HALDUSÕIGUSEhitus ja planeerimine

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus (lühend - ÜVVKS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-131-14 PDF Riigikohus 17.12.2014

Mittetulundusühingu, mille kaudu osutatakse oma liikmetele ühisveevärgi- ja ühiskanalisatsiooniteenust, liikmeks olek ei ole samastatav ÜVK-ga liitumisega ÜVVKS § 5 mõttes. (p 18)


Hea usu põhimõttest (VÕS § 6) tuleneb, et kinnistu omaniku tasuda tuleva ÜVK liitumistasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, kas ja kui suures ulatuses on kinnistu omanik ja kinnistu eelmine omanik mittetulundusühingu liikme kohustusi täites ühel või teisel viisil mittetulundusühingule makseid tehes panustanud raha mittetulundusühingu ÜVK väljaehitamisse. (p 19)


TsMS § 658 lg 2 järgi on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus ei saa maakohtule ette kirjutada, millised asjas tähtsad asjaolud on ringkonnakohtu arvates tõendatud ja millised mitte (vt selle kohta Riigikohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 14). (p 17) Asja teistkordsel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti hindama kõiki poolte esitatud asjaolusid ja asjassepuutuvaid tõendeid. (p 17).


Mittetulundusühingu, mille kaudu osutatakse oma liikmetele ühisveevärgi- ja ühiskanalisatsiooniteenust, liikmeks olek ei ole samastatav ÜVK-ga liitumisega ÜVVKS § 5 mõttes. (p 18) Alates 1. novembrist 2010 kehtiva ÜVVKS § 7 lg 5 kohaselt, kui isik ei ole määratud vee-ettevõtjaks ÜVVKS-is sätestatud korras, kuid tema tegevus vastab selle paragrahvi lõikes 1 sätestatule ning tema omandis või valduses olev veevärk või kanalisatsioon vastab ÜVVKS § 2 lg-s 1 nimetatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni määratlusele, kohalduvad selle isiku suhtes ÜVVKS-is vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused. Sellest sättest tulenevalt peab olema täidetud kaks tingimust, et isiku suhtes kohalduks ÜVVKS-is vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused: 1) isiku tegevus vastab ÜVVKS § 7 lg-s 1 sätestatule; 2) isiku omandis või valduses on veevärk või kanalisatsioon, mis vastab ÜVVKS § 2 lg-s 1 nimetatud ÜVK määratlusele. (p 20) Hea usu põhimõttest (VÕS § 6) tuleneb, et kinnistu omaniku tasuda tuleva ÜVK liitumistasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, kas ja kui suures ulatuses on kinnistu omanik ja kinnistu eelmine omanik mittetulundusühingu liikme kohustusi täites ühel või teisel viisil mittetulundusühingule makseid tehes panustanud raha mittetulundusühingu ÜVK väljaehitamisse. (p 19)

3-2-1-189-13 PDF Riigikohus 12.03.2014

Avalikes huvides ehitatavate tehnovõrkude või -rajatiste talumise kohustust reguleerib AÕS § 1581, mis on erisätteks AÕS § 158 suhtes (vt Riigikohtu 12. novembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-08, p-d 911). (p 13)

Ainuüksi see, et mingi piirkond on määratud ÜVVKS § 7 lg 3 kohaselt vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaks, ei anna vee-ettevõtjale õiguslikku alust vallata või kasutada kõiki selles piirkonnas asuvaid ÜVK osi, mis vee-ettevõtjale ei kuulu ja mille suhtes ei ole seadusest tulenevat talumiskohustust. Selline õiguslik alus saab tekkida lepingulisel alusel või selle puudumise korral AÕS § 1581 lg 1 ja ÜVVKS § 12 alusel sundvalduse seadmisel või sundvõõrandamisel. Kinnisasja omaniku õiguse saada tasu sätestab AÕS § 158^2 lg 1 (vt tasu suuruse kohta ka Riigikohtu 17. aprilli 2012. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11). (p-d 16, 17)

3-2-1-83-12 PDF Riigikohus 19.06.2012

Vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15).


Ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise lepingu poolteks saavad olla korteriomanikud ühiselt, sh volitatud esindaja kaudu või ka korteriühistu oma nimel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 14). Vee-ettevõtjal on kohustus sõlmida leping ÜVVKS § 8 lg-s 1 nimetatud isikutega. Võrguettevõtjal on kaugkütteseaduse § 2 p 9, § 8 lg 1 ja § 11 lg 4 järgi kohustus sõlmida soojusenergia müügileping samade isikutega, kellega on sõlmitud liitumisleping, s.o tarbijapaigaldise omanike või valdajatega (vt Riigikohtu 30. novembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 22). Müügilepingu sõlmimist võivad nõuda esmajoones korteriomanikud ühiselt või seda saab teha ka maja haldav korteriühistu. Võrguettevõtja ei saa viidatud sätete alusel lugeda muu isikuga sõlmitud lepingus lepingupooleks sätetes nimetatud isikud. Kolmanda isikuga sõlmitud lepinguga ei saa viidatud sätetes nimetatud isikutele panna lepingulisi kohustusi ilma nende nõusolekuta. See, et isik sõlmib lepingu kõigi kaasomanike nimel, peab selgelt tulenema lepingust. Vähemalt peab lepingus olema märgitud, et isik sõlmib lepingu korteriomanike kaasomandi valitsejana. Kui korteriomanikud tarbivad soojusenergiat või ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuseid lepinguta, on tegemist käsundita asjaajamisega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15).

3-4-1-6-10 PDF Riigikohus 22.11.2010

Riigikohtu pädevuses on PSJKS § 2 punkti 1 kohaselt lahendada taotlusi kontrollida õigustloova akti vastavust põhiseadusele. Kohaliku omavalitsuse üksuse üksikaktide kohta esitatud taotluste lahendamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse. (p 41) Seadusandja määratud akti liik ei takista kohtul hinnata akti liiki akti sisu järgi. Seadusandja ei või oma suva järgi otsustada, et sisult üksikakti reguleerimisesemesse kuuluvas valdkonnas tuleb anda üldakt või vastupidi. Seda eelkõige põhjusel, et isiku õiguste kaitse on üksik- ja üldakti puhul erinev. (p 43)

Käesolevas asjas vaidlustatud õigusakt mõjutab otseselt ja vahetult tarbija õigusi, kuna tal ei ole võimalik hinna üle mingil viisil läbirääkimisi pidada ja seda olukorras, kus tal ei ole enamasti võimalik ka teenuseta toime tulla. Vaidlustatud õigusakt kitsendab oluliselt tarbija lepinguvabadust. Tarbija ei saaks tsiviilkohtumenetluses vaidlustada võlaõigusliku lepingu hinnatingimust, kuna see on õigusaktiga imperatiivselt kindlaks määratud. Sellise akti lugemine üldaktiks ja selle õiguspärasuse kontrolli võimaldamine üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei ole põhjendatud. Vaidlustatud määruse liigitamine üldkorralduseks, mida on võimalik vaidlustada halduskohtus, tagab paremini veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse tarbijate huve ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonnas. (p 56)

3-2-1-164-09 PDF Riigikohus 04.03.2010

Isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel võib olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).


Lepinguvabaduse põhimõte ei ole absoluutne. Nimelt sätestab PS § 32 lg 2 teine lause, et omandi kitsendused sätestab seadus ning kolmas lause, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Valdkondades, nagu side, ühistransport, haridus või pangandus, aga ka elektri, soojuse ja veega varustamine, mis on inimestele esmavajalikud, tuleb avalikult teenust pakkuvate ettevõtjate lepinguvabadust avalikes huvides paratamatult piirata nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas. Kolleegiumi arvates ei piirdu lepingu sõlmimise sund aga üksnes seaduses otse sätestatud juhtudega, vaid võib tulla kõne alla ka muul juhul. Nimelt võib isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).


Seadus (TsMS § 210 lg-d 1 ja 2) ei kohusta vaidlusaluse kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamise korral poolt asendama (vt TsMS §-de 210 ja 211 rakendamise kohta ka Riigikohtu 11. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p-d 15-17 ja 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p-d 14-17). Ka kostja asendamiseta kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 1 esimese lause järgi isiku kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise õigusjärglaseks, v.a kui ta vaidlusaluse eseme omandamise ajal ei teadnud kohtuotsusest või hagi esitamisest. Seega ei olnud iseenesest hädavajalik kostjat üldse asendada. Siiski võimaldab TsMS § 211 kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamisel asendada poole mh vaidluses kinnisasjaga seotud kohustuste üle. Hoonestusõiguse seadmisega kinnisasjale ja selle laienemisega vaidlusalusele ühisveevärgi ja ühiskanalisatsioonile (ÜVK) võõrandati ÜVK hoonestajale, kellega võib menetluses kostja asendada.


Hageja soovib, et talle osutataks ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) teenust kohaliku omavalitsuse kehtestatud hinnaga. Kostja on olnud valmis osutama ÜVK teenust hinnaga 79 krooni 30 senti 1 m3 eest. Hageja taotleb kostjalt sisuliselt varalist hüvet enda soovitud hinna ja kostja pakutud hinna vahe ulatuses, st tegemist ei ole mittevaralise hagiga. Hagi hinna kindlakstegemiseks tuleb esmalt kindlaks teha hageja soovitud hind. Seejärel tuleb see lahutada kostja pakutud hinnast ning korrutada hinnavahe hageja keskmise veetarbimisega kuus ja seejärel korrutada saadud summa 12-ga (analoogselt TsMS § 128 lg 1 esimese lausega).


Rajatise ühisveevärgiks ja ühiskanalisatsiooniks (ÜVK) lugemisel ei ole tähtis kes ja kuidas on sõlminud lepingu ÜVK teenuse osutamiseks, vaid teenindatavate elanike arv. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) järgi peab ÜVK teenuse osutaja olema eraõiguslik juriidiline isik, kelle kohaliku omavalitsus on määranud vee-ettevõtjaks mingis piirkonnas. Muu kui kohaliku omavalitsuse omandis oleva ÜVK puhul saab eraõigusliku juriidilise isiku vee-ettevõtjaks tunnistada aga üksnes juhul, kui ta seda ise soovib. Vee-ettevõtjaks tunnistamata ei ole ÜVK omanikul (valdajal) kohustust hagejale viimase soovitud tingimustel ÜVK teenust osutada. Lähtudes ÜVVKS-st (vt otsuse p 27), peaks ÜVK omanik ise pöörduma kohaliku omavalitsuse poole palvega, et talle kehtestataks avalik koormis, eelkõige kehtestataks talle ÜVK teenuse osutamiseks (piiratud) hind, mille vastu tal huvi olla ei pruugi.

Kolleegiumi arvates ei saa pidada mõistlikult vastuvõetavaks olukorda, kus ÜVK-ga liitunud hagejale ei ole tagatud ÜVK teenuse osutamine ega kontroll teenuse eest makstava hinna üle.


Kui kohus jätab hagi rahuldamata, peab ta hagi tagamise TsMS § 386 lg 4 esimese lause järgi kohtuotsusega tühistama. Just otsuse resolutsiooniga kohustab kohut rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused lahendama ka TsMS § 442 lg 5 esimene lause. Selliselt tagatakse eelkõige, et hagi tagamise tühistamine ei jõustuks enne hagi rahuldamata jätvat kohtuotsust. Kolleegiumi arvates võib kohus lahendada hagi tagamise tühistamise siiski ka eraldi määrusega, kuid sel juhul tuleb tühistamise kehtivus määruses siduda hagi lahendava kohtuotsuse jõustumisega.


Kortermaja puhul sõlmitakse ühisteenuste osutamise lepingud üldjuhul ühiselt või maja haldava korteriühistu vahendusel (vt ka KOS § 8 lg 1 teine lause, korteriühistuseaduse § 2 lg 1). Sama järeldub põhimõtteliselt ka ÜVVKS § 8 lg-st 5. Just korteriühistut on näinud ühisteenuste, sh ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks õigustatud subjektina ka Riigikohus (vt Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 19; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-05, p 15; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 12). Seega võib korteriühistu sõlmida lepingu tema hallatavate majade veega varustamiseks ja reovee ärajuhtimiseks.

Seadus tagab õiguse saada ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) vahendusel vett ja juhtida ära reovett üksnes isikule, kes on sõlminud teenuse osutamiseks lepingu vee-ettevõtjaga.

Kolleegium juhib tähelepanu siiski ka sellele, et kui korteriomanikud tarbivad ÜVK teenuseid lepinguta, võib olla tegu käsundita asjaajamisega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15).

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json