Riigi õigusabi seadus (lühend - RÕS)

Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 3-1-1-5-13, p RKÜKo nr 5-19-29/38, p 49). (p 45)

PSJK selgitas, et kuigi praeguses asjas tuli maakohtul kohaldada nii vaidlustatud määruse § 6 lõiget 1, mis nägi kriminaaltoimikuga tutvumise eest ette tasu maksimummäära 81 eurot, kui ka § 2 lõiget 1, mis reguleerib tasu suurendamise võimalust eriliselt töömahukate riigi õigusabi osutamise juhtude korral, ning teoreetiliselt saanuks maakohus põhiseadusvastase olukorra lahendada, jättes põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata vaidlustatud määruse § 6 lõikes 1 sätestatud ühe toimingu eest makstava tasu maksimummäära, oli kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja vaidlustatud määruse § 2 lõige 1, mis reguleerib tasu suurendamise võimalust eriliselt töömahukate riigi õigusabi osutamise juhtude korral. (p-d 48–50)

Vt. RKÜKo nr 3-2-1-40-15, p 59. (p 52)

Vt. RKÜKm nr 3-2-1-153-13, p-d 73–74. (p 53)

Seadusandja poolt riigi õigusabi tasude piirmäärade kehtestamise delegeerimine justiitsministrile, kes peab seda tehes arvestama riigieelarvest eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu ning ära kuulama advokatuuri juhatuse seisukoha, on parlamendireservatsiooni põhimõttega kooskõlas. Erinevalt vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmisest, mis on õigusemõistmise osa, ei mõjuta riigi õigusabi osutamise eest advokaatidele riigieelarvest makstavate tasude piirmäärad ja nende tasude kindlaksmääramise detailsem kord otseselt ega intensiivselt kohtumenetlust ega kohtukorraldust. (p 53)

PS § 29 lõike 1 esimese lause järgi on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning PS § 31 esimese lõike esimese lause esimese lauseosa kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega. Kõige üldisemalt ja ennekõike sätestavad need põhiseaduse paragrahvid negatiivse tõrjeõiguse ehk õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks põhjendamatult isiku põhiõigusesse vabalt valida (või mitte valida) seda tegevusala või elukutset, millega teenida elatist. (p 59)

Sõltumata sellest, millise põhiseaduse paragrahvides 29 ja 31 sätestatud põhiõiguse kaitsealasse kaebaja töine tegevus kuulub, ei ole riivatud tema põhiõigust sellele, et avalik võim ei sekkuks põhjendamatult tema õigusesse vabalt valida tegevusala ja elukutset, sh advokaadi elukutset. Kaebaja on advokaadibüroo pidaja ja äriühinguna tegutseva advokaadiühingu „Advokaadibüroo XX OÜ“ ainuosanik ja juhatuse liige, kes Eesti Advokatuuri kuulumise tõttu on õigustatud märkima end RIS-s riigi õigusabi osutajaks. Kaebaja sai seega iseseisvalt otsustada nii seda, kas end RIS-s riigi õigusabi andjaks märkida, kui ka seda, kas asjassepuutuvas eelduslikult keerukas ja mahukas kriminaalasjas RIS-s riigi õigusabi andjana üles märgituna konkreetset kaitsmisülesannet vastu võtta. Kuna kaebaja seda tegi, ei ole riivatud ei tema põhiõigust tegutseda (või mitte tegutseda) advokaadina ega ka õigust osutada (või mitte osutada) riigi õigusabi. (p-d 60 ja 67).

Lisaks käsitletud negatiivsele tõrjeõigusele sisaldavad põhiseaduse elukutsevabadust (PS § 29) ja ettevõtlusvabadust (PS § 31) sätestavad paragrahvid ka õiguse riigi positiivsele tegevusele nendes sätetes nimetatud õiguste ja vabaduste teostamisel. Ehkki PS § 29 lõike 1 alusel kaitstav õigus valida vabalt tegevusala ja elukutset ning PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus on tihedalt seotud ning teatud ulatuses peavad PS §-s 29 sätestatud tagatised laienema ka muudele isikutele kui klassikaliselt mõistetud palgatöötajad, on riigi positiivsete kohustuste sisu ja ulatus elukutsevabaduse ja ettevõtlusvabaduse tagamisel siiski erinev. PS § 29 on päritolult palgatöötajatele suunatud põhiõigus, mis peab ennekõike kaitsma isikuid, kes alluvad töö tegemisel teiste isikute juhtimisele ja kontrollile, samas kui PS § 31 on ajalooliselt suunatud klassikalistele ettevõtjatele, kes ei allu kellegi juhtimisele ja kontrollile ei töötamise aja, koha, viisi, töötingimuste ega sissetuleku osas. Viimased vajavad ka muutunud tööturu tingimustes esimestega võrreldes vähem riigi kaitset töötingimuste, sh tööaja korralduse, töökeskkonna või sissetuleku osas. (p 61)

Juhul, kui juriidilise isiku organi liige on vaid tasu saav juhatuse liige, on tema tegevus kaitstav PS § 29 lõike 1 alusel, samas kui juriidilise isiku organi liikme tegevust juhul, kui ta on samal ajal ka äriühingu osanik, kaitseb PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus (PSJKo nr 3-4-1-17-16, p 46). Kuna kaebaja on „Advokaadibüroo XX OÜ“ ainuosanik ja juhatuse liige, ei ole tegemist isikuga, kes alluks töö tegemisel teiste isikute juhtimisele ja kontrollile. Kaebaja tegutsemist advokaadina tuleb käsitleda kui ettevõtlusvabaduse teostamist, ning ta ei saa tugineda normidele, nagu PS § 29 lõige 3, mille kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all. (p 62)

Nõuet, et isikule, kes osutab advokaaditeenust advokaadiühingu kaudu, mille ainuosanik ta on, laieneksid tööaja korraldust või palga alammäära puudutavad normid, ei tulene ei põhiseadusest ega selle kaudu Eesti õiguskorda haaratud Euroopa õigusest. (p 65)

PS § 29 lõikes 2 sätestatud sunnitöö keelu rikkumisega ei ole tegu, kui puudub sund kui sunnitöö üks peamisi õiguslikke eeldusi. EIK on leidnud, et isegi kohustuslikus korras pro bono kaitsjana tegutsemine ei ole sunnitöö Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 4 lõike 2 tähenduses, sest riigi õigusabi pakkudes osutab advokaadi elukutse esindaja oma tavapäraseid teenuseid, tema töö määratud kaitsjana on niisugustes avalikes huvides nagu laialdase ligipääsu tagamine õigusemõistmisele, ning riigi õigusabi osutav advokaat saab oma töö eest põhimõtteliselt ka tasu, nagu nt võimalus saada advokatuuri täieõiguslikuks liikmeks või väärtuslikke kogemusi (EIKo 23.11.1983, 8919/80, Van der Mussele vs. Belgia, p 39). Ka ei rikuta konventsioonis sätestatud sunnitöö keeldu sellega, kui riigisisene seadus kohustab kõiki advokaate ja notareid olema kantud nimekirja, kust kohus nimetab vajaduse korral psüühikahäirega isiku eestkostja. Isik, otsustades advokaadi karjääri kasuks, peab olema teadlik, et teda võidakse eestkostjaks määrata. Lisaks on advokaatidel teiste kutsealade esindajatega võrreldes privileegid, nagu ainuõigus esindada pooli mõnedes kohtumenetlustes (EIKo 18.10.2011, 31950/06, Graziani-Weiss vs. Austria, p 40). (p 68)

Ka olukorras, kus asi on juba kohtumenetluses, on riigi õigusabi andmisest keeldumise alused sätestatud RÕS §-s 7. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus kasutatav mõiste, mida tähistatakse terminiga „menetlusabi“, hõlmab ka tsiviilasju puudutavates küsimustes antavat riigi õigusabi, mille osutamise sisulised kriteeriumid sätestab esmajoones riigi õigusabi seadus (vt Riigikohtu 20. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-07, p 13). (p 13.1)

Kuigi TsMS § 442 lg 5 kohaselt on kohtul õigus lahendada otsuse resolutsiooniga mh veel lahendamata taotlused, tuleb menetlusosalise riigi õigusabi taotlus lahendada üldjuhul enne asja sisulist lahendamist. Juhul, kui kohus ei lahenda riigi õigusabi taotlust määrusega, kaotab menetlusosaline võimaluse esitada riigi õigusabi andmisest keeldumise määruse peale määruskaebus enne asja sisulist lahendamist. Lisaks ei ole menetlusosalise jaoks sellisel juhul selge, kas ta peaks enne asja sisulist lahendamist oma õiguste kaitseks võtma endale lepingulise esindaja. Kui aga riigi õigusabi andmisest keeldumine oli õiguspärane, ei too riigi õigusabi taotluse otsuses lahendamine kaasa otsuse tühistamist. (p 13.2)

Menetlusosalisel on TsMS § 199 lg 1 p 2 järgi õigus teada nimeliselt tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu, et mh vajaduse korral esitada TsMS § 199 lg 1 p 3 järgi kohtukoosseisu liikmete vastu taandusi. KS § 37 lg 3 ja TsMS § 20 lg 1 kohaselt on võimalik olukord, kus kohtukoosseis asja arutamisel vahetub. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma kooskõlas KS § 37 lg 2 p-s 2 sätestatud kohtuasjade jaotamise põhimõttega ja objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema menetlusosalistele arusaadav. Lisaks peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne lahendit teatada. Kirjalikus menetluses kohtukoosseisu vahetumisest menetlusosalisele enne lahendi tegemist teatamata jätmine on menetlusõiguse normi rikkumine.

Olukorras, kus ringkonnakohus on märkinud kohtukoosseisu muutumise ja selle põhjused kohtuotsuse põhjendustes, ei pruugi menetlusõiguse normi rikkumine olla nii oluline, et tingiks kohtuotsuse tühistamise. Kõnealuses asjas menetlusosaline küll vaidlustas ringkonnakohtu kohtukoosseisus ühe kohtuniku vahetumise ja sellest enne lahendi tegemist teatamata jätmise, kuid ta ei esitanud kassatsioonkaebuses selliseid põhjendusi ega tuginenud asjaoludele, mis annaksid aluse ringkonnakohtu otsuse tühistada (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 18; 14. detsembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-16, p 12). (p 14)

Vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda. Vanemate kokkulepet saab võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).

Elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 25). Eelviidatud seisukohast järeldub üksnes vanema tagasinõudeõigus. Kui vanem on kokkuleppe järgi jätnud teisele vanemale lapsele elatise maksmiseks vara, tuleb juhul, kui see ei kahjusta lapse huve, arvestada seda kokkulepet ka tulevikus täita tuleva elatise kohustuse kindlaksmääramisel (PKS § 100 lg 3 teine lause). (p 11)

NB! Seisukoha muutus!

Menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamise ning nende dokumentide esitamise kulud, samuti vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha koostamise ning esitamise kulud (s.o menetluskulude kindlaksmääramise toimingute kulud) on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud. (p 15)

NB! Seisukoha muutus!

Kuni 14. veebruarini 2019 sätestas KrMS § 344 lg 2, et kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagisse puutuvas osas. Kehtivas redaktsioonis on sätte sõnastus aga järgnev: „Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse esitajal ning tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse või avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuvas osas“. KrMS § 344 lg 2 kehtiv sõnastus ei räägi enam kannatanust, vaid tsiviilhagi esitajast. Kannatanu võib, kuid ei pruugi kriminaalasjas tsiviilhagi esitada. Seega ei piira KrMS § 344 lg 2 enam otsesõnu kannatanu kassatsiooniõigust. See tähendab, et kannatanu puhul tuleb juhinduda eeskätt paragrahvi esimeses lõikes sätestatust. Järelikult laiendab seadus varasemaga võrreldes kannatanu kassatsiooniõigust ja see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni. Vastupidine seisukoht viiks seaduse lubamatu contra legem-tõlgenduseni. (p-d 9-10)

Arusaam, et KrMS § 185 lg 2 peab silmas üksnes isiku poolt juba kantud kulusid, ei ole selle sõnastusega kooskõlas. KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega ei räägi säte mitte üksnes kantud menetluskuludest, vaid sellest, kelle kanda tekkinud kulud lõppastmes jäävad. Menetluskulu kandmine KrMS § 185 lg 2 mõttes võib tähendada nii seda, et isik ei saa nõuda juba tehtud kulutuste (nt valitud esindajale makstud tasu) hüvitamist, kui ka kohustust hüvitada riigile määratud esindaja tasu, mis tuleb riigil kanda riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-des 21–23 sätestatud korras. (p 13)

Nii nagu süüdistataval, on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt RKKKo 3-1-1-3-10, p 42). Põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud tuleb kannatanul hüvitada sõltumata sellest, kas ta on endale esindaja valinud või on talle esindaja määratud riigi õigusabi korras. (p 14)

Justiitsministri 26.07.2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ §-i 5 ei ole alust tõlgendada selliselt, et iga kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise toimingu sooritamise eest (nt e-kirjavahetus kliendiga, telefonikõned), mille ajaline kestus jääb eraldi võetuna alla poole tunni, kajastub esindaja tasuarvestuslehel miinimumtasuna poole tunni tasu. Määruse § 5 sätestab tasu miinimummäära, mida tuleb arvestada menetlust ettevalmistavate toimingute summeerimisel ühe kohtuastme lõikes. Säte kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui põhjendatud ajakulu riigi õigusabi osutamisel ühes kohtuastmes kokku jääb alla poole tunni. Vastupidise tõlgenduse aktsepteerimine tähendaks riigi õigusabi eest ülemäärast tasumist aja eest, mil õigusabi tegelikult ei osutatud. (p 4)

Vt p 16.

Vaide peab saama esitada igaüks ka õigusabi kasutamata ning sõltumata sellest, kas tal on eriteadmisi või kogemusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Vaide esitaja ei pea suutma nimetada tema õigusi rikkuvaid õigusnorme, tundma erinevaid nõudeid ega suutma eristada haldusakti õigustloovast aktist. Kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vaide esitaja eeldatavaid õigusteadmisi ja eesti keele oskuse taset. Ka selgitamiskohustust tuleb täita nii, et vaide esitaja olukord puuduste kõrvaldamise asemel ei halveneks. (p 17)

Vaideorgani ülesandeks on tagada, et vaidemenetlus aitaks vaide esitaja õiguste kaitsele kaasa ning vaide esitajal oleks menetluses võimalikult lihtne osaleda (HMS § 1 ja § 5 lg 2). Vaide peab saama esitada igaüks ka õigusabi kasutamata ning sõltumata sellest, kas tal on eriteadmisi või kogemusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Vaide esitaja ei pea suutma nimetada tema õigusi rikkuvaid õigusnorme, tundma erinevaid nõudeid ega suutma eristada haldusakti õigustloovast aktist. Kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vaide esitaja eeldatavaid õigusteadmisi ja eesti keele oskuse taset. Ka selgitamiskohustust tuleb täita nii, et vaide esitaja olukord puuduste kõrvaldamise asemel ei halveneks. Vaideorgan ei tohi oma tegevusega isikut eksitada (nt suhelda temaga põhjendamatult keerulises õiguskeeles või suunata teda vaidlustama õigustloovat akti) ega nõuda vaides puuduste kõrvaldamist alusetult. Eeltoodu on eriti oluline vaidluste puhul, mille kohtulik lahendamine on võimalik pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kui vaie tagastatakse põhjendamatult, võib kohus võtta kaebuse menetlusse vaatamata vaide tagastamisele. (p 17)

Vt p 20.

Kui kohus põhjendab seda, miks pole sõidukulu hüvitamine otstarbekas, mitte aga seda, miks ei saa Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi kord) § 17 lg 1 järgi sõidukulu hüvitada, kohaldab ta ebaõigesti materiaalõigust ja rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 7)

Kui kohus põhjendab seda, miks pole sõidukulu hüvitamine otstarbekas, mitte aga seda, miks ei saa Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi kord) § 17 lg 1 järgi sõidukulu hüvitada, kohaldab ta ebaõigesti materiaalõigust ja rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 7)

Kui advokaadibüroo asukoht, mille kaudu kaitsja riigi õigusabi osutas, asub ühes linnas, ja kaitsealusega kohtumiseks tuleb sõita teise (kõrval asuvasse) valda, on täidetud korra § 17 lg 1 teises lauses sätestatud eeldus, mille kohaselt hüvitatakse sõidukulu, kui riigi õigusabi osutati mujal kui linnas või vallas, kus asub advokaadibüroo või selle struktuuriüksus, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab. (p 10)

Sõidukulu arvestamisel peab lähtuma advokaadibüroo asukohast. Nimelt hüvitatakse korra § 17 lg 4 järgi sõidukulud ATS § 44 lg 5 alusel kehtestatud määruses lähetusega seotud sõidukulude hüvitamise kohta sätestatud tingimustel, arvestades korra §-s 17 sätestatud erisusi. ATS § 44 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2012. a määruse nr 112 „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning päevaraha maksmise tingimused ja kord ning päevaraha määr“ § 3 lg 4 p 1 järgi võetakse lähetusega seotud sõidukulu hüvitamisel aluseks isiku alaline teenistuskoht. Alalise teenistuskohana tuleb riigi õigusabi osutamise tähenduses mõista advokaadibüroo asukohta. Eelnevat järeldust toetab tõsiasi, et ka korra § 15¹ kohaselt tuleb juhul, kui otsustama peab hüvitise sõidule kulutatud aja eest, lähtuda advokaadibüroo asukohast. (p 11)

Esialgse õiguskaitse kohaldamisel on kohtul sarnaselt vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimisega ulatuslik diskretsiooniõigus. Ka esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada vaidlusaluse õigussuhte väliselt. See tähendab, et taotletud esialgne õiguskaitse peab kuuluma hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla. (p 11)

Lapsesse puutuva meedias kajastamine kuulub õigussuhte esialgse reguleerimise alla. (p 12)

Kohus saab menetluse ajaks kohaldada abinõusid, millega reguleeritakse vanema ja lapse õigussuhet ajutiselt ning mis on asjakohased lapse parimaid huve arvestades või lapse heaolu ohustamise tõttu.

Lapsega seotud perekonnaasjades võib olla lubatav abinõu keeld avalikustada kohtumenetluse ajal lapsesse puutuvat meedias. (p 14)

Kuigi TsMS §-dest 38 ja 41 tuleneb keeld kohtumenetlusega seotud informatsiooni avalikustada, ei hõlma see kogu lapsesse puutuvat informatsiooni. (p 16)

Välistatud ei ole, et asjakohane võib olla ka selliste lapsesse puutuvate asjaolude avalikustamise keelamine, mis ei puuduta käimasolevat kohtumenetlust. (p 17)

Kuigi TsMS § 378 ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi, siis ei saa välistada, et lapsega seotud asjades võib lapse parimate huvide põhimõtte eripärast tulenevalt olla põhjendatud kohaldada erandlikel juhtudel lapse heaolu ohustamise takistamiseks abinõusid ka kolmandate isikute vastu. Kuna vanem otsustab lapsesse puutuvaid küsimusi lapse asemel, on eelkõige lubatav aga üksnes abinõude kohaldamine vanemate suhtes. Vaidlusalune õigussuhe piirdub vanemate ja lapse vahelise õigussuhtega, kuhu ei ole hõlmatud kolmandad isikud. (p 18)

Ühise hooldusõiguse korral ei saa üks vanematest avalikustada lapsesse puutuvat meedias teise vanema nõusolekuta. (p 19)

Kohtutel on kaalutlusõigus otsustada, kas riigi õigusabi tasu kindlaksmääramine on menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes põhjendatud hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud määruskaebemenetluses või alles lõpplahendi tegemisel.

Asjaolu, et menetluskulude jaotus otsustatakse lõpplahendis, ei takista riigi õigusabi tasu kohta määruse tegemist hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud määruskaebemenetluses.

Kui hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud kulud on põhimenetluse kuludest eristatavad, siis oleks üldjuhul põhjendatud, et hagi tagamise või esialgse õiguskaitse kaebemenetlusega seotud riigi õigusabi tasu vastavas kohtuastmes määraks kindlaks iga kohtuaste, kes määruskaebust menetleb.

