Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14) Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi saada teada korteriühistut ja sellega ka korteriomandit koormavast pangalaenust. (p 15) Kui korteriühistu ei toimi (ei korraldata üldkoosolekuid, ei koostata majandustegevuse aastakava, ei lahendata jooksvaid probleeme, ei suudeta tagada pangalt võetud laenu tagasimaksmist), on see asjaolu, mille vastu on korteriomandi ostjal VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi. (p 17) Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)

Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)

Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11) Lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses ei saa olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt. See kehtib juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. (p 13) VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)

Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)

Korteriühistu võlgnevus tuleb lugeda ka müüdud korteriomandi puuduseks VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Samuti saab lugeda müüdava asja tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi selle, et asjal ei lasu vähemalt märkimisväärset võlga. (p 15) Müüdava korteriomandi tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses on ka see, et korteriomandit majandatakse nõuetekohaselt, vähemalt minimaalselt vajalikul määral. (p 17) Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22) Kui korteriomandi müügikuulutuses avaldatud teave „uus elektrijuhtmestik“ on saanud müügilepingu osaks, ei ole ka korteriomandi paiknemisel vanemas korterelamus võimalik eeldada, et ostja peab arvestama elektrijuhtmestiku uuendamise vajadusega. (P 18) Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22) Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. (p 22)

Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). (p 11)

Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. Notarid peaksid tõestamisseaduse §-st 18 tuleneva selgitamiskohustuse täitmisel tehingu pooltele mh selgitama, et korteriomandi majandamise asjaolud on olulised ning lepingus tuleks kirjeldada korteriomandi müüjale teadaolevad puudused. (p 22)

Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel. (p 21)

Kahju (VÕS § 115 lg l) või kulutuste hüvitamise (VÕS § 646 lg 5) nõude tasaarvestamiseks ei pea tellija esitama vastuhagi ning tellija võib esitada töövõtjale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). (p 29)

Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)

Seda, kas tellijal oli õigus keelduda lepingujärgse tasu maksmisest, saab hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks (p 16).

Lepingujärgse tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtutel esmalt kindlaks teha, kas töövõtja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 16). Seega tuleb esmalt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 17). (p 14)

Ainuüksi keeldumine töö vastuvõtmisest ja tasu maksmisest töö puudustele viidates ei ole konkludentseks tahteavalduseks hinda alandada. Konkludentse hinna alandamise avaldusena võib käsitada töövõtjale esitatud tööde ja materjalide nimekirju, mille puhul tellija selgelt viitas soovile nende eest töövõtjale mitte tasuda. (p 30)

Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause). (p 18)

Selleks, et tellija saaks lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt, peab töövõtja tõendama, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud tellijale töö vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja. (p 17)

Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Üksnes juhul, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, peab ta tõendama ka selle, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 19)

Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)

Vt p 15.

Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest tellija õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Küll peab tellija arvestama, et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi kasutamist (mh selle kasutamise eeldusi), peab ta töövõtjale kokkulepitud tasu maksma (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). (p 22)

Kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32).(p 22)

Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1, § 351). (p 15) Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõude alused pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18; Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 13). Eelöeldu kehtib ka kostja vastuväidete kohta. (p 23)

Töövõtulepingu puhul tuleb lisaks VÕS §-s 116 sätestatule arvestada VÕS §-ga 647 kui erisättega. VÕS § 647 lg 3 sõnastus annab võimaluse lugeda rikkumine oluliseks ka juhul, „kui [töövõtja] ei tee seda [parandamist] mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist". Seega on tellija taganemisõiguse hindamisel keskseks küsimuseks, kas ja millal on töövõtja tellijat taganemise aluseks olevatest puudustest teavitanud ning kas töövõtja parandas vastavad puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 647 lg-le 3 vastav asjaolu, et töövõtja ei parandanud puuduseid mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, võib anda aluse ühtlasi ka VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaldamiseks. Viidatud sätte järgi on olulise lepingurikkumisega, mis õigustab lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata, tegemist ka juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. (p 25)

Juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi (vt ka nt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13). Tellija esitatud tasaarvestatav rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena täitmise asemel (nn suur kahju hüvitamise nõue), kusjuures kahjuks on kostja pidanud kulutusi hageja poolt tegemata tööde tegemiseks ja puudustega tehtud tööde ümbertegemiseks. Tegemist on varalise kahju hüvitamise nõudega, mille sisuks on hageja poolt kantud kulutuste hüvitamine (VÕS § 128 lg 3) VÕS § 115 lg 2 või 3 alusel. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1. Seega peab kohus ka tellija kahju hüvitamise nõude käsitlemisel esmalt kindlaks tegema, kas ja millal on tellija töövõtjat puudustest, mille osas nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas töövõtja parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust. (p 27)

Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28). ( p 14) Kui leping on taganemise tõttu lõppenud (VÕS § 188 lg 2), kohalduvad asjas lepingu tagasitäitmist reguleerivad sätted (VÕS § 189 jj). VÕS § 189 lg 2 eesmärgiks on kehtestada alternatiiv juhuks, kui asja ei ole võimalik tagastada. Sellisel juhul tuleb hüvitada üleantu väärtus. Kuna taganemisel on vaid võlaõiguslik toime, ei saa taganemisel nõuda asja välja kolmandalt isikult, kes on selle kehtivalt omandanud. Seega võib olla tegemist olukorraga, kus asja tagastamine on võimatu. Siinkohal ei ole tähtsust sellel, millised on asja võõrandamise asjaolud. Eeltoodul võib olla tähtsus VÕS § 190 kohaldamisel, mis piirab heauskse võlgniku kaitsmise eesmärgil tema vastutust, kui ta pole ise tagastamise võimatust põhjustanud. (p 15)

Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära (vt 5. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 tehtud otsuse p 13). Üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Seejuures peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11). (p 16)

Kooskõlas TsMS §-ga 367 võib hageja esitada viivisenõude, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele lepingupoolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Ilma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda erandjuhul. Selliseks erandiks võib olla nt asjaolu, et rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Kui müügilepingust taganemisel tekkiva müügihinna tagastamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab müüja täitma kohustuse ning ostja võib nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (VÕS § 82 lg-d 3 ja 7). Seega muutub taganemise korral hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).

Kui müügilepingust taganemisel tekkiva müügihinna tagastamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab müüja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning ostja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub taganemise korral hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. mail 2009. a otsuse nr 3-2-1-53-09 p 11. VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral. VÕS § 116 lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine.

Laenulepingute p-de 14.1.5 ja 14.1.6 sisalduvate tüüptingimuse kohaselt on pangal õigus leping üles öelda ning nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, teatades sellest laenusaajale kirjalikult, kui laenusaaja ei täida kohaselt teistest panga ja/või panga konsolideerimisgruppi kuuluva(te) äriühingu(te) ja/või teis(t)e krediidiandja(te)ga sõlmitud lepingu(te)st tulenevaid varalisi kohustusi. Nimetatud tüüptingimus võib teatud asjaoludel teist poolt ebamõistlikult kahjustada. Seetõttu tuleb selle tüüptingimuse hindamisel muu hulgas arvestada, kas tegemist on tarbijaga või mitte, samuti seda, missuguste lepingute puhul seda tingimust on kasutatud.

VÕS § 116 lg-t 3 tuleb kohaldada analoogia korras ka kestvuslepingu ülesütlemisele, arvestades nii VÕS § 116 pealkirja kui ka asjaolu, et lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse analoogseid reegleid. Seega ka kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus, kui ka tervikuna, kui lepingupoolel ei ole lepingu osalise täitmise vastu õigustatud huvi.

Lepingu ülesütlemise alus sõltub sellest, kas tegemist on tähtajalise või tähtajatu kestvuslepinguga.

Lisaks ülesütlemise materiaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet. Seega saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes.

Mõjuval põhjusel kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tuleb VÕS § 196 lg 3 järgi leping üles öelda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool ülesütlemise aluseks olevast asjaolust teada sai.

Lepingu ülesütlemise alus sõltub sellest, kas tegemist on tähtajalise või tähtajatu kestvuslepinguga.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-102-06.

VÕS § 116 lg-t 3 tuleb kohaldada analoogia korras ka kestvuslepingu ülesütlemisele, arvestades nii VÕS § 116 pealkirja kui ka asjaolu, et lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse analoogseid reegleid. Seega ka kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus, kui ka tervikuna, kui lepingupoolel ei ole lepingu osalise täitmise vastu õigustatud huvi.

Mõjuval põhjusel kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tuleb VÕS § 196 lg 3 järgi leping üles öelda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool ülesütlemise aluseks olevast asjaolust teada sai.