Karistusseadustik (lühend - KarS)

Tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 15 lg-st 3 saab mootorsõiduki juhti LS § 223 lg-s 1 ja §-s 232 sätestatud väärtegude eest karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu rikkumise eest. Kui menetlusalusele isikule heidetakse nende normide järgi ette hoolsuskohustuse rikkumist, peab kohus teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas isiku käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab teda vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. (p 17)

Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, mistõttu peab lisaks kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. (Vt nt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.) (p 18)

Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, mistõttu peab lisaks kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. (Vt nt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.) (p 18)

Hoolsuskohustuse rikkumisest on alust kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse, samuti peab objektiivne ex ante-vaatleja ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu (vt nt RKKKo 3-1-1-79-10, p 23 ja RKKKo 3-1-1-45-14, p 8). Näiteks juhul, mil isikule heidetakse ette raskete ilmastiku- ja teetingimuste korral ebaõige sõidukiiruse valikut, mis viis varalise kahju põhjustamiseni, tuleb hinnata, milline oleks olnud keskmise mõistliku sõidukijuhi kiirusevalik, et tagada kontroll sõiduki üle, sh võimalus pidurdada ja takistuse ees peatuda (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). Samuti on selgitatud, et mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline (vt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.3). Muu hulgas tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta ka nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (vt nt RKKKo 3-1-1-63-03, p 12 ja RKKKo 3-1-1-95-11, p 10). Usalduspõhimõttele saab siiski tugineda vaid juhul, kui toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest eeldusest (vt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.2). (p 21)

Mootorsõiduki juhile LS § 59 lg-ga 1 pandud kohustuste hindamisel on tähtis silmas pidada raudteesõiduki ja mootorsõiduki peatumisteekondade olulist erinevust, samuti seda, et võrreldes mootorsõiduki juhiga ei saa rongi juht ootamatult ilmnenud takistusest kõrvale põigata. Järelikult on põhjendatud väita, et võimaliku ohu tekkimist saab esmajoones ennetada mootorsõiduki juht seeläbi, et ta on eriti tähelepanelik ja valib raudteeülesõidukoha läbimiseks sobiva sõidukiiruse. Teisalt peab arvestama, et võrrelduna sõiduteedel olevate ristmikega ei saa reguleeritud raudteeülesõidukohta läbiv juht alati teada ega visuaalselt veenduda, kas hoiatussüsteem (tõkkepuud ja foorid) töötab. Kui sõiduteede ristmikul olev foor ei tööta, on see liiklejale üldjuhul kohe tajutav: foori tuled on kustunud või vilgub kollane tuli. Raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rikke ilmnemine ei pruugi aga kohe arusaadav olla: tõkkepuud võivad olla avatud ja fooride tuled kustunud isegi siis, kui rong tegelikult läheneb. (p 22) LS § 59 lg-s 1 sätestatud hoolsusnõue, millega seatakse raudteeülesõidukohta ületavale juhile muu hulgas kohustus olla eriliselt tähelepanelik, tähendab eelöeldut silmas pidades, et tugineda ei saa liiklusõiguses üldisena tunnustatud usalduspõhimõttele. Kui juht jälgib hoiatussüsteemi, s.t foori ja tõkkepuude asendit, kuid ei veendu muul moel, ega rong ei lähene, pole võimalik kõneleda sellest, et ta toimib eriti tähelepanelikult. Selliselt käitudes ei veendu juht igakülgselt enda järgnevate sammude ohutuses. Järelikult eeldatakse LS § 59 lg 1 mõttes keskmiselt mõistlikult mootorsõiduki juhilt just sellist kiiruse valikut ja tähelepanelikkust, mis võimaldaks igal juhul sõiduki ohutult peatada ning raudteesõidukiga kokkupõrget vältida. Osutatud kohustuste täitmine eeldab, et mootorsõiduki juht jälgib ühest küljest raudteeülesõidukohal olevat hoiatussüsteemi, kuid teisalt veendub veel täiendavalt, et rong ei lähene. (p 23) Toodud järeldust ei saa väärata ka LS § 59 lg-s 3 märgitu, mille kohaselt tohib juht tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale sõita alles siis, kui ta on veendunud, et ei lähene raudteesõidukit. Tegemist on erinormiga, milles sätestatakse juhi kohustused reguleerimata raudteeülesõidukoha ületamise tarbeks. Eelnev aga ei välista ega piira juhi üldist hoolsuskohustust, mis on ette nähtud sama paragrahvi 1. lõike esimeses lauses. Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu vältimiseks ei piisa raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi jälgimisest. (p 24)

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib teatud tingimustel ka lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ja olla käsitatav liiklusnõuete rikkumisena (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). (p 26)

Väärteoprotokolli piiridest väljumisena ei saa käsitada seda, et maakohus asub menetlusalusele isikule tehtud väärteoetteheidet sisustama teise liiklusseaduse sätte kaudu, kui selliselt püütakse avada menetlusalusele isikule ette heidetava hoolsuskohustuse rikkumise sisu. Tegemist pole väärteomenetlusõiguse rikkumisega. (p 20).

Tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 15 lg-st 3 saab mootorsõiduki juhti LS § 223 lg-s 1 ja §-s 232 sätestatud väärtegude eest karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu rikkumise eest. Kui menetlusalusele isikule heidetakse nende normide järgi ette hoolsuskohustuse rikkumist, peab kohus teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas isiku käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab teda vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. (p 17)

Mootorsõiduki juhile LS § 59 lg-ga 1 pandud kohustuste hindamisel on tähtis silmas pidada raudteesõiduki ja mootorsõiduki peatumisteekondade olulist erinevust, samuti seda, et võrreldes mootorsõiduki juhiga ei saa rongi juht ootamatult ilmnenud takistusest kõrvale põigata. Järelikult on põhjendatud väita, et võimaliku ohu tekkimist saab esmajoones ennetada mootorsõiduki juht seeläbi, et ta on eriti tähelepanelik ja valib raudteeülesõidukoha läbimiseks sobiva sõidukiiruse. Teisalt peab arvestama, et võrrelduna sõiduteedel olevate ristmikega ei saa reguleeritud raudteeülesõidukohta läbiv juht alati teada ega visuaalselt veenduda, kas hoiatussüsteem (tõkkepuud ja foorid) töötab. Kui sõiduteede ristmikul olev foor ei tööta, on see liiklejale üldjuhul kohe tajutav: foori tuled on kustunud või vilgub kollane tuli. Raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rikke ilmnemine ei pruugi aga kohe arusaadav olla: tõkkepuud võivad olla avatud ja fooride tuled kustunud isegi siis, kui rong tegelikult läheneb. (p 22) LS § 59 lg-s 1 sätestatud hoolsusnõue, millega seatakse raudteeülesõidukohta ületavale juhile muu hulgas kohustus olla eriliselt tähelepanelik, tähendab eelöeldut silmas pidades, et tugineda ei saa liiklusõiguses üldisena tunnustatud usalduspõhimõttele. Kui juht jälgib hoiatussüsteemi, s.t foori ja tõkkepuude asendit, kuid ei veendu muul moel, ega rong ei lähene, pole võimalik kõneleda sellest, et ta toimib eriti tähelepanelikult. Selliselt käitudes ei veendu juht igakülgselt enda järgnevate sammude ohutuses. Järelikult eeldatakse LS § 59 lg 1 mõttes keskmiselt mõistlikult mootorsõiduki juhilt just sellist kiiruse valikut ja tähelepanelikkust, mis võimaldaks igal juhul sõiduki ohutult peatada ning raudteesõidukiga kokkupõrget vältida. Osutatud kohustuste täitmine eeldab, et mootorsõiduki juht jälgib ühest küljest raudteeülesõidukohal olevat hoiatussüsteemi, kuid teisalt veendub veel täiendavalt, et rong ei lähene. (p 23) Toodud järeldust ei saa väärata ka LS § 59 lg-s 3 märgitu, mille kohaselt tohib juht tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale sõita alles siis, kui ta on veendunud, et ei lähene raudteesõidukit. Tegemist on erinormiga, milles sätestatakse juhi kohustused reguleerimata raudteeülesõidukoha ületamise tarbeks. Eelnev aga ei välista ega piira juhi üldist hoolsuskohustust, mis on ette nähtud sama paragrahvi 1. lõike esimeses lauses. Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu vältimiseks ei piisa raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi jälgimisest. (p 24)

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib teatud tingimustel ka lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ja olla käsitatav liiklusnõuete rikkumisena (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). (p 26)

Süülise väärteo toimepanemine ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Menetluse saab sellel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. (Vt nt RKKKo 3-1-1-11-14, p 13 ja RKKKo 3-1-1-91-13, p 15.) (p 28)

Avaliku kohana on varasemas kohtupraktikas käsitletud kohta, kuhu on ligipääs kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt nt 3-1-1-88-14, p 6.2; 3-1-1-69-09, p 8 ja 3-1-1-7-07, p 7.1).

KarS § 262 alusel karistamine eeldab lisaks avalikus kohas toimepanemisele selle tuvastamist, kuidas objektiivselt avalikku korda rikuti. Pelgalt fakt, et tegu pandi toime avalikus kohas, ei saa endaga kaasa tuua menetlusaluse isiku teo kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena (vt nt 3-1-1-88-14, p 6.2; 3-1-1-29-10, p 7.1 ja 3-1-1-7-07, p 7.2). Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. Teisalt on kriminaalkolleegium sedastanud, et iga pisirikkumist ei ole õige lugeda KarS § 262 järgi väärteoks. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid (3-1-1-33-11, p 14 koos viidetega varasematele lahenditele).

Iseenesest ei nõua KarS § 262 avaliku korra rikkumise subjektiivse koosseisu tunnustena tahtluse, motiivi, eesmärgi ega ajendi tuvastamist. Väärteona on KarS § 15 lg 3 kohaselt karistatav ka ettevaatamatu tegu, mis rikub avalikku korda (3-1-1-102-03, p 8.). Põhimõtteliselt ei ole välistatud teise isiku rahu rikkumine ettevaatamatusest.

Kui kaasomanikud ei suuda ühiskasutuses oleva aia täpses kasutuses kokkuleppele jõuda, on tegemist eraõigusliku vaidlusega, mis lahendatakse tsiviilkohtumenetluse korras.

ÜTSRS artiklist 195, mis näeb muu hulgas ette, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et saabumisel ei saa isikud kaupa edasi toimetada enne, kui on kontrollitud ühenduse määruse (EMÜ) nr 3925/91 (1) artikliga 1 hõlmamata salongipagas ei anna tollile õigust toimetada saabuva pagasi röntgenkontrolli valdaja juuresolekuta. Osutatud sätte adressaadiks on üksnes liikmesriigid ja see ei saa olla vahetult isiku põhiõiguste piiramise alus. ÜTSRS artiklist 195 tulenevalt on seadusandjal õigus ja kohustus kehtestada meetmed, mis võimaldavad pagasi tõhusat tollikontrolli. See norm ei anna aga tollile õigust rakendada otstarbekuse kaalutlusel ise selliseid tollikontrolli meetmeid, mida seaduses ei ole ette nähtud, või kalduda kõrvale seaduses sätestatud tollikontrolli toimetamise nõuetest.

TS § 41 lg-s 2 sätestatud pagasi valdaja juuresoleku-nõude eesmärk on suurendada pagasi läbivaatuse usaldusväärust, vältides näiteks selle tulemuste moonutamist, mitte aga raskendada tollikontrolli toimetamist ja vähendada keelatud esemete avastamise tõenäosust.

Piiri ületava reisijana TS § 41 lg 1 esimese lause tähenduses tuleb kolleegiumi hinnangul käsitada ka isikut, kes on ise juba piiriületusformaalsused läbinud, kuid naaseb hiljem tollikontrolli pagasi järele, taotledes pagasi tolli järelevalve alt vabastamist ja selle vabasse ringlusse lubamist. Isik, kes on ise piiri ületanud ja tollikontrolli läbinud, ent pole veel oma pagasile järele tulnud, ei ole piiri ületav reisija TS § 41 lg 1 mõttes vaatamata sellele, et tema pagas pole tollikontrolli läbinud. Samas kui tollikontrolli juba läbinud isik naaseb tollikontrolli, taotlemaks temast eraldi saabunud pagasi tollikontrolli alt vabastamist, omandab ta uuesti piiri ületava reisija staatuse TS § 41 lg 1 mõttes.

Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05, nr 3-1-1-88-06, p 10 ja nr 3-1-1-90-06). Selleks et tuvastada objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine, tuleb aga ära näidata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma, s.t konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks on vaja püstitada küsimus, kuidas toiminuks süüdistatava (menetlusaluse isiku) asemel keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06, p 31 ja nr 3-1-1-83-08, p 13).

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6.) VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisaldama menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs.

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6.) VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisaldama menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Toodud nõuete rikkumine kujutab endast VTMS § 150 lg 1 p-s 7 sätestatud väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.