HALDUSÕIGUSAvalik teenistus

HALDUSÕIGUSTervishoid ja ravi

TÖÖÕIGUSTöötervishoid

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (lühend - TTOS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-22-157/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.06.2024

Tulenevalt TTOS § 13 lg-st 2, määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11 ja lg 22 p-dest 1 ja 2 ning PPA käskkirja nr 117 p-dest 1 ja 2 saab niisiis käesoleval juhul käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID-19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava dokumendi esitamata jätmist muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna. (p 36)


TTOS alusel kehtestatud riskianalüüsist tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et nõude täitmata jätmine võiks tuua kaasa automaatse teenistusest vabastamise. Ka siseakti rakendamisel tuleb järgida kaalumisreegleid (HMS § 4 lg 2) ja kaalumisel ei tohi kaalutlusõigust kuritarvitada. Kolleegium on selgitanud, et kuigi halduse üldise iseloomuga siseakt (halduseeskiri) abistab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi see kaalumist välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduse siseaktis sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb siseakti kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. (Vt nt RKHKo nr 3-3-1-81-07, p 13; 3-3-1-77-14, p 18.). (p 40)


Kui see on õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1), on halduskohtus võimalik vaidlustada halduse siseakti (HKMS § 6 lg 1, vt ka RKHKo nr 3-3-1-16-07, p 12). (p 13)


Haldusorgan saab kaudse vaktsineerimisnõude kehtestada ka siseaktiga. (p 32)


Vaktsineerimine ei ole olemuselt selline nõue, mis tuleks ametijuhendis ette näha. ATS § 52 lg 1 on ammendav loetelu, kuna see ei sisalda lahtisele või näidisloetelule omaseid väljendeid, nagu „eelkõige“ või „muu hulgas“, vaid sätestab ammendavalt, mida saab ametijuhendiga kindlaks määrata – selleks on eelkõige teenistusülesanded ning nende täitmiseks vajalik haridus, töökogemus, teadmised ja oskused. (p 32.1)

Kaudne vaktsineerimisnõue ei ole vaadeldav ka ATS § 52 lg-s 3 toodud teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõude olulise muudatusena. (p 32.2)


Vaktsineerimisnõuet ei saa kehtestada ametijuhendiga, sest vaktsineerimisnõue ei ole käsitatav ei ametikoha teenistusülesandena ega ka nõudena ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele, vaid tegemist on töötervishoiu nõudega TTOS-i tähenduses. (p 32.2)


PPVS § 71 lg 4 kohaselt kehtestab politseiametniku tervisenõuded ja -kontrolli korra ning tervisetõendi sisu ja vormid Vabariigi Valitsus (vt ka PPVS § 38). Selleks oli kaebaja teenistusest vabastamise ajal Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määrus nr 114 „Politseiametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“. Selles ei olnud eraldi nõudena COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimist sätestatud. Viimane ei välista aga, et PPA peadirektor ei võinud sellise tööohutuse nõude pandeemia tingimustes käskkirjaga kehtestada kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks, tuginedes riskianalüüsile ja kaudselt (käskkirjas sellele otseselt viidatud pole) TTOS-ile ning Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määrusele nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna ja tööohutuse nõuded“. (p 35)

2-21-12706/92 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.03.2024
3-20-1231/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.05.2022

ATS § 49 lg-t 6 saab kohaldada töövõime vähenemise hüvitamiseks üksnes juhul, kui haigus või vigastus on tekkinud teenistusülesannete täitmise tõttu ja õnnetusjuhtumi tagajärjel. Haigestumise korral, mille põhjuseks polnud õnnetusjuhtum, pole ATS § 49 tervisekahju nõude lahendamiseks asjakohane. (p 13)

ATS § 49 annab aluse nõuda hüvitist n-ö soodustingimustel - pole vaja tõendada kahju ulatust. Selliselt saab hüvitist nõuda vaid erandlikel juhtudel. ATS § 49 lg 6 alusel ei saa kindlas suuruses hüvitist nõuda mitte kõik ametnikud, kellel tuvastatakse teenistusülesannete täitmisega seotud töövõime vähenemine, vaid üksnes need, kelle töövõime vähenemine on tekkinud õnnetusjuhtumi tagajärjel. ATS § 49 lg 7 näeb ette kindlas suuruses hüvitised eriteenistuste ametnikele, kui töövõime on vähenenud nende vastu toime pandud ründe, nende poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu. (p 15)


Kohus peab tuvastama, et vastustajal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2). Selleks tuleb kontrollida, kas vastab tõele väide, et rikutud on TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi, mis on põhjustanud tervise kahjustumise. (p 18)


TTOS § 14 lg 5 p 6 kohaselt on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist VÕS-s sätestatud ulatuses. Seega tuleb arvesse võtta ka kahjustatud isiku osa kahju tekitamisel (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139). (p 18)

3-21-2241/11 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.11.2021

ATS § 105 sätestab õiguskaitsevahendid ametniku teenistusest vabastamise korral, st pärast vabastamise kohta käskkirja andmist. See paragrahv ei reguleeri õiguskaitsevahendite kasutamist enne teenistussuhte lõpetamist. Selles olukorras on kohaldatavad halduskohtus üldiselt ette nähtud õiguskaitsevahendid, sh keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kaebeõiguse piirangud peavad seaduses olema sätestatud selgelt (vt RKHKm nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 12)


Vt RKHKm nr 3-17-981/16, p-d 11 ja 13. (p 12)


Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1 mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. (p 12)


Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus - olukord, kus kaebaja õiguste kaitse oleks ilma koheste abinõudeta hiljem oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Kohus võib sellises olukorras rakendada seaduses sätestatud esmaseid meetmeid, mh peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise (HKMS § 251 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid kohus peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). (p 15)

Esialgset õiguskaitset on võimalik taotleda ja kohaldada kohtumenetluse igas staadiumis, sh enne kui kohus on võtnud seisukoha kaebuse muutmise lubatavuse kohta (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomulisena piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 252 lg 1). Määruse tagajärgi ei pruugi kohus tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud. Asjaolusid võib esialgse õiguskaitse menetluses hinnata ka Riigikohus (HKMS § 134 ja § 252 lg 2; vrd RKÜKm nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 15)


Põhiõigusi ja -vabadusi tohib avalik võim piirata ainult seaduse alusel (PS § 3 lg 1), piirang ehk riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10). Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). (p 21)


Ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26; EIÕK art 8; EIKo nr 25358/12, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). (p 21)


PS § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul seal loetletud põhiõigusi. See säte piirab üksnes PS § 124 lg 3 esimeses lauses sätestatud erilist piiranguklauslit, mis võimaldab kaitseväelase mõnest põhiõigusest, nt liikumisvabadusest ja ettevõtlusvabadusest sootuks ilma jätta või sekkuda tavaolukorras piiramatusse põhiõiguse tuuma. Ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis sätestatud üldistel alustel. (p 22)


Vaktsineerimisnõuded olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). Selle kohaselt sõltub volitusnormi täpsusaste ka nõude ajalisest ja isikulisest ulatusest ning vaktsineerimisest sõltuvusse seatud põhiõiguste olulisusest. (p 23)

Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)


Tuleb ka arvestada, et haldusaktiga kehtestatud üldkohustuslikke vaktsineerimisnõudeid pole lubatud hoida kehtimas lõpmatult kaua. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. (p 23)

Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)


Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. (p 26)

Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. (p 29)


Kaebajal on õigus, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. (p 27)


Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (RKHKo nr 3-18-1891/46, p 19). (p 27)


Vaidlusalune vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide saavutamiseks. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine, st ühiskonna sulgemine, ei tule kõne alla leebema meetmena. Sellised piirangud tooks nii kaitseväelastele endile kui ka teistele isikutele kaasa võrreldamatult intensiivsemad põhiõiguste riived kui vaktsineerimine. Ühtlasi raskendaks need Kaitseväe tegevust. (p 28)

Leebema meetmena ei ole samaväärne kaitseväelaste massiline testimine. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida testitava kaitseväelase nakatumist väljaspool teenistust. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud kaitseväelaste tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. (p 28)


Vaidlusalune vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust (PS § 10, vt ka EIKo nr 41994/21). Tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Vaktsineerimisnõude kehtestamise hetkeks oli ainuüksi Eestis vaktsineeritud 727 190 inimest koroonahaiguse vastu. Seega oli sellel ajal olemas arvestatav kogemuslik teadmine vaktsiinide võimalike reaktsioonide kohta. (p 30)


PS § 41 lg-st 2 nähtub otseselt, et riik võib inimesele kohustusi peale panna ja nende täitmist nõuda ka tema veendumuste vastaselt. (p 30)


EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral (EIKo nr 47621/13 jt, p-d 301-302). (p 31)


Õiguspärase haldusaktiga tekitatud varalise kahju õiglane hüvitamine on reguleeritud ka RVastS §-s 16. Avalikes huvides peale pandud kohustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks võib aluse anda põhiseadus (vrd RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). (p 31)


Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Teenistusest vabastamine ATS § 95 alusel võib tuua ametnikule, sh tegevväelasele kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolituse kulud (KVTS § 101 ja ATS § 32 lg 5). Osa kaitseväelasi võib ilma jääda ka tegevteenistuspensionist (KVTRS § 393). (p 33)

2-17-19464/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.06.2021

Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni.

Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks nt keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu või arvestada sama tegevusala töötasu. (p 13)

Tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kannatanu kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selline indeks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks. (p 16)


Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada lepingu rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes. Nii lepingu- kui ka deliktiõiguslikul alusel vastutuseks tuleb teha kindlaks töötaja kahju ja tööandja tegu ning põhjuslik seos kahju ja teo vahel (VÕS § 127 lg 4). Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise välistab üldjuhul vääramatu jõud, deliktilisest üldvastutusest õigusvastasust välistava asjaolu esinemine või süü puudumine. (p 10)

Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni.

Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks nt keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu või arvestada sama tegevusala töötasu. (p 13)


Mitme tööandja ühisel ehitusplatsil vastutab peatöövõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad solidaarselt selle eest, et töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. (p 11)


Põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi ei pea olema kahju ja õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, tegemist võib olla põhjuste ahelaga. Tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut on eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega ning tööandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest üksnes siis, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks ka siis, kui ta ei oleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud, st et töötaja kaotas töö muul põhjusel, kui tööandja süül toimunud töövõime kaotus või vähenemine. (p 12) Eelduse, mille järgi on töötaja kaotanud sissetuleku oma töövõime kaotuse ulatuses, võivad mõlemad pooled ümber lükata - töötajal on õigus tõendada, et tema tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on suurem kehtiva korra alusel määratud töövõime kaotuse ulatusest, ning kahju hüvitama kohustatud tööandja võib tõendada, et töötaja tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on töövõime kaotuse ulatusest väiksem. (p 14)


Kahjuhüvitist vähendatakse muu hulgas juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg 2). Sellise toiminguna on tööõnnetusest tingitud kahju hüvitamise nõude lahendamise korral käsitatav ka kannatanu tööle asumine, kui seda võib temalt mõistlikult oodata. Tervise kahjustumise korral on töötajal selline kohustus aga üksnes juhul, kui tööõnnetuse toimumisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). (p 14)

2-19-14461/49 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.02.2021

Vt täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte kohta nt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11; 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16; 15. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07, p 11; 21. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 32.

Asjas sõlmisid sissenõudja ja võlgnik kohtuliku kompromissi, millega võlgnik kohustub tasuma sissenõudjale tema elu lõpuni iga kuu Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalga suurust hüvitist, arvestades sissenõudjale Sotsiaalkindlustusameti otsusega määratud püsiva töövõimetuse ulatust.

Selliselt sõlmitud kompromissi täitmist ei välista, et töövõimereformi tagajärjel hindab Eesti Töötukassa isikute töövõimet. (p 13)

2-17-11858/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019

TsMS § 368 lg 1 ei võimalda nõuda kohtus iseseisva nõudena faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kohtu pädevusse. (p 10)


Töövõimetuse hüvitise, sh tööõnnetusest põhjustatud töövõimetuse hüvitise maksmist reguleerib ravikindlustuse seadus. Hüvitise maksmine sõltub tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel. (p 11)

Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima. (p 12)

Olukorras, kus töötajaga juhtub õnnetus ja tööandja leiab uurimise tulemusel, et tegu ei olnud tööõnnetusega, kuid töötaja ei nõustu sellega, ei ole iseenesest välistatud töötaja õigus esitada tööandja vastu kohustamishagi tööandja kohustamiseks tegema tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalikud toimingud, paludes ühtlasi asendada tööandja vastavad tahteavaldused kohtulahendiga. (p 14)


Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 15)

3-1-1-13-17 PDF Riigikohus 17.04.2017

See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. (p 5)


KarS §-s 197 kirjeldatud kuriteo subjekt on isik, kellel oli kohustus järgida või korraldada/tagada töötervishoiu- või tööohutusnõuete täitmist ja kelle tegevuse (nõuete ebatäpse täitmise) või tegevusetuse (nõuete täitmata jätmise) tõttu saabus koosseisuline tagajärg. See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. (p 5)

Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja TTOS § 12 lg 3 alusel töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest. Kui töid korraldav tööandja puudub, sõlmivad tööandjad nähtuvalt TTOS § 12 lg-st 31 kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt. Seejuures tähendab ühistegevus TTOS § 12 lg 4 kohaselt seda, et ühistegevuses osalevad tööandjad kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda, ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid. TTOS § 12 lg 31 räägib tööandjate solidaarsest vastutusest ja reguleerib seega eeskätt tsiviilõiguslikku vastutust töötervishoiu- ja tööohutusnõuete rikkumisega tekitatud kahju eest. Eeltoodust nähtub siiski, et kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad ja ükski tööandja ei korralda töökohal tervikuna kogu töö tegemist, siis muude kokkulepete puudumisel on kõik tööandjad ühiselt kohustatud tagama omavahelise koostöö toimimise ja tööohutuse. (p 6)

Töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmist ehituses reguleerib Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määrus nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“. Selle määruse § 3 lg 1 kohaselt vastutavad ehitise omanik ja ehitusettevõtja ehitustööde tegemise ajal selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. Nähtuvalt sama paragrahvi 2. lõike esimesest lausest vastutab ehitustöö ohutuse eest ühisel ehitusplatsil peatöövõtja. Määruse § 11 p 2 kohaselt on ühine ehitusplats see, kus töötavad samal ajal või järjestikku kahe või enama tööandja töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad, ning peatöövõtja on määruse § 11 p-st 6 nähtuvalt ehitusettevõtja, keda ehitise omanik on määranud juhtima ja korraldama ehitustöid ehitusplatsil. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad määruse § 3 lg 2 teise lause kohaselt kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kokkuvõtlikult on kohustused töötervishoiu- ja tööohutusalaste nõuete järgimisel ühisel ehitusplatsil reguleeritud sarnaselt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud üldise korraga juhul, kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad. (p 7)


Oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse võib kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Seejuures on vastavasisulisest kokkuleppest olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (p 8)


Kuigi Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt seda teha, on ta KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 8 ja RKKKo nr 3-1-1-91-16, p 8). (p 9)

3-2-1-142-16 PDF Riigikohus 01.02.2017

VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)


VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14) VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)


VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14)

Kuna mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. (p 15)

Kui isik palub välja mõista õiglase mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel ja hüvitis ei ole sümboolse suurusega, ei saa isik kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 13). Vaidlustamine on võimalik juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt RKTKo nr 3-2-1-18-13, p 22). (p 15)

3-2-1-55-10 PDF Riigikohus 16.06.2010
TsK

TsK § 448 lg 1 järgi peab hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik, st kindlaks tuleb teha põhjuslik seos kahju tekitaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Sellises olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on kolleegiumi arvates mõistlik lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja kohaldada osavastutust. Nii on Riigikohus tsiviilkoodeksi kohaldamisel ka varem leidnud, et vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalselt osas, milles igaüks neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada (vt Riigikohtu 21. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-02, p 24). Potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Tööandja vastutust oma õigusvastase käitumise eest ei välista asjaolu, et töötajal oli juba enne tööandja juurde tööle asumist tervis kahjustatud (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, p 31). Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel.


Kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste. Kutsehaigus on oma olemuselt tervisekahjustus. Kutsehaigus võib tekkida töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul ning et töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist põhjustatud kutsehaigus võib töötajal tekkida olenemata sellest, et tööandja on oma kohustused töötajale ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud, kas töötaja enda süül või muudel põhjustel, mis ei sõltu tööandjast.
Alates 1. juulist 2002 kohaldatakse kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid. Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044 lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele (st VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043), kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad. Kui hageja töötas tööandjate juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja võib vastutada, enne 1.juulit2002,tuleb asja lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust, st tsiviilkoodeksit. Tsiviilkoodeksi järgi on lahendatud tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping, mille rikkumisele võinuks põhimõtteliselt samamoodi tugineda. Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriti lähemalt TsK §-des 463-473. Ajutine kord ei muutnud seadust ning kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvestatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem. Ajutine kord kaotas kehtivuse alates 1. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada. Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest tööandja vastutusele võtmiseks on seega vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega tööandja eiras tööohutuse nõudeid, st kui tööandja ei rikkunud tööohutuse norme, ei olnud tema tegevus töötaja suhtes õigusvastane. Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise (muu hulgas töökaitsenormide rikkumise), kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada.


Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-00). TsK § 448 lg 1 järgi peab hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik, st kindlaks tuleb teha põhjuslik seos kahju tekitaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Sellises olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on kolleegiumi arvates mõistlik lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja kohaldada osavastutust. Nii on Riigikohus tsiviilkoodeksi kohaldamisel ka varem leidnud, et vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalselt osas, milles igaüks neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada (vt Riigikohtu 21. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-02, p 24). Potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Tööandja vastutust oma õigusvastase käitumise eest ei välista asjaolu, et töötajal oli juba enne tööandja juurde tööle asumist tervis kahjustatud (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, p 31). Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel. Põhjusliku seose tõendamist lihtsustab kannatanu jaoks lisaks VÕS § 138.

3-2-1-145-09 PDF Riigikohus 13.01.2010

Enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-117-08.

Põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmise ja töötaja tervise kahjustamise vahel võib ilmneda nt selles, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal.

Kahjuhüvitise suuruse hindamisel võib eri tööandjate juures töötatud aastatel olla kogumis teiste tõenditega oluline roll, kuid kohus ei saa kahjutasu suuruse tuvastamisel lähtuda ainult eri tööandjate juures töötatud aastate arvust. Eelkõige on oluline see, mil määral mõjutas erinevate tööandjate juures töötamine kutsehaiguse tekkimist või selle süvenemist. Kui kohus tuvastab, et kutsehaigus kujunes välja ajal, mil hageja ei töötanud kostja juures, tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada seda, kas ja mil määral süvenes kutsehaigus kostja juures töötamise tõttu.


Kahjuhüvitise suuruse hindamisel võib eri tööandjate juures töötatud aastatel olla kogumis teiste tõenditega oluline roll, kuid kohus ei saa kahjutasu suuruse tuvastamisel lähtuda ainult eri tööandjate juures töötatud aastate arvust. Eelkõige on oluline see, mil määral mõjutas erinevate tööandjate juures töötamine kutsehaiguse tekkimist või selle süvenemist. Kui kohus tuvastab, et kutsehaigus kujunes välja ajal, mil hageja ei töötanud kostja juures, tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada seda, kas ja mil määral süvenes kutsehaigus kostja juures töötamise tõttu.


Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada põhimõttega, mille kohaselt võib tervisekahjustuse eest makstava hüvitise suurust vähendada sõltuvalt kannatanu süü astmest, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Tuleb analüüsida, kas töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme.


Enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-117-08.


Põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmise ja töötaja tervise kahjustamise vahel võib ilmneda nt selles, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal.

3-2-1-14-09 PDF Riigikohus 25.03.2009

TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Ringkonnakohus ei ole arvestanud kostja väitega, et ta on hagejale osa kahjust hüvitanud.


Tööandja rikkus "Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete" § 7 p-d 9, jättes tagamata selle, et töövahendit kasutab, hooldab, parandab, seadistab ja puhastab ainult see töötaja, kellele see on tehtud tööülesandeks ja kes on saanud sellekohase väljaõppe, seega oli tööandja tegevus õigusvastane.


Tööandja rikkus "Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete" § 7 p-d 9, jättes tagamata selle, et töövahendit kasutab, hooldab, parandab, seadistab ja puhastab ainult see töötaja, kellele see on tehtud tööülesandeks ja kes on saanud sellekohase väljaõppe.

3-3-1-26-08 PDF Riigikohus 13.11.2008

KVTS § 164 lg-ga 9 ei ole kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse regulatsioonist erinevat korda. KVTS § 164 tervikuna reguleerib eelkõige kaitseväelase hukkumise ja töövõimetuse korral teenistusülesannete täitmise tõttu makstava toetuse taotlemise aluseid. KVTS § 164 lg 9 sõnastus on mõnevõrra eksitav, viidates olukordadele, mida ei loeta teenistusülesannete täitmiseks kogu kaitseväeteenistuse seaduse mõistes. Viidatud sätte eesmärgiks on KVTS § 164 lg 1 regulatsiooni täpsustamine. Tööandja huvides tegutsemise määratlemisel ei saa kitsalt lähtuda teenistusülesannete täitmise faktist. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti andmise hetkel kehtinud TTOS § 22 lg 1 sõnastusest nähtub, et tööõnnetuseks saab kvalifitseerida ka muul tööandja huvides tegutsemise ajal toimunud õnnetusjuhtumit. Tegemist on erialusega ning see ei pruugi olla otseselt seotud teenistusülesannete täitmise faktiga. Koosmõjus KVTS § 164 lg-s 9 määratletud tingimustega tuleb tööõnnetuse uurimisel hinnata, kas on täidetud TTOS § 22 lg-s 1 toodud tööõnnetuse legaaldefinitsiooni tingimused.


Üksnes kaebajal on õigus valida, milline õiguskaitsevahend on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust ning kui kaebaja kohtu pakutud võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi (vt Riigikohtu 03.04.2007 otsust asjas nr 3-3-1-6-05). HKMS § 19 lg-te 8 ja 9 senise tõlgendamise praktika rakendatav ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele ülemineku osas, sest ka kaebuse liigi muutmisel tuvastamiskaebusest tühistamiskaebuseks võivad kaasneda kaebajale negatiivsed tagajärjed, nt lühem kaebetähtaeg. Seetõttu on ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele üleminekuks samuti vajalik kaebaja (ja teiste menetlusosaliste) nõusolek, mis tagab menetlusosalistele võimaluse ette näha kohtu võimalikku käitumist. Kui kaebuse esitaja palub kohtul kaebust muuta, kuid teised menetlusosalised selleks nõusolekut ei anna, võib kohus HKMS § 19 lg 8 alusel kaebust muuta, kui kohus peab kaebuse muutmist siiski otstarbekaks. Kohus peab kaebuse liigi muutmise otstarbekust sellisel juhul ka põhjendama.


Selles ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt Riigikohtu 11.03.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-8-04 p 24 ja 16.10.2002 otsuse asjas nr 3-3-1-41-02 p 15). Seetõttu on ringkonnakohus õigustatud käsitlema ka põhjendatud huvi kui asja lahendamise protsessuaalset külge, selgitamaks välja, kas esitatud kaebus viib sihile või mitte.


Õnnetusjuhtumi kohta akti koostamine ei ole vaid menetlustoiming, millega tehakse kindlaks faktilised asjaolud ning millele tuginedes koostatakse hiljem õiguslikke tagajärgi kaasa toov otsus. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktis annab tööandja hinnangu õnnetusjuhtumile ning esitab tööõnnetuse toimumise osas lõppjärelduse. Haigekassale ei ole ravikindlustuse seaduse ega Hüvitise määramise korraga antud pädevust tööõnnetuse toimumise või mittetoimumise fakti ümber hinnata. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti või tööõnnetuse raportiga otsustatakse üldiselt lõplikult, kas õnnetusjuhtum oli käsitatav tööõnnetusena või mitte. Seetõttu mõjutab isiku õigusi otseselt see, kuidas õnnetust käsitatakse.

Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.


Eesti Haigekassale saadetud teatis tööõnnetuse toimumisest ning samuti annulleerimise teatis ei ole haldusakt. Tööandja edastatud teatised on teabetoimingud, mis ei too iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Teatis iseseisvalt ei saa rikkuda isiku õigusi.


Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.

Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.


Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist. Seega võib haldusakti kehtivus ära langeda vaid mõne eeltoodud tingimuse esinemisel.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json