Välismaalaste seadus (lühend - VMS)

Elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on vajadus elamisloa järele, st tegelik soov Eestisse elama asuda. VMS § 117 lg-s 1 on loetletud elamisloa andmise üldtingimused, mis peavad olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmisel. Sellisteks nõueteks on ka Eestisse elama asumise eesmärgi põhjendatus ja tegelik elukoht. VMS normidest nähtub üheselt, et elamisloa saamise vajadus on inimesel vaid juhul, kui ta tegelikult soovib elada Eestis. Vajadus elamisloa järele puudub, kui välismaalane soovib lühiajaliselt Eestit külastada. Sellisel juhul võib elamisloa andmisest VMS § 123 p 3 alusel keelduda. (p-d 20 ja 22)

Seadusliku esindaja käitumine haldusmenetluses, sh varem registreerimiskohustuse täitmiseks tehtud või tegemata jäetud toimingud, on omistatavad esindatavale (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-16). (p 22)

Nõukogu direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta on kantud eesmärgist võimaldada pereliikmetele pereelu (preambuli lg-d 4 ja 6). Kui perekond on faktiliselt elanud aastaid välisriigis ja Eestit külastanud vaid väga lühiajaliselt ning eemalviibimist ei ole nõuetekohaselt registreeritud ja isikuid on korduvalt haldusmenetluses hoiatatud, et kui nad ei asu püsivalt Eestisse elama, siis nende tähtajalisi elamislube ei pikendata, siis ei esine perekonna taasühinemise vajadust direktiivi mõttes. (p 23)