Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16)

Ka välisriigi õiguse kohaldamisel kohalduvad TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg-d 4-5. Kohus peab selgitama, miks ta tõlgendab välisriigi õigust erinevalt poole väidetest ja esitatud tõenditest. (p 17)

Kui asjas tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009 (määruse art-d 1 ja 28), siis poolte kohalduva õiguse valik on kooskõlas kindlustuslepingutele kohalduva õiguse määramise erisätetega, mille kohaselt võivad pooled valida kohaldatavaks õiguseks muu hulgas selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 7 lg 3 lit b). (p 12)

Kui pooled ei ole lepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on kauba müümise leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 4 lg 1 lit a). Kuivõrd Holland on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) liikmesriik, siis kohaldub müügilepingule ka CISG. Samas ei reguleeri CISG olukorda, kus kohustuse täidab kolmas isik. Seetõttu kohaldub selle küsimuse lahendamisel Hollandi riigisisene õigus. (p 12)

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16)

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt RKTKo nr 3-2-1-65-14, p 10). Selle sätte alusel ei saa hagi rahuldada, kui hageja tegi rahaülekande selleks, et täita VÕS § 78 lg 1 järgi teise isiku kohustust. (p 11)

Kui seaduse järgi ülalpidamist andma kohustatud isiku eest täidab ülalpidamiskohustust asenduskohustuse raames ülalpidamist järgmisena andma kohustatud perekonnaliige, läheb talle seaduse alusel ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue üle. Kui ülalpidamiskohustust täidab muu isik, võib ta nõuda tehtud kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete alusel. Käsundita asjaajamisest tulenev nõue aegub tavapärase tähtaja jooksul ja seda ei piira see, et elatist saaks tagasiulatuvalt välja mõista üksnes ühe aasta eest tagasiulatuvalt. (p 12)

Kui kohalik omavalitsus osutab abivajajale tasulist sotsiaalteenust ja abivajaja ei suuda selle eest tasuda, kuid tema perekonnaliikmetel on seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, võib kohalik omavalitsus nõuda perekonnaliikmetelt käsundita asjaajamise sätete alusel tehtud kulude hüvitamist, kui ta on täitnud perekonnaliikmete asemel nende ülalpidamiskohustust. (p 13-14)

Kui kohalik omavalitsus osutab abivajajale tasulist sotsiaalteenust ja abivajaja ei suuda selle eest tasuda, kuid tema perekonnaliikmetel on seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, võib kohalik omavalitsus nõuda perekonnaliikmetelt käsundita asjaajamise sätete alusel tehtud kulude hüvitamist, kui ta on täitnud perekonnaliikmete asemel nende ülalpidamiskohustust. (p 13-14)

VÕS § 1024 lg 4 alusel on hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest.VÕS § 1024 lg 4 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, kas kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust (vt selle kohta Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). (p 12)

VÕS § 1024 lg 4 kohaldamisel tuleb muuhulgas arvestada sellega, kas kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis VÕS § 1020 lõigetes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust (vt selle kohta Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). (p 12)

VÕS § 1041 alusel on hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest. (p 12)

Rahalise kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust kolmanda isiku täitmisest keelduda (vt Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15). Seega võib võlgnik leppida kolmanda isikuga VÕS § 78 lg 1 alusel kokku, et see maksab ära tema võla, ning võlausaldaja on kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma. Asjaolu, et võlausaldaja väljastab arved võlgnikule, ei tähenda, et neid arveid ei või tasuda kolmas isik (vt ka Riigikohtu 17. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-06, p 11). VÕS § 78 lg 4 ei tulene kolmanda isiku õigust nõuda hagejalt tagasi kostja eest tasutud võlga.

Rahalise kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust kolmanda isiku täitmisest keelduda (vt Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15). Seega võib võlgnik leppida kolmanda isikuga VÕS § 78 lg 1 alusel kokku, et see maksab ära tema võla, ning võlausaldaja on kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma. Asjaolu, et võlausaldaja väljastab arved võlgnikule, ei tähenda, et neid arveid ei või tasuda kolmas isik (vt ka Riigikohtu 17. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-06, p 11). Pooled võivad kooskõlas VÕS § 396 lg-s 2 sätestatuga vormistada iga võla laenulepinguna. VÕS § 78 lg 4 ei tulene kolmanda isiku õigust nõuda hagejalt tagasi kostja eest tasutud võlga.

TsMS § 654 lg-t 5 kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-08.

Kui tagatise andmine ei olnud isiklikku täitmist nõudvaks kohustuseks, mis välistaks selle andmise kolmanda isiku poolt, ei olnud võlausaldajal õigus keelduda tagatise vastuvõtmisest.