Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Kohtutäituri seaduses ega ka VÕS-is ei ole sätestatud, et kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu välistab täielikult viivise vähendamise. Sellist järeldust ei saa teha ka asjakohaseid sätteid tõlgendades. (p 11)

VÕS § 162 lg 1 loetelu lahtise iseloomu tõttu ("eelkõige") on kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu üks asjaolu teiste hulgas, millega kohus võib viivise vähendamise taotlust lahendades arvestada. Seejuures tuleks otsustamisel lähtuda muu hulgas ka sellest, millises ulatuses katab kindlustusandja tekkinud kahju igal konkreetsel juhul, st lähtuda kindlustuslepingus sätestatud kindlustushüvitise ülempiirist võrrelduna nõutava viivise suurusega. (p 11)

Üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada (vt nt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 61). Erandjuhtudel on vähendamine siiski võimalik. Esmaseks erandit võimaldavaks asjaoluks on juhtum, mil seadusjärgne viivis on objektiivselt võetuna väga suur summa. (p 12)

VÕS §-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit. (p 13)

Viivis VÕS § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. (p 13)

Kohtutäituri seaduses ega ka VÕS-is ei ole sätestatud, et kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu välistab täielikult viivise vähendamise. Sellist järeldust ei saa teha ka asjakohaseid sätteid tõlgendades. (p 11)

VÕS § 162 lg 1 loetelu lahtise iseloomu tõttu ("eelkõige") on kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu üks asjaolu teiste hulgas, millega kohus võib viivise vähendamise taotlust lahendades arvestada. Seejuures tuleks otsustamisel lähtuda muu hulgas ka sellest, millises ulatuses katab kindlustusandja tekkinud kahju igal konkreetsel juhul, st lähtuda kindlustuslepingus sätestatud kindlustushüvitise ülempiirist võrrelduna nõutava viivise suurusega. (p 11)

PS § 32 lg 2 kohaselt on omandipõhiõigus lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis ei piira seadusandjat avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärkide määratlemisel, kui need eesmärgid on põhiseadusega kooskõlas. Ka PS §-st 113 ei tulene seadusandjale piiranguid avalik-õiguslike rahaliste kohustuste eesmärkide määratlemisel. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse võib kehtestada mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Maksuintressi kui spetsiifilise olemusega avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärgid peavad olema kooskõlas intressi olemusega. Seadusandja ei saa omistada maksuintressile eesmärke, mis muudaksid selle põhimõtteliselt teist liiki rahaliseks kohustuseks, nt maksuks, lõivuks või trahviks. (p 106-107)

Oma varaliste huvide kaitsmine peab tagama riigile tasu õigeaegselt maksmata maksusumma kasutamise eest maksukohustuslase poolt ja viivitamisega tekitatud võimaliku kahju hüvitamise. Selles osas sarnaneb maksuintress võlasuhetes rakendatavale intressile. Eesmärgi täitmisega saavutatakse ühtlasi, et maksukohustuslasel ei teki maksu tähtaegsest tasumata jätmisest likviidsuseelist võrreldes oma maksukohustusi õiguspäraselt täitvate isikutega. Samas peab intress motiveerima maksumaksjat oma kohustusi õigel ajal täitma. Seega sarnaneb maksuintress oma eesmärkidelt nii eraõiguslikes suhetes rakendatavale intressile, mille näeb ette VÕS § 94, kui ka eraõiguslikule viivitusintressile, mille näeb ette VÕS § 113 (vaata ka RKHK otsus kohtuasjas nr 3-3-1-45-10). Maksumenetluse või muu haldusmenetluse kulude hüvitamine ei ole maksuintressi eesmärgiks. MKS § 117 lg-s 1 sätestatud maksuintressi määr on põhiseadusega kooskõlas. (p-d 110-111 ja 128)

Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 17)

Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 18)

VÕS § 162 lg-st 1 ja § 113 lg-st 8 ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat lepingujärgset viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt RKTKo nr 3-2-1-167-09, p 10). Ringkonnakohtul on õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (vt põhinõudest suurema viivisenõude tõendamiskoormuse kohta RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 18). (p 19)

Kui üürilepingu kohaselt peab üürnik tasuma kõrvalkulud (kommunaalkulud) otse teenusepakkujatele, saab üürileandja üürnikult ennekõike nõuda lepingulise kohustuse täitmist selliselt, et üürnik tasuks kõrvalkulud teenusepakkujatele. Selline nõue oleks üürileandjal juhul, kui üürnik ei oleks kõrvalkulude tasumise kohustust täitnud ja kui teenusepakkujate arved oleksid maksmata. Kui aga arved on tegelikult tasutud (kuid mitte üürniku poolt), saab üürileandjal üürniku vastu olla tagasinõue või kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 78 lg-s 4 sätestatud asjaoludel või nõue lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 alusel. Selline nõue saaks üürileandjal aga olla vaid siis, kui ta oleks ise maksnud kommunaalteenuste eest kommunaalteenuste osutajatele või hüvitanud kulud neile kolmandatele isikutele, kes need tegelikult tasusid. (p 21)

Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-139-14, p 11). (p 16)

Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 17)

Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 18)

Kohustusliku vastutuskindlustusandja vastu nõude esitamisel tuleb viivise arvutamise algusaeg määrata VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi. (p 29)

Kindlustusmaakleril ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust. Kindlustuslepingu raames on kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. (p 23)

Liiga väiksele kindlustusväärtusele ja seega alakindlustuse ohule tähelepanu juhtimist saab maaklerilt oodata üldjuhul vaid siis, kui kindlustusvõtja pakutud kindlustussumma on asjaolude kohaselt ilmselgelt ebamõistlik. (p 24)

Ei ole välistatud, et maakleri kasutamisel määratakse kindlustusväärtus maakleri ja kindlustusvõtja koostöös. Kui esialgse pakkumise teeb maakler, tuleks arvestada, et sellisel juhul peaksid kaasnema ka selgitused kindlustusväärtuse tähtsuse kohta võimaliku kindlustushüvitise arvutamisel ning eeldatavalt ka selgitus selle kohta, miks just selline kindlustusväärtus võiks olla asjakohane. (p 25)

VÕS § 515 kohaldub vabatahtliku vastutuskindlustuse korral, kui kannatanul puudub otsenõue kindlustusandja vastu. (p 29)

Kindlustuslepingu raames on kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. (p 23)

Kindlustusmaakleri kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb põhjusliku seose hindamiseks lahendada hüpoteetiline olukord. Kohus peab hindama, kas juhul, kui maakler oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks hagejal kahju tekkinud, st kas maakleri selgitused oleksid viinud teistsuguse kindlustussummaga lepingu sõlmimiseni ning kas hageja oleks seetõttu saanud suurema kindlustushüvitise. Sealjuures tuleb kohtul kontrollida kahju seost kõigi tuvastatud rikkumistega. (p 27)

Kui puudub kirjalik kokkulepe selle kohta, millised toimingud peab maakler tegema, tuleb maakleri kohustuste määratlemisel lähtuda VÕS-i ja KindlTS sätetest. Seaduses sätestatud kohustuste sisustamisel on võimalik lähtuda ka Finantsinspektsiooni juhendist “Nõuetest kindlustusvahendusega tegelemiseks". (p 22)

Kindlustusmaakleril ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust. Üldjuhul ei saa maaklerile ette heita, et ta ei selgita välja, milliste andmete või teabe põhjal soovib klient oma vara kindlustada just tema avaldatud kindlustusväärtuse alusel. (p 23)

Maakleril on kindlustushuvi väljaselgitamisel ning kindlustustingimuste tutvustamisel hoolsus- ja selgitamiskohustus, pidades silmas kliendi huve. Hoolsus- ja selgitamiskohustust tuleks sisustada juhtumi kõiki asjaolusid arvestades. Maakler võib oma hoolsus- ja teavitamiskohustuse täitmisel arvestada kindlustusvõtja kogemusi ja asjatundlikkust. Liiga väiksele kindlustusväärtusele ja seega alakindlustuse ohule tähelepanu juhtimist saab maaklerilt oodata üldjuhul vaid siis, kui kindlustusvõtja pakutud kindlustussumma on asjaolude kohaselt ilmselgelt ebamõistlik. (p 24)

Ei ole välistatud, et maakleri kasutamisel määratakse kindlustusväärtus maakleri ja kindlustusvõtja koostöös. Kui esialgse pakkumise teeb maakler, tuleks arvestada, et sellisel juhul peaksid kaasnema ka selgitused kindlustusväärtuse tähtsuse kohta võimaliku kindlustushüvitise arvutamisel ning eeldatavalt ka selgitus selle kohta, miks just selline kindlustusväärtus võiks olla asjakohane. (p 25)

Kompromissi oluliseks tunnuseks on õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel, samuti poolte vastastikused järeleandmised (Riigikohtu 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt nt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Ebaselgus võib puudutada muu hulgas sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt. (p 17)

Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud esitada nõude täpset arvestust. (p 12)

Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et kostja nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud kostjal esitada nõude täpset arvestust. (p 12) Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 14)

Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud esitada nõude täpset arvestust. (p 12)

Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus peab selgitama, miks ta ei saa asja ise lahendada. Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus muuhulgas määrata pooltele täiendava tähtaja asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13, p 14). (p 13)

NB! Seisukoha muutus!

Kohus ei ole VÕS § 113 lg-le 6 tuginedes apellatsioonkaebuse piiridest väljunud. Viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 31). (p 11) VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p-d 28–29; 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14, p 13; 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 21). VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei saa kunstlikult vältida vaid näiteks maksetähtaja pikendamisega ehk sisuliselt olemasoleva lepingu muutmisega. VÕS § 113 lg 6 ei välista aga poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Kolleegium muudab eelviidatud lahendites võetud seisukohta. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt ka nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. (p 16) VÕS § 113 lg 6 kohaldamine võib olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna. Kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal. Võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Ebaselgus võib muu hulgas puudutada sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt. (p 17) Sõltumata sellest, kas poolte kokkulepe võlgnevuse refinantseerimise kohta kujutab endast varasema lepingu muutmist või kompromissilepingut, võib kokkulepe vastavalt asjaoludele olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86) või rikutud võib olla vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4032 krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3), millest tulenevalt võib laenuvõtjal laenuandja vastu olla kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 18)

Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud esitada nõude täpset arvestust. (p 12)

Ringkonnakohus ei saa maakohtu otsust tühistada ja asja uueks läbivaatamiseks saata ainuüksi oletuse põhjal, et maakohus võib olla materiaalõigust valesti kohaldanud. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14; 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16). Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 24). Ringkonnakohus peab selgitama, miks ta ei saa asja ise lahendada. Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus muuhulgas määrata pooltele täiendava tähtaja asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13, p 14). (p 13)

Asja kahjustumisega seoses kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mida kahjustatud asja omanik (või vastava nõude omandanud kasutusvaldaja) peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. (p 21) VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kahju tekitaja ei vastuta deliktiõiguse järgi üldjuhul nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline. See põhimõte ei ole absoluutne ja erandiks võib olla muu hulgas nt kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3; vt Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 17). Omandi kahjustamist keelavate ja asja kahjustumisel kahju hüvitamist reguleerivate sätete mõtteks ei ole aga kaitsta kannatanut puhtmajandusliku kahju eest. See tuleneb otseselt asja kahjustamisel kohalduvate kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivate sätete sisust. Nimelt näeb VÕS § 132 lg 4 ette, et asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Eelnevast nähtub, et isikul, kelle asja on õigusvastaselt kahjustatud ja kes kasutas seda asja oma majandus- või kutsetegevuses, ei ole õigust nõuda asja kahjustamise tõttu saamata jäänud tulu, kuid selle asemel on tal õigus nõuda saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. (p 25)

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg. (p 22)

Kasutuseelist tuleb eelkõige mõista kui kahjustatud asja asendamiseks üüritud asja üürimisele tehtud kulutusi, arvates sellest maha osa, mille kahjustatud isik säästab oma asja kasutamata jätmisega. Kui kahjustatud isik ei kasuta uue asja muretsemisele kulunud aja jooksul teist samaväärset asja, siis annab VÕS § 132 lg 4 teine lause võimaluse nõuda nn normatiivse kahjuna saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. Kasutuseelise väärtus peaks näitama, kui palju on asja kasutusvõimalus mingi perioodi jooksul majanduslikult väärt. Kui kasutuseelise väärtuse kindlakstegemine ei ole võimalik või kui see on oluliselt raskendatud, saab kahju suuruse määrata kohus (TsMS § 233 lg 2). (p 26) Asja kahjustumisega seoses kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mida kahjustatud asja omanik (või vastava nõude omandanud kasutusvaldaja) peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. (p 21)

Juhul kui viivisenõude lahendamiseks on esitatud faktilised asjaolud puudulikud, tuleb kohtul hagejale selgitada asjaolude täpsustamise vajadust. Vastasel juhul jätab kohus täitmata seadusest tuleneva selgitamiskohustuse. Kohus peab andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja viivisenõude täpsustamiseks (vt selle kohta Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14, p 14). (p 15)

Toimikus olev e-kiri, mis ei ole adresseeritud menetlusosalisele, võib olla tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes, kuna dokumendiks on TsMS § 272 lg 2 järgi ka ametlikud ja isiklikud kirjad. (p 21)

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. (p 18)

Riigihanke seaduse § 53 lg 2 sätestatud kahju all saab mõista otsest varalist kahju, mis koosneb VÕS § 128 lg 3 alusel kantud või tulevikus kantavatest mõistlikest kuludest ning seetõttu tuleb viivise väljamõistmisel kohaldada VÕS § 113 lg-t 1. (p 19)

TMS § 43 lg 1 kohaselt kannab kohtutäitur võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale üle kümne tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Selle sätte eesmärk on kannatanu kaitsmine mh saamata jäänud tuluna tekkiva kahju eest (VÕS § 1045 lg 3). (p 16) Enampakkumisest saadud raha laekumist kohtutäituri ametialasele kontole ei saa vaadelda kui millegi saamist kohustuse täitmisena VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. (p 15)

Avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega (nt toetuse või pensioni maksmisega vms) viivitamisel võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist. (p 12) Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Kohtutäituril täitemenetluse korraldajana ei teki üldjuhul rahalisi kohustusi sissenõudja ees. Ka asja müügist saadud raha sissenõudjale ülekandmise kohustus ei ole kohtutäituri rahaline kohustus, vaid haldustoimingu (täitetoimingu) tegemise kohustus. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt on viivitusintress (viivis) aga ette nähtud vaid siis, kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega. (p 13)

KTS § 9 lg 8 kohaselt vaatab kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamisega seotud vaidlused läbi maakohus. Seega on sisult avalik-õigusliku vaidluse lahendamine antud tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse, vt selle kohta ka Riigikohtu erikogu 13. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-4-11). (p 11)

Saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuleb hagejal mh tõendada, et kahju tekitanud isiku käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 4). Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12 ja seal viidatud varasem praktika). (p 14)

Kui hagis esitatakse rahaline nõue kahes vääringus (nt sulgudes eurodes), peab kohus selgeks tegema, millises vääringus nõue esitatakse. Sellest sõltub väljamõistetav summa, mis võib tulenevalt vääringu kursi muutumisest olla erinev. (p 15)

Võlatunnistuses on lubatud intressi ja viivist arvestada vaid esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.

VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ühe võlasuhte teisega asendamise teel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 29). (p 13) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 30.06.2015, nr 3-2-1-175-14)

Kui menetlusosalise vastukassatsioonkaebus on samasisuline sama menetlusosalise poolt eelnevalt esitatud kassatsioonkaebusega, mille Riigikohus on jätnud menetlusse võtmata, siis tuleb vastukassatsioonkaebus tagastada. Vastukassatsioonkaebuse olemuse ja Riigikohtu loamenetluse põhimõttega oleks vastuolus see, kui menetlusosaline saaks vastukassatsioonkaebuse esitamise kaudu sisuliselt oma esialgse, menetlusse võtmata jäetud kassatsioonkaebuse uuesti esitada ja Riigikohus peaks selle läbi vaatama. (p 15)

Hinna alandamise eeldused on täidetud, kui müügileping kehtib, müüja täitis oma kohustuse mittekohaselt (andis üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudusega) asja), ta vastutab asja puuduse eest ega ole puudust kõrvaldanud (vt hinna alandamise eelduste kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). (p 10)

Hinna alandamise eeldused on täidetud, kui müügileping kehtib, müüja täitis oma kohustuse mittekohaselt (andis üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudusega) asja), ta vastutab asja puuduse eest ega ole puudust kõrvaldanud (vt hinna alandamise eelduste kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). (p 10) Hinda saab VÕS § 112 lg 1 esimese lause järgi alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Seda saab Riigikohtu pikaajalise praktika järgi (vt nt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 23) väljendada järgmise valemina: alandatud hind = eseme väärtus koos puudusega (mittekohase täitmise väärtus) * kokkulepitud hind eseme väärtus puuduseta (kohase täitmise väärtus).
Kohus võib määrata nii puudustega kui puudusteta eseme väärtused kindlaks diskretsiooniõiguse alusel, kuid hinna alandamine tuleb arvutada VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel, st lähtudes eelnimetatud valemist. (p 11) Muude andmete puudumisel saab kohus müügieseme puudustega väärtuse kindlaksmääramisel lähtuda ka puuduste kõrvaldamiseks tehtavatest kuludest, põhjendades nende seost eseme väärtusega. (p 14) Kohus peab hinna alandamisele tuginevale poolele selgitama hinna alandamise eelduste tõendamise vajadusena ka hinna alandamise ja kahju (kulutuste) hüvitamise nõude erinevust ja seda, et kulud ei pruugi mõjutada hinda üksüheselt, st hinna alandamise metoodikat. (p 16)

Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13 on Riigikohtu varasemat praktikat muudetud. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt viidatud lahendit). (p 11)

Tulenevalt VÕS § 1023 lg-test 1 ja 2 on käsundita asjaajaja kohustatud tõendama kulutuste ja mõistliku tasu suurust. (p 11)

Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Selle poolest erineb see viivise vähendamisest VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, mida saab nende sätete kohaselt teha üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel. Viivisenõuet ei muuda tervikuna hea usu põhimõtte vastaseks see, et arvetel oli esitatud lepingus märgitust erinev viivisemäär. Eelkõige saaks arvetel märgitud viivisemäära ületavas osas viivise nõudmine olla hea usu põhimõtte vastane juhul, kui hageja oleks oma vastuolulise käitumisega jätnud kostjale mulje, et ta lepingujärgses ulatuses viivist ei nõuagi. Arvete hilisem esitamine saab mõjutada viivisenõuet juhul, kui rendi sissenõutavaks muutumine oleks seotud arvete esitamisega, kuivõrd viivist saab nõuda aja eest pärast põhinõude sissenõutavaks muutumist, st sellisel juhul pärast arvete esitamist ja maksetähtaja möödumist.

Leppetrahvi ja kahjuhüvitise samal ajal nõudmisel tuleb mh arvestada ka VÕS § 161 lg-ga 2.

VÕS § 101 lg 3 välistab võlausaldaja tuginemise võlgniku rikkumisele või selle tõttu õiguskaitsevahendite kasutamise juhul, kui rikkumine on tingitud võlausaldajast.

Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Selle poolest erineb see viivise vähendamisest VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, mida saab nende sätete kohaselt teha üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel. Samas ei tohi õiguse kohaldamine olla pooltele üllatuslik, st kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Viivisenõuet ei muuda tervikuna hea usu põhimõtte vastaseks see, et arvetel oli esitatud lepingus märgitust erinev viivisemäär. Eelkõige saaks arvetel märgitud viivisemäära ületavas osas viivise nõudmine olla hea usu põhimõtte vastane juhul, kui hageja oleks oma vastuolulise käitumisega jätnud kostjale mulje, et ta lepingujärgses ulatuses viivist ei nõuagi. Arvete hilisem esitamine saab mõjutada viivisenõuet juhul, kui rendi sissenõutavaks muutumine oleks seotud arvete esitamisega, kuivõrd viivist saab nõuda aja eest pärast põhinõude sissenõutavaks muutumist, st sellisel juhul pärast arvete esitamist ja maksetähtaja möödumist.

Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või teise vastu esitatakse hagi, vältimatuteks kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Nad mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10).

Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.

Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18). Asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 16; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12). Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20).

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18).

Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29).

VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 ei tulene, et kohtu vähendatud viivisemäär ei võiks kohalduda ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivisemäär on ebamõistlikult suur võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga.

Arve vastuvõtmine kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda arvele märgitud uute tingimustega nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. See kehtib nt juhul, mil tegemist on nn arve-saatelehega, mille alusel antakse tellitud kaup üle, ning ilma arvet vastu võtmata ja/või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks. Allkiri on antud arve vastuvõtmise kohta. Seda ei saa aga TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel.

Arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms.

Vt p 11.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-07.

Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-07.

VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.