Liikluskindlustuse seadus

Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale lepinguvälisele võlasuhtele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 864/2007 („Rooma II") art 4 järgi selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus toimus, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed. (p 15)

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab üldjuhul hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (vt RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11). Eeltoodu kehtib ka siis, kui kindlustusandja esitab tagasinõude liikluskahju põhjustanud sõiduki valdaja või omaniku vastu. (p 14)

LKindlS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude, sh võis liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukiomaniku teo õigusvastasus tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja LS § 202 lg-st 1 (vt RKTKo nr 3-2-1-35-14, p-d 14-15). (p 14)

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab üldjuhul hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (vt RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11). Eeltoodu kehtib ka siis, kui kindlustusandja esitab tagasinõude liikluskahju põhjustanud sõiduki valdaja või omaniku vastu. (p 14)

LKindlS § 48 lg 2 p 4 eesmärk on anda kindlustusandjale tagasinõudeõigus eelkõige olukorras, kus sõidukit juhtinud isiku rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosus. (p 11)

LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamisel ehk tagasinõude olemasolu üle otsustamisel on juhtimisõiguse peatumise ja peatamise eristamine oluline, kui tagasinõue esitatakse auto omaniku (valdaja) vastu olukorras, kus ta ise juhtis autot, mitte aga olukorras, kus ta oli juhtimise teisele isikule üle andnud. (p 11)

Olukorras, kus auto omanik annab juhtimise üle kolmandale isikule, on võimalik esitada tema vastu tagasinõue vaid juhul, kui isikul, kellele juhtimine üle anti, puudus juhtimisõigus. Juhiloa kehtivuse lõppemine ei ole juhtimisõiguse puudumine LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes ja LKindlS § 48 lg 2 p 4 kolmas alternatiiv ei võimalda esitada tagasinõuet auto omaniku vastu isegi siis, kui ta andis juhtimisõiguse üle isikule, kelle juhtimisõigus oli peatatud. (p 11)

Kuigi sageli võivad liiklusõnnetuse osaliste arusaamad liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta lahku minna, ei saa sellest veel üldjuhul järeldada, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata. Ka juhul, kui liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ei õnnestu üksikasjalikult välja selgitada, on ilmne, et õnnetus ei saanud juhtuda selliselt, et kummalgi poolel ei olnud osa selles kahju tekkimises. Selleks, et lugeda õnnetuses osalenud juhtide osalus õnnetuse põhjustamises enam-vähem võrdseks, ei tule tuvastada kummagi poole vastutuse täpset määra. Juhtide osaluse teadmatuks jäämine saab tulla kõne alla üksnes erandjuhtudel. Liiklusõnnetuse osalised ei saa tugineda sellele, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata näiteks juhul, kui LS § 169 nõudeid on rikutud. Seda eelkõige juhtumi puhul, kus liiklusõnnetuse pooled ei ole vastutuse jagunemise osas ühel meelel, kuid sellest hoolimata õnnetusest politseile ei teata. (p 13)

LKindlS § 48 lg 2 p 4 võimaldab kindlustusandjal esitada tagasinõue ka kindlustuslepingu mittesõlminud isiku vastu, kes on toime pannud p-s 4 kirjeldatud teo, st juhtinud sõidukit ilma vastava kategooria sõiduki juhtimise õigusta või kui tema sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või kui ta andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule (p 11). LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõtteks ei ole see, et kindlustuslepingu sõlminud pool võtab ainuüksi lepingu sõlmimisega enda kanda need kohustused, mis võivad tekkida võimaliku liikluskahju tagajärjel, mille tekitab sõiduki üle tegelikku võimu teostav isik (p 14). LKindS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude. Nt juhul, kui sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule ei tooks kaasa deliktiõiguslikku vastutust üleandjale, ei oleks võimalik üleandja vastu tagasinõuet LKindS § 48 lg 2 p 4 alusel esitada (p 15).

TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks või kui täitedokument võetakse enne täitetoimingut tagasi või kui tehtud täitetoiming tühistatakse. See tähendab esmalt, et katkemise toime on täitedokumendi täitmiseks esitamisel üksnes juhul, kui selle alusel ka täitemenetlust alustatakse, st kui täitedokument on nõuetekohane ja täitemenetluse eeldused on täidetud. „Täitedokumendi tagasivõtmiseks" viidatud sätte tähenduses tuleb lugeda eelkõige TMS § 48 lg 1 p 1 järgset täitemenetluse lõpetamist sissenõudja avalduse alusel. Sel juhul ei loeta aegumist samuti katkenuks ja aegumist arvestatakse täitedokumendist tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise ajast. Nii välditakse korduva täitemenetluse algatamisega aegumise ebamõistlikult pikaks venitamist. „Täitetoimingu tühistamiseks" saab viidatud sätte mõttes lugeda mh täitemenetluse lõpetamist TMS § 48 lg 1 p 4 alusel nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtulahendile tuginedes või TMS § 48 lg 1 p 7 alusel täitemenetluse põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. (p 29)

Enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema kümne aasta pikkune ja 1. märtsil 2021 lõppev aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt põhjenduste kohta lähemalt Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11–13). (p 22)

Pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt ka Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 25). Esitatud dokumentaalne tõend, millest tulenevatele asjaoludele ei ole pooled tuginenud, on asjakohatu ja tuleb tagastada. (p 17)

Liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamist võib nõuda kahju saanud isik (kannatanu). Mootorsõiduki kahjustamisel on nõuet esitama õigustatud eelkõige sõiduki omanik. Kui mootorsõiduk kuulub mitme isiku kaasomandisse või näiteks abikaasade ühisvarasse, on omanikud selle kahjustamisest tingitud kahju hüvitamise nõuete osas kolmandate isikute suhtes AÕS § 71 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. (p 23)

Liikluskindlustuse andja vastutab kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandjana kindlustatud isiku poolt riskivastutuse alusel põhjustatud kahju eest LKindlS § 2, § 7 lg 1 ja § 26 (ja ka VÕS § 510) järgi LKindlS §-des 28 jj ettenähtud ulatuses. Sõiduki valdajat LKindlS § 5 lg 2 mõttes tuleb mõista sõiduki otsese valdajana VÕS § 1057 tähenduses (vt ka otsuse p 21). (p 26) VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. (p 27)

VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. (p 27) VÕS § 139 annab kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies ulatuses kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust. (p 29) VÕS § 139 võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas. VÕS § 139 tähenduses saab hüvitise suuruse määramisel arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Kui sõidukit juhtis muu isik, tuleb autojuhi käitumine omistada mootorsõiduki omanikule kui kannatanule. (p 30) Risikist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Riskimäära võivad konkreetsed asjaolud suurendada või vähendada. Täiendavalt saab hinnata iga sõiduki konkreetse manöövri objektiivset iseloomu ja ohtlikkust, millest tulenevalt õnnetus tekkis (nt möödasõit, pööre peateele). (p 31) Arvestada saab ka õnnetuse põhjustamises osalenud mootorsõidukite juhtide käitumist, eelkõige käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja liiklusnõuete eiramist (vt ka nt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13). Sõidukite kokkupõrkamisel saab hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Kannatanu osa üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Subjektiivsed asjaolud, nagu väsimus, alkoholijoove, lubatud piirkiiruse ületamine või juhtimisõiguse puudumine, mõjutavad hüvitise suurust üksnes niivõrd, kui need faktiliselt õnnetuse põhjustamisele kaasa aitasid. (p 32) Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. (p 33)

Kaasomanikud on kolmandate isikute suhtes AÕS § 71 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. (p 23)

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-17-08.

VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isik suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2). Viidatud sätete kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada kas ja kuidas ning mil määral mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist.

VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes kui raske liikluseeskirja rikkumine võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus liiklusõnnetuse toimumist ei ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks.