Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Vt RKTKo 4.12.2019 nr 2-18-5278/51, p 11 ja RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 13. (p 16.2)

Maa all kinnisel meetodil horisontaalpuurimisega esineb kahju tekkimise oht üksnes juhul, kui sidetorustik ei asu ehitusprojektis ettenähtud kohas või kui pole teada, et nad üldse puurimise piirkonnas asuvad. Kui sidetorustiku toru puruneb ja selle sees olev valguskaabel saab kahjustada põhjusel, et sidetorustiku toru paikneb ehitusprojektis näidatust erinevas kohas ja seetõttu ei arvestata sellega puurimistööde tegemisel, ei ole tegemist sellise riski realiseerumisega, mida puurimistöö tegija poleks saanud hoolika käitumisega ära hoida. Kuna puurimisega kaasnevad kahjulikud tagajärjed (mis praegusel juhul ilmnesid põhjusel, et enne puurimistöö alustamist ei veendutud kaablite täpses asukohas) olid hoolika tegutsemisega (torustiku ja kaablite asukoha kindlakstegemine) ära hoitavad, siis ei saa praegusel juhul maa-alust horisontaalpuurimist kui kostja tegevust pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes. (p 16.3)

VÕS § 1056 kohaldamine võinuks kõne alla tulla nt siis, kui kostja puuri küljest oleks ootamatult eraldunud mingi osa ja tabanud kahjustatud sidetorustiku toru ja hagejate kaableid või kui puur oleks töötamise käigus muutunud juhitamatuks põhjusel, mida kostja ei oleks ka kõige hoolikama käitumisega saanud ära hoida (vt selle kohta RKTKo 10.04.2013 nr 3-2-1-21-13, p 22). (p 16.3)

Vastutusest (st kahju hüvitamise kohustusest) vabanemiseks peab kahju õigusvastaselt tekitanud isik tõendama kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse täitmist ehk välise hoolsuse järgimist (vt RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-8345/41, p 13). (p 18)

Olukorras, kus kannatanu nõuab tema asja kahjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et hoida ära kannatanu omandi kahjustamine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja rikkus käibekohustust, mistõttu ta vastutab kannatanule eelduslikult käibekohustuse rikkumisega põhjustatud kahju eest. See tähendab et tulenevalt VÕS § 1050 lg-st 1 eeldatakse, et kahju tekitaja on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 mõttes (vt nt RKTKo 28.09.2020 nr 2-16-8751/184, p 26.2). (p 18.1)

Käibekohustus tähendab oma tegevusega ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid enda loodud või kontrollitava ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste aspektist iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt selle kohta RKTKo 10.06.2015 nr 3-2-1-48-15, p 24 ja RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-8345/41, p 12). (p 18.2)

Juriidiline isik ei saa vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (vt selle kohta RKTKo 10.06.2015 nr 3-2-1-48-15, p 26 ). (p 18.3)

Kahjuliku tagajärje ettenähtavus õigusvastase teo toimepanemise ajal võib olla tähtis ka delikti üldkoosseisul põhineva (s.t süülise) vastutuse (VÕS § 1043 jj) korral. Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 18.4)

Kostja hoolsuskohustuse hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi tuleb arvestada, kas ta kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt selle kohta RKTKo 29.11.2017, nr 2-14-56641/69, p 18.2 ja RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 11). (p 18.5)

Kostjal oli juhul, kui ta tegi kõnealuseid puurimistöid oma majandustegevuse raames, kohustus võtta puurimistöid tehes kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt temaga sarnases tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste rikkumine (vt RKTKo 28.09.2020 nr 2-16-8751/184, p 26.4 ja RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.2). Juhul kui kostja sellisid abinõusid tarvitusele ei võtnud, on tema tegu käibekohustuse rikkumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p 5 rikkumise tõttu õigusvastane ja ta on ühtlasi õigusrikkumises VÕS § 1043 mõttes süüdi. (p 18.5)

VÕS § 127 lg-t 2 tuleb kohaldada ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel ning selle sätte kohaldamisel (st rikutud kohustuse kaitse-eesmärgi kindlakstegemisel) tuleb mh arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Piiratud on eelkõige teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt RKTKo 6.06.2018 nr 2-16-14655/24, p 15.1 ja RKHKo 7.10.2015 nr 3-3-1-11-15, p 12). Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. ptk vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129-132) (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06, p 13). Seega peab kahju hüvitamise nõude aluste esinemise korral maakohus nõude ulatuse kontrollimisel kohaldama üksnes VÕS § 132. (p 19)

VÕS § 132 lg 3 kohaldamisel tuleb arvestada üldisi tõendamiskoormise jagunemise reegleid. (p 20)

Hageja võib kahju kõrvaldamiseks vajalike mõistlike kulude (VÕS § 132 lg 3) tõendamiseks muuhulgas esitada ka analoogseid kahjujuhtumeid käsitlevaid hinnapakkumisi. Sealjuures tuleb hagejal siiski tõendada, millised olid kahjustused vaidlusalusel juhul ning et tema viidatud analoogsetel juhtumitel olid asjaolud, eelkõige kahjustuste ulatus, võrreldavad (vt RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). (p 22)

Juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, võib kõne alla tulla VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamine. (p 22)

TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (vt selle kohta RKTKo 25.02.2009 nr 3-2-1-121-08, p 18 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt RKTKo 6.02.2008 nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt RKTKo 21.06.2011 nr 3-2-1-55-11, p 13 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). (p 20)

Poole seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendid ning kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.5). Samas ei välista tõendi asjakohasust ja lubatavust iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.2 ja RKTKo 27.11.2019 nr 2-16-17491/52, p 12.5). (p 21)

Ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda seda pidada dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 jj mõttes. Kui seletus sisaldab faktiväiteid, ei piisa nende väidete tõendamiseks seletusest endast. Seletuses esitatud andmeid ja väiteid tuleb poolel vaidluse korral tõendada dokumentaalsete vm liiki tõenditega. (p 21)

Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt RKTKo 25.05.2020 nr 2-17-124505/53, p 14.3.3 ja RKTKo 31.03.2020 nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Ka kaudsete tõendite puhul tuleb arvestada, et tsiviilkohtumenetluses saab tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.4). (p 21)

Vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.9. (p 22)

Ka juhul, kui kohtu hinnangul ei olnud hagejate esitatu käsitatav tõendina, vaid üksnes poole seletusena, tulnuks kohtul seda hagejatele selgitada ja võimaldada esitada kahju suuruse kohta seaduses sätestatud nõuetele vastavaid tõendeid. (p 22)

Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 23)

Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 23)

Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni.

Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks nt keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu või arvestada sama tegevusala töötasu. (p 13)

Tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kannatanu kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selline indeks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks. (p 16)

Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada lepingu rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes. Nii lepingu- kui ka deliktiõiguslikul alusel vastutuseks tuleb teha kindlaks töötaja kahju ja tööandja tegu ning põhjuslik seos kahju ja teo vahel (VÕS § 127 lg 4). Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise välistab üldjuhul vääramatu jõud, deliktilisest üldvastutusest õigusvastasust välistava asjaolu esinemine või süü puudumine. (p 10)

Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni.

Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks nt keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu või arvestada sama tegevusala töötasu. (p 13)

Mitme tööandja ühisel ehitusplatsil vastutab peatöövõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad solidaarselt selle eest, et töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. (p 11)

Põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi ei pea olema kahju ja õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, tegemist võib olla põhjuste ahelaga. Tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut on eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega ning tööandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest üksnes siis, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks ka siis, kui ta ei oleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud, st et töötaja kaotas töö muul põhjusel, kui tööandja süül toimunud töövõime kaotus või vähenemine. (p 12) Eelduse, mille järgi on töötaja kaotanud sissetuleku oma töövõime kaotuse ulatuses, võivad mõlemad pooled ümber lükata - töötajal on õigus tõendada, et tema tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on suurem kehtiva korra alusel määratud töövõime kaotuse ulatusest, ning kahju hüvitama kohustatud tööandja võib tõendada, et töötaja tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on töövõime kaotuse ulatusest väiksem. (p 14)

Kahjuhüvitist vähendatakse muu hulgas juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg 2). Sellise toiminguna on tööõnnetusest tingitud kahju hüvitamise nõude lahendamise korral käsitatav ka kannatanu tööle asumine, kui seda võib temalt mõistlikult oodata. Tervise kahjustumise korral on töötajal selline kohustus aga üksnes juhul, kui tööõnnetuse toimumisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). (p 14)

Kahju tekitaja vastutuse alusena tuleb kontrollida, kas kahju tekitajal lasus käibekohustus ja kas ta jättis oma käibekohustuse nõuetekohaselt täitmata (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050). Kohtul tuleb iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju tekitajal oli juhtumi asjaolusid arvestades käibekohustus kannatanule tekkinud kahju ärahoidmiseks. Kohus ei saa lahendada vaidlust, mille puhul on kostja vastutuse aluseks tema käibekohustuse rikkumine, ilma et kohus tuvastaks, milline on kostja käibekohustuse sisu ja ulatus (vt ka RKTKo 10.06.2015, nr 3-2-1-48-15, p 25). Kohtu ülesanne anda poolte esitatud asjaoludele õiguslik hinnang hõlmab käibekohustuse rikkumist puudutavate vaidluste lahendamisel mh kohustust määrata (arvestades poolte esiletoodut) kostja käibekohustuse sisu ja ulatus. Lisaks sellele, et kostja käibekohustuse sisu ja ulatus peab olema selge kohtu jaoks, tuleb kohtul seda ja ka tõendamiskoormist pooltele selgitada. (p 10)

Käibekohustuse rikkumist puudutavate vaidluste lahendamisel tuleb kohtul selgitada välja, milline on käibekohustuse sisu ja ulatus. Nende asjaolude väljaselgitamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 656 lg 2 teise lause mõttes. (p 11)

Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste osas iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt RKTKo 10.06.2015, nr 3-2-1-48-15, p 24). (p 12)

Avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi pidaja käibekohustus hõlmab mh puude seisundi regulaarset kontrollimist, kuid selle kohustuse sisu tuleb kohtul täpsemalt kindlaks määrata ja seda ka pooltega arutada. Nii võib regulaarsus iseenesest hõlmata väga erinevaid ajavahemikke ning ka kontrollimine võib seisneda erineva põhjalikkuse astmega tegevustes.Avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi pidaja saab olukorras, kus pargis kasvanud puu tõttu on pargi külastajale tekkinud kehavigastus, oma käibekohustuse järgimist tõendada mh sellega, et on palganud spetsialisti, kelle tööülesanneteks on mh puude seisundi regulaarne kontrollimine ning puude ülevaatuse käigus probleemide tuvastamisel või põhjendatud kahtluse tekkimisel lisameetmete rakendamine, et vältida puudest pargi külastajatele tuleneva ohu realiseerumist, ning et spetsialist on viidatud kohustusi täitnud. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas vaidlusalune puu oli ohtlik, vaid see, kas käibekohustust järgides pidi kostja avastama, et puu on ohtlik. (p 12.2)

Olukorras, kus kannatanu nõuab kehavigastuse ja tervisekahjustuse põhjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud, et hoida ära kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekkimine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab kannatanule käibekohustuse järgimata jätmisega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevusetus on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist (RKTKo 10.06.2015, nr 3-2-1-48-15, p 26). (p 13)

Kui kohustatud isik jättis oma käibekohustuse täitmata, võib kohus VÕS § 139 lg 3 järgi isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-s 1 nimetatud alusel vähendada juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus (vt ka RKTKo 10.06.2015, nr 3-2-1-48-15, p 27). (p 14)

Käibekohustuse rikkumist puudutavate vaidluste lahendamisel peab kostja käibekohustuse sisu ja ulatus olema kohtu jaoks selge ja kohtul tuleb seda ja tõendamiskoormist ka pooltele selgitada. (p 10)

Käibekohustuse täitmist tuleb tõendada poolel, kellele heidetakse ette selle kohustuse rikkumist. (p 12.2)

Olukorras, kus kannatanu nõuab kehavigastuse ja tervisekahjustuse põhjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud, et hoida ära kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekkimine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab kannatanule käibekohustuse järgimata jätmisega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevusetus on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist (RKTKo 10.06.2015, nr 3-2-1-48-15, p 26). (p 13)

Kohtud on andnud vaidlusalusele õigussuhtele vale õigusliku kvalifikatsiooni. Sellega on kaasnenud selgitamiskohustuse oluline rikkumine, mis võis mõjutada asja lahendamise tulemust. Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse rikkumise tagajärjel ei ole ei maakohtu ega ringkonnakohtu menetluses sisuliselt pooltega arutatud tõendamisele kuuluvaid asjaolusid. Kohtud ei ole juhtinud poolte tähelepanu sellele, et alternatiivselt esitatud õiguslike aluste (TsMS § 391 ja VÕS § 1045 jj) puhul on nõude rahuldamise eeldused ja seega ka tõendamisele kuuluvate asjaolude ring ja tõendamiskoormis erinevad. Eelmenetluse ülesanded on selliselt jäänud olulisel määral täitmata. (p 10)

Menetlusväline isik, kellele kuuluv vara arestiti pankrotivara tagamiseks ekslikult, ei saa esitada hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet TsMS § 391 alusel. Sellist võimalust ei tulene menetlusvälisele isikule ka TsMS § 391 lg 1 alates 17. detsembrist 2018 kehtivast redaktsioonist, mis paneb hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada ka kolmandale isikule tekitatud kahju.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216).

Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)

Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel, kui ta tõendab kahju tekitaja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui tal (hagejal) on need asjaolud tõendanud, siis on kostja(te)l vastutusest vabanemiseks võimalik tõendada, et kahju tekitanud isik ei olnud õigusvastase teo toimepanekus süüdi.

Hageja suhtes saab õigusvastaseks pidada asjaolu, et vara arestimisega takistati tal teostada omandiõigust temale kuuluva vallasvara suhtes, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat alust. Kahju tekitaja tegevust tuleks hinnata lähtuvalt sellest, missugused tema toimingud ja käitumine tõid kaasa menetlusvälise isiku omandiõigusesse sekkumise. Kahju tekitaja ei vabaneks vastutusest ainuüksi põhjendusel, et hagi tagamise abinõude kohaldamise määruse tegi kohus. Hagi tagamisel või esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisel kontrollib kohus taotluses esitatut üksnes esialgselt põhistatuse tasandil. Niisuguse taotluse esitamine ja sellele tuginemine enne asjaolude sisulist kohtulikku kontrollimist on tagamisabinõude kohaldamist taotlenud poole risk.

Kui hagejale kuuluv vara arestiti alusetult, saab ta põhjusliku seose esinemiseks tõendada, et arestimiseta ei oleks kahju sellises ulatuses tekkinud, sest tal oleks olnud võimalik talle kuuluv vara maha müüa või hoida ära selle väärtuse vähenemine. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1).

Kostjatel on võimalik hageja nõude tunnustamisele vastu vaieldes ühtlasi tõendada, et vara arestimisel järgis kahju tekitaja käibes vajalikku hoolt (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104 lg-d 3 ja 4). Hagi tagamise abinõude kohaldamist taotledes peab isik näitama üles mõistlikku hoolsust ning veenduma kohasel määral, et arestitav vara kuulub kohustatud isikule ja et ei ole menetlusvälistele isikutele kahju tekkimise ohtu. (p 17)

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216). (p 13)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Deliktiline vastutus võib tuleneda kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)

Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1). (p 17)

Korteriühistu liikme suhted korteriühistuga väljaspool üldkoosoleku otsuste tegemist tuleb korteriühistu eesmärkide tõttu lugeda tehingulaadseteks suheteks (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-17, p 11). (p 11)

Korteriühistul oli KÜS § 2 lg 1 ja KOS § 15 lg 6 p 2 järgi kohustus tagada kaasomandi eseme korrashoid ja selleks raha leidmine. (p-d 11 ja 12)

Elamut haldava korteriühistu vastutuse aluseks saab olla mh tema tegevusetus, sh tehnosüsteemide korrasoleku kontrollimise või parandustööde korraldamata jätmine. (p 11)Korteriühistu võib vastutada kaasomandi eseme korrashoidmise ja korrasoleku kontrollimise kohustuse rikkumise tõttu kahju põhjustamise eest KÜS § 2 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 alusel, kui täidetud on ka VÕS § 115 lg 2 või 3 eeldused. (p 12)

Kuna korteriühistul on kohustus tagada kaasomandi eseme korrashoid, siis piisab korteriühistu liikmel kui hagejal selle tõendamisest, et purunes kaasomandi eseme osaks olev vihmaveetorustik. Korteriühistu kui kostja kohustusteks on ka vihmaveetorustiku seisundi jälgimine ja selle korrashoiu tagamine, mistõttu annab vihmaveetorustiku purunemine alust eeldada, et kostja ei täitnud eelnimetatud kohustusi nõuetekohaselt. Seetõttu ei pea hageja täiendavalt tõendama, mida kostja tegi või jättis tegemata selleks, et vihmaveetorustik ei puruneks. Vastutusest vabanemiseks tuleb kostjal tõendada, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud ning et ta on teinud kõik mõistlikult vajaliku selleks, et kaasomandi eset korras hoida ja hagejale kahju tekkimist vältida. Muu hulgas võib kostja vabaneda vastutusest juhul, kui ta tõendab VÕS § 103 lg 2 järgi, et kohustuse rikkumine oli vabandatav vääramatu jõu tõttu (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-14, p 12). (p 12)

Kaasomandi eseme korrashoidmise kohustuse täitmiseks KOS § 15 lg 6 p 2 mõttes ei piisa sellest, et korteriühistu sõlmib elamu haldamiseks ja hooldamiseks lepingu kolmanda isikuga. Korteriühistul on eelnimetatud kohustuse raames mh kohustus jälgida, et kolmas isik täidaks oma lepingulisi kohustusi, mis on suunatud korteriühistu kohustuste täitmisele. (p 13)

Korteriühistu vastutus kolmanda isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest võib tuleneda ka TsÜS § 132 lg-test 1 või 2. TsÜS § 132 lg 1 mõttes on majandustegevuseks ka korteriühistu tegevus elamu haldamisel. TsÜS § 132 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei ole tähtsust, kas korteriühistu kontrollis piisavalt kolmandale isikule nendevahelise lepinguga pandud kohustuste täitmist. Nende sätete järgi omistatakse (juhul, kui esinevad nende sätete kohaldamise eeldused) korteriühistule kui kostjale kolmanda isiku faktiline käitumine ja hinnatakse seejärel, kas kostjale selliselt omistatud tegevus (sh tegevusetus) kujutab endast kostja kohustuste rikkumist, ning kui kujutab, kas siis see rikkumine on VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav. (p 12)

VÕS § 139 lg 1 esimene alternatiiv (kahjuhüvitise vähendamine kahjustatud isikust tuleneva asjaolu tõttu) kohaldub juhul, kui kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kahjustatud isikust tuleneva asjaoluga. Kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 esimese alternatiivi järgi võib anda alust mh asjaolu, et hageja oli korteriühistu liige (vt ka Riigikohtu 7. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-11524/221, p-d 12-13).

VÕS § 139 lg 2 esimese alternatiivi (kahju tekitaja tähelepanu juhtimata jätmine ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule) kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekitaja ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust. Kuna vihmaveetorustiku korrashoid oli korteriühistu kohustuseks, siis ei saa korteriühistu eelduslikult väita, et ta ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust. (p 15)

Korteriühistu võib vastutada kaasomandi eseme korrashoidmise ja korrasoleku kontrollimise kohustuse rikkumise tõttu kahju põhjustamise eest KÜS § 2 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 alusel, kui täidetud on ka VÕS § 115 lg 2 või 3 eeldused. (p 12)

Kuna korteriühistul on kohustus tagada kaasomandi eseme korrashoid, siis piisab korteriühistu liikmel kui hagejal selle tõendamisest, et purunes kaasomandi eseme osaks olev vihmaveetorustik. Korteriühistu kui kostja kohustusteks on ka vihmaveetorustiku seisundi jälgimine ja selle korrashoiu tagamine, mistõttu annab vihmaveetorustiku purunemine alust eeldada, et kostja ei täitnud eelnimetatud kohustusi nõuetekohaselt. Seetõttu ei pea hageja täiendavalt tõendama, mida kostja tegi või jättis tegemata selleks, et vihmaveetorustik ei puruneks. Vastutusest vabanemiseks tuleb kostjal tõendada, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud ning et ta on teinud kõik mõistlikult vajaliku selleks, et kaasomandi eset korras hoida ja hagejale kahju tekkimist vältida. Muu hulgas võib kostja vabaneda vastutusest juhul, kui ta tõendab VÕS § 103 lg 2 järgi, et kohustuse rikkumine oli vabandatav vääramatu jõu tõttu (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-14, p 12). (p 12)

Korteriühistu vastutus kolmanda isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest võib tuleneda ka TsÜS § 132 lg-test 1 või 2. TsÜS § 132 lg 1 mõttes on majandustegevuseks ka korteriühistu tegevus elamu haldamisel. TsÜS § 132 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei ole tähtsust, kas korteriühistu kontrollis piisavalt kolmandale isikule nendevahelise lepinguga pandud kohustuste täitmist. Nende sätete järgi omistatakse (juhul, kui esinevad nende sätete kohaldamise eeldused) korteriühistule kui kostjale kolmanda isiku faktiline käitumine ja hinnatakse seejärel, kas kostjale selliselt omistatud tegevus (sh tegevusetus) kujutab endast kostja kohustuste rikkumist, ning kui kujutab, kas siis see rikkumine on VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav. (p 14)

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). (p 21.1)

Põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille isik oma kohustuste rikkumisega loob (Riigikohtu 10. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-03, p 27; vt ka 7. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). (p 21.2)

Isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saaks ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Teo õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi eeldab seega seda, et kahju tekitaja oleks käitunud heade kommete vastaselt ning subjektiivsest küljest oleks tema tegu iseloomustanud tahtlus. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi piisab sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10; 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Käitumise õigusvastasuse mõistmine tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See omakorda eeldab, et isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise vastuolu heade kommetega. (p 13.2)

Hooletus ei täida VÕS § 1045 lg 1 p 8 koosseisu, mis eeldab tahtlust. Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega - teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine, hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega - kohaste nõuete mittejärgimisega (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-12, p 14). Isik ei saa soovida oma heade kommete vastase käitumisega teisele isikule kahju tekitada VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja § 104 lg 5 tähenduses olukorras, kus ta ei ole teadlik asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise heade kommete vastasuse ega mõista seega oma tegevuse õigusvastasust. (p 13.3)

VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tuleneva kohustuse rikkumine on seatud sõltuvusse rikutud sätte kaitse-eesmärgist, st igal konkreetsel juhul tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja temal tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärk. (Vt Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13)

Kuna teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul, siis peab hageja juhul, kui ta tahab tõendada kostja teo õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, tõendama kostjat kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 11). (p 14.1) TsMS § 279 lg-st 2 tuleneb isikule kohustus esitada kohtule dokument, mis on koostatud õigete andmete põhjal. (p 14.3)

TsMS § 279 lg 2 kujutab endast deliktiõiguslikku kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Säte kaitseb selle menetluse menetlusosaliste, mille raames kohus nõuab TsMS § 279 lg 2 järgi andmete põhjal dokumendi koostamist ja kohtule esitamist, ning eelkõige vastava taotluse esitanud isiku huve ja õigustatud ootust, et kohtule esitatavad andmed on õiged ning neile on võimalik kooskõlas nende andmete kogumise eesmärgiga tugineda. TsMS § 279 lg-st 2 tulenev kohustus esitada kohtule õigete andmete alusel koostatud dokument ei täida üksnes õigusemõistmise eesmärke, tagamaks, et kohus teeb lahendi õigete asjaolude põhjal. TsMS § 279 lg 2 järgi õigeid andmeid sisaldava dokumendi koostamise ja kohtule esitamise kohustuse eesmärk on VÕS § 1045 lg 3 tähenduses mh kaitsta dokumendi kogumist taotlenud isikut ja teisi menetlusosalisi kahju eest, mis neile võib tekkida tulenevalt sellest, et nad dokumendis sisalduvatele andmetele põhjendatult, kooskõlas dokumendi väljanõudmise eesmärgiga tuginevad. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus nõuab dokumendi esitamist eeltõendamismenetluses. (p 14.4)

TsMS § 279 lg-st 2 tuleneb isikule kohustus esitada kohtule dokument, mis on koostatud õigete andmete põhjal. (p 14.3)

Põhjusliku seose olemasolu ei tähenda, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Vaatamata põhjusliku seose olemasolule kostja teo ja hageja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) ei pruugi kostja kahju tekitamise eest lõppkokkuvõttes deliktiõiguslikult vastutada juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärk ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13; 7. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). Vajadus arvestada hüvitatava kahju ulatuse kindlaksmääramisel selle kohustuse või sätte eesmärki, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis, tuleneb VÕS § 127 lg-st 2, seadusest tuleneva kohustuse rikkumise korral ka VÕS § 1045 lg-st 3. Seejuures tuleb keelu eesmärgi kindlakstegemisel muu hulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Muu hulgas on viidatud sätete alusel piiratud teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt ülalviidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). (p 15.1)

TsMS § 279 lg 2 kaitse-eesmärk hõlmab kannatanu kaitsmist sellise kahju eest, mis kohtule esitatud ebaõigete andmete põhjal vale isiku vastu hagi esitamisega tüüpiliselt kaasnevad, sealhulgas hagi esitamisega kaasnevad mõistlikud menetluskulud ning hagist põhjendatult loobumise tõttu hageja kanda jäetavad teise poole menetluskulud. Selliste kulude tekkimine on kaitsenormi rikkumisega kaasneva riski realiseerumise korral objektiivselt ettenähtav. (p 15.2)

TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 11)

VÕS § 139 lg 2 esimese alternatiivi (kahju tekitaja tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule juhtimata jätmine) kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekitaja ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust.

VÕS § 139 lg 2 teise alternatiivi (kahju tekkimise ohu tõrjumata jätmine) kohaldamise eelduseks on kahjustatud isiku poolt toimingute tegemata jätmine ohu tõrjumiseks või kahju vähendamiseks, kui seda võis kahjustatud isikult mõistlikult oodata. (p 12)

VÕS § 139 lg 1 esimene alternatiivi (kahjuhüvitise vähendamine kahjustatud isikust tuleneva asjaolu tõttu) kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekkimine oleks osaliselt põhjuslikus seoses kahjustatud isikust tuleneva asjaoluga. (p 13)VÕS § 139 lg 1 alusel on võimalik vähendada kahjuhüvitist ka nullini, kuid seda ainult erandlikes olukordades (vt ka Riigikohtu 15. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-15, p 25; 15. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-08, p 14; 26. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p 12; 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 33). (p 14)

TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (Riigikohtu 15. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18987, p 12; 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). TsMS § 654 lg 5 esimese lause järgi peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. (p 15)

Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 13). TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 11)

VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)

VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14) VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)

VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14)

Kuna mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. (p 15)

Kui isik palub välja mõista õiglase mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel ja hüvitis ei ole sümboolse suurusega, ei saa isik kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 13). Vaidlustamine on võimalik juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt RKTKo nr 3-2-1-18-13, p 22). (p 15)

Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 167¹ lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28)

ÄS § 167¹ lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167¹ lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 167¹ lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 167¹ lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25)

Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36)

Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38)

Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)

Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5¹ esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38)

Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)

Erinevus ÄS § 167¹ lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 167¹ lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)

Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40)

Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)

Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)

Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud ja ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38)

Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võib esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)

Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38)

Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)

Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)

VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167¹ lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)

VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus kohtulahendi põhjendamisel märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)

Hageja nõue lahendatakse kohtuotsuse resolutsiooniga. Just kohtuotsuse resolutsiooniga kohustatakse kostjat hagi rahuldamisel teataval viisil käituma või käitumisest hoiduma. Seega toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata (vt ka RKTKo nr 3-2-1-88-07, p 14; RKTKo nr 3-2-1-17-09, p 16). (p 58)

TsMS § 392 lg 1 p 1 ei kohusta kohut selgitama hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-09, p 11). (p 57)

Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)

Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)

ÄS § 167¹ lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: • esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; • teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26)

Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)

Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. (p 40)

Selleks, et tuvastada kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb äriühingu ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). (p 54)

ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31)

ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 167¹ lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31)

VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167¹ lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)

ÄS § 167¹ lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167¹ lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 167¹ lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 167¹ lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25)

ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25)

ÄS § 167¹ lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: • esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; • teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26)

ÄS § 167¹ lg 1 esimese eeldusena peab mõjutajal olema mõju osaühingu üle. Mõju, mille ärakasutamine on ÄS §167¹ lg 1 järgi mõjutaja vastutuse koosseisu elemendiks, on mõjutaja niisugune faktiline või õiguslik positsioon, mis on piisav, mõjutamaks kahjustatava ühingu juhtorgani liikmeid rikkuma oma seadusest või ühingusisestest suhetest tulenevaid kohustusi. Mõju osaühingule tähendab, et mõju omatakse osaühingu juhtimise seisukohast oluliste otsuste tegijatele (eelkõige juhatuse või nõukogu liikmetele). Mõju peab olema oluline, st just selle positsiooni tõttu peab olema võimalik mõjutada juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Selline mõju võib olla nii ühinguõiguslik (tuleneda nt olulise osaluse omamisest mõjutatavas äriühingus), aga nt ka majanduslik või isiklik. (p 27)

Üksnes mõju omamisest ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks ei piisa. Isik peab ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Mõju ärakasutamine ehk mõjutamine tähendab, et algatus ühingut kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada. Selleks, et isik kvalifitseeruks ÄS § 167¹ lg 1 mõttes osaühingu mõjutajaks, ei piisa üksnes sellest, et juhtorgani liige küsib väidetavalt mõjutajalt nõu või usaldab teda mingis küsimuses kui asjatundjat. Osaühingu mõjutamine kujutab endast nõu andmisega võrreldes intensiivsemat ja teistsuguse sisuga tegevust. Mõjutamine ÄS § 167¹ lg 1 mõttes on eesmärgipärane tegevus, mille sihiks on panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib. Mõjutamisega ÄS § 167¹ lg 1 mõttes ei ole tegemist ka nt juhul, kui väidetav mõjutaja üksnes soovitab äriühingu juhtorgani liikmele advokaati või nõustajat. Samuti ei saa mõjutamiseks pidada äriühingu raamatupidamisandmetega tutvumist või muu info kogumist ühingu kohta. Kuigi ÄS § 167¹ lg 1 sõnastuse järgi on mõjutaja vastutuse sisuks ühingu suhtes eksisteeriva mõju ära kasutamine, ei tähenda see, et mõjutaja peaks mõjutamisest mingit kasu saama. Mõjutamisest kasusaaja vastutus on eraldi reguleeritud ÄS § 167¹ lg-s 3. (p 28)

Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärk on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, ei saa nõu andnud advokaati ainuüksi seetõttu pidada äriühingu mõjutajaks ÄS § 167¹ lg 1 mõttes. Samuti ei ole mõjutamisega ÄS § 167¹ lg 1 mõttes tegemist siis, kui advokaat või muu isik aitas kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele. Samas ei ole viimati nimetatud juhul välistatud advokaadibüroo või advokaadi deliktiline vastutus muude sätete, eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 28)

ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31)

ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 167¹ lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31)

ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult (rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse tõendamise koormus lasub kannatanul. Samuti peab tahtlus hõlmama teadmist sellest, et mõjutatud isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 167¹ lg-s 1. Kuna kõnealusel juhul on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (VÕS § 1050). (p 32)

Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)

Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36)

VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167¹ lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)

ÄS § 167¹ lg 1 eesmärgiks eelkõige vältida juhtorgani liikmete õigusvastase mõjutamise kaudu äriühingule kahjulike tehingute tegemist, aga ka makseraskustes osaühingu varatuks muutmist. (p 49)

ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25)

Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)

Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)

VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)

VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)

Kui osaühing nõuab ÄS § 167¹ lg 1 alusel kahju hüvitamist isikult, kes mõjutas osaühingu juhatuse liiget ühingule kahju tekitama, siis ei saa kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)

Kui advokaadibüroo ja advokaat vastutavad kliendile kahju tekitamise eest, vastuavad nad VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt. (p 40-44)

ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25)

Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)

Kui ühel äriühingul on teises äriühingus 50% suurune osalus ja pole tuvastatud, et tal oleks muul põhjusel valitsev mõju teise äriühingu üle, siis ei ole tegemist ema- ja tütarühingu suhtega. (p 50)

Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 167¹ lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28)

Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40)

Kui advokaat ei ole hoia ära kahju tekkimist kliendile, või annab kliendile nõu, mis on vastuolus seadusega ja mille tulemusena klient muutub varatuks, või kui advokaat ei ole selgitanud kliendile tehingute õiguslikke tagajärgi ning on tegutsenud kliendile õigusabi osutades huvide konfliktis, sest nõustas samal ajal faktiliselt kliendi juhatuse liiget, võib tegu olla advokaadibüroo ja kliendi vahelise lepingu rikkumisega, mille eest vastutavad üldjuhul advokaat ja advokaadibüroo solidaarselt. Kuigi advokaadil on kutsealased teadmised ja kliendil selliseid teadmisi üldjuhul ei ole, ei vastuta advokaat ja advokaadibüroo pidaja mitte alati kõigi kliendi soovitud teenuste tagajärgede eest. Eelkõige on vastutus välistatud siis, kui klient saab aru teenuse sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Advokaat peab õigusteadmiseta kliendile selgitama soovitatud tehingute tagajärgi, mh võimalikku maksejõuetuks muutumise riski. Kui aga klient, vaatamata selgitustele, soovib sellise tehingu tegemist, on tegu heakskiiduga VÕS § 621 lg 4 mõttes ja selle tehingu tulemusel kliendile tekkinud kahju eest advokaat ja advokaadibüroo pidaja ei vastuta. (p 43)

Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)

Selleks, et tuvastada advokaadibüroo ja kliendi vahel sõlmitud kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). Kui lepingu eesmärk oli ühingu tegevuse jätkamiseks võimaluste leidmine ja on tuvastatud, et advokaadi osutatud õigusabi tulemusel muutus kliendist äriühing varatuks, võib advokaadibüroo vastutada selle lepingu rikkumisega äriühingule tekitatud kahju eest ning advokaat võib sama kahju eest vastutada AdvS § 47 järgi. (p 54)

Üldjuhul ei ole advokaadil, kes esindab klienti tema pankrotiavalduse menetlemisel kohtus või osutab muud sellega seotud õigusabi, kohustust jälgida kliendi majandustegevust ega maksejõudu. (p 60)

Advokaat ei pea äriühingu juhatuse liikmele selgitama, et juhatuse liige peab esitama äriühingu pankrotiavalduse. Kui advokaat vaidleb vastu pankrotiavaldusele, ei riku ta seadusest ja kliendilepingust tulenevat kohustust hoida ära kahju tekkimine äriühingu varale. Advokaadi kohustuste sedavõrd laiendava tõlgenduse korral ei oleks maksejõuetuse piirile jõudnud isikutel endam võimalik sõlmida advokaadiga kohtus esindamiseks käsunduslepingut. (p 61)

Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36)

Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)

Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5¹ esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38)

Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38)

Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)

Erinevus ÄS § 167¹ lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 167¹ lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)

Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5¹ esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38)

Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. (p 38)

Kui kinnistule on seatud üks keelumärge, siis teist keelumärget ilma õigustatud isiku (sissenõudja) nõusolekuta kinnistusraamatusse kanda ei saa. Erandina on see võimalik, kui keelumärge kantakse sisse sama sissenõudja kasuks, kui keelumärke järgi õigustatud isik annab kande tegemiseks nõusoleku (vt RKTKo otsused asjades 3-2-1-140-07 ja 3-2-1-8-10). (p 19.1)

Kolleegium kohaldab omal algatusel ajaliselt piiratud esialgset õiguskaitset, et vältida maakohtusse hagi esitamisega isiku õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist (HKMS § 249 lg 1). Et puudutatud isiku õigusi kõige vähem intensiivselt koormata, seatakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnisomandi käsutamise keelumärge isiku kasuks, kellele kahju tekiks, alates otsuse jõustumisest 60 päevaks (HKMS § 251 lg 1 p 4). (p 29)

Kui isik ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid, mis oleks suure tõenäosusega ära hoidnud talle tekkinud kahju, tuleb seda arvesse võtta kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. See võib tingida kahjuhüvitise suuruse vähendamise suuremas ulatuses. Kui kahju ei pruugi suure tõenäosusega ka kohtuotsuse tegemise ajaks olla täielikult tekkinud ja isikul, kellele kahju tekiks, võib endiselt olla võimalik enda tegevusega kahju ära hoida, tuleb ka seda asjaolu kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvesse võtta. (p-d 21-22 ja 26)

Kui asjas tehtav otsus sõltub asjaolust, mis tuleb tuvastada maakohtus, peatab kolleegium isiku õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia tagamiseks ise asja menetluse kuni maakohtu võimaliku menetluse lõppemiseni (HKMS § 95 lg 1). (p 28)

Et vältida maakohtusse hagi esitamisega isiku õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist, kohaldab kolleegium omal algatusel ajaliselt piiratud esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 1). Et kõige vähem intensiivselt koormata puudutatud isiku õigusi, seatakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnisomandi käsutamise keelumärge isiku kasuks, kellele kahju tekiks, alates otsuse jõustumisest 60 päevaks (HKMS § 251 lg 1 p 4). (p 29)

Kui mõlemad juhid rikkusid liiklusseaduses sätestatud ohutu liiklemise nõudeid ja nende osalus liiklusõnnetuses oli, arvestades nii nende käitumist kui ka nende sõidukitest lähtuvaid käitamisriske, enam-vähem võrdne, on kohtul alust VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada hagejale mõistetavat varalise kahju hüvitist eelduslikult 50%. (p 11)

Hüvitise vähendamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et liiklusõnnetuse põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud. (p 12)

Kui liiklusõnnetuse asjaolud, mis võivad anda alust kahjuhüvitist vähendada, on kohtu ette toodud, tuleb kohtul hinnata, kas esineb alus hageja kahjuhüvitise vähendamiseks. Seega tuleb kohtul hinnata liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid tervikuna. (p 13)

Sõidukist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust saab arvestada VÕS § 139 kohaldamisel juhul, kui vastavad ohutegurid konkreetse liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Seega peab kohus hindama, kas sõidukile iseloomulik ohutegur mõjutas konkreetsel juhul liiklusõnnetuse toimumist. (p 14)

Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et on tõendamata, et ohutu liiklemise nõudeid rikkusid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid, peab kohus ikkagi vähendama hageja nõutavat kahjuhüvitist, arvestades hageja osa kahju tekkimises üksnes poolte sõidukitest lähtunud käitamisriskide alusel. (p 15)

Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. (p 10)

Olukorras, kus tööde kokkulepitud eelarve on väike ja selle eest ei tellita kogu vajalikku tööd, on kahjuhüvitis, mis ületab peaaegu viis korda esialgu tasumisele kuulunud summat, äärmiselt ebaõiglane (VÕS § 140 lg 1). See võib viia olukorrani, kus kahjuhüvitisena saadakse sama palju raha, kui võinuks kuluda kogu vajaliku töö tegemiseks. (p 13)

Kompromissi pakkumine ja osa puuduste vabatahtlik parandamine ei anna alust kohaldada VÕS § 6 lg-t 2 ja lugeda viivisenõue hea usu põhimõtte vastaseks. Need asjaolud võivad anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks. (p 14)

Äriruumi tähtajalise üürilepingu pooled võivad leppida kokku, et ühel või mõlemal poolel on õigus öelda leping üles korraliselt. (p 10)

Tähtajalise lepingu sõlmimisel peaksid mõlemad pooled eeldama, et lepingut täidetakse tähtaja möödumiseni, ja võivad vastavalt ka oma õigusi ja kohustusi lepingus kujundada. Äriruumi tähtajalise üürilepingu pooled võivad leppida kokku, et üürnikul on kohustus maksta üürileandjale hüvitist, kui ta ütleb üürilepingu üles ennetähtaegselt. Sellise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb teha kindlaks kahju hüvitamise eeldused ning kahjunõude arvutamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid. Mh tuleb hüvitise määramisel arvestada üürileandja võimalust kasutada üüripinda muul viisil ise ja hoida sellega kulusid kokku või anda üüripind muule isikule mõistlikel tingimustel üürile ja hoida sellega kulusid kokku ja tulu teenida. (p 12)

VÕS § 334 lg 4 välistab nt poolte enne üürilepingu lõppemist sõlmitud leppetrahvi kokkulepped. (p 11)

Tähtajalise lepingu sõlmimisel peaksid mõlemad pooled eeldama, et lepingut täidetakse tähtaja möödumiseni, ja võivad vastavalt ka oma õigusi ja kohustusi lepingus kujundada. Äriruumi tähtajalise üürilepingu pooled võivad leppida kokku, et üürnikul on kohustus maksta üürileandjale hüvitist, kui ta ütleb üürilepingu üles ennetähtaegselt. Sellise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb teha kindlaks kahju hüvitamise eeldused ning kahjunõude arvutamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid. Mh tuleb hüvitise määramisel arvestada üürileandja võimalust kasutada üüripinda muul viisil ise ja hoida sellega kulusid kokku või anda üüripind muule isikule mõistlikel tingimustel üürile ja hoida sellega kulusid kokku ja tulu teenida. (p 12)

Kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta, hüvitise vähendamiseks piisab sellest, et vähendamise asjaolud on esitatud. Need sätted rakenduvad mh juhul, kui kahju tekkimine ei ole seotud lepingu rikkumisega. (p 13)

Kuigi sageli võivad liiklusõnnetuse osaliste arusaamad liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta lahku minna, ei saa sellest veel üldjuhul järeldada, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata. Ka juhul, kui liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ei õnnestu üksikasjalikult välja selgitada, on ilmne, et õnnetus ei saanud juhtuda selliselt, et kummalgi poolel ei olnud osa selles kahju tekkimises. Selleks, et lugeda õnnetuses osalenud juhtide osalus õnnetuse põhjustamises enam-vähem võrdseks, ei tule tuvastada kummagi poole vastutuse täpset määra. Juhtide osaluse teadmatuks jäämine saab tulla kõne alla üksnes erandjuhtudel. Liiklusõnnetuse osalised ei saa tugineda sellele, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata näiteks juhul, kui LS § 169 nõudeid on rikutud. Seda eelkõige juhtumi puhul, kus liiklusõnnetuse pooled ei ole vastutuse jagunemise osas ühel meelel, kuid sellest hoolimata õnnetusest politseile ei teata. (p 13)

Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel saab lähtekohaks olla kasu, mida kannatanu võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema. (p 11)

Kahjuhüvitise vähendamist reguleeriv VÕS 140 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist. Hüvitise suuruse vähendamise aluseks olevate asjaolude korral võib kohus vähendada hüvitist VÕS § 140 järgi ilma kahju tekitaja taotluseta, kuid see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Samal ajal VÕS §-ga 140 võib rakendada ka VÕS § 139. (p 12)

Kahjuhüvitise vähendamist reguleeriv VÕS § 139 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist. Hüvitise suuruse vähendamise aluseks olevate asjaolude korral vähendab kohus hüvitist VÕS § 139 järgi ilma kahju tekitaja taotluseta, kuid see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Samal ajal VÕS §-ga 139 võib rakendada ka VÕS § 140. (p 12)

VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitseb kannatanut üldjuhul ka kahju suurenemise eest. Kahju tekitaja ei saa loota sellele, et kannatanu asub kohe oma vahenditest kahjulikke tagajärgi likvideerima. Osal juhtudel võib see osutuda nt kahju suuruse tõttu kannatanu jaoks võimatuks. Sellest tulenevalt võtab kahju tekitaja endale kahju tekitamisega riski, et kahju tekitamise tagajärgi kohe ei kõrvaldata ning kahju ulatus suureneb, võrreldes selle tekitamise ajaga. (p 10)

Asja juurde kuuluvateks dokumentideks VÕS § 217 lg 1 teise lause mõttes tuleb pidada ka asja eesmärgipäraseks ja ohutuks kasutamiseks mõistlikult vajalikke juhendeid ning nende suhtes kohalduvad muu hulgas ka VÕS § 217 lg 2 p-d 1 ja 2. Oma varasemas praktikas on Riigikohus leidnud, et kasutusjuhendi puudus võib osadel juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena (vt Riigikohtu 1. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-08, p 13). Magamisasemega veoki kasutusjuhend peab oma sisult, sõnastuselt, väljendustelt jms olema selline, et kasutajale on mõistlikult (selgelt ja ühemõtteliselt) arusaadav, milline veoki kasutus (millise aja vältel mootori tühikäigul töötamine) on keelatud ning millised riskid ja ohud võivad sellega kaasneda, arvestades seda, et veok on varustatud magamisasemega, st veok on mõeldud ka magamiseks. Kuna magamisasemega veokeid kasutatakse kaugsõitude korral tavapäraselt ka magamiseks, mis on nende eesmärgipärane kasutusviis veoste vedamise kõrval, peavad sellist veokite kasutusjuhendid mõistlikult sisaldama juhiseid ja hoiatusi neis ohutult magamiseks, et vältida kahju tekkimist. (p 12)

VÕS § 14 lg 2 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Müüja võib olla kohustatud pöörama tähelepanu asjaolule, et veokis ei tohi magada veoki tühikäigul töötamise ajal, st teavitama ostjat asjaolust, mille vastu on tal lepingu eesmärki arvestades äratuntav huvi. Magamisasemega veokeid kasutatakse kaugsõitude korral tavapäraselt ka magamiseks, mis on nende eesmärgipärane kasutusviis veoste vedamise kõrval, ning selliste veokite kasutusjuhendid peavad mõistlikult sisaldama juhiseid ja hoiatusi neis ohutult magamiseks, et vältida kahju tekkimist. Riigikohus on lepingueelset teavitamiskohustust analüüsinud varasemates lahendites (vt nt Riigikohtu 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 14) ja leidnud, et kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist. Vastavalt VÕS § 217 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingutingimustele vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Asja juurde kuuluvateks dokumentideks nimetatud sätte mõttes tuleb pidada ka asja eesmärgipäraseks ja ohutuks kasutamiseks mõistlikult vajalikke juhendeid ning nende suhtes kohalduvad muu hulgas ka VÕS § 217 lg 2 p-d 1 ja 2. Oma varasemas praktikas on Riigikohus leidnud, et kasutusjuhendi puudus võib osadel juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena (vt Riigikohtu 1. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-08, p 13). (p 12) VÕS § 14 lg 2 teise lause kohaselt ei pea teatama neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata. Hindamaks, milliste asjaolude teatamist võis hageja mõistlikult oodata, tuleb veoki omandamise eesmärgi kõrval arvestada ka hageja omaduste ja kogemustega. (p 14)

Riigikohtu 19. märtsi 2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 p-des 30–31 ja 33 märgitud põhimõtted on ülekantavad ka olukorrale, kus kahju ei ole tekkinud kahe või enama mootorsõiduki kokkupõrkel, vaid üksnes ühe mootorsõiduki käitamise tulemusena. Praegusel juhul võis hageja mootorsõidukile iseloomulik oht realiseeruda nt sellel teel, et hageja ei saanud mootorsõidukit hetkel, kui ta märkas killustikuvalli, kohe kinni pidada. Kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamata jätta on analoogsetel juhtudel võimalik üksnes olukorras, kus kahju põhjuseks oli üksnes kahju tekitaja raske eksimus ning kus kannatanul ei olnud võimalik seetõttu enam õnnetust vältida. Sellisel juhul on kannatanu mootorsõidukist tulenev oht kahju tekitaja käitumise tõttu täielikult elimineeritud. (p 14)

MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35); • ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); • juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korteriühistu juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause). MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et korteriühistu peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on korteriühistule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korteriühistu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. (p 12) Ka korteriühistu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja korteriühistu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühistule võtta põhjendamatuid riske. Korteriühistu juhatuse liige peab toimima kooskõlas üldkoosoleku otsustega, põhikirja ja seaduse nõuetega. Lepingute sõlmimisel peab ta arvestama nii korteriühistu huvide kui ka ühistu käsutuses oleva raha ja muude vahenditega. (p 13) Juriidilise isiku juhatuse liikme hoolsusstandardi määramisel tuleb arvestada, et eri juriidiliste isikute liikide jaoks võib selle juhatuse liikme hoolsusstandard olla mõnevõrra erineva sisuga. Samuti võib see standard erineda tulenevalt juriidilise isiku tegevusalast ja tegevuse ulatusest. Nii näiteks ei saa krediidiasutuse juhatuse liikme hoolsusstandardit vähemalt üldjuhul võrrelda väikese mittetulundusühingu juhatuse liikme hoolsusstandardiga. Samuti ei saa korteriühistu juhatuse liikme hoolsusstandard mingi töö tellimiseks lepingu sõlmimisel ja selle täitmisel üldjuhul olla samasugune, nagu selles valdkonnas tegutseva ettevõtja enda hoolsusstandard. Korteriühistu eesmärgiks ei ole elektritööde tegemine ja seega ei saa ka korteriühistu juhatuse liikmele üldjuhul omistada elektriettevõtja hoolsusstandardi järgimise kohustust. Siiski on kõigil juriidiliste isikute juhatuse liikmetel minimaalne hoolsusstandard, mida kõik peavad täitma. (p 19) Juhul, kui juriidilise isiku, sh korteriühistu juhatuse liige on mingi valdkonna asjatundja, on tema hoolsusstandard kõrgem kui tavalisel korteriühistu juhatuse liikmel. Selleks, et niisugust kõrgendatud standardit juhatuse liikmele omistada, peab siiski olema selgelt tuvastatud, et isik oli vastava valdkonna professionaal (st et ta tegutses vastava valdkonna ettevõtjana või omas vajalikke teadmisi ja kogemusi). Üksnes asjaolu, et isik on kunagi omandanud vastava hariduse või selles valdkonnas töötanud, ei ole piisav, et omistada juhatuse liikmele kõrgendatud hoolsusstandardi järgimise kohustust. (p 20) Majandusliku tegutsemisega, sh lepingute sõlmimise ja nende täitmisega kaasnevat tavapärast riski kannab juriidiline isik, mitte tema juhatuse liige. Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks võib pidada vaid selgelt ülemäärase riski võtmist. Lepingu sõlmimine nõuetekohast pädevust omava tegutseva ettevõtjaga ja lepingu täitmine, arvestades juriidilise isiku vajadusi ja võimalusi, ei ole selline risk. Kui korteriühistu juhatuse liige korraldab liikmete ühistes huvides üldkoosoleku otsuse alusel vajalike tööde tegemist, siis tuleb tema hoolsuskohustuse sisustamisel muu hulgas arvestada ka seda, millise ressursi on üldkoosolek nende tööde tegemiseks ette näinud. Riski, et lepingupartner, kellega juhatuse liige korteriühistu nimel lepingu sõlmib, rikub lepingut, ei saa vähemalt üldjuhul panna juhatuse liikmele, kui juhatuse liige on lepingupartneri valikul ja lepingu sõlmimisel järginud juhatuse liikmelt tavapäraselt oodatavat hoolsust, st kui juhatuse liige on tegutsenud informeeritult, kooskõlas seaduse, põhikirja ja üldkoosoleku õiguspäraste otsustega ning korteriühistu huvides. (p 21) Sõlmides lepingu professionaalse ettevõtjaga, võib tavaliste teadmistega korteriühistu juhatuse liige vähemalt üldjuhul usaldada ettevõtja tehtud töid ega pea (eriti tulenevalt korteriühistu rahalise ressursi piiratusest) palkama lisaks teist ettevõtjat ega sõltumatut eksperti esialgse ettevõtja tegevust kontrollima. Seega ei ole korteriühistu juhatuse liige rikkunud oma hoolsuskohustust, kui ta võtab vastu tööd, mille on teinud riiklikult tunnustatud elektriettevõtja ja nende tööde vastuvõtmisel ei tuvastata ilmselgeid puudusi. Kui hiljem selgub, et tööd olid osaliselt tehtud ebakvaliteetselt või jäi osa töid tegemata ja seda ei saanud vastuvõtmisel tavalise tähelepanelikkuse juures märgata, on ühistul õigus esitada töövõtulepingust tulenev nõue töövõtja vastu, eelkõige nõuda töö parandamist või uue töö tegemist (VÕS § 646 lg 1). (p 22)

Juriidilise isiku juhatuse liikme hoolsusstandardi määramisel tuleb arvestada, et eri juriidiliste isikute liikide jaoks võib selle juhatuse liikme hoolsusstandard olla mõnevõrra erineva sisuga. Samuti võib see standard erineda tulenevalt juriidilise isiku tegevusalast ja tegevuse ulatusest. Siiski on kõigil juriidiliste isikute juhatuse liikmetel minimaalne hoolsusstandard, mida kõik peavad täitma. (p 19) Juhul, kui juriidilise isiku liige on mingi valdkonna asjatundja, on tema hoolsusstandard kõrgem kui tavalisel juhatuse liikmel. Selleks, et niisugust kõrgendatud standardit juhatuse liikmele omistada, peab siiski olema selgelt tuvastatud, et isik oli vastava valdkonna professionaal (st et ta tegutses vastava valdkonna ettevõtjana või omas vajalikke teadmisi ja kogemusi). Üksnes asjaolu, et isik on kunagi omandanud vastava hariduse või selles valdkonnas töötanud, ei ole piisav, et omistada juhatuse liikmele kõrgendatud hoolsusstandardi järgimise kohustust. (p 20)

Majandusliku tegutsemisega, sh lepingute sõlmimise ja nende täitmisega kaasnevat tavapärast riski kannab juriidiline isik, mitte tema juhatuse liige. Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks võib pidada vaid selgelt ülemäärase riski võtmist. Lepingu sõlmimine nõuetekohast pädevust omava tegutseva ettevõtjaga ja lepingu täitmine, arvestades juriidilise isiku vajadusi ja võimalusi, ei ole selline risk. (p 21)

Juriidilise isiku juhatuse liikme hoolsusstandardi määramisel tuleb arvestada, et eri juriidiliste isikute liikide jaoks võib selle juhatuse liikme hoolsusstandard olla mõnevõrra erineva sisuga. Samuti võib see standard erineda tulenevalt juriidilise isiku tegevusalast ja tegevuse ulatusest. Siiski on kõigil juriidiliste isikute juhatuse liikmetel minimaalne hoolsusstandard, mida kõik peavad täitma. (p 19) Juhul, kui juriidilise isiku liige on mingi valdkonna asjatundja, on tema hoolsusstandard kõrgem kui tavalisel juhatuse liikmel. Selleks, et niisugust kõrgendatud standardit juhatuse liikmele omistada, peab siiski olema selgelt tuvastatud, et isik oli vastava valdkonna professionaal (st et ta tegutses vastava valdkonna ettevõtjana või omas vajalikke teadmisi ja kogemusi). Üksnes asjaolu, et isik on kunagi omandanud vastava hariduse või selles valdkonnas töötanud, ei ole piisav, et omistada juhatuse liikmele kõrgendatud hoolsusstandardi järgimise kohustust. (p 20) Majandusliku tegutsemisega, sh lepingute sõlmimise ja nende täitmisega kaasnevat tavapärast riski kannab juriidiline isik, mitte tema juhatuse liige. Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks võib pidada vaid selgelt ülemäärase riski võtmist. Lepingu sõlmimine nõuetekohast pädevust omava tegutseva ettevõtjaga ja lepingu täitmine, arvestades juriidilise isiku vajadusi ja võimalusi, ei ole selline risk. (p 21)

Toimikus olev e-kiri, mis ei ole adresseeritud menetlusosalisele, võib olla tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes, kuna dokumendiks on TsMS § 272 lg 2 järgi ka ametlikud ja isiklikud kirjad. (p 21)

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. (p 18)

Riigihanke seaduse § 53 lg 2 sätestatud kahju all saab mõista otsest varalist kahju, mis koosneb VÕS § 128 lg 3 alusel kantud või tulevikus kantavatest mõistlikest kuludest ning seetõttu tuleb viivise väljamõistmisel kohaldada VÕS § 113 lg-t 1. (p 19)