Politsei ja piirivalve seadus (lühend - PPVS)

PPVS § 106 lg-ga 1 sätestatud pensioni ümberarvutamist ei ole võimalik praktikas kohaldada pensionide suhtes, mis olid arvutatud ametipalgast, mille hulka ei kuulunud teenistusastmetasu. Täie kindlusega ei saa välistada sellise võrdlustabeli koostamist, mis võimaldaks võrrelda aastatel 2002 kuni 2009 pensionile jäänud isikute tööülesandeid politseiametnike tööülesannetega 2010. või 1013. aastal. Kuid erinevatel aegadel kehtinud teenistuse korralduse, ametiülesannete, palgasüsteemide, haridus- ja kvalifikatsiooninõuete erinevused ning esimesse võrdlusgruppi kuuluvate isikute suur arv teevad pensioni ümberarvutamiseks kasutatava võrdlustabeli koostamise äärmiselt keerukaks ja suurt ressurssi nõudvaks ning praktikas võib olla isegi võimatuks. Ei saa välistada, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra, kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu. (p 31)

PPVS § 117 lg 7 formuleeringuga "politseiametniku pension, mis on määratud politseiteenistuse seaduse alusel" peetakse silmas mitte ainult politseiteenistuse seaduse alusel nii arvutatud kui ka määratud pensione, vaid ka pensione, mis on küll määratud PPVS alusel, kuid mille arvutamisel kohaldati PPVS § 100 lg 2 kohaselt politseiteenistuse seadust. Teistsugune, PPVS § 117 lg 7 grammatiline tõlgendus tähendaks seda, et seadusandja välistas PPVS § 117 lg 7 kehtestamisel PPVS § 100 lg 2 alusel arvutatud pensioni puhul mitte ainult selle ümberarvutamise, vaid ka selle indekseerimise. Lisaks ei ole PPVS § 117 pealkirjas nimetatud mitte ainult pensioni ümberarvutamist reguleeriv PPVS § 106, vaid ka pensioni arvutamist reguleeriv PPVS § 100. (p 14)

Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg‑ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 21¹ lg‑ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud isikute õiguspärast ootust, et pension arvutatakse ümber. Isikud on kasutanud neile PPVS § 117 lg‑ga 7 antud hüve. PPVTS § 117 lg 7 ei ole vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010.

PPVS § 106 lg-ga 1 sätestatud pensioni ümberarvutamist ei ole võimalik praktikas kohaldada pensionide suhtes, mis olid arvutatud ametipalgast, mille hulka ei kuulunud teenistusastmetasu. Täie kindlusega ei saa välistada sellise võrdlustabeli koostamist, mis võimaldaks võrrelda aastatel 2002 kuni 2009 pensionile jäänud isikute tööülesandeid politseiametnike tööülesannetega 2010. või 1013. aastal. Kuid erinevatel aegadel kehtinud teenistuse korralduse, ametiülesannete, palgasüsteemide, haridus- ja kvalifikatsiooninõuete erinevused ning esimesse võrdlusgruppi kuuluvate isikute suur arv teevad pensioni ümberarvutamiseks kasutatava võrdlustabeli koostamise äärmiselt keerukaks ja suurt ressurssi nõudvaks ning praktikas võib olla isegi võimatuks. Ei saa välistada, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra, kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu. (p 31)

Isiku kinnipidamine VTMS § 44 alusel on väärteomenetluse toiming. On võimalik, et isiku suhtes kohaldatakse nii väärteomenetluse tagamise vahendina kinnipidamist kui ka järelevalvemeetmena kainenema paigutamist. Kuigi nii kinnipidamine kui ka kainenema paigutamine on suunatud isiku vabaduse piiramisele, on nende kohaldamise alused ja tingimused erinevad. Seadus ei välista ka kinnipeetava paigutamist kainenema. Kinnipidamine VTMS alusel ei n-ö neela kainenema paigutamist ega kujuta isiku jaoks iseseisvat piirangut. Erisuste rõhutamiseks tuleb osutada üksnes kainenema toimetatud isikute kinnipidamistingimustele. Isiku paigutamine kainenema on lisaks isiku kinnipidamisele täiendava stigmatiseeriva tähendusega. (p 25)

Õigusvastane täiendav vabaduse piiramine toob kaasa hüvitatava mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kahju suuruse määramisel tuleb arvestada piirangu intensiivsust, sh asjaolu, et isiku suhtes kohaldati väärteomenetluse raames kinnipidamist, ning kainenema paigutati isik lühikeseks ajaks. (p 26)

Joobeseisundi tuvastamise toimingud on selles asjas käsitatavad järelevalvetoimingutena. (p 17)

Isiku joobeseisundi tuvastamisele allutamise eelduseks on joobeseisundile viitavatel tunnustel põhinev kahtlus, et isik on pannud toime süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või alkoholipiirmäära ületamine. Kui selline kahtlus võis tekkida isiku esitatud dokumentide hilisemal vaatlemisel tema elukohas, mitte sõiduki peatamisel tehtud toimingute käigus, võib politsei olla põhjendamatult allutanud isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele. Piisava professionaalse hoolsuse korral oleks politseiametnik pidanud ette nägema, et joobeseisundi tuvastamise toimingutega tõendite kogumine võimaliku varasema joobe kohta olukorras, kus isik viibis oma elukohas, oli lõpetanud sõiduki juhtimise ning politsei teadmisel ja nõusolekul sai siseneda ja viibida hoones, ei pruugi täita PPVS § 7²³ p-s 1 sätestatud joobeseisundi tuvastamise õiguslikke eeldusi. (p 19-20)

Kohaldatud meetme õiguspärasuse hinnangu aluseks tuleb võtta need asjaolud, mis olid politseile teada meetme kohaldamise otsustamisel (nn ex ante vaatlusviis) (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 13). (p 14.4)

Politseil lasub kohustus kaitsta isiku õigusi kolmanda isiku ründe eest, sh hõlmab see kohustus praeguses asjas kõrvaliste isikute kaebaja eluruumi sisenemise ja selle pildistamise takistamist (PS §-d 13, 26 ja 33, PPVS § 73⁷ lg 5 teine lause). Asjaolu, et politseinikud pidid sisenema eluruumi kahekesi, ei võta politseilt kohustust tagada kaebaja eluruumi kaitse kolmandate isikute rünnete eest, nt kõrvaliste isikute eelneva hoiatamisega. (p 16)

Iga põhiõiguste rikkumine ei pruugi kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning mh kohtu hinnangust rikkumise raskusele (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-43-11). (p 17.2)

Valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus on oma eesmärgilt ja olemuselt, tagajärgedelt ning põhiõiguste riive intensiivsuselt kaks erinevat meedet. Valdusesse sisenemise korral on tegemist valdusesse sisenemise, seal olemise ja üksnes selle visuaalse vaatlemisega, mille eesmärgiks on mh selgitada ega ei esine ohuolukorda. Kuna valdusesse sisenemise meede riivab isiku õigusi väiksema intensiivsusega, ei nõua see õiguse kohaselt eelnevat halduskohtu luba. Valduse läbivaatus riivab intensiivsemalt isiku õigusi kui valdusesse sisenemine, kuna see hõlmab lisaks valdusesse sisenemisele, seal olemisele ja selle visuaalsele vaatlemisele ka seal asuvate asjade läbivaatamist ja uurimist (nt kappide ja sahtlite avamist jmt). Valduse läbivaatuse eesmärk on üldjuhul leida varjatav ja peidetud asi või isik, mida või keda valdaja ise vabatahtlikult ei näita. Tulenevalt meetme intensiivsusest peab selle sanktsioneerima üldjuhul halduskohus oma loaga. (p 13.2)

Kuigi meetme protokollimata jätmine on õigusvastane (PPVS § 73⁷ lg 7), ei saa see kahju põhjustada. Protokolliga fikseeritakse nt menetlustoimingu asjaolud, menetluse käik, menetlustoimingu tulemus ja muud HMS § 18 lg s-2 sätestatud asjaolud ning sellel on tõenduslik tähendus. (p 15)

Käesolevas asjas vaidlusaluste tegude toimepanemise ajal kehtinud PvTS §-dest 68 ja 38 tulenevalt kujutas KVS § 27 lg-s 3 ettenähtud töökoha- ja tegevuspiirangute rikkumine endast ka distsiplinaarsüütegu. Isiku teenistusest vabastamise ajal kehtinud PPVS §-des 86 ja 68 oli sätestatud samasisuline regulatsioon, kuid PPVS § 88 p 5 järgi oli sellel ajal politseiametnikule määratavaks distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATSvr § 118 alusel. PPVS § 88 p 5 ega ATSvr § 118 ei teinud viidet KVS § 27 lg-le 3. Seetõttu ei olnud teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel distsiplinaarkaristus, vaid eriseadusega sätestatud teenistusest vabastamise täiendav alus, mida sai kohaldada väärteo toimepanemise korral. Seetõttu teenistusest vabastamisel etteheidetav distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud tähtaegade järgimata jätmine.

Isik vabastati teenistusest 1. aprillini 2013 kehtinud KVS § 27 lg 3 alusel. Alates 1. aprillist 2013 kehtib 6. juunil 2012 vastu võetud korruptsioonivastane seadus, mis teenistusest vabastamise alust ei sätesta. Isiku teenistusest vabastamist KVS 27 lg 3 alusel ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kohtumenetluse ajal jõustunud uus korruptsioonivastane seadus ei sätesta korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest teenistusest vabastamise alust. Kohus peab lähtuma kehtivast seadusest ning seaduse muutumine kohtumenetluse ajal ei too tingimata kaasa teenistusse ennistamist. 1. aprillini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal esitatud teenistusse ennistamise taotlust on võimalik rahuldada ka uue avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal, kuigi uus seadus ei näe üldjuhul ette teenistusse ennistamise nõudeõigust (otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-13, p 17).

Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei vabastanud kaebajat kohe pärast väärteootsuse koostamist. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel kujutab endast teenistusest vabastamist seoses väärteo toimepanemisega. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel enne väärteootsuse jõustumist olnuks vastuolus väärteomenetluse seadustiku §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooniga, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud.