Täitemenetluse seadustik (lühend - TMS)

Kinnisasjale arestimise käigus keelumärke seadmise üldnorm on TMS § 145 lg 1, mille kohaselt peab keelumärke seadmisele eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine. TMS § 145 lg 4 kui erinormi kohaldamise eeldusena peavad esinema koos kaks asjaolu - täitmisteate kättetoimetamisega tekkiv võimalik ajaline viivitus ja sellest lähtuv oluline oht sundtäitmise eesmärgi saavutamisele. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigustega. TMS § 145 lg 4 kohaldamise eeldusena on vajalik sellise asjaolu olemasolu, mis annab alust arvata, et keelumärke sissekandmisega viivitamine võib seada ohtu sissenõudja nõude rahuldamise. Üheks selliseks erandlikuks asjaoluks võib olla olukord, kus sissenõudja kasuks ei ole seatud hüpoteeki, ning vara võõrandamise või varjamise kahtlus. Samas võib TMS § 145 lg 4 kohaldamine olla võimalik ka hüpoteegi korral, kui muud asjaolud, nt võlgniku tegevus, mille eesmärgiks on võõrandada vara, annavad alust arvata, et sissenõudja nõude rahuldamine ei ole ilma olulise viivituseta võimalik. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. märtsi 2010.a määruse p 9 ja p 10. TMS § 145 lg 4 rakendamise otsustamine on kohtutäituri diskretsiooniotsus. Normi rakendamist ei ole vaja põhjendada kohtu kinnistusosakonnale esitatavas keelumärke seadmise avalduses, sest kohtunikuabi sundtäitmisele olulise ohu olemasolu kande tegemise eeldusena ei kontrolli. Soovituslik oleks, kui kohtutäitur märgiks TMS § 145 lg 4 rakendamise lühikese põhjenduse täitetoimikusse. Kindlasti peab aga kohtutäitur suutma TMS § 145 lg 4 rakendamist põhjendada juhul, kui võlgnik esitab sellekohase kaebuse. Kohtutäitur peab TMS § 145 rakendamise otsustamiseks kaaluma ka võlgniku õigustatud huvisid. TMS § 53 lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine. Nimetatud säte ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega. TMS § 53 lg 1 lubab nt teatud ulatuses arvestada hindade langemise võimalusega täitemenetluse ajal, samuti sellega, et sissenõudja nõue võib nt viivise tõttu täitemenetluse kestel suureneda. Keelumärke seadumine kinnisasjale TMS § 145 lg 4 alusel ei tähenda, et kinnisasja ei ole vaja hinnata. Samas ei pea kinnisasja hindamine olema viivitamatu toiming, kui võlgnik on pärast TMS § 145 lg 4 alusel keelumärke seadmist täitmisteate kätte saanud ja asunud tegema koostööd võla tasumiseks. Kinnisasja täitemenetluse eesmärk ei ole kinnisasja müümine (milleks on vajalik hindamine), vaid sissenõudja nõude rahuldamine. Seega võimaldab TMS kinnisasja hindamise erandjuhul edasi lükata kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa. Küll annab kinnisasja hindamine mh võimaluse teada saada, kas on järgitud TMS § 53 lg-s 1 sätestatut. Sissenõudja keeldumine vabastada vara osaliselt arestist ei ole kohtutäiturile siduv, kui keelu järgimine tooks kaasa TMS § 53 lg 1 rikkumise.

Kui võlgniku arvates on TMS § 145 lg-t 4 rakendatud valesti, tuleb esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Kui menetlusosaline ei esita kaebust, kaotab ta TMS § 217 lg 6 järgi õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses.