RIIGIÕIGUSRahvas

Teksti suurus:

Riigikogu valimise seadus (lühend - RKVS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-19-9/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.05.2019

Individuaalkaebus on juhul, kui asjas tuvastatakse, et kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, lubamatu sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutab või mitte (viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-7-17, p 20). (p 11)

Isiku käsutuses on olnud muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks. Pelk asjaolu, et isiku kaebus jäi muu õiguskaitsevahendi kasutamise raames rahuldamata, ei anna alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vrd RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-7-17, p 22). (p 12)


Isiku põhiõigus valida ei tähenda õigust valida konkreetset isikut, kelle poolt ta soovib oma hääle anda (vt otsus nr 5-19-16/3, p-d 13 ja 14). Samuti puudub isikul subjektiivne õigus sellele, et Riigikogu valimistel saaksid valida ja kandideerida kõik vanglakaristust kandvad isikud, ning õigus kaitsta kaebust esitades teiste isikute subjektiivseid õigusi (vt otsus nr 5-19-16/3, p 15).

5-19-27/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.04.2019

Nii nagu kautsjoni tasumise kohustus, nii ka kautsjoni riigituludesse kandmine riivab erakonna omandipõhiõigust (PS § 32), samuti õigust valimistel osaleda. (p 15)


Riigikogu valimistel osalenud erakondade erinevat kohtlemist kautsjoni riigituludesse kandmisel õigustab erinev valimistulemus ning riigieelarveliste eraldiste regulatsioon arvestab valimistulemust paindlikul ja mõistlikul viisil. (p 20)


Nii nagu kautsjoni tasumise kohustus, nii ka kautsjoni riigituludesse kandmine riivab erakonna omandipõhiõigust (PS § 32), samuti õigust valimistel osaleda. (p 15)

Kautsjoni riigituludesse kandmine seaduses sätestatud künnisest allapoole jäänud erakondade puhul tuleneb kautsjoni olemusest: kautsjoni tasumise kohustus kaotaks suuresti mõju, kui kautsjon kõigile kandidaatidele pärast valimisi tagastataks. Seetõttu aitab nii kautsjoni tasumise kohustus kui ka vähese häältesaagiga kandidaatide kautsjoni riigituludesse kandmine kaasa valitava Riigikogu representatiivsusele ning see on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk. (p 17)

Käsitletava põhiõiguste riive intensiivsus sõltub esiteks sellest, kui palju kandidaate erakond valimistel üles seadis, ning teiseks erakonna valimistulemusest. Erakonna kautsjon tagastatakse juhul, kui erakond ületab valimiskünnise (üle riigi 5% häältest), mis on aluseks ringkonnamandaatide ja kompensatsioonimandaatide jagamisel (RKVS § 62 lg-d 3 ja 4). Siiski pole ka kõigi künnise taha jäänud erakondade olukord sarnane, kuna ka neile makstakse sõltuvalt valimistulemustest riigieelarvest EKS § 127 lg-s 2 ette nähtud rahalisi eraldisi ning ka seda asjaolu tuleb arvestada riive põhiseaduspärasuse hindamisel. Õigus saada eraldisi tekib juhul, kui erakond kogub vähemalt 2% häältest, ning eraldise suurus kasvab iga toetusprotsendiga (2%–3% häältest saanud erakonna eraldis on 30 000 eurot, 3%–4% häältest saanud erakonnal 60 000 eurot ja 4%–5 % häältest kogunud erakonnal 100 000 eurot). (p 18)

Kautsjoni tasumise kohustuse, selle osal juhtudel riigituludesse arvamise ning erakondadele makstavate riigieelarveliste eraldiste regulatsiooni tuleb vaadelda tervikliku süsteemina. Kehtiv regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna võimaldab arvesse võtta erakondade tegevuse tulemuslikkust ning aitab ka künnise taha jäänud, kuid piisavalt hääli saanud erakondadel kanda valimistel tekkinud kulusid eraldistega riigieelarvest. (p 19)

Kuna kaebaja osales Riigikogu 2019. a valimistel täisnimekirjaga (125 kandidaati), kuid kogus Riigikogu valimistel alla 2% häältest, kaotas ta kautsjoni riigituludesse kandmisega märkimisväärse suurusega summa. Ka ei saanud kaebaja piisavalt hääli, et tal tekiks õigus saada eraldisi riigieelarvest. Sellele vaatamata ei pea kolleegium kaebaja õiguste riivet põhiseadusvastaseks. Kaebaja oleks saanud kautsjoni kaotamisega seotud riski vähendada, esitades valimistel lühema kandidaatide nimekirja. Riigikogu valimistel osalenud erakondade erinevat kohtlemist õigustab erinev valimistulemus ning riigieelarveliste eraldiste regulatsioon arvestab valimistulemust paindlikul ja mõistlikul viisil. (p 20)

RKPJK on üksikkandidaadi poolt Riigikogu valimistel kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuse kohta leidnud, et valimiskautsjon aitab kaasa valitava esinduskogu suuremale representatiivsusele, kuna see takistab ebatõsiste kandidaatide kergekäelist ülesseadmist ja vähendab seega valimistel kaotsi minevate häälte hulka. Arvestades ühiskonnaliikmete keskmist sissetulekut, ei olnud otsuse tegemise ajal kehtinud kautsjoni suurus (umbes 74% keskmisest brutokuupalgast) kolleegiumi hinnangul põhiseadusega vastuolus. Kolleegium arvestas seejuures ka asjaolu, et valituks mitteosutunud üksikkandidaadile makstakse kautsjon tagasi, kui ta kogub hääli vähemalt poole ringkonna lihtkvoodi ulatuses. Vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-03, p 11. (p 16)


Kautsjoni riigituludesse kandmine seaduses sätestatud künnisest allapoole jäänud erakondade puhul tuleneb kautsjoni olemusest: kautsjoni tasumise kohustus kaotaks suuresti mõju, kui kautsjon kõigile kandidaatidele pärast valimisi tagastataks. Seetõttu aitab nii kautsjoni tasumise kohustus kui ka vähese häältesaagiga kandidaatide kautsjoni riigituludesse kandmine kaasa valitava Riigikogu representatiivsusele ning see on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk. (p 17)


Vt p-d 12–14 jj.

Kaebaja on seadnud küsimuse alla RKVS § 77 põhiseaduspärasuse osas, mis näeb ette erakonna kandidaatide registreerimiseks esitamisel tasutud kautsjoni riigituludesse arvamise juhul, kui erakonna kandidaadid ei kogu üle riigi vähemalt 5% häältest. Nimetatud sättele tugines Vabariigi Valimiskomisjon vaidlustatud otsuse tegemisel, mistõttu on RKVS § 77 asjassepuutuv. (p 13)

Kaebaja ei vaidlusta RKVS § 30 lg-s 5 ette nähtud kohustust tasuda Riigikogu valimisteks kandidaatide esitamisel kautsjon ega ka kautsjoni suurust. Kautsjoni tasumise kohustust ning selle suurust saanuks kaebaja vaidlustada erakonna kandidaatide registreerimiseks esitamisel. Seetõttu ei ole RKVS § 30 lg 5 praeguses kohtuasjas PSJKS § 45 lg 1 tähenduses asjassepuutuv. (p 14)

5-19-17/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 27.03.2019

RKVS-i kohaselt ei ole valijate arvestuse toimingud valimiskorralduse toimingud, mistõttu ei toimu nende vaidluste lahendamine valimiskaebuste menetluse korras. (p 13)

RKVS § 25 lg 5 alusel oli kaebajal õigus vaidlustada tema valijate nimekirja kandmisest keeldumine halduskohtus. Kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-26-12, p-d 31–33). (p 14)

Sarnaselt olnuks kaebajal võimalus esitada kandideerimisavaldus Riigikogu 2019. a valimistel kandideerimiseks erakonna nimekirjas või üksikkandidaadina ning vaidlustada Riigikohtus vajadusel Vabariigi Valimiskomisjoni otsus kandidaadi registreerimata jätmise kohta. Kaebaja ei ole ka seda õiguskaitsevõimalust kasutanud. (p 15)

5-19-18/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 27.03.2019

Vabariigi Presidendi taotlus on lubatav üksnes juhul, kui menetlusele Riigikohtus on eelnenud kohtueelne menetlus, mis tagas Riigikogule sisulise võimaluse välja kuulutamata jäetud seadus üle vaadata ja viia see põhiseadusega kooskõlla (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-55-14, p-d 50 ja 51). See tähendab, et kuigi Vabariigi President vaidlustab formaalselt seadust tervikuna, peab Riigikogul juba Vabariigi Presidendi taotluse esitamisele eelnenud menetluses olema olnud võimalik sisuliselt aru saada, milliste konkreetsete seaduse sätete tõttu, millistele põhiseaduse sätetele tuginedes ja milliste õiguslike põhjendustega seadus välja kuulutamata jäetakse. Vastasel juhul võiks Vabariigi President vaidlustada talle välja kuulutamiseks esitatud seaduse Riigikohtus mistahes põhjendustel ning ei oleks täidetud PS § 107 lg-st 2 tulenev eesmärk anda seadusandjale võimalus seadus üle vaadata ja viia see põhiseadusega kooskõlla. Kuigi seaduse välja kuulutamata jätmise otsuse ja Riigikohtule esitatava taotluse tekst ei pea olema identsed, ei tohi taotluses esitatud argumendid vähemalt põhilistes küsimustes olla laiemad kui otsuses esitatavad. (p 63)

Praegusel juhul on Vabariigi Presidendi otsus seaduse välja kuulutamata jätmise kohta ja Riigikohtule esitatud taotlus tekstimahult oluliselt erinevad ning nii otsuse kui ka taotlusega vaidlustatav seaduse osa võiks olla määratud selgemini. Nii otsuses kui ka taotluses on väidetud vaidlusaluse seaduse põhiseadusvastasust, tuginedes PS §-dele 13, 26, 33 ja 43. Esmapilgul võiks otsust mõista selliselt, et sellega vaidlustatakse üksnes KKS § 541 lg 2 p-st 2 tuleneva varjatud jälgimise õiguse andmist Kaitseväele. Taotlusest võib seevastu teha järelduse, et sellega soovitakse vaidlustada ka Kaitseväele muude vaidlusaluses seaduses sätestatud isikuandmete varjatud töötlemise volituste (KKS § 541 lg 1 ja § 541 lg 2 p 1) andmist. (p 64)

Vabariigi President ei ole siiski seadnud seaduse välja kuulutamata jätmisel vaidlusaluse seaduse põhiseaduspärasust kahtluse alla väiksemas ulatuses kui Riigikohtule esitatud taotluses. Seaduse välja kuulutamata jätmise otsuses (otsuse teine lõik) viitab Vabariigi President selgelt kogu vaidlusaluse KKSMS-i p-le 20, millega Kaitseväele antakse lisaks varjatud jälgimise õigusele ka muud KKS §-s 541 sätestatud õigused ning nähakse ette menetlusgarantiid. Välja kuulutamata jäetud seaduse Riigikogus uue arutamise materjalidest ilmneb, et Riigikogu liikmed käsitlesid vähemalt osaliselt ka muude KKS §-s 541 sätestatud Kaitseväe volituste, eelkõige eraõiguslike isikute andmebaasidest isikuandmete kontrollimise põhiseaduspärasust (vt KKSMS-i (783 UA) uus arutamine, Riigikogu 29.05.2019. a täiskogu istungi stenogramm). (p 65)

Kolleegium mõistab taotlust selliselt, et Vabariigi Presidendi tahe on olnud nii vaidlusaluse seaduse välja kuulutamata jätmise otsuses kui ka Riigikohtule esitatud taotluses vaidlustada kogu KKS §-s 541 sätestatud õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasus. Riigikogule oli kohtueelses menetluses tagatud sisuline võimalus välja kuulutamata jäetud seadus üle vaadata ja selle põhiseaduspärasust asjakohases osas hinnata. Kolleegium ei näe ka muud põhjust kahelda taotluse lubatavuses, mistõttu on taotlus lubatav kogu KKS § 541 osas. Taotluse läbivaatamisel arvestab kolleegium siiski tõika, et Vabariigi Presidendi põhiargumendid on suunatud KKS § 54^1 lg 2 p-s 2 sätestatud isiku varjatud jälgimise volituse vaidlustamisele. (p 66)


Vabariigi President saab jätta välja kuulutamata üksnes seaduse tervikuna. Sama kehtib Riigikohtule esitatava taotluse kohta – Vabariigi President saab esitada Riigikohtule taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks üksnes seadus tervikuna (PS § 107 lg 2, PSJKS § 5; vt ka RKPJK otsus asjas nr III-4/A-4/94). Vabariigi President ei saa piirduda konkreetsete välja kuulutamata jäetud seaduse sätete vaidlustamisega, kuigi kõigi seaduse sätete põhiseaduspärasuses ei pruugi president kahelda. Samuti ei saa president vaidlustada Riigikohtus juba kehtivat õigustloovat akti. (p 62)


Isikuandmete varjatud töötlemise meetmed võivad riivata erinevaid põhiõigusi ja -vabadusi. Eelkõige riivab isikuandmete varjatud töötlemine PS § 26 lg-ga 1 tagatud perekonna- ja eraelu puutumatust, mis kaitseb üldsättena kogu eraelu, kuid riive võib puudutada ka eraelu spetsiifilisi tahke kaitsvaid põhiõigusi (nii PS § 33 lg-s 1 tagatud eluruumi, valduse ja töökoha puutumatus, PS § 43 lg-s 1 tagatud sõnumisaladus, PS §-s 40 tagatud südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus, PS §-s 42 sätestatud keeld koguda andmeid isiku veendumuste kohta kui ka PS § 19 lg-ga 1 tagatud üldine vabaduspõhiõigus, samuti muud põhiõigused (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13, p 40)). (p 95)

PS § 26 esimese lausega tagatud eraelu puutumatus kaitseb esemeliselt kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-09, p 16). Eraelu puutumatuse kaitseala laieneb ka isiku tegevusele avalikus ruumis, sh isiku asukoha ja liikumisteekonna kindlakstegemisele selles ruumis kas vahetult või tehnilisi jälgimisvahendeid kasutades (EIK Shimovolos vs. Venemaa, nr 30194/09, p 65). Seega riivab isikuandmete varjatud töötlemine KKS § 54^1 mõttes isiku eraelu puutumatust. (p 96)


Isikuandmete varjatud töötlemise meetmed võivad riivata erinevaid põhiõigusi ja -vabadusi. Eelkõige riivab isikuandmete varjatud töötlemine PS § 26 lg-ga 1 tagatud perekonna- ja eraelu puutumatust, mis kaitseb üldsättena kogu eraelu, kuid riive võib puudutada ka eraelu spetsiifilisi tahke kaitsvaid põhiõigusi (nii PS § 33 lg-s 1 tagatud eluruumi, valduse ja töökoha puutumatus, PS § 43 lg-s 1 tagatud sõnumisaladus, PS §-s 40 tagatud südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus, PS §-s 42 sätestatud keeld koguda andmeid isiku veendumuste kohta kui ka PS § 19 lg-ga 1 tagatud üldine vabaduspõhiõigus, samuti muud põhiõigused (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13, p 40)). (p 95)

KKS §-s 541 sätestatud meetmete olemusest ja sisust ei tulene Kaitseväele õigust isiku PS §-des 33 ja 43 sätestatud põhiõiguste riivamiseks. Seda kinnitab ka KKS § 541 süstemaatiline seos muude varjatud jälgimiseks ja variandmete ning konspiratsioonivõtete kasutamiseks volitavate seadustega, mis eristavad eelnimetatud volitusi selgelt sõnumi saladuse ning eluruumi, valduse või töökoha puutumatuse riivamist võimaldavatest volitustest (vt nt JAS § 25 ja § 26 lg 3 p 5, KrMS §-d 1266 ja 1267). (p 97)


Isikuandmete varjatud töötlemise meetmed võivad riivata erinevaid põhiõigusi ja -vabadusi. Eelkõige riivab isikuandmete varjatud töötlemine PS § 26 lg-ga 1 tagatud perekonna- ja eraelu puutumatust, mis kaitseb üldsättena kogu eraelu, kuid riive võib puudutada ka eraelu spetsiifilisi tahke kaitsvaid põhiõigusi (nii PS § 33 lg-s 1 tagatud eluruumi, valduse ja töökoha puutumatus, PS § 43 lg-s 1 tagatud sõnumisaladus, PS §-s 40 tagatud südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus, PS §-s 42 sätestatud keeld koguda andmeid isiku veendumuste kohta kui ka PS § 19 lg-ga 1 tagatud üldine vabaduspõhiõigus, samuti muud põhiõigused (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13, p 40)). (p 95)

5-19-22/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 27.03.2019

Vabariigi Valimiskomisjonile saab huvitatud isik esitada kaebuse valimiste korraldaja toimingu seadusvastaseks tunnistamiseks, kui ta leiab, et sellega on rikutud tema õigusi (RKVS §-d 69 ja 70). Seetõttu nõuab seadus, et kaebuses tuleb muu hulgas märkida vaidlustatava toimingu kirjeldus (RKVS § 71 lg 1 p 3) ning põhjused, miks kaebaja leiab, et vaidlustatav toiming rikub tema õigusi ja ei olnud seaduslik (RKVS § 71 lg 1 p-d 4 ja 5). Kaebuse, mis ei vasta seaduse nõuetele, võib valimiskomisjon jätta läbi vaatamata (RKVS § 71 lg 3 esimene lause). (p 7)

Kaebaja võib küll olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimised oleksid usaldusväärsed ja nende korraldamisel järgitaks kehtivaid õigusakte, kuid ainuüksi sellisest huvist ei tulene kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-6-13, p 20; otsus nr 5-19-7/2, p 18). (p 8)


Kolleegium vaatab Riigikohtule esitatud kaebuse läbi üksnes ulatuses, milles vaidlustatakse Vabariigi Valimiskomisjoni otsust (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-57-13, p 20; otsus nr 5-19-10/2, p 15). (p 9)


RKVS § 74 lg 3 kohaselt loetakse valimistulemused väljakuulutatuks Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse Riigikogu liikmete registreerimise kohta Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. RKVS § 74 lg 1 järgi registreerib Vabariigi Valimiskomisjon valitud Riigikogu liikmed oma otsusega alles pärast seda, kui Riigikohtule esitatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused. Seega, kuna seaduse järgi kuulutatakse valimistulemused välja pärast valimiskaebuste lahendamist Riigikohtus, on tarbetu esitada taotlus jätta valimistulemused enne selle taotluse terviklikku lahendamist välja kuulutamata. (p 10)

5-19-16/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 27.03.2019

RKVS § 70 järgi saab isik valimisasjades kaebuse esitamisega kaitsta üksnes oma subjektiivseid õigusi. Kaebajal on küll subjektiivne õigus vabalt valida, aga see ei tähenda õigust valida konkreetne isik, kelle poolt ta soovib oma hääle anda. (p 13)

Esiteks peab isik, kes soovib kandideerida erakonna nimekirjas või üksikkandidaadina, oma kandideerimissoovi kandideerimisavalduses väljendama (RKVS § 28 lg 1 p 1). Teiseks on valijal õigus teha valik üksnes nende isikute hulgast, kes kandideerivad valimisringkonnas, mille valijate nimekirja isik kuulub. Seda õigust ei ole praegusel juhul rikutud. (p 14)

Samuti ei saa isik valimisasjades kaebust esitades kaitsta teiste isikute subjektiivseid õigusi. Kuigi kaebaja võib olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimistel saaksid valida ja kandideerida kõik vanglakaristust kandvad isikud, ei tulene talle ainuüksi sellisest huvist kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd RKPJK otsus nr 5-19-7/2, p 18). Avalikes huvides valimiskaebuse esitamine ei ole võimalik. Kandidaadina registreerimisest keeldumise korral on võimalik keeldumine vaidlustada isikul, keda kandidaadina registreerimast keelduti. (p 15)

5-19-21/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 27.03.2019

Kaebaja on esitanud kaebuses üksnes üldist laadi kahtlustusi elektroonilise hääletamise korralduse kohta ning ei ole näidanud, millega on rikutud tema kui hääletaja õigusi.

Kaebaja ei ole väitnud, et elektroonilise hääletamise korraldamisel oleks rikutud tema enda kui hääleõigusliku isiku valimisõigusi. Kaebusest ei nähtu, et tema valimistahte väljendamise vabadust või hääletamise saladust oleks elektroonilisel hääletamisel rikutud või ohustatud. Kaebaja ei ole esitanud ka ühtki konkreetset väidet 2019. a Riigikogu valimistel toimunud rikkumiste kohta, mis oleksid mõjutanud või võinud mõjutada hääletamistulemuse kujunemist. Kaebaja poolt esitatud kahtlused on üksnes hüpoteetilist laadi ja põhinevad eeldusel, et elektroonilise hääletamise korraldamine ei ole muude hääletamisviisidega võrreldavas ulatuses kontrollitav. Kaebaja võib küll olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimised oleksid usaldusväärsed ja hääletustulemust saaks kontrollida, kuid ainuüksi sellisest huvist ei tulene kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-6-13, p 20; otsus nr 5-19-7/2, p 18). (p-d 11 ja 12)

Valimiskaebust ei ole võimalik esitada oma üldist laadi kahtlustuste kontrollimiseks (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-10-15, p 10). (p 13)

5-19-19/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 27.03.2019

Kaebus valimiste korraldaja toimingu peale tuleb esitada kolme päeva jooksul vaidlustatava toimingu tegemisest (RKVS § 72 lg 1 p 1) ning pärast kaebetähtaja möödumist esitatud kaebuse võib valimiskomisjon jätta läbi vaatamata (RKVS § 71 lg 3 esimene lause). Valimiskomisjonile esitatud kaebuses ei näidanud kaebaja, millal ja kuidas ta vaidlustatavast toimingust teada sai (RKVS § 71 lg 1 p 6), mistõttu luges valimiskomisjon toimingust teadasaamise ajaks elektroonilise hääletamise viimase päeva (27.02.2019) ning lähtus sellest kaebetähtaja arvutamisel. Kuna kaebus oli esitatud 6.03.2019 ehk seitsmendal päeval pärast toimingu tegemist, ei olnud kaebus tähtaegne. (p 8)


Kaebaja ei vaidlusta Riigikohtule esitatud kaebuses Vabariigi Valimiskomisjoni järeldust, et kaebus oli esitatud pärast kaebetähtaja möödumist, kuid leiab, et tal puudus võimalus kaebuse tähtaegseks esitamiseks. Kaebaja leiab, et tal tekkis võimalus otsustada selle üle, kas tema õigusi on valimiste korraldaja toiminguga rikutud, alles pärast elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemist riigi valimisteenistuse poolt 3.03.2019. (p 9)

Sellisel juhul oleks kaebaja pidanud tulenevalt RKVS § 71 lg 1 p-st 7 taotlema koos kaebuse esitamisega Vabariigi Valimiskomisjonilt kaebetähtaja ennistamist ja selgitama tähtaja möödalaskmise põhjusi. RKVS § 71 lg 3 kolmandast lausest tulenevalt peab Vabariigi Valimiskomisjon hindama kaebetähtaja ennistamise vajadust üksnes siis, kui komisjonile on esitatud sellekohane põhjendatud taotlus. Kuna valimiste korraldaja toimingu vaidlustamise menetlus on lühikeste tähtaegadega, on kaebaja enda hooleks jälgida, et kaebus vastaks kõigile nõuetele (vt RKPJK otsus nr 5-19-13/2, p 13). Kuna kaebaja Vabariigi Valimiskomisjonile taotlust tähtaja ennistamiseks ei esitanud, ei saanud komisjon hinnata kaebetähtaja ennistamise vajadust ning jättis kaebuse tähtaja möödalaskmise tõttu läbi vaatamata. (p 10)

5-19-23/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 27.03.2019

RKVS §-st 70 nähtub, et valimisasjades saab huvitatud isik kaebuse esitamisega kaitsta üksnes oma subjektiivseid õigusi. Kuigi kaebaja võib olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimistel osaleksid kõik rahva liikmed, ei tulene talle ainuüksi sellisest huvist kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd RKPJK otsus asjas nr 5-19-7/2, p 18). Avalikes huvides valimiskaebuse esitamine ei ole võimalik. (p 9)


RKVS § 74 lõike 3 kohaselt loetakse valimistulemused väljakuulutatuks Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse Riigikogu liikmete registreerimise kohta Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. RKVS § 74 lõike 1 järgi registreerib Vabariigi Valimiskomisjon valitud Riigikogu liikmed oma otsusega alles pärast seda, kui Riigikohtule esitatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused. Seega kuulutatakse valimistulemused välja pärast valimiskaebuste lahendamist Riigikohtus seadusjärgselt ning vajadus vastava taotluse esitamise järele puudub. (p 11)

5-19-20/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 27.03.2019

Isiku kaebus oli esitatud riigi valimisteenistuse 3.03.2019. a toimingu peale, millega tehti valimispäeva õhtul RKVS § 60^1 lg-te 1–7 kohaselt kindlaks elektroonilise hääletamise tulemused. Kaebaja hinnangul on elektroonilise hääletamise tulemuse usaldusväärsuse tagamiseks vajalik häälte algusest lõpuni kontrollitavus, mida aitab saavutada häälte miksimine enne lugemist. Kaebaja väitis, et 3.03.2019 hääled dekrüpteeriti, mistõttu kaotas järgnev häälte miksimine mõtte ja häälte algusest lõpuni kontrollitavus oli välistatud. (p 8)

Elektrooniliste häälte lugemine toimub vastavalt RKVS-le (§ 601), Vabariigi Valimiskomisjoni otsustele (vastu võetud RKVS § 482 lg 3 kohaselt) ja riigi valimisteenistuse korraldustega (antud RKVS § 48^2 lg 4 alusel) kinnitatud dokumentidele (elektroonilise hääletamise dokumentatsioon, mis on avalikustatud leheküljel https://www.valimised.ee/et/e-haaletamine/dokumendid). (p 9)

Elektroonilise hääletamise üldraamistikus (riigi valimisteenistuse 29.05.2017. a korralduse nr 3 „Elektroonilise hääletamise üldraamistik ja selle kasutamine Eesti riiklikel valimistel“ lisa, edaspidi üldraamistik) on selgitatud, et häälte miksimine (häälte segamine ja ümberjärjestamine) on elektrooniliste häälte töötlemise protsessi üks alaprotsesse enne häälte lugemist (häälte avamist ja dekrüpteerimist) ning selle eesmärgiks on võimaldada häälte kokkulugemise avalik kontrollitavus. Üldraamistikust ei selgu üheselt, kas ja millal kasutatakse häälte miksimist. Üldraamistiku järgi on miksimine valikuline ning kokkulugemisele võib saata nii miksitud kui ka miksimata hääled. Miksimine on vajalik läbida siis, kui elektroonilise hääletamise korraldaja tahab tõestada kõigile oma valduses oleva häälte avamise võtme kasutuse korrektsust kokkulugemisprotsessis (üldraamistiku lk 18). Üldraamistikust nähtub siiski üheselt, et hääli miksitakse enne nende dekrüpteerimist (vt miksimisrakenduse kirjelduse lk 10). (p 10)

RKVS elektrooniliste häälte lugemist detailselt ei reguleeri, määrates kindlaks eelkõige selle, et elektroonilise hääletamise tulemused tehakse kindlaks valimispäeva õhtul avalikult, hääled eraldatakse enne lugemist isikuandmetest ning häälte kokkulugemiseks need avatakse häälte avamise võtmega (vt RKVS § 601 lg 1, lg 3 p 2, lg-d 4 ja 7 ning § 483 lg 3). RKVS § 60^1 lg 10 järgi allkirjastatakse hääletamistulemus pärast elektroonilise hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli, kuid seadus ei täpsusta nimetatud toimingu sisu. Vabariigi Valimiskomisjoni 15.11.2018. a otsuse nr 61 „Tehnilised nõuded elektroonilise hääletamise üldpõhimõtete tagamiseks“ p-i 35 teises lauses on öeldud, et enne e-hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli segatakse (miksitakse) elektroonilised hääled. (p 11)

Riigi valimisteenistus selgitas kohtule, et valimispäeva, 3.03.2019 õhtul tehti elektroonilise hääletamise tulemused tõepoolest kindlaks hääli enne miksimata – hääled anonüümistati ning loeti kokku (hääled avati ja dekrüpteeriti häälte avamise võtmega). 4.03.2019 toimunud elektroonilise hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli raames loeti elektroonilised hääled uuesti üle, kuid sel korral enne häälte lugemist need ka miksiti. Seejuures ei läinud miksimisele juba dekrüpteeritud hääled, vaid hääled olid miksimise ajal veel krüpteeritud. Saadud hääletamistulemust võrreldi 3.03.2019 kindlaks tehtud hääletamistulemusega ning erinevusi ei olnud. (p 12)

Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)


Kaebaja tahe on suunatud elektroonilise hääletamise tulemuse kindlakstegemise aluseks oleva dokumentatsiooni vaidlustamisele. RKVS sellise üldise iseloomuga kaebuse esitamiseks õigust ei anna (vrd RKPJK otsus nr 5-19-14/2, p 14). (p 13)


Riigikohtule esitatud kaebuses soovib kaebaja elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglite põhiseadusele vastavuse kontrollimist. Kuna kaebaja paneb kahtluse alla elektroonilise hääletamise usaldusväärsuse ja enda võimaluse kandideerida teiste kandidaatidega võrdsetel alustel, mõistab kolleegium kaebust selliselt, et kaebaja arvates rikuti elektroonilise hääletamise korraldamisel valimiste ühetaolisuse põhimõtet (PS § 60 lg 1 kolmas lause). (p 8)

Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)


Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)

5-19-14/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 26.03.2019

Vabariigi Valimiskomisjonile saab huvitatud isik esitada kaebuse valimiste korraldaja toimingu seadusvastaseks tunnistamiseks (RKVS §-d 69 ja 70). Seetõttu nõuab seadus, et kaebuses tuleb muu hulgas märkida vaidlustatava toimingu kirjeldus (RKVS § 71 lg 1 p 3) ning põhjused, miks kaebaja leiab, et vaidlustatav toiming rikub tema õigusi ja ei olnud seaduslik (RKVS § 71 lg 1 p-d 4 ja 5). (p 13)

Kolleegiumi arvates on küll võimalik mõista kaebaja kui Riigikogu valimiste kandidaadi huvi selle vastu, et valimised toimuksid seadustega kooskõlas, kuid kaebaja ei ole kaebustes toonud välja ühtegi seadusesätet, mida valimiste korraldamisel oleks rikutud, ega selgitanud, millist valimiste korraldaja toimingut ta vaidlustab. Kaebaja ei palunud valimiskomisjonile esitatud kaebuses seadusvastaseks tunnistada ühtegi valimiste korraldaja konkreetset toimingut, samuti pole ta Riigikohtule esitatud kaebuses taotlenud valimiste korraldamisel toimunud konkreetse õigusrikkumise tuvastamist. Kolleegiumi hinnangul saab kaebaja väidetest järeldada, et ta peab valimiste korraldamisel aluseks olnud seaduseid põhiseadusevastaseks ning see tõi kaasa valijate ja seeläbi ka tema põhiseaduslike õiguste piiramise. Sellise kaebuse esitamise õigust Vabariigi Valimiskomisjonile ei anna seadus ka Riigikogu valimiste kandidaadile. (p 14)


Vabariigi Valimiskomisjon viitas kaebuse läbi vaatamata jätmisel ka RKVS § 71 lg-le 2, mille kohaselt peab kaebuse esitaja kaebusele alla kirjutama. Kaebaja kaebusel puudus allkiri. RKVS § 71 lg 3 esimene lause annab komisjonile õiguse jätta kaebus läbi vaatamata. See tähendab, et valimiskomisjonil pole kohustust jätta kaebus läbi vaatamata, vaid tal on õigus kaaluda, kas võtta puudusega esitatud kaebus menetlusse, andes vajadusel kaebajale võimalus vähetähtsate ja aega mittenõudvate puudujääkide kõrvaldamiseks. Kaebuse allkirjastamist nõuab seadus põhjusel, et oleks võimalik tuvastada dokumendi koostanud ja esitanud isik ning tagada, et dokumendis sisalduv vastab tema tahtele. Sellise puuduse kõrvaldamiseks kaebajale võimaluse andmine ei ole üldjuhul ülemäära ajamahukas ega riiva ka kolmandate isikute õigusi. (p 17)


Kaebaja viitas valimiskomisjonile esitatud kaebuses põhiseaduse sätetele ja valimisõiguse piiramisele ning täpsustas Riigikohtule esitatud kaebuses, et tema kui kandidaadi õigust saada valituks rikkus see, et Riigikogu valimistel ei saanud hääleõiguslikud kodanikud kasutada oma õigust valida. Seega leiab kaebaja, et Riigikogu valimistel piirati aktiivset valimisõigust (PS § 57) ning rikuti seeläbi tema passiivset valimisõigust (PS § 57 ja § 60 lg 2). (p 13)


Kaebaja viitas valimiskomisjonile esitatud kaebuses põhiseaduse sätetele ja valimisõiguse piiramisele ning täpsustas Riigikohtule esitatud kaebuses, et tema kui kandidaadi õigust saada valituks rikkus see, et Riigikogu valimistel ei saanud hääleõiguslikud kodanikud kasutada oma õigust valida. Seega leiab kaebaja, et Riigikogu valimistel piirati aktiivset valimisõigust (PS § 57) ning rikuti seeläbi tema passiivset valimisõigust (PS § 57 ja § 60 lg 2). (p 13)

Riigikogu valimistel oli võimalik osaleda inimestel, kelle elukoht oli rahvastikuregistris märgitud kohaliku omavalitsuse täpsusega. (p 18)

Uue RRS § 110 järgi kaotasid 2.01.2019 registris kehtivuse nende isikute elukoha andmed, kes olid varem kehtinud RRS vana redaktsiooni kohaselt kantud registrisse linna, linnaosa, valla või asustusüksuse täpsusega, kuna seda oli nõudnud ruumi omanik. Samuti ei kanta uue seaduse järgi enam juhul, kui isiku elukoha andmete muutmist nõuab ruumi omanik, isiku elukoha andmeid registrisse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega, vaid lõpetatakse registris isiku elukoha andmete kehtivus (RRS § 91 lg 1). Ruumi omaniku nõudmisel isiku elukoha andmete muutmine registris ei saanud toimuda isiku teadmata, vaid selle kohta tuli nii varasema kui ka praegu kehtiva seaduse järgi saata isikule teade (RRS § 89). Alates 2.01.2019 ei kaotanud kehtivust siiski kõigi nende inimeste elukoha andmed, kelle elukoht oli kantud registrisse omavalitsusüksuse täpsusega ning ka uue seaduse alusel on võimalik kanda elukoha andmed registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Seda juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus algatab sellise isiku elukoha registrisse kandmise, kes viibib omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt (RRS § 87 lg-d 2 ja 3). Lisaks sellele võib kohalik omavalitsus kanda isiku elukohana registrisse isiku eluruumi aadressi ka siis, kui ruumi omanik ei anna nõusolekut elukoha kande tegemiseks (RRS § 87 lg 4). (p 19)

Kuna valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris (RKVS § 20 lg 1) ning valijate nimekirja kantakse isikud, kellel on rahvastikuregistris kehtiv elu- või viibimiskoht (RKVS § 22 lg 4), on rahvastikuregistrijärgse elukoha olemasolu aktiivse valimisõiguse kasutamise eelduseks. Seetõttu näeb seadus ette, et hääleõiguslik kodanik, kelle elukoht ei ole kantud registrisse, võib alates eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani esitada elukohateate, mille alusel peab omavalitsusüksus kandma tema elukoha registrisse viivitamatult (RRS § 83 lg 1). RRS § 83 lg 2 alusel kantakse elukoht registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Kui valija elukoha andmed on kantud registrisse valla või linna, Tallinnas linnaosa täpsusega, kantakse ta selle valimisjaoskonna valijate nimekirja, mille vastav omavalitsusüksus on määranud selliste valijate hääletamise jaoks (RKVS § 22 lg 4, § 19 lg 2 p 4). (p 20)

Uue rahvastikuregistri seaduse jõustumisega kaotasid Siseministeeriumi andmetel registris kehtivuse ligikaudu 20 600 inimese elukoha andmed (s.o neil puudus alates 2.01.2019 rahvastikuregistrijärgne elukoht), kellest kõik ei olnud siiski hääleõiguslikud Riigikogu valimistel. Siseministeerium saatis 2018. a aprillis ja oktoobris e-kirjad neile inimestele, kellel oli rahvastikuregistris märgitud e-posti aadress ning kelle elukoha andmeid ähvardas 2019. a alguses kehtetuks muutumine. Nendes kirjades selgitati andmete kehtetuks muutumise tagajärgi (sh võimatust osaleda valimistel) ning elukohaandmete uuendamiseks elukohateate esitamise võimalusi. Samuti anti seadusmuudatusest korduvalt teada ajakirjanduse vahendusel. Nagu eespool kirjeldatud, oli ka Riigikogu valimiste ajal hääleõiguslikel inimestel võimalik nõuda enda elukoha kiirkorras registrisse ning enda valijate nimekirjadesse kandmist. Seda võimalust sai valija kasutada ka veel valimispäeval, kui avastas alles valimisjaoskonnas, et teda pole nimekirjas. Siseministeeriumi andmetel kanti ajavahemikul 21.02–3.03.2019 valijate nimekirjadesse 737 inimest, kelle elukoha andmed sel ajavahemikul registrisse kanti. Seejuures kanti 322 inimese elukoht registrisse omavalitsuse täpsusega. Siiski oli 8.03.2019 seisuga rahvastikuregistris 12 176 Riigikogu valimistel hääleõiguslikku inimest, kelle elukoha andmed kustusid registrist 2.01.2019. (p 21)


Riigikogu valimistel oli võimalik osaleda inimestel, kelle elukoht oli rahvastikuregistris märgitud kohaliku omavalitsuse täpsusega. (p 18)

Uue RRS § 110 järgi kaotasid 2.01.2019 registris kehtivuse nende isikute elukoha andmed, kes olid varem kehtinud RRS vana redaktsiooni kohaselt kantud registrisse linna, linnaosa, valla või asustusüksuse täpsusega, kuna seda oli nõudnud ruumi omanik. Samuti ei kanta uue seaduse järgi enam juhul, kui isiku elukoha andmete muutmist nõuab ruumi omanik, isiku elukoha andmeid registrisse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega, vaid lõpetatakse registris isiku elukoha andmete kehtivus (RRS § 91 lg 1). Ruumi omaniku nõudmisel isiku elukoha andmete muutmine registris ei saanud toimuda isiku teadmata, vaid selle kohta tuli nii varasema kui ka praegu kehtiva seaduse järgi saata isikule teade (RRS § 89). Alates 2.01.2019 ei kaotanud kehtivust siiski kõigi nende inimeste elukoha andmed, kelle elukoht oli kantud registrisse omavalitsusüksuse täpsusega ning ka uue seaduse alusel on võimalik kanda elukoha andmed registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Seda juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus algatab sellise isiku elukoha registrisse kandmise, kes viibib omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt (RRS § 87 lg-d 2 ja 3). Lisaks sellele võib kohalik omavalitsus kanda isiku elukohana registrisse isiku eluruumi aadressi ka siis, kui ruumi omanik ei anna nõusolekut elukoha kande tegemiseks (RRS § 87 lg 4). (p 19)

Kuna valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris (RKVS § 20 lg 1) ning valijate nimekirja kantakse isikud, kellel on rahvastikuregistris kehtiv elu- või viibimiskoht (RKVS § 22 lg 4), on rahvastikuregistrijärgse elukoha olemasolu aktiivse valimisõiguse kasutamise eelduseks. Seetõttu näeb seadus ette, et hääleõiguslik kodanik, kelle elukoht ei ole kantud registrisse, võib alates eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani esitada elukohateate, mille alusel peab omavalitsusüksus kandma tema elukoha registrisse viivitamatult (RRS § 83 lg 1). RRS § 83 lg 2 alusel kantakse elukoht registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Kui valija elukoha andmed on kantud registrisse valla või linna, Tallinnas linnaosa täpsusega, kantakse ta selle valimisjaoskonna valijate nimekirja, mille vastav omavalitsusüksus on määranud selliste valijate hääletamise jaoks (RKVS § 22 lg 4, § 19 lg 2 p 4). (p 20)

Uue rahvastikuregistri seaduse jõustumisega kaotasid Siseministeeriumi andmetel registris kehtivuse ligikaudu 20 600 inimese elukoha andmed (s.o neil puudus alates 2.01.2019 rahvastikuregistrijärgne elukoht), kellest kõik ei olnud siiski hääleõiguslikud Riigikogu valimistel. Siseministeerium saatis 2018. a aprillis ja oktoobris e-kirjad neile inimestele, kellel oli rahvastikuregistris märgitud e-posti aadress ning kelle elukoha andmeid ähvardas 2019. a alguses kehtetuks muutumine. Nendes kirjades selgitati andmete kehtetuks muutumise tagajärgi (sh võimatust osaleda valimistel) ning elukohaandmete uuendamiseks elukohateate esitamise võimalusi. Samuti anti seadusmuudatusest korduvalt teada ajakirjanduse vahendusel. Nagu eespool kirjeldatud, oli ka Riigikogu valimiste ajal hääleõiguslikel inimestel võimalik nõuda enda elukoha kiirkorras registrisse ning enda valijate nimekirjadesse kandmist. Seda võimalust sai valija kasutada ka veel valimispäeval, kui avastas alles valimisjaoskonnas, et teda pole nimekirjas. Siseministeeriumi andmetel kanti ajavahemikul 21.02–3.03.2019 valijate nimekirjadesse 737 inimest, kelle elukoha andmed sel ajavahemikul registrisse kanti. Seejuures kanti 322 inimese elukoht registrisse omavalitsuse täpsusega. Siiski oli 8.03.2019 seisuga rahvastikuregistris 12 176 Riigikogu valimistel hääleõiguslikku inimest, kelle elukoha andmed kustusid registrist 2.01.2019. (p 21)

5-19-15/6 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 26.03.2019

Inimesel, kellel puudub rahvastikuregistrijärgne elukoht, on võimalik eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani nõuda elukoha registrisse kandmist RRS § 83 lg-te 1 ja 2 alusel. RRS § 83 lg 2 võimaldab seejuures kanda elukoha andmed rahvastikuregistrisse kohaliku omavalitsusüksuse täpsusega.

RRS § 83 on valimiste korraldamisega seotud erisäte, mille eesmärk on kaitsta aktiivse valimisõiguse kandjaid nende põhiõiguste liigse piiramise eest ja tagada valimistel osalemise võimalus ka inimestele, kelle elukoht ei olnud valijate nimekirjade koostamise ajal registrisse kantud. Seetõttu on RRS § 83 lg 2 tõlgendatav viisil, et selle alusel tuleb elukoht registrisse kanda ka sellise elukohateate alusel, kus on elukohaks märgitud kohaliku omavalitsuse üksus ilma eluruumi aadressita. Oluline on märkida, et RRS § 83 lg 2 alusel registrisse kantavad elukoha andmed on ajutised, kaotades kehtivuse 30 päeva pärast (RRS § 83 lõige 3). (p-d 18 ja 19)

5-19-13/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.03.2019

Vabariigi Valimiskomisjoni hinnangul oli kaebaja komisjonile esitatud kaebuses vaidlustanud riigi valimisteenistuse toimingut – elektroonilise hääletamise korraldamist. (p 10)


Kaebus valimiste korraldaja toimingu peale tuleb esitada kolme päeva jooksul vaidlustatava toimingu tegemisest (RKVS § 72 lg 1 p 1) ning pärast kaebetähtaja möödumist esitatud kaebuse võib valimiskomisjon jätta läbi vaatamata (RKVS § 71 lg 3 esimene lause). Valimiskomisjonile esitatud kaebuses ei olnud kaebaja näidanud, millal ja kuidas ta vaidlustatavast toimingust teada sai (RKVS § 71 lg 1 p 6), seetõttu luges valimiskomisjon toimingust teadasaamise ajaks elektroonilise hääletamise viimase päeva (27.02.2019) ning lähtus sellest kaebetähtaja arvutamisel. Kuna Vabariigi Valimiskomisjoni hinnangul oli kaebus esitatud 6.03.2019 ehk seitsmendal päeval pärast toimingu tegemist, ei olnud kaebus tähtaegne. Selle järelduse õigsust ei mõjuta asjaolu, et valimiskomisjon on otsuses eksinud kaebuse saabumise päevaga ning tegelikult esitati kaebus 7.03.2019. Viga kaebetähtaja arvutamisel on tehtud kaebaja kasuks. (p 12)


RKVS § 71 lg 1 p-st 7 tulenevalt peab kaebaja juhul, kui kaebus esitatakse pärast kaebuse esitamise tähtaja möödumist, esitama koos kaebusega kohe ka tähtaja ennistamise taotluse ja tähtaja möödalaskmise põhjused. RKVS § 71 lg 3 kolmandast lausest tulenevalt peab Vabariigi Valimiskomisjon hindama kaebetähtaja ennistamise vajadust üksnes siis, kui komisjonile on esitatud sellekohane põhjendatud taotlus. Kuna valimiste korraldaja toimingu vaidlustamise menetlus on lühikeste tähtaegadega, on kaebaja hooleks jälgida, et kaebus vastaks nõuetele. (p 13)

Kaebaja on avaldanud soovi kaebetähtaja ennistamiseks, kuid selgitanud tähtaja möödalaskmise põhjuseid alles Riigikohtule esitatud kaebuses. Valimiskomisjonile kaebuse esitamise tähtaega ei saa ennistada taotluse alusel, mille kaebaja esitab esimest korda Riigikohtu menetluses. Riigikohus saaks hinnata tähtaja ennistamise vajadust siis, kui valimiskomisjon oleks jätnud tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Kuna kaebaja Vabariigi Valimiskomisjonile põhistatud taotlust tähtaja ennistamiseks ei esitanud, ei saanud komisjon hinnata kaebetähtaja ennistamise vajadust. (p 14)

5-19-10/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 13.03.2019

Valimiste korraldaja toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine on Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses (RKVS § 69 ja § 72). Riigikohtule saab kaebuse esitada pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis (RKVS § 72^1 lõige 1 ja PSJKS § 38 lõike 1 esimene lause). (p 11)

RKVS § 70 järgi on kaebuse esitamise õigus üksikisikul, kandidaadil ja erakonnal, kes leiab, et tema õigusi on vaidlustatava toiminguga rikutud. Seega saab isik valimisasjades kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Kaebuse, mis ei ole esitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, võib Vabariigi Valimiskomisjon RKVS § 71 lg 3 järgi jätta läbi vaatamata. (p 12)

Kuna kaebaja pole kaebuses selgitanud, milliseid tema subjektiivseid õigusi elektroonilise hääletamise alguse kohta loenduri paigutamine veebilehele www.valimised.ee rikub, on kaebus esitatud avalikes huvides. Kaebuses on selgitatud, et valimised peavad olema võrdsed ja ühetaolised, kuid kandideerimisdokumentide esitamise tähtaja saabumist loenduriga ei esitletud. Eeltoodust ei selgu aga, milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi rikkus loenduri paigutamine elektroonilise hääletuse tähtaja saabumise markeerimiseks ning teiste tähtaegade saabumise loenduriga markeerimata jätmine. Ükski valimiste korraldamist puudutav õigusnorm ei näe ette, et valijaid ja isikuid, kes soovivad oma kandidatuuri üles seada, tuleb loenduriga pidevalt kursis hoida vastava toimingu lõpptähtajaga. Selge pole, kuidas mõjutab valimiste võrdsust ja ühetaolisust see, et aktiivse valimisõiguse teostamise lõpptähtajast anti veebilehel teada loenduriga. (p 13)

Subjektiivsete õiguste rikkumist saaks kaebaja näidata selgitades, millised tagajärjed ühel või teisel avaliku võimu käitumisel tema suhtes olid. Kaebaja on juba varem sel aastal esitanud kaebuse Riigikohtule seoses sellega, et riigi valimisteenistus tagastas tema kandideerimisdokumendid, kuna need olid esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. RKPJK leidis tolles asjas, et avalik võim ei rikkunud kaebaja kandideerimisdokumente tagastades tema õigusi, samuti ei ole kandideerimisdokumentide esitamise tähtaja seaduses sätestamine ilma tähtaja ennistamise võimaluseta põhiseadusega vastuolus (vt RKPJK otsus asjas nr 5-19-1/2). (p 14)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vaatab Riigikohtule esitatud kaebuse läbi üksnes ulatuses, milles vaidlustatakse Vabariigi Valimiskomisjoni otsust (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-57-13, p 20). (p 15)


Ükski valimiste korraldamist puudutav õigusnorm ei näe ette, et valijaid ja isikuid, kes soovivad oma kandidatuuri üles seada, tuleb loenduriga pidevalt kursis hoida vastava toimingu lõpptähtajaga. Selge pole, kuidas mõjutab valimiste võrdsust ja ühetaolisust see, et aktiivse valimisõiguse teostamise lõpptähtajast anti veebilehel teada loenduriga. (p 13)

5-19-8/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 07.03.2019

Õiguserikkumise mõju hääletamistulemustele saab pidada oluliseks siis, kui rikkumisest tulenev erinevus hääletustulemuses võiks mõjutada valimistulemust. Vaidlust ei ole selle üle, et valimisringkonna nr 1 vale koondnimekirjaga käis 17.02.2019 Eesti välisesinduses Brüsselis hääletamas kaks valijat. (p 22)

Kaebaja sai valimistel kokku 222 häält. Kahe hääle lisandumine kaebaja poolt antud häältearvule ei oleks saanud tagada talle Riigikogu liikme mandaati. Valimisringkonnas nr 1 oli lihtkvoodiks 5619,10 (RKVS § 62 lg 1), mistõttu poleks ka 224 häält taganud kaebajale ei lihtkvoodi alusel arvutatavat isikumandaati ega erakonna mandaati ehk ringkonnamandaati (RKVS § 62 lg-d 2 ja 3). Kaebaja poolt antud häälte arv jäi alla 10 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 561,91). Kaebaja ei oleks saanud ka kompensatsioonimandaati (RKVS § 62 lg-d 4–7). Kaebaja oli erakonna üleriigilises kandidaatide nimekirjas 93. kohal ning tema poolt antud häälte arv jäi alla 5 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 280,955). (p 23)

Hääletamistulemus võib mõjutada ka seda, kas isik registreeritakse Riigikogu asendusliikmena (RKVS § 75) ning ka asendusliikme kohast ilmajäämine võiks riivata kaebaja õigusi. Asendusliikmeks registreeritakse valimata jäänud kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10% ringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas valituks osutunud kandidaadi asendusliikmete puhul) või vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist (kompensatsioonimandaadi saanud kandidaadi asendusliikme puhul). Kaebaja poolt antud häälte arv (222) oli oluliselt väiksem kui 5% valimisringkonna nr 1 lihtkvoodist (280,955). Seega ei oleks kahe hääle võimalik lisandumine saanud viia ka kaebaja registreerimisele Riigikogu asendusliikmena. (p 24)


Eesti välisesinduses Brüsselis 17.02.2019 toimunud eelhääletamisel oli ühe tunni ja 24 minuti jooksul valijatele kasutamiseks antud valimisringkonna nr 1 kandidaatide koondnimekiri, milles oli kaebaja nimeks nimevahetuse eelne nimi. Vabariigi Valimiskomisjon tunnistas valimisringkonna nr 1 kandidaatide koondnimekirja uuendamata jätmise (haldusorgani tegevusetus, mis on käsitatav haldusorgani toiminguna HKMS § 6 lg 2 tähenduses) seadusevastaseks ja rahuldas selles osas isiku kaebuse. (p 18)


Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on RKVS § 9 lg 2 p 2 kohaselt tühistada olulise seaduserikkumise tõttu eelhääletamisel antud hääled osaliselt või täielikult ning kutsuda valijad uuesti hääletama eelhääletamise ajal või valimispäeval. Välisesinduses hääletamisel annab valija hääletamissedeli saamise kohta allkirja valijate nimekirja ning pärast hääletamissedeli täitmist paneb selle ümbrikku, millele märgitakse tema nimi ja isikukood (RKVS § 54 lg-d 3 ja 4). Seega oli seaduserikkumise avastamise ja ka Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tegemise ajal võimalik tuvastada, millised valijad käisid hääletamas vale koondnimekirjaga, samuti oli võimalik kindlaks teha valijad, kes käisid hääletamas Eesti välisesinduses Brüsselis (17. ja 19.02.2019). Praegusel hetkel pole aga enam võimalik tuvastada, millised hääled anti vale koondnimekirja kasutades ega ka seda, millised hääled anti eelhääletamise käigus Eesti välisesinduses Brüsselis. Seda põhjusel, et hääletamistulemuste kindlakstegemiseks on hääletamissedelid võetud ümbrikest välja ning hääled arvestatud valimisringkonnas nr 1 antud häälte hulka. (p 20)


Riigikohtule esitatud kaebuses leiab kaebaja, et tema õigusi rikub see, et Vabariigi Valimiskomisjon jättis rahuldamata tema taotluse tühistada vale nimekirja alusel läbiviidud eelhääletamisel antud hääled ning kutsuda valijad uuesti hääletama. Riigikohtule esitatud kaebuses palub kaebaja tunnistada hääletamistulemused Eesti välisesinduses Brüsselis kehtetuks. (p 19)

Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on RKVS § 9 lg 2 p 2 kohaselt tühistada olulise seaduserikkumise tõttu eelhääletamisel antud hääled osaliselt või täielikult ning kutsuda valijad uuesti hääletama eelhääletamise ajal või valimispäeval. Välisesinduses hääletamisel annab valija hääletamissedeli saamise kohta allkirja valijate nimekirja ning pärast hääletamissedeli täitmist paneb selle ümbrikku, millele märgitakse tema nimi ja isikukood (RKVS § 54 lg-d 3 ja 4). Seega oli seaduserikkumise avastamise ja ka Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tegemise ajal võimalik tuvastada, millised valijad käisid hääletamas vale koondnimekirjaga, samuti oli võimalik kindlaks teha valijad, kes käisid hääletamas Eesti välisesinduses Brüsselis (17. ja 19.02.2019). Praegusel hetkel pole aga enam võimalik tuvastada, millised hääled anti vale koondnimekirja kasutades ega ka seda, millised hääled anti eelhääletamise käigus Eesti välisesinduses Brüsselis. Seda põhjusel, et hääletamistulemuste kindlakstegemiseks on hääletamissedelid võetud ümbrikest välja ning hääled arvestatud valimisringkonnas nr 1 antud häälte hulka. (p 20)

Seetõttu hindab kolleegium praeguses kohtuasjas eelkõige seda, kas 17.02.2019 Eesti välisesinduses Brüsselis toimunud hääletamisel toimunud seaduserikkumine oli selline, mis mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt ning kas seetõttu tuleks hääletamistulemused valimisringkonnas nr 1 PSJKS § 46 lg 2 alusel kehtetuks tunnistada. (p 21)

Õiguserikkumise mõju hääletamistulemustele saab pidada oluliseks siis, kui rikkumisest tulenev erinevus hääletustulemuses võiks mõjutada valimistulemust. Vaidlust ei ole selle üle, et valimisringkonna nr 1 vale koondnimekirjaga käis 17.02.2019 Eesti välisesinduses Brüsselis hääletamas kaks valijat. (p 22)

Kaebaja sai valimistel kokku 222 häält. Kahe hääle lisandumine kaebaja poolt antud häältearvule ei oleks saanud tagada talle Riigikogu liikme mandaati. Valimisringkonnas nr 1 oli lihtkvoodiks 5619,10 (RKVS § 62 lg 1), mistõttu poleks ka 224 häält taganud kaebajale ei lihtkvoodi alusel arvutatavat isikumandaati ega erakonna mandaati ehk ringkonnamandaati (RKVS § 62 lg-d 2 ja 3). Kaebaja poolt antud häälte arv jäi alla 10 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 561,91). Kaebaja ei oleks saanud ka kompensatsioonimandaati (RKVS § 62 lg-d 4–7). Kaebaja oli erakonna üleriigilises kandidaatide nimekirjas 93. kohal ning tema poolt antud häälte arv jäi alla 5 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 280,955). (p 23)

Hääletamistulemus võib mõjutada ka seda, kas isik registreeritakse Riigikogu asendusliikmena (RKVS § 75) ning ka asendusliikme kohast ilmajäämine võiks riivata kaebaja õigusi. Asendusliikmeks registreeritakse valimata jäänud kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10% ringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas valituks osutunud kandidaadi asendusliikmete puhul) või vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist (kompensatsioonimandaadi saanud kandidaadi asendusliikme puhul). Kaebaja poolt antud häälte arv (222) oli oluliselt väiksem kui 5% valimisringkonna nr 1 lihtkvoodist (280,955). Seega ei oleks kahe hääle võimalik lisandumine saanud viia ka kaebaja registreerimisele Riigikogu asendusliikmena. (p 24)


Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on RKVS § 9 lg 2 p 2 kohaselt tühistada olulise seaduserikkumise tõttu eelhääletamisel antud hääled osaliselt või täielikult ning kutsuda valijad uuesti hääletama eelhääletamise ajal või valimispäeval. Välisesinduses hääletamisel annab valija hääletamissedeli saamise kohta allkirja valijate nimekirja ning pärast hääletamissedeli täitmist paneb selle ümbrikku, millele märgitakse tema nimi ja isikukood (RKVS § 54 lg-d 3 ja 4). Seega oli seaduserikkumise avastamise ja ka Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tegemise ajal võimalik tuvastada, millised valijad käisid hääletamas vale koondnimekirjaga, samuti oli võimalik kindlaks teha valijad, kes käisid hääletamas Eesti välisesinduses Brüsselis (17. ja 19.02.2019). Praegusel hetkel pole aga enam võimalik tuvastada, millised hääled anti vale koondnimekirja kasutades ega ka seda, millised hääled anti eelhääletamise käigus Eesti välisesinduses Brüsselis. Seda põhjusel, et hääletamistulemuste kindlakstegemiseks on hääletamissedelid võetud ümbrikest välja ning hääled arvestatud valimisringkonnas nr 1 antud häälte hulka. (p 20)

5-19-7/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 05.03.2019

Eesti Vabariigi põhiseaduses kaitsevad valimiste usaldusväärsust ennekõike § 60 lg 1 teine ja neljas lause, mille järgi on valimised vabad ning hääletamine salajane. (p 15)

Elektroonilise hääletamise võimalus Riigikogu valimistel kui selline ei mõjutanud negatiivselt kaebaja õigust vabalt valida ning salaja hääletada. (p 17)


Elektroonilise hääletamise võimalus Riigikogu valimistel kui selline ei mõjutanud negatiivselt kaebaja õigust vabalt valida ning salaja hääletada. (p 17)


PS § 15 lg-st 1 ega RKVS §-st 70 ei tulene õigust esitada valimiste vabaduse ja salajasusega seoses populaarkaebust. Valimiste vabaduse ja salajasuse põhimõtte rikkumist saab isik vaidlustada, kui sellega seoses riivatakse tema enda valimisõigust ja rikkumine ei ole pelgalt hüpoteetiline. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja valimistahte väljendamise vabadus või hääletamise salajasus oleks olnud ohustatud. (p 19)


RKVS § 70 järgi saab isik valimisasjades kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Kuigi isik võib olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimised oleksid usaldusväärsed, ei tulene talle ainuüksi sellisest huvist kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-6-13, p 20). (p 18)

PS § 15 lg-st 1 ega RKVS §-st 70 ei tulene õigust esitada valimiste vabaduse ja salajasusega seoses populaarkaebust. Valimiste vabaduse ja salajasuse põhimõtte rikkumist saab isik vaidlustada, kui sellega seoses riivatakse tema enda valimisõigust ja rikkumine ei ole pelgalt hüpoteetiline. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja valimistahte väljendamise vabadus või hääletamise salajasus oleks olnud ohustatud. (p 19)

5-19-1/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.02.2019

Kandidaadi registreerimise avaldus on haldusorganile (riigi valimisteenistus) esitatav taotlus haldusmenetluse algatamiseks (HMS § 14 lg 1 tähenduses). Taotluse esitamiseks kehtestatakse seadusega või selle alusel tähtaeg (HMS § 14 lg 5), mille möödumisel taotlus tagastatakse, kui tähtaega ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1, nt mõjuval põhjusel – HMS § 34 lg 1), v.a kui seadus näeb ette, et menetlustähtaega ei saa ennistada (HMS § 34 lg 5). (p 15)


Vt p-d 11 ja 12.

Isiku kandideerimisdokumendid jättis vastu võtmata toiminguga riigi valimisteenistus. Isik vaidlustas selle toimingu Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses, mille Vabariigi Valimiskomisjon vaatas RKVS §-s 72 sätestatud korras läbi ja jättis rahuldamata. Isik taotleb Riigikohtult Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tühistamist ja riigi valimisteenistuse kohustamist toimingut tegema – kaebaja kandidaadina registreerimise dokumente vastu võtma. (p 11)


Kuna vaidluse esemeks on küsimus, kas riigi valimisteenistuse poolt Riigikogu valimiste kandidaadi registreerimise dokumentide vastu võtmata jätmine oli õiguspärane, ei saa selle asja lahendamisel Riigikohus võtta seisukohta, kas kaebaja tuleks kandidaadina registreerida. Otsustus, kas kandidaat registreerida või mitte, on Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses kandidaadi registreerimise avalduse läbivaatamisel. (p 12)


Üksikkandidaadina registreerimist taotlenud isikul puudub kaebeõigus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse, millega registreeriti kandidaadid XIV Riigikogu valimisteks, vaidlustamiseks, kuna ülejäänud kandidaatide registreerimine ei saa rikkuda tema õigusi. Kaebaja õigusi saaks rikkuda üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni otsus tema registreerimata jätmise kohta (RKVS § 32 lg 4). (p 13)


Üksikkandidaadina registreerimist taotlenud isikul puudub kaebeõigus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse, millega registreeriti kandidaadid XIV Riigikogu valimisteks, vaidlustamiseks, kuna ülejäänud kandidaatide registreerimine ei saa rikkuda tema õigusi. Kaebaja õigusi saaks rikkuda üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni otsus tema registreerimata jätmise kohta (RKVS § 32 lg 4). (p 13)

Kandidaadi registreerimise avaldus on haldusorganile (riigi valimisteenistus) esitatav taotlus haldusmenetluse algatamiseks (HMS § 14 lg 1 tähenduses). Taotluse esitamiseks kehtestatakse seadusega või selle alusel tähtaeg (HMS § 14 lg 5), mille möödumisel taotlus tagastatakse, kui tähtaega ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1, nt mõjuval põhjusel – HMS § 34 lg 1), v.a kui seadus näeb ette, et menetlustähtaega ei saa ennistada (HMS § 34 lg 5). (p 15)

Riigikogu valimisteks kandidaatide registreerimiseks esitamine algab mandaatide jaotamisele järgneval tööpäeval (RKVS § 30 lg 1) ning lõpeb valimispäevale eelneval 45. päeval kell 18.00 (RKVS § 30 lg 2). RKVS ei näe ette võimalust RKVS § 30 lg-s 2 sätestatud tähtaja ennistamiseks. Kuna tegemist on haldusmenetlusega, ei kohaldu võlaõiguse põhimõtted, sh kaebaja kohustuse rikkumise vabandatavust puudutavad VÕS sätted. (p 16)

Kuna kaebaja esitas kandidaadina registreerimise dokumendid riigi valimisteenistusele viis minutit pärast RKVS § 30 lg-s 2 nimetatud tähtaja möödumist, oli riigi valimisteenistuse keeldumine dokumentide vastuvõtmisest oli seega seadusega kooskõlas ning Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et riigi valimisteenistus ei rikkunud kaebaja õigusi. (p 18)

RKVS § 30 lg 2 ega § 31 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kandideerimisdokumentide esitamiseks seaduses kellaajalise täpsusega tähtaja kehtestamine ning seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimaluse puudumine ei riku kaebaja passiivset valimisõigust ning valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõtteid (PS § 60 lg-d 2 ja 3). Kandideerimisdokumente on võimalik esitada ligikaudu pooleteise kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks ning võimalikele kandidaatidele lubamatu surve avaldamiseks. Dokumentide esitamiseks kindla tähtaja kehtestamine on vajalik selleks, et valimiste korraldajad saaksid õigeaegselt teha valimiste läbiviimiseks vajalikud toimingud ning valimised saaksid õigeaegselt toimuda. Tähtaja ennistamise võimalus tekitaks vaidlusi, mis takistaks valimiste läbiviimist ning võiks panna kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. Lisaks sellele näeb RKVS ette, et 45. päeval enne valimisi võetakse vastu ka puudustega esitatud kandideerimisdokumendid ning antakse isikule võimalus puudused kõrvaldada. Puudustega kandideerimisdokumentide vastuvõtmine ning kandideerimisdokumentides puuduste kõrvaldamise võimaldamine on aga võimalik üksnes juhul, kui dokumendid on esitatud tähtaegadest kinni pidades. (p 19)


RKVS § 30 lg 2 ega § 31 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kandideerimisdokumentide esitamiseks seaduses kellaajalise täpsusega tähtaja kehtestamine ning seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimaluse puudumine ei riku kaebaja passiivset valimisõigust ning valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõtteid (PS § 60 lg-d 2 ja 3). Kandideerimisdokumente on võimalik esitada ligikaudu pooleteise kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks ning võimalikele kandidaatidele lubamatu surve avaldamiseks. Dokumentide esitamiseks kindla tähtaja kehtestamine on vajalik selleks, et valimiste korraldajad saaksid õigeaegselt teha valimiste läbiviimiseks vajalikud toimingud ning valimised saaksid õigeaegselt toimuda. Tähtaja ennistamise võimalus tekitaks vaidlusi, mis takistaks valimiste läbiviimist ning võiks panna kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. (p 19)

5-19-2/4 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.02.2019

MTÜS § 80 lg 2 esimese lause kohaselt kehtib registri kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Nimetatud säte näeb ette registri avaliku usaldatavuse põhimõtte, mille eesmärgiks on kaitsta mittetulundusühinguga (sh erakonnaga) suhtlevaid heauskseid kolmandaid isikuid. Vabariigi Valimiskomisjon on kolmas isik, kellel on õigus tugineda registrikandele. (p 22)

Kolmanda isiku õigus tugineda registrikandele on MTÜS § 80 lg 2 esimese lause järgi välistatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne on ebaõige. Selleks peab esiteks registrikanne olema ebaõige ja teiseks peab kolmas isik sellest kas teadma või seda teadma pidama. Seejuures ei ole teadmine registrisse kantud juhatuse liikme volituste üle käivast õigusvaidlusest võrdsustatav teadmisega kande ebaõigsusest. (p 23)

Kuna nelja isiku juhatusest tagasikutsumise või juhatusse valimise otsuste kehtivus oli ebaselge, ei olnud Vabariigi Valimiskomisjonil võimalik tuvastada, kas kanded on ebaõiged. Isegi kui seotud tsiviilasja või mõne muu hagimenetluse tulemusena selguks, et mõni kanne oli teatiste esitamise ajal vale, ei saanud praegusel juhul olla tegemist asjaoluga, mida Vabariigi Valimiskomisjon otsuse tegemise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu oli Vabariigi Valimiskomisjonil erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)

RKVS ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kus erakonna nimel esitatakse kaks RKVS § 26 lg-s 4 nimetatud teatist, millega volitatakse erakonda esindama erinevaid isikuid. RKVS § 26 lg 5 ütleb üksnes seda, et teatises saab erakonda korraga esindama volitada kuni kahte isikut. RKVS § 26 lg 5 ega ükski teine RKVS säte ei keela aga erakonnal esitada uus teatis, millega erakond muudab oma varasemat tahteavaldust – nii esindajate arvu (nt ühe asemel kaks) kui ka isikute osas. Teatise muutmine ei ole välistatud ka juhul, kui erakond on juba esitanud riigi valimisteenistusele RKVS § 30 lg-s 3 nimetatud kandidaatide registreerimise dokumendid ning valimisteenistus on need vastu võtnud. (p 30)

Vabariigi Valimiskomisjon lähtus erakonda esindama volitatud isikute kindlakstegemisel õigesti hiljem esitatud teatisest ning käsitles teisena esitatud kandidaatide registreerimise dokumente varasemates dokumentides muudatuste tegemisena RKVS § 31 lg 4 tähenduses. (p 31)


Vabariigi Valimiskomisjonil oli erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)

RKVS ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kus erakonna nimel esitatakse kaks RKVS § 26 lg-s 4 nimetatud teatist, millega volitatakse erakonda esindama erinevaid isikuid. RKVS § 26 lg 5 ütleb üksnes seda, et teatises saab erakonda korraga esindama volitada kuni kahte isikut. RKVS § 26 lg 5 ega ükski teine RKVS säte ei keela aga erakonnal esitada uus teatis, millega erakond muudab oma varasemat tahteavaldust – nii esindajate arvu (nt ühe asemel kaks) kui ka isikute osas. Teatise muutmine ei ole välistatud ka juhul, kui erakond on juba esitanud riigi valimisteenistusele RKVS § 30 lg-s 3 nimetatud kandidaatide registreerimise dokumendid ning valimisteenistus on need vastu võtnud. (p 30)

Vabariigi Valimiskomisjon lähtus erakonda esindama volitatud isikute kindlakstegemisel õigesti hiljem esitatud teatisest ning käsitles teisena esitatud kandidaatide registreerimise dokumente varasemates dokumentides muudatuste tegemisena RKVS § 31 lg 4 tähenduses. (p 31)

RKVS § 31 lg 4 kohaselt, kui erakond või üksikkandidaat soovib kandidaatide registreerimise dokumentides teha muudatusi, tagastab riigi valimisteenistus kõik esitatud dokumendid ning nende uuesti esitamisel loetakse dokumendid esitatuks esimest korda. Seega oleks tavaolukorras kahe juhatuse liikme poolt varem esitatud kandidaatide registreerimise dokumendid tulnud erakonnale tagastada. (p 32)

Teised kaks juhatuse liiget esitasid erakonna kandidaatide registreerimise dokumendid 17.01.2019 ehk 45. päeval enne valimisi. Kuna sellel hetkel polnud riigi valimisteenistusel üheselt selge, kes on volitatud erakonda esindama, polnud võimalik ka otsustada, kas tagastada tuleks varem kahe juhatuse liikme poolt esitatud dokumendid või tuleks jätta hiljem kolmanda ja neljanda juhatuse liikme esitatud dokumendid läbi vaatamata. Seetõttu andis erakonna esindamise õiguse küsimusele hinnangu alles Vabariigi Valimiskomisjon erakonna kandidaatide registreerimiseks esitatud dokumente läbi vaadates. RKVS ei näe ette alust dokumentide tagastamiseks pärast 45. päeva enne valimisi. Seetõttu lähtus Vabariigi Valimiskomisjon õigesti RKVS § 32 lg-st 3 ning jättis varem kahe juhatuse liikme esitatud kandidaadid registreerimata põhistatud otsusega. (p 33)


MTÜS § 80 lg 2 esimese lause kohaselt kehtib registri kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Nimetatud säte näeb ette registri avaliku usaldatavuse põhimõtte, mille eesmärgiks on kaitsta mittetulundusühinguga (sh erakonnaga) suhtlevaid heauskseid kolmandaid isikuid. Vabariigi Valimiskomisjon on kolmas isik, kellel on õigus tugineda registrikandele. (p 22)

Kolmanda isiku õigus tugineda registrikandele on MTÜS § 80 lg 2 esimese lause järgi välistatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne on ebaõige. Selleks peab esiteks registrikanne olema ebaõige ja teiseks peab kolmas isik sellest kas teadma või seda teadma pidama. Seejuures ei ole teadmine registrisse kantud juhatuse liikme volituste üle käivast õigusvaidlusest võrdsustatav teadmisega kande ebaõigsusest. (p 23)

Kuna nelja isiku juhatusest tagasikutsumise või juhatusse valimise otsuste kehtivus oli ebaselge, ei olnud Vabariigi Valimiskomisjonil võimalik tuvastada, kas kanded on ebaõiged. Isegi kui seotud tsiviilasja või mõne muu hagimenetluse tulemusena selguks, et mõni kanne oli teatiste esitamise ajal vale, ei saanud praegusel juhul olla tegemist asjaoluga, mida Vabariigi Valimiskomisjon otsuse tegemise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu oli Vabariigi Valimiskomisjonil erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)

5-19-3/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 29.01.2019
5-19-5/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 29.01.2019

Kokku: 32| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json