Ravikindlustuse seadus (lühend - RaKS)

Töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud ei saa kattuda. (p 14)

Kuna kaebaja ei esitanud kaebuses kohustamisnõuet, on halduskohus ilmselgelt teinud otsuse nõude kohta, mida pole kaebuses esitatud, asudes resolutsioon p-s 3 seisukohale, et vastustajal tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus. Tegemist on kohtumenetluse normi olulise rikkumisega (HKMS § 41 lg 1 teine lause, HKMS § 199 lg 2 p 3, vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-08, p 18). (p 18)

Kuigi kaebaja ei ole halduskohtu resolutsiooni selles osas vaidlustanud, saab Riigikohus nimetatud rikkumise kõrvaldada, kuna asjas ei ole vaja lisatõendeid koguda või tõenditele antud hinnangut muuta (HKMS § 230 lg 3 koosmõjus lg 5 p ga 5). (p 18)

Töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks on asjaolu, et tööandja on töö mitteandmise tõttu kohaldanud töötasu maksmisel TLS § 35 või § 37. Seda rõhutab ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017‑2020“ 23. märtsist 2020 kuni 1. juunini 2020 kehtinud redaktsiooni (määrus nr 130 v.r) § 19¹ lg 3. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd. TLS § 37 annab tööandjale õiguse teatud tingimustel töö andmata jätmise korral töötasu vähendada. Töötasu hüvitise eesmärk oli aidata tööandjat töötasu maksmise kohustuse täitmisel olukorras, kus tööandjal polnud kokku lepitud ulatuses tööd anda. Hüvitist käsitleti tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (vt määruse nr 130 v.r § 19¹ lg 5). TLS §-de 35 ja 37 kohaldamine eeldab seda, et töötaja on töövõimeline. Tööandjal pole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu aja eest (TLS § 28 lg 2 p-d 1 ja 2), mil ta ei ole töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu). Eelnevast järeldub, et määruse nr 130 v.r järgi maksti töötasu hüvitist aja eest, mil töötaja oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud kattuda. (p 14)

Seejuures ei olnud hüvitise saamise õiguse tekkimiseks määruse nr 130 v.r järgi oluline, kui pikk oli konkreetsel kalendrikuul ajavahemik, mil tööandja kohaldas TLS § 35 või § 37. Töötasu hüvitise saamiseks piisas sellest, kui määruse nr 130 v.r § 19¹ lg-s 2 sätestatud tingimustest kaks olid täidetud ning tööandja oli täitnud kohustuse maksta töötajale, kellele taotletakse töötasu hüvitist, omalt poolt brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 v.r § 19¹ lg 6). (p 15)