Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

VÕS § 143 lg 2 on analoogia korras kohaldatav ka lepingule, millega füüsiline isik kohustub võtma üle käenduslepingu. Viidatud sätte järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping selline käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. (p 14.1)

Kokkulepe, millega füüsiline isik võtab endale kohustuse sõlmida tulevikus tarbijakäendusleping ja mille täitmist on võimalik temalt nõuda, peab sarnaselt tarbijakäenduslepingu endaga sisaldama kokkulepet tulevase käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Olukorras, kus sellise kokkuleppe täitmist on võimalik hageda, on selle õiguslikud tagajärjed tulevase käendaja jaoks samaväärsed käenduslepingu sõlmimisega. Seetõttu on ka kirjeldatud kokkuleppe puhul vajalik, et tulevasel käendajal oleks võimalik hinnata võetavate kohustuste suurust ja oma suutlikkust neid täita.

Kuna maksimumsummas kokkuleppimine tagab selle, et tulevaselt käendajalt ei saa nõuda seda summat ületavate käenduskohustuste ülevõtmist, saavutab see kaudselt ka käenduslepingus käendaja vastutuse piirmääras kokkuleppimise eesmärki kaitsta käendajat tagatud võla suurenemise eest (vt nt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15; 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1601/21, p 24). Kui tulevase tarbijast käendaja vastutuse maksimumsummas ei ole kokku lepitud, on käenduslepingut üle võtta kohustav tehing tühine. (p 14.2)

Kuigi tarbijakäenduse maksimumsumma märkimise nõue on täidetud ka siis, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus (vt Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1601/21, p 23), ei ole piisav üksnes umbmäärane viide põhivõlgniku sõlmitud käenduslepingutele. (p 14.3)

VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 152 lg 1 esimese lause kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kui käendaja on täitnud põhivõlgniku kohustused liisinguandjate ees, on talle vastavas ulatuses läinud üle liisinguandjate nõuded põhivõlgnikuvastu.

Sellises olukorras saab käendaja kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra käendaja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt analoogselt nt Riigikohtu 9. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-16, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)

Käenduslepingu ülevõtmine on õiguslikult võrreldav selle sõlmimisega. (p 13)

Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei selgitanud pooltele midagi ega arutanud nendega ühtki asjas kerkinud küsimust.

Nõustudes hagejaga, et käendusleping ei ole tühine (st et maakohtu otsus on selle ainsa põhjenduse osas ebaõige), oleks ringkonnakohus pidanud poolte muid väiteid arutama, määrates selleks kohtuistungi või täites selgitamiskohustust kirjalikult. Seda eriti olukorras, kus maakohus oli eelmenetluse ekslikult korrektselt lõpule viimata jätnud, ei olnud hageja nõuet kõigil õiguslikel alustel kontrollinud ega hageja olulisi väiteid menetluses varem arutanud. Seega saab ringkonnakohtu otsuse seisukohti pidada pooltele osaliselt üllatavaks. (p 15.2)

VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. (p 23)

Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1 peab võlausaldaja tõendama põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt ning vajadusel neid ka tõendama. (p 27)

Kostja enda allkirjastatud kinnitus, et põhivõlgnik on kaubad või teenused kätte saanud, muudab ka tõendamiskoormist. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Kui käendaja väidab, et tegu oli tühise tüüptingimusega, peab ta ka vastavad asjaolud esile tooma. (p 28)

VÕS § 149 lg 2 järgi ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti. Kohtud pidid kontrollima, kas põhivõlgnevuse puudumise vastuväidet sai kostja käendajana VÕS § 149 lg 2 järgi praegusel juhul üldse esitada. (p 29)

Kuigi viivisenõude vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, ei tähenda see, et kohus ei peaks selgeks tegema hageja tahet sellise avalduse esitamisel ja sellele adekvaatselt reageerima. Selline avaldus võib tähendada haginõude osalist tagasivõtmist või sellest loobumist, aga ka maakohtu otsuse osalist vaidlustamist. (p 11.1)

Kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks tegema, mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks. (p 14)

Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)

Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)

Korrektne ei ole hageja nõue viivise saamiseks 8%-lises aastamääras, mis ei arvesta, et seadusjärgne viivis võib edaspidi muutuda. (p 18)

Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega ei laiene äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte.

Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega ei laiene äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte.

Kui käendusleping on sõlmitud enne 1. juulit 2002, tuleb VÕSRS § 12 lg 2 alusel hinnata, kas see on kehtivalt sõlmitud enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena (Vt Riigikohtu 8. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09, p 13). Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär.