Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid. (p 16)

Kui kohtuotsuses jäetakse rahuldamata alternatiivsed nõuded, tuleb need nõuded kohtuotsuse resolutsioonis märkida, vastasel juhul ei vasta resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele. (p 12)

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-16, p 14). (p 15)

Hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid. (p 16)

Tegu on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10). Teo õigusvastasuse tuvastamiseks piisab, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib teisele isikule kaasa tuua kahju (RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 17)

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18; RKTKo nr 3-2-1-42-16, p 19). (p 18)

Kui faktooringuvõlgnikul ei ole tekkinud ostuhinna tasumise kohustust, siis sellele vastuväitele on võlgnikul võimalik VÕS § 171 lg 1 kohaselt tugineda ka faktoori kui uue võlausaldaja suhtes. Kui võlgnik on andnud kinnituskirja ja see on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, ei saa sellest vähemalt eelduslikult järeldada, et võlgnik on loobunud VÕS § 171 lg-st 1 tulenevast aluskohustuse puudumise vastuväitest. (p 13)

Põhjendamatu on vaheotsuse tegemine olukorras, kus tasaarvestuse aluseks olevate nõuete põhjendatuse kohta pole kohus seisukohta võtnud. Seaduse mõtte kohaselt peaks kohus kõigepealt võtma seisukoha põhinõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ja alles siis lahendama tasaarvestamise võimalikkuse küsimuse, mitte vastupidi. Samuti märgib kolleegium, et kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud.

Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuses ja vaidlustamise reservatsiooniga otsuses dokumendimenetluses, kui kohus jätkab neil juhtudel asja lahendamist. Menetluskulud jaotatakse sel juhul lõppotsuses.

Seadus (VÕS § 171 lg-d 1 ja 3) ei piira võlgnikul vastuväidete esitamist ja tasaarvestuse tegemist üksnes nende nõuetega, mis tulenevad loovutatud nