Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Kirjalikus menetluses tuleb kohtul pooltele selgeks teha, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Eelkõige peab olema selge, kas nõuet saab veel muuta või esitada täiendavaid asjaolusid või üksnes õiguslikku seisukohti (p 15).

Nõude muutmise, sh osadest nõuetes loobumise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha (vt 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 20) (p 18).

TsMS § 104 ei luba kohtualluvuse kokkuleppeid ettevõtja ja tarbijate vahelises lepingus (vt ka 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10) (p 12).

Vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks ei loeta seda, kui kostja esitas hagejale nõudele ka sisulised vastuväited juhuks, kui maakohus siiski ennast pädevaks loeb (p 13).

Kohtualluvuse küsimus tuleb kohtul lahendada kohe, mitte alles otsusega (p 13).

Liisinguandja ei vali liisingueset ja tal on üldjuhul üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Seega on ka liisinguesemega seotud riskid (mh väärtuse vähenemise risk) üldjuhul liisinguvõtja kanda. Siiski on riskijaotus mõneti erinev kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul. Sellisel juhul kannab liisinguandja liisingueseme jääkväärtuse riski, st et liisingueseme tegelik väärtus lepingu lõppemise ajal ei kata liisingueseme kokkuleppelist jääkmaksumust (p 24).

Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi tuleb liisinguandjale hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused, st et liisinguandjale tuleb tagada sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral (p 29).

VÕS § 367 lg 1 järgse kulutuste hüvitamise nõude kindlakstegemisel tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingujärge intress ja muud summad, mis ei seostu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 2 kohaldub ka kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul ( p 30).

VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud summa on liisinguvõtja jaoks VÕS § 367 lg 1 järgse nõude ülempiiriks, st ka kasutusrendi puhul ei saa liisinguvõtjalt nõuda krediidikulude hüvitamist suuremas ulatuses kui tasumata jäetud liisingumaksed. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandjale, tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet vähendada VÕS § 367 lg 3 alusel, arvestades liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ehk jääkväärtust (p 31).

Nõude suuruse arvutamisel on oluline eristada kapitalirendi ja kasutusrendi tüüpi liisingulepinguid. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses(p 32).

Juhul kui liisinguandja on märkinud liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuse määramisel liisinguandja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja 20). (p 11)

VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutatavate summade arvestused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja 20). (p 12)

Kuivõrd pooled vaidlesid selle üle, millist hüvitist on hagejal kui liisinguandjal õigus liisingulepingu alusel nõuda, oli kohtul sõltumata poolte taotlustest kohustus omal algatusel kontrollida, kas lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. (p 10)

Tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine on kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. See kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. (p 11)

Kuivõrd pooled vaidlesid selle üle, millist hüvitist on hagejal kui liisinguandjal õigus liisingulepingu alusel nõuda, oli kohtul sõltumata poolte taotlustest kohustus omal algatusel kontrollida, kas lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. (p 10)

Tüüptingimuseks loetakse nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta varem välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12; 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11). (p 10)

VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (vt selle kohta nt Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). (p 9)

Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud (vt Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 tehtud otsuse p 18 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 tehtud otsuse p 16). (p 11)

Üldjuhul tuleb liisinguandja nõude suuruse arvutamisel VÕS § 367 lg 3 järgi võtta aluseks nii liisingueseme turuväärtus kui ka liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus) sarnastel alustel, st need summad peavad olema mõlemad kas koos käibemaksuga või ilma selleta. (p 12)

Juhul kui liisinguandja hagejana märkis liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuste määramisel hageja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja p 20). Viidatud lahendites käsitles kolleegium mh kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvutamist olukorras, kus ei ole alust kohaldada alates 1. maist 2004 kehtiva käibemaksuseaduse § 41 järgset maksustamise erikorda. Kolleegium selgitas, et kuivõrd kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja makstakse alates 1. maist 2004 kehtiva käibemaksuseaduse järgi käibemaksu igakuiselt makselt, mh intressilt, tuleb seda tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Seda põhjendab esmajoones asjaolu, et tasumata liisingumaksetelt enam käibemaksu ei maksta (vt viidatud otsused vastavalt p 24 ja p 22).