Kuna riigi õigusabi tasu reguleerib eriseadus, ei ole riigi õigusabi tasu kandmise otsustamisel menetluskulude jaotuse regulatsioon TsMS § 173 lg 1 mõttes asjakohane. Riigi õigusabi tasu kandmine otsustakse menetluskulude jaotusest eraldi, asjaolu, et menetluskulude jaotus otsustatakse lõpplahendis, ei takista riigi õigusabi tasu kohta määruse tegemist. (p 24)

Riigi õigusabi tasuga seotud küsimusi saab Riigikohus analüüsida juhul, kui ringkonnakohus on riigi õigusabi taotlust käsitlenud kohtulahendis, mille peale Riigikohtule kaevatakse. (p 22)

EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. EIÕK-st ega EIK praktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. (p 17)

EIK on konventsiooni art 5 lg 3 tõlgendamisel leidnud, et põhjendatud kuriteokahtlus on jätkuva vahistuse vältimatu eeltingimus. Kui isik on pärast kinnipidamist toimetatud kohtu ette, et see tema vahistamise üle otsustaks, ei piisa aga üksnes kuriteokahtlusest. Kohus peab vahistuse põhjendamisel tuginema lisaks ka teistele asjakohastele ja piisavatele alustele. Nendeks võivad olla pakkumineku oht, tunnistajate mõjutamise või tõendite moonutamise oht, kokkumängu oht, uue kuriteo toimepanemise oht, avalike korratuste oht ja sellega seotud vajadus vahistatut kaitsta (EIK 28. novembri 2017. a suurkoja otsus asjas Merabishvili vs. Gruusia, p 222). EIK väljakujunenud praktika kohaselt teeb EIK esiteks kindlaks, kas kohtute viidatud teised alused (s.t lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele) õigustavad jätkuvat vabaduse võtmist, ja teiseks, kui need alused on asjakohased ja piisavad, siis kas riik menetles asja erilise hoolsusega (EIK 5. juuli 2016. a suurkoja otsus asjas Buzadji vs. Moldova, p 87). (p 19)

Vahistamise puhul on tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (RKKKm 3-1-1-80-07, p 13 ja RKKKm 3-1-1-30-08, p 10), mistõttu tohib isikut pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik. (p 20)

1. septembril 2016 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, millega täiendati muu hulgas KrMS § 130 lg 2 teksti sõnadega „ning vahistamine on vältimatult vajalik“. Nii selle seadusemuudatuse eelses kui ka järgses kohtupraktikas on toonitatud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45). (p 21)

Mõõtes ja hinnates vahistuse proportsionaalsust, tuleb vahistuse vältimatu vajalikkuse nõude järgimiseks esiteks hoiduda faktiliste asjaolude pinnalt kergekäeliste järelduste tegemisest vahistamisaluse sedastamise ja seega vabadusõiguse riive kasuks. Teiseks tuleb silmas pidada, et vahistuse kestvaks lubatavuseks peavad vahistamisalused olemas olema kogu vahistuse jooksul. Muu hulgas tähendab see, et ka pika vahistuse kestva vajalikkuse põhjendamisel võib tugineda üksnes asjaoludele, mis on relevantsed põhiseadusega lubatud vabaduspõhiõiguse riive aluse suhtes. Ja kolmandaks tuleb otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades on vahistusega paratamatult kaasnev vabadusõiguse riive jätkuvalt proportsionaalne või on pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud ning isik tuleb vahi alt vabastada. (p 22)

Kuigi vahistuse proportsionaalsust tuleb alati hinnata konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades, siis üldise lähtekohana ei ole välistatud lähenemine, mille kohaselt ei ole vahistus suure tõenäosusega enam proportsionaalne olukorras, kus isik on pidanud vahi all olema kauem, kui temale esitatud kahtlustuses/süüdistuses süüdimõistmise korral saaks talle maksimaalselt karistuseks mõista. (p 23)

Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse (proportsionaalsuse) hindamisel tuleb kõigepealt analüüsida vahistamisaluse jätkuvat olemasolu (RKKKm 3-1-1-110-10, p 15 ning RKKKm 1-15-9213/80, p 45). Selle sedastamise järel tuleb vaagida, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik kriminaalmenetlust toimetanud, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust, ning kas kriminaalmenetluse venimist on tinginud süüdistatava ja/või tema kaitsja käitumine. (p 25)

Kohtupraktikas on leitud, et vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatav näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond. Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib konkreetsetele asjaoludele tuginevalt olla põhjendatav, miks just selle kahtlustatava puhul võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kas kuritegude jätkuva toimepanemise või ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu. Lisaks süüdistuse kohaselt varem toimepandud kuritegude jätkuva toimepanemise ohule paigutub kõnealuse vahistamisaluse alla ka alles kriminaalmenetluse käigus ilmnenud õigusemõistmisevastaste kuritegude - nt tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise - toimepanemise oht. (RKKKm 3-1-1-103-06, p-d 15 ja 16; vt ka RKPSJVKo 3-4-1-2-16, p-d 129-130). Samuti on põhjust rääkida kriminaalmenetluses õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohust vahistamise alusena siis, kui on tuvastatud, et isik on varem toime pannud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid või enda tegevusega tekitanud selliste kuritegude toimepanemise ohu. (p 26)

Kuritegelikku ühendusse kuulumine on nn elustiilikuritegu, mille jätkuvuse oht on keskmisest suurem. (p 27)

Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht võib seisneda nii valeütluste andmisele kihutamises (KarS § 320 - § 22 lg 2), valeütluste andmisele kaasaaitamises (KarS § 320 - § 22 lg 3) kui ka valeütluste andmisele sundimises (KarS § 322) või tõendusteabe kõrvaldamiseks isiku- või varavastase kuriteo toimepanemises (RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.1). (p 28)

Riigi aktiivsust kriminaalasja menetlemisel ei saa analüüsida ega hinnata lahus menetletava kriminaalasja mahust ja keerukusest (vt nt EIK 21. juuni 2005. a otsus asjas Pihlak vs. Eesti, p 42; EIK 15. veebruari 2005. a otsus asjas Sulaoja vs. Eesti, p 62 ning EIK 18. detsembri 1996. a otsus asjas Scott vs. Hispaania, p 74). (p 30)

Olukord, kus kohtumenetluses on prokuratuuri esindamas samal ajal vähemalt kolmes mahukas ning keerukas kohtuasjas üks ja seesama riigiprokurör ning riigiprokuratuuril ei ole väidetavalt võimalust menetlust juhtinud prokuröri mitte üheski neist kohtuasjadest asendada, ei viita menetluse kõige efektiivsemale läbiviimisele. Prokuröride arvu väidetav piiratus raskendab mõistetavalt ka kohtu tööd mõistliku menetlusaja ja vahistuse proportsionaalsuse tagamisel. (p 33)

Pikaajalise vahistuse proportsionaalsuse hindamisel riigi aktiivsust vaagides ei ole põhjendatud jätta arvestamata ka süüdistatavate ja nende kaitsjate käitumist kriminaalmenetluses (vt p 25). Kaitseõiguse ja süütuse presumptsiooni olemusest tulenevalt ei saa neile küll panna riigipoolsele aktiivse menetluse tagamisele kaasaaitamiskohustust. Teisalt pole pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse hindamisel võimalik jätta märkamata ja arvestamata kriminaalmenetluse venimist tinginud süüdistatava ja tema kaitsja obstruktsiooni. (p 34)

Olukorras, kus advokatuuris tegutseb üle 800 advokaadi, ei ole advokatuur riigi õigusabi katkematu korralduse ja osutamise ning riigi õigusabi mõistliku kättesaadavuse kohustusi täitnud, kui riigi õigusabi osutajaks määratakse advokaat, kelle puhul on teada, et ta täidab juba kaitseülesannet teises suures ja mahukas kohtuasjas. Eeltoodud põhimõtetele ei vasta ka see, kui advokatuur määrab riigi õigusabi osutaja alles poolteist kuud pärast vastavasisulise ülesande saamist. (p 36)

Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 143¹ ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 143¹ lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40)

Vahistus võib mingil hetkel muutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui esinevad jätkuvalt vahistamise alused. Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15), kusjuures kõige sobilikum alternatiiv vahi all pidamisele on üldjuhul elektrooniline valve (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13). (p 43)

Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 143¹ ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 143¹ lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40)

Süüdistataval ning kaitsjal on võimalusele pärast tunnistaja(t)e ja kannatanu(te) kohtus ülekuulamist taotleda suhtlemispiirangute põhjendatuse kontrolli. Samuti peavad nii prokurör kui ka kohus oma algatusel kaaluma, kas suhtlemispiirangu kohaldamine pärast tunnistajate ja kannatanute ülekuulamist on jätkuvalt põhjendatud. (RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.4.) Samas võib ka pärast tunnistajate kohtus ülekuulamist olla jätkuvalt põhjendatud süüdistatava vahi all hoidmine uute kuritegude toimepanemise ohu tõttu, arvestades süüdistatavale esitatud süüdistuste sisu, tema käitumist, s.t vägivaldsust ja väljapressimist, mille tõttu oli alust arvata, et süüdistatav võib vabadusse saades enda ähvardused tunnistajatele kättemaksmiseks täide viia (vrd EIK 5. juuni 2018. a otsus asjas Štvrtecký vs. Slovakkia, p-d 62-63). (p 41)

Selleks, et Riigikohus saaks kohtu algatatud konkreetse normikontrolli raames hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti sätte põhiseaduspärasust, peab see säte olema asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega Sätte asjassepuutuvuse kontrollimine eeldab Riigikohtus ka selle hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on tuvastanud olulise tähendusega asjaolud. (p-d 11 ja 12)

Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid (p 18)

Kui kohtule on esitatud RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi taotlus kaebusega EIK-sse pöördumiseks, peab kohus tegema sama paragrahvi lõikest 3 tulenevalt kindlaks, kas esitatav kaebus oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 35 kohaselt vastuvõetav. (p 13)

Selleks, et kaebus oleks konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav, peab isik olema ammendanud kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid (konventsiooni artikkel 35 lg 1). (p 14)

Kaebus peab olema EIK-le esitatud kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates (konventsiooni artikkel 35 lg 1). (p 15)

EIK-le esitatud kaebus ei tohi olla selgelt põhjendamatu, mille välja selgitamiseks tuleb hinnata kas kaebuses toodud asjaoludel võiks olla tegemist konventsiooni mõne artikli rikkumisega (konventsiooni artikkel 35 lg 3 punkt a). (p 16)

Kui esineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist tulenev kaebuse vastuvõtmist välistav asjaolu, siis tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda RÕS § 37 lg 3 alusel ega saa kohaldada RÕS § 37 lg-t 1. Sellises olukorras oleks riigi õigusabi taotluse lahendus sama sõltumata RÕS § 37 lg 1 põhiseadusvastasusest ja riigi õigusabi andmiseks ei oleks alust, mistõttu RÕS § 37 lg-t 1 ei saa pidada asjassepuutuvaks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. (p 17)

Kui ühtegi õigusabi andmist välistavat asjaolu ei esine, siis tuleb kohtul enne RÕS § 37 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist analüüsida, kas ja kuidas seda sätet kohaldada koostoimes pagulasseisundi konventsiooni artikli 16 lg-ga 2. Selle artikli kohaselt on pagulasel võrdselt tema asukohariigi kodanikuga õigus pöörduda kohtusse ning saada õigusabi. (p 20)

Kuigi KrMS § 403 lg 4 ei nimeta sundravil viibivat isikut otsesõnu nende isikute hulgas, kelle taotluse alusel võib kohus lõpetada ravi kohaldamise, ei tähenda see siiski seda, et see säte välistab sundravil viibiva isiku õiguse pöörduda kohtusse ravi lõpetamise taotlusega. Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38)

Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik kasutab KrMS §-st 395 tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku 16. peatükis (KrMS §-d 393–403) sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses, sh ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetluses (KrMS § 403), kahtlustatava (KrMS § 34) ja süüdistatava (KrMS § 35) õiguseid, kui seda võimaldab tema vaimne seisund. Nii on ravile allutatud isikul muu hulgas KrMS § 34 lg 1 p 3 kohaselt õigus kaitsja abile. Enamgi veel, kaitsja osavõtt kogu sundravi lõpetamise menetlusest on KrMS § 403 lg 5 alusel kohustuslik. Ka KrMS § 45 lg 2 p st 2 tuleneb, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud. (p 35)

Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (P 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37)

Kuigi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamisel ei kontrolli kohus sundravi kohaldamise eelduseid, peab ta hindama seda, kas ravile allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt sundravi kohaldamise alused. Juhul, kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada. (p 39)

Kui kohtuasja materjalide põhjal ei saa usaldusväärselt otsustada ravile allutatud isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse üle, tekib kahtlus tema ravi jätkamise vajaduses. Olukorras, kus kohtul tekib psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluses põhjendatud kahtlus, kas ravialune on ravi mõjul tervenenud või on selle mõjutusvahendi kohaldamise vajadus ära langenud, peab kohus tekkinud kahtluse kõrvaldama. Sundravi kohaldamise lõpetamist otsustades võib kohus KrMS § 403 lg 5 kolmanda lause kohaselt kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi. Muu hulgas võib kohus kaasata menetlusse ravile allutatud isiku arstlikku komisjoni kuulunud psühhiaatri(d) või määrata omal algatusel või kohtumenetluse poole taotluse alusel kohtupsühhiaatriaekspertiisi isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse väljaselgitamiseks. (p 40)

Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38)

Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (p 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37)

Isegi kui kohtu hinnangul on varalist huvi omaval isikul suuremate raskusteta müüdav vara ning saab eeldada selle arvel riigilõivu tasumist, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab varalist huvi omav isik võõrandama, peab kohus sellest lähtudes tagama vara müümiseks mõistliku võimaluse ning andma TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist riigilõivu tasumiseks mõistliku tähtaja (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 12). Sõidukite müügist saadava raha arvel sõiduki väärtusest madalama riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg ei tohi tingida sõidukite võõrandamise oluliselt alla turuhinna. (p 10)

Üksnes asjaolust, et TsMS § 183 lg 1 esimene lause on varasemalt tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, ei saa järeldada, et RÕS § 6 lg-s 3 sisalduv sarnane juriidilistele isikutele riigi õigusabi andmist piirav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisalduv regulatsioon tunnistati osaliselt põhiseaduse vastaseks kehtetuks, kuna see rikkus kõrgete riigilõivumäärade kontekstis eraõiguslike juriidiliste isikute edasikaebeõigust. (p 12)

Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei piira põhiseadusvastaselt edasikaebeõiguse teostamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumata jätmisel ei võta kohus TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, st riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlemise võimaluse puudumine võib tähendada, et isik ei suuda riigilõivu tasuda ning talle ei ole tagatud edasikaebeõigust. Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei riku hageja edasikaebeõigust, kuivõrd tal on võimalik ringkonnakohtu menetluses osaleda oma seadusliku esindaja kaudu, mh esitada apellatsioonkaebus (TsMS § 217 lg 3, TsÜS § 34 lg 1). (p 13)

Vt otsuse p 8 (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 62.2.)

Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on analoogia alusel võimalik kohaldada osaliselt ka TsMS § 183 lg-t 2 ning juriidiline isik saab menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku osanikud ja aktsionärid (Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). (p 8)

Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et saab eeldada, et menetluskulud kannab asjas ilmselget varalist huvi omav hageja ainuosanik talle kuuluvate sõidukite arvel, tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks võõrandatav mõistliku aja jooksul ning kas vara müügist saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Menetlusabi andmise eelduste kindlakstegemiseks saab analoogia korras kohaldada TsMS § 186 lg-t 5 ning varalist huvi omava isiku vara väärtuse ja võõrandatavuse hindamiseks küsida varalist huvi omavalt isikult lisaandmeid ja selgitusi. Samuti on analoogia korras kohaldatav ka TsMS § 186 lg 2. Hinnates varalist huvi omava isiku võimet menetluskulusid kanda, ei arvestata varalist huvi omavale isikule kuuluvaid ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete jaoks vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga (vt ka RKTKm nr 3-2-1-41-16, p 10). (p 9)

Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18)

KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)

Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul septembrist 2010 oktoobrini 2011 ja jaanuaris 2012. (p-d 24–26)

Kaitsjatasu põhjendatust hinnates on kaitsja töö mahtu võimalik hinnata muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (3-1-1-99-11, p 11.2). Sama põhimõte on arvestatav ka olukorras, kus kaitsja on esitanud (suures osas) kattuva sisuga menetlusdokumendid erinevates kriminaalasjades. (p 31)

Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18)

KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)

Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul 2012. a maist septembrini. (p-d 24–26)

KarS § 68 lg 1 järgi arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Seejuures vastab ühele eelvangistuspäevale üks vangistuspäev. Eelvangistuse arvamisel karistusaja hulka ei ole kohtul kaalutlusruumi, järelikult peab väljaantud või loovutatud isikule karistust kohaldav kohus selle karistusajast maha arvama (vt RKKKm 3-1-1-76-14, p 9). (p 11)

Määratud kaitsja kantud sõidukulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas advokaat peab riigi õigusabi osutamiseks sõitma kohale asulast, kus asub advokaadibüroo, mille kaudu ta õigusabiteenust pakub, või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning võivad osutada riigi õigusabi mistahes Eesti piirkonnas. Kohus saab sõidukulude väljamõistmisel kontrollida üksnes kaitsja konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas, kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega ja kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita (vt ka RKKKm 3 1-1-76-10, p 10.1). (p 15)

RKKKo 3-1-1-89-16, p-d 27-34. (p-d 20–22)

KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas osaleda tunnistajana teiste seas uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kriminaalasja menetlevaks ametnikuks saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse läbiviimiseks kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid. Sellest tulenevalt ei saa menetlejarolli omistada uurimisasutuse ametnikule, kes ei ole kriminaalmenetluses menetlustoiminguid teinud. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine ei ole käsitatav uurimisasutuse poolt kriminaalmenetluse seadustiku alusel tehtava menetlustoiminguna, vaid riikliku järelevalve käigus tehtava järelevalvetoiminguna, mille alused on sätestatud korrakaitseseaduse §-s 42. (p 9)

Üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, ehkki otsuse tagasiulatuvat mõju on võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11 p-d 55–57 ja 3-3-2-1-07 p-d 19–20). (p 27)

Usalduskaitse põhimõttest lähtudes tuleb teatud juhtudel kohaldada ka põhiseadusvastasuse tõttu kehtetut normi, kui see on isiku olukorda soodustava iseloomuga (vt ka 3-1-1-14-03 p 9). (p 30)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel tähendab seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07 p-d 20 ja 29–35). (p 41)

Tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstava summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 2 nimetatud menetluskulu hüvitamise kohustus ei ole sõltuvuses sellest, kes kohtumenetluse pooltest tunnistaja kohtusse kutsumist taotles. KrMS § 180 lg 1 esimese lause ja § 175 lg 1 p 2 alusel võib süüdimõistetul tekkida kohustus hüvitada ka summad, mis on makstud tunnistajale, kelle kohtusse kutsumist süüdistatav ega tema kaitsja ei taotlenud ja kes andis süüdistatava jaoks ebasoodsaid ütlusi (nt prokuratuuri taotlusel üle kuulatud tunnistaja). (p 44)

KrMS § 185 ei võimalda KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 nimetatud lahendi tegemise korral apellatsioonimenetluse kulu riigi ja menetlusosalise vahel jagamisel lähtuda sellest, millises ulatuses menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon rahuldati. Apellatsioonimenetluse kulu jääb täies ulatuses riigi kanda isegi juhul, kui maakohtu otsus tühistatakse (osaliselt) üksnes prokuratuuri apellatsiooni alusel ja menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult rahuldamata (3-1-1-79-14 p 41). (p 47)

Kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. (p 48)

Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)

Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks (3-1-1-6-11 p 21). (p 51)

Määratud kulude all peetakse KrMS § 175 lg 1 p-s 4 silmas RÕS § 21 lg-s 2 nimetatud riigi õigusabi kulusid, mis advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses kriminaalmenetluses riigi õigusabi osutamisega, ulatuses, milles kriminaalasja menetleja on need kulud RÕS § 22 lg-s 7 ja § 23 lg-s 1 sätestatud korras vajalikuks lugenud ja kindlaks määranud. (p 22)

Advokaadile või advokaadibüroo pidajale määratud hüvitis ajavahemikul 2014. a detsembrist 2016. a jaanuarini ja aprillis 2016 seoses riigi õigusabi osutamisega tekkinud sõiduauto kasutamise kulu eest tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka, lähtudes asjas nr 3-2-1-40-15 tehtud üldkogu otsusest tulenevast sõiduauto kasutamise tegeliku kulu määrast 0,08 €/km (lisandub käibemaks). (p 30)

RÕS § 38¹ kohaselt on justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 17 lg 2 tagasiulatuvalt kohaldatav ka enne 1. augustit 2016 tekkinud kaitsja sõidukulu hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel, kuid mitte kaitsjale määratud hüvitise KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel ega menetlusosaliselt väljamõistmisel. RÕS § 38¹ ei võimalda suurendada tagasiulatuvalt summat, mis on võimalik menetlusosaliselt KrMS 7. peatüki sätete alusel riigi kasuks välja mõista. (p-d 31–35)

Otsuses asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistas Riigikohtu üldkogu riigi õigusabi tasu määramist reguleerivad tasude ja kulude korra sätted (koos volitusnormi vastava osaga) kehtetuks ex nunc alates 26. oktoobrist 2016. Järelikult ei välista üldkogu otsus kõnealuste sätete kohaldamist tasu määramisel enne nimetatud kuupäeva osutatud riigi õigusabi eest. Samuti on võimalik arvata selliselt määratud riigi õigusabi tasu täies ulatuses KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka ja sellekohase aluse olemasolul menetlusosaliselt välja mõista. (p 42)

Tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstava summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 2 nimetatud menetluskulu hüvitamise kohustus ei ole sõltuvuses sellest, kes kohtumenetluse pooltest tunnistaja kohtusse kutsumist taotles. KrMS § 180 lg 1 esimese lause ja § 175 lg 1 p 2 alusel võib süüdimõistetul tekkida kohustus hüvitada ka summad, mis on makstud tunnistajale, kelle kohtusse kutsumist süüdistatav ega tema kaitsja ei taotlenud ja kes andis süüdistatava jaoks ebasoodsaid ütlusi (nt prokuratuuri taotlusel üle kuulatud tunnistaja). (p 44)

Kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. (p 48)

Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)

Määratud kulude all peetakse KrMS § 175 lg 1 p-s 4 silmas RÕS § 21 lg-s 2 nimetatud riigi õigusabi kulusid, mis advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses kriminaalmenetluses riigi õigusabi osutamisega, ulatuses, milles kriminaalasja menetleja on need kulud RÕS § 22 lg-s 7 ja § 23 lg-s 1 sätestatud korras vajalikuks lugenud ja kindlaks määranud. (p 22)

Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsusega asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistati Eesti Advokatuuri juhatuse 16. septembri 2014. a otsusega kehtestatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktid 51–54 (koos volitusnormiga) kehtetuks algusest peale (tagasiulatuvalt) ning kõikide isikute suhtes. (p 27)

Advokaadile või advokaadibüroo pidajale määratud hüvitis ajavahemikul 2014. a detsembrist 2016. a jaanuarini ja aprillis 2016 seoses riigi õigusabi osutamisega tekkinud sõiduauto kasutamise kulu eest tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka, lähtudes asjas nr 3-2-1-40-15 tehtud üldkogu otsusest tulenevast sõiduauto kasutamise tegeliku kulu määrast 0,08 €/km (lisandub käibemaks). (p 30)

RÕS § 38¹ kohaselt on justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 17 lg 2 tagasiulatuvalt kohaldatav ka enne 1. augustit 2016 tekkinud kaitsja sõidukulu hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel, kuid mitte kaitsjale määratud hüvitise KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel ega menetlusosaliselt väljamõistmisel. RÕS § 38¹ ei võimalda suurendada tagasiulatuvalt summat, mis on võimalik menetlusosaliselt KrMS 7. peatüki sätete alusel riigi kasuks välja mõista. (p-d 31–35)

Otsuses asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistas Riigikohtu üldkogu riigi õigusabi tasu määramist reguleerivad tasude ja kulude korra sätted (koos volitusnormi vastava osaga) kehtetuks ex nunc alates 26. oktoobrist 2016. Järelikult ei välista üldkogu otsus kõnealuste sätete kohaldamist tasu määramisel enne nimetatud kuupäeva osutatud riigi õigusabi eest. Samuti on võimalik arvata selliselt määratud riigi õigusabi tasu täies ulatuses KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka ja sellekohase aluse olemasolul menetlusosaliselt välja mõista. (p 42)

Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)

Seadusandja ei ole RÕS § 21 lg-s 3 nimetanud, kas tasude ja kulude kord on õiguse üld- või üksikakt. Üldkogu leiab, et tasude ja kulude kord vastab määruse tunnustele HMS § 88 järgi. (p 29)

Tasude ja kulude kord on konkreetsusastmelt lähedane õigustloovale aktile, määrusele. Sellega kehtestatakse riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja määrad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord. Tasude ja kulude korraga seatakse riigi õigusabi korras määratud esindaja tasustamisele ja tema kulude, sh sõidukulude hüvitamisele piirmäärad. (p 30)

Tasude ja kulude kord puudutab menetlusseadustike kaudu abstraktse isikute ringi õigusi ja kohustusi. Lisaks üldiste tunnuste abil kindlaks määratavale advokatuuri liikmeskonnale on see suunatud näiteks kohtutele, kes peavad sellest menetluskulude kindlaksmääramisel ja menetlusosalisele hüvitamiskohustuse panemisel lähtuma. Samuti mõjutavad tasude ja kulude korra sätted riigi õigusabi saama õigustatud isikute ning isikute, kellelt riigi õigusabi kulud välja mõistetakse, õigusi. Õigustloovale aktile omaselt on tasude ja kulude korra adressaatide ring seega avatud. Sel põhjusel pole tegemist HMS § 51 lg-s 2 nimetatud üldkorraldusega. (p 31)

Parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte kohaselt ei saa seda, mida põhiseaduse järgi on kohustatud tegema seadusandja, edasi delegeerida täitevvõimule (vt Riigikohtu järjekindel praktika alates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. jaanuari 1994. a otsusest asjas nr III-4/A-1/94). (p 53)

Nii nagu seadusandja tohib delegeerida täitevvõimule üksnes seda, mida põhiseaduse kohaselt ei pea tegema tema ise, tohib seadusandja ka normiloomefunktsiooni delegeerimisel põhiseaduses nimetamata organile üle anda üksnes nende küsimuste reguleerimise, mida põhiseaduse kohaselt ei pea otsustama parlament ise või näiteks Vabariigi Valitsus. (p 53)

Tasude ja kulude korras sätestatud ulatuses isikute põhiõiguste piirangute üle otsustamine on niisuguseks oluliseks küsimuseks, mida ei tohi reguleerida advokatuur. Teisisõnu ei ole seadusandja tasude ja kulude korra kehtestamise delegeerimisel advokatuurile järginud olulisuse põhimõtet, mida tuleb mõista printsiibina, mis reserveerib teatud küsimuste otsustamise demokraatlikult enam legitimeeritud riigiorganile, s.o kas seadusandjale enesele või Vabariigi Valitsusele või ministrile (tinglikult: otsese riigivõimu reservatsioon). See printsiip tuleneb PS § 3 lg 1 esimesest lausest. (vrd Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-86-07, p 21). (p 54, 57)

Ei saa välistada, et mingitel tingimustel võib normiloome osaline, asjaomase valdkonnaga piirduv delegeerimine põhiseaduses nimetamata organile, sh advokatuuri juhatusele, olla põhiseaduse mõttes lubatav. Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule üle antud ülesannete täitmisega võib kaasneda õigus otsustada sellesse kompetentsi kuuluvate küsimuste üle seaduste alusel iseseisvalt, mh andes selleks vajalikke üldkohustuslikke käitumiseeskirju (p 52).

Kui otsus jõustuks tervikuna selle kuulutamisest, ei oleks enam võimalik määrata riigi õigusabi tasusid ja kulusid ning riigi õigusabi tasude maksmisel ja kulude hüvitamisel tekiks vastava korra puudumise tõttu ebaselgus. Samuti võib korra puudumine kaasa tuua olukorra, kus õigusabi tasusid hakatakse nõudma lepingulistele esindajatele makstava turuhinna alusel. Selleks, et vältida ebaselgust ajavahemikul, mis kulub pädeval organil põhiseaduse nõuetele vastava regulatsiooni kehtestamiseks, võib lükata otsuse jõustumise osaliselt edasi. (p 63, 64 ja 66)

Formaalse põhiseaduspärasuse nõude järgi peab põhiõigusi piirav õigustloov akt vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-20-15, p 44). Akt vastab praegusel juhul pädevusnõudele juhul, kui advokatuuri juhatus kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan on põhiseaduse kohaselt pädev andma õigustloovaid akte. (p 40-41)

PS § 104 lg 2 p-s 14 sätestatud erandi sisustamisel ei tohi seda tõlgendada viisil, mis kitsendab liigselt Riigikogu PS §-s 73 sätestatud pädevust otsustada oma aktide vastuvõtmine üldjuhul poolthäälte enamusega. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 46)

Asjassepuutuvad on ka need sätted, mis on vaidlustatud normiga tihedalt seotud ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-18-07, p 20). Tasude ja kulude korra vaidlusalused punktid on tihedalt seotud nende kehtestamise aluseks oleva volitusnormiga. Seetõttu on sellisel juhul asjassepuutuv ka RÕS § 21 lg 3 osas, mis volitab advokatuuri juhatust kohtuasjas kohaldamisele kuuluvaid norme sätestama. (p 36)

Kui küsimuse all on volitusnormi põhiseaduspärasus ja on alust kahelda selle normi alusel antud korra põhiseadusele vastavuses rohkemas kui ühes konkreetses asjas, saab õiguskorra efektiivse kaitse põhimõttest juhindudes kogu volitusnormi ning selle alusel antud korra formaalset põhiseaduspärasust kontrollida tervikuna. (p 38)

Kuna volitusnormi põhiseaduse vastasuse korral põhiseaduse vastased ka selle alusel antud aktid ning vajadusest vältida potentsiaalseid, käesolevas kohtuasjas lahendatuga sarnaseid vaidlusi formaalselt põhiseadusevastase volitusnormi alusel antud (juba kehtetute) kordade põhiseaduspärasuse üle, tuleb põhiseaduse vastaseks tunnistada ka kõik muud põhiseadusvastase volitusnormi alusel selle kehtimisest saati antud korrad. (p 62)

Riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine ei kuulu riigi põhikorra seisukohast olulisimate riigielu küsimuste hulka. Erinevalt lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmisest, mille tema olulisuse tõttu peab otsustama Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-153-13, p-d 72−74), ei ole riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine selliseks küsimuseks, mida peaks reguleerima Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Teisisõnu ei kuulu see olemuslikult PS § 104 lg 2 p 14 reguleerimisalasse. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 45-46)

Riigi õigusabi andmise selleks, et isik saaks pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse, otsustab maakohus. (p 5-6)

Kohtumenetluses tuleb leida mõistlik tasakaal menetluse kiiruse ja õiguste efektiivse kaitsmise muude aspektide vahel. Kohus peab vältima asjade põhjendamatut eraldamist ja liitmist ning toimiku ülekuhjamist materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Võimaluse korral tuleks eelistada kõigi menetluslike küsimuste, sh nõuete menetlusse võtmise või tagastamise, läbi vaatamata jätmise, menetluse lõpetamise, kaebuse muutmise avalduste, lahendamist ühes määruses. Juhul, kui isik esitab samadel asjaoludel ja samal alusel uuesti sama avalduse, võib kohus jätta selle HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata või tähelepanuta.(p 19 ja p 20)

HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja.

Kohus saab menetluse venimist vältida korraldavas määruses nõuete, avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaja määramisega. Pärast tähtaega esitatud menetlusdokumendid saab kohus tagastada (HKMS § 51). Eesmärgipäratute korduvate avalduste või kohtu tagastatud tõendite uuesti esitamisel saab kohus jätta need tähelepanuta ja läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3). Vajaduse korral võib kohus need tagastada ja teha seda pealdisena vormistatud määrusega, kui määruse peale ei saa määruskaebust esitada (HKMS § 178 lg 4). Menetluse sujuvuse ja mõistliku menetlusaja tagamise eesmärgil ei pruugi olla põhjendatud halduskohtus menetluse seiskamine määruskaebuse lahendamise ajaks, eriti kui sellest ei sõltu otseselt asja sisuline lahendamine. Halduskohus saab jätkata menetlust ka siis, kui menetlusosalise esitatud edasikaebus on kõrgema astme kohtu menetluses. Kuna kohtuasja materjalid on kohtutele kättesaadavad ka kohtute infosüsteemi kaudu, ei eelda edasikaebuse lahendamine tingimata kohtutoimiku pidevat viibimist kõrgema astme kohtus. Vajaduse korral saavad kohtud ka toimikut jagada. Riigi õigusabi lõpetamise määruse vaidlustamine ei mõjuta nõuete lubatavuse kontrollimist ja nende menetlusse võtmise otsustamist, sest kuni riigi õigusabi lõpetamise määruse jõustumiseni on õigusabi osutaja kohustatud esindatavat menetlustoimingute tegemisel abistama. (p-d 19-25)

Asja ettevalmistavas staadiumis peaks kohus üldjuhul kõigepealt selgitama, kas kaebus on võimalik võtta menetlusse, ja alles seejärel lahendama muud menetluslikud avaldused. Vältida tuleks kaebuse käiguta jätmist üksnes kaebuse täpsustamise eesmärgil, kui täpsustamine on võimalik eelmenetluses või asja läbivaatamisel. Vältida tuleks ka lõputuid kaebuste täiendamisi ja muutmisi, kui need kaebaja õiguste kaitsmisele kaasa ei aita. (p 24)

Isiku esindaja ei saa põhjendamatult, v.a advokatuuriseaduses ja riigi õigusabi seaduses sätestatud erandite korral, esindaja tahte kohase menetlustoimingu tegemisest keelduda. Kui riigi õigusabi korras määratud esindaja ja esindatava seisukohad lahknevad, peab esindaja juhinduma esmajoones esindatava nõuetest. (p 16) Riigi õigusabi seadusest ei tulene kliendilepingu sõlmimise kohustust advokaadi ja riigi õigusabi saaja vahel. Riigi õigusabi andmise otsustab seaduse alusel kohus (RÕS § 15 lg 1). Määruses määratakse kindlaks kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Esindaja esindusõigus, õigused ja kohustused ei tulene kliendilepingust, vaid seadusest ja selle alusel antud kohtu määrusest.(p 22)

HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja. Erandjuhtudel on kohtul siiski võimalik võõrkeelne dokument vastu võtta ja toimikule lisada ning selle tõlkimine omal algatusel korraldada. Selline erandkorras võõrkeelse dokumendi vastuvõtmise ja tõlkimise vajadus võib esineda eelkõige juhul, kui riigi õigusabi korras määratud esindaja keeldub esindatava korraldusest hoolimata ebaseaduslikult isiku õiguste kaitseks vajaliku menetlustoimingu tegemisest.(p 26)

Riigi õigusabi andmise selleks, et isik saaks pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse, otsustab maakohus. (p 5-6)