale, kus tema lähedane hukkus. Järelduse hukkunu lähedaste iseäranis traumaatiliste üleelamiste kohta, mis annab alust rääkida erandlikust asjaolust VÕS § 134 lg 3 tähenduses, saab teha ka surma saabumise ebatavaliselt rängast viisist. (p-d 27-30)

Teise isiku isikuandmete väljaselgitamine on eelduslikult selle isiku isikliku õiguse rikkumine VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi. (p 12.1)

Isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule alati maksta mõistlik rahasumma. Kui taotletud on õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel, ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega. (p 13)

Kui kannatanule on makstud kahjuhüvitist, tuleb teha kindlaks, kas hüvitist maksti teise isiku eest VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et hüvitise maksja rikkus oma tegevusega õigusvastaselt süüliselt kannatanu õigusi. Esimesel juhul võivad isikud vastutada kannatanu isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). (p 14)

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning KrMS § 38¹ lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, ja seda ka sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati ka seda, millisel määral on rikkuja õigusvastane tegu konkreetse üksikjuhtumi asjaolusid silmas pidades hukkamõistetav. Tuvastades väljamõistetava hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, korrigeerib kohus hüvitist, sõltumata poolte taotlustest. Selle tegemata jätmine on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p-d 18 ja 19)

Tuvastades väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, kuid jättes hüvitise summa korrigeerimata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 19)

VÕS § 134 lg 3 kohaldamiseks vajalik esimene eeldus on, et põhjustatud on isiku surm, raske kehavigastus või tervisekahjustus.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks seaduses ette nähtud aluseid ei saa analoogia korras laiendada ja need on seaduses selgelt piiritletud. (p 11)

Seadusandja on mittevaralise kahju hüvitamise VÕS § 134 lg 4 alusel ette näinud vaid nendeks juhtudeks, kus asi, mille vastu isikul on eriline huvi, hävib või läheb kaotsi. Kuigi loomaomanikel võib tekkida lemmikloomadega emotsionaalne side ja lemmikloomade suhtes võib omanikel esineda eriline huvi, ei saa lemmikloomade tervise (ajutist) kahjustamist samastada asja hävimise või kaotsiminekuga. (p 12)

VÕS § 134 lg 2 tähenduses ei saa lähedase isiku tervisekahjustuseks lugeda ainuüksi väidetavat raske psüühilise seisundi tekkimist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 15). Lähedasel isikul tuleb enda tervisekahjustuse tekkimist tõendada.

VÕS § 134 lg 2 näeb ette kahju hüvitise isiku tervise kahjustamise eest, kuid see säte ei näe ette mittevaralise kahju hüvitamist loomadele tekitatud tervisekahjustuse eest. (p 13)

Juhul kui isik vastutab deliktiõiguslikult teise isiku isikliku õiguse rikkumise eest, peab ta VÕS § 134 lg 2 järgi maksma kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18). (p 14)

Põhiseaduse §-s 33 sätestatud kodu puutumatuse rikkumine ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-09, p 11). Igaühel on õigus tunda end kodus turvaliselt ning mürgi või muu ohtliku asja isiku koju panemine võib sõltumata teo tagajärjest vähendada isiku turvatunnet enda kodus viibides. Kodu ei ole üksnes isiku eluruum, vaid kodu osa on ka elumaja ümbritsev aed ja muud kinnisasja osad, mida saab üldlevinud arusaamade järgi pidada tema isiklikuks alaks, kuhu avalik võim või kolmandad isikud tema loata üldjuhul ei tohi tungida.

PS §-g 33 sätestatud kodu puutumatuse rikkumine võib kujutada endast kahjustatud isiku isikliku õiguse rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 mõttes. (p 14)

PS §-g 33 sätestatud kodu puutumatuse rikkumine võib kujutada endast kahjustatud isiku isikliku õiguse rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 mõttes.

Isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuleb kohtul VÕS § 1046 lg 1 teise lause ja lg 2 järgi teha kaalutlusotsus. Teise isiku isiklikku õigust rikkunud isik vastutab deliktiõiguslikult juhul, kui ta on selles rikkumises süüdi (VÕS § 1043 ja § 1050). Juhul kui isik vastutab deliktiõiguslikult teise isiku isikliku õiguse rikkumise eest, peab ta VÕS § 134 lg 2 järgi maksma kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18). (p 14)

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38¹ lg 1 p 1 sätestab, et kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui selle eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine on võimalik ka juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-23-14, p 25). Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga (vt nt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42). (p-d 15-16)

Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust (KrMS § 38¹ lg 6). Süüdistatavad on kannatanule kui tsiviilhagi esitajale kahju tekitamise osas solidaarvõlgnikud (VÕS § 137), kes osalevad kaaskostjatena menetluses iseseisvalt ja kelle puhul ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi (TsMS § 207 lg 2) (vt ka RKTKo 2-13-23176/103, p 14). (p 18)

Tsiviilõiguslikult mõistetakse kehavigastuse all igasugust inimese kehalisse terviklikkusesse lubamatut sekkumist ja tervisekahjustust kui inimorganismi (seesmise) seisundi negatiivset mõjutamist. Õiguskirjanduses on neid mõisteid lähemalt selgitatud nii, et kehavigastus on välisest füüsilisest mõjutusest tingitud kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine, samas kui tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi talitluse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud inimese psüühika mõjutamisest (vt P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 1045 komm 3.3 ja P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 129 komm 4.2). (p 21)

Karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (KarS § 121 lg 1). Nii tervisekahjustus kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.1). (p 22)

Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)

KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust (vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27). Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)

Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)

KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust (vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27). Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)

Diagnoosi- või ravivea (ehk lepingulise kohustuse rikkumise) tuvastamisega VÕS § 770 lg 1 alusel kaasneb eelduslikult VÕS § 762 järgne tavaliselt oodatava hoolsuse puudumise tuvastamine (süü tuvastamine), sest tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on osa lepingulisest kohustusest, mitte hinnang kohustuse täitmisele. (p 20)

VÕS § 762 on kohaldatav ka kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise korral. Teistsugust järeldust ravi kvaliteedi kohta ei tulene ka vangistusseaduse normidest, mis reguleerivad tervishoiu korraldamist vanglas, eelkõige §-dest 49, 52 ja 53. (p 19.2)

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: · tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); · lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); · patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); · rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); · mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); · mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). (p 13.1)

Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi.

Väidetavalt infarktile viitavatele tunnustele reageerimata ja vajalike meditsiinitoimingute tegemata jätmisega ning seetõttu ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on hõlmatud patsiendi väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning selline kahju on tervishoiuteenuse osutajale ette nähtav (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 18). (p 13.2)

Üldreegli kohaselt on patsiendi kohustus tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). (p 13.2)

Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja või temaga võrdsustatud isik (VÕS § 758 lg 2) on lepingut rikkunud ja põhjustanud patsiendile sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17 ja 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 17). Seega VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse, et lepingut (sh tervishoiuteenuse osutamise lepingut) rikkunud tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli hooletu. (p 14)

Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise korral tuleneb VÕS § 770 lg-st 3 tõendamiskoormise ümberpööramine tervishoiuteenuse osutaja kahjuks. Asjaolu puhul, mille dokumenteerimise kohustust tervishoiuteenuse osutaja rikkus, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et asjaolu ei esinenud (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 14). (p 15)

VÕS 770 lg-st 3 järeldub, et asjaolu puhul, mille dokumenteerimiskohustust tervishoiuteenuse osutaja rikkus, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et asjaolu ei esinenud. (p 14) Tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. VÕS § 770 lg 4 järgi eeldatakse diagnoosi- või ravivea korral patsiendil terviserikke tekkimisel, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, et kahju tekkis vea tagajärjel.

VÕS § 770 lg 4 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 16). VÕS § 770 lg 4 kohaselt kehtib selline põhjusliku seose eeldus vaid diagnoosi- või ravivea korral. Kui tegemist on aga patsiendi terviseriskist teavitamata jätmisega, siis VÕS § 770 lg 4 ei kohaldu. (p 15)

Kui tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud ja põhjustanud patsiendile sellega mittevaralist kahju, tuleb tal kahju hüvitamise kohustusest vabastamiseks tõendada süü puudumist VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17). (p 17)

Kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi. Ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on hõlmatud patsiendi väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning selline kahju on tervishoiuteenuse osutajale ette nähtav.

Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel on tähtis ajavahemik, mille jooksul patsient tervishoiuteenuse osutaja rikkumise tõttu ennast ei ravinud. Kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile mittevaralise kahju tekitamise eest, tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kõiki asjaolusid. (p 18)

VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu 26. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15). (p 13.2)

Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 2 kohaselt on tühised kollektiivlepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus õigusaktis ettenähtust, välja arvatud, kui sellise kokkuleppe võimalus on seaduses ette nähtud. KLS § 6 lg 1 p 8 kohaselt võib kollektiivlepinguga kindlaks määrata tagatised ja hüvitused, mida pooled peavad vajalikuks. Seega võib kollektiivlepingu üheks peamiseks eesmärgiks pidada töötajate jaoks seaduses ettenähtust soodsamate tingimuste ettenägemist. Seega võib kollektiivlepingus tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks vastuolus see, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. (p 13.3)

Kollektiivlepingus võib tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks vastuolus see, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. (p 13.3)

Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist mõlema sätte alusel. Vt mittevaralise kahju hüvitamise kohta viidatud sätete alusel Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4; Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 14; Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13. vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12-13). (p 10-12 ja 17)

IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning sellest sättest ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23 ja Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). (p 15). IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand on rakendatav vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Vt IKS § 11 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 19-21 ja 23; Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 15. Ringkonnakohus ei ole kaalunud, kas vaidlusalust artiklit arvestades on sellel, kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte, asjas tähtsust. Nimelt ei seostu hageja isikuandmete avaldamine ilmselt artikli sisu ja eesmärgiga. Ringkonnakohtul tuleb vastata eelkõige küsimusele, kas hageja kohta avaldatu seostus avaliku huviga (avaldatu aitas kaasa ühiskondlikule debatile) või mitte, ning anda sellest tulenevalt hinnang avaliku huvi ülekaalukuse kohta.(p 16)

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).

Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)

Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist mõlema sätte alusel. Vt mittevaralise kahju hüvitamise kohta viidatud sätete alusel Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4; Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 14; Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13. vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12-13). (p 10-12 ja 17)

IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning sellest sättest ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23 ja Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). (p 15). IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand on rakendatav vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Vt IKS § 11 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 19-21 ja 23; Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 15. Ringkonnakohus ei ole kaalunud, kas vaidlusalust artiklit arvestades on sellel, kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte, asjas tähtsust. Nimelt ei seostu hageja isikuandmete avaldamine ilmselt artikli sisu ja eesmärgiga. Ringkonnakohtul tuleb vastata eelkõige küsimusele, kas hageja kohta avaldatu seostus avaliku huviga (avaldatu aitas kaasa ühiskondlikule debatile) või mitte, ning anda sellest tulenevalt hinnang avaliku huvi ülekaalukuse kohta.(p 16)

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).

Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).

Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)

VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)

VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14) VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)

VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14)

Kuna mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. (p 15)

Kui isik palub välja mõista õiglase mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel ja hüvitis ei ole sümboolse suurusega, ei saa isik kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 13). Vaidlustamine on võimalik juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt RKTKo nr 3-2-1-18-13, p 22). (p 15)

Elektrivarustuse toimimine on elutähtis teenus, mille võrguühenduse katkestamine võib tekitada elektritarbijale märkimisväärseid olmelisi ebamugavusi ja hingelisi üleelamisi. Tavapärast olmelist elukorraldust oluliselt mõjutavad märkimisväärsed ebamugavused ja hingelised üleelamised võivad tekitada isikule mittevaralist kahju, mis võib anda tarbijale õiguse nõuda hüvitist VÕS § 134 lg 1 alusel. (p 130)

Elektrivarustuse toimimine on elutähtis teenus, mille võrguühenduse katkestamine võib tekitada elektritarbijale märkimisväärseid olmelisi ebamugavusi ja hingelisi üleelamisi. Tavapärast olmelist elukorraldust oluliselt mõjutavad märkimisväärsed ebamugavused ja hingelised üleelamised võivad tekitada isikule mittevaralist kahju, mis võib anda tarbijale õiguse nõuda hüvitist VÕS § 134 lg 1 alusel. (p 130)

VÕS § 134 lg 1 alusel tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju tekitamise eest maksta üldjuhul mõistlik rahasumma, mille määramisel arvestatakse rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. (p 136)

Riigikohtu tsiviilkolleegium on faktiväite ja väärtushinnangu eristamisel oma hilisemas praktikas lähtunud 1. detsembri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07 märgitud seisukohtadest (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 ja 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10). Kuigi tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest õigusvastane, võivad need faktiväited tulenevalt faktiväidete esitamise viisist ja kontekstist võivad need endast kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut. Väärtushinnangu ebakohasus (VÕS § 1046 lg 1) võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).

Võlgnike kohustuse täitmise mõjutamisele suunatud tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade kommete vastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, seda saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud, esmajoones isiku käitumise suunatus nt võlgniku maine kahjustamisele, mitte aga võlgnikult võla saamisele.

Kuigi tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest õigusvastane, võivad need faktiväited tulenevalt faktiväidete esitamise viisist ja kontekstist võivad need endast kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut. Väärtushinnangu ebakohasus (VÕS § 1046 lg 1) võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).

VÕS § 134 lg 2 järgi hüvitise suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada rikkumise asjaolusid, esmajoones rikkumise intensiivsust ja kestust. Hüvitise suurust põhjendavad asjaolud peab kohtule esitama hageja. Kostjal on võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid, mille alusel kohus saab kaaluda hüvitise suuruse vähendamist.

Üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks VÕS § 134 lg 3 tähenduses.

VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surmasaanud inimese isik kui selline.

VÕS § 134 lg-le 3 võivad erandlike asjaolude ilmnemise korral tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud.

Kui süüdistatavad löövad kannatanut tahtlikult KarS § 16 mõttes (sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses), siis tähendab see ka tahtlikkust VÕS § 104 lg 5 tähenduses. VÕS § 134 lg 3 kohaldamine ei eelda tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske hooletus. Seega sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega tsiviilõiguslikult, tekitatakse kannatanule kahju tahtlikult.

Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised. Küll aga ei saa öelda, et noore inimese hukkumisega kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses.

Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet KarS § 21 lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast.

KarS § 21 lg 2 kujutab endast omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud.

Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut ja et peksmine toimus samas kohas, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena.

Kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Subjektiivsest küljest peab toimepanija pidama seejuures vähemalt võimalikuks, et tema tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist.

Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.

Abikaasadeks KarS § 306 lg 2 tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest KarS § 306 lg 2 tähenduses. Inimeste kooselamine ei tohi olla ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust.

Toimepanija teo õiguslik hindamine KarS §-de 117 ja 118 kogumina eeldab vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.

Üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise (KarS § 136 lg 1) objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud.

Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis.

Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.

Lammutustööde alustamisega olukorras, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.

Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus tehakse kindlaks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 järgi. Ka isiklike õiguste õigusvastase rikkumise korral vabaneb rikkuja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel.

Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.

VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimetatud sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13).

Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab olema tuvastatud ühe tingimusena kahju tekitamine kannatanule. Ei saa lugeda tõendatuks asjade kahjustamist neid tuvastamata.

Lammutustööde alustamisega, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.

VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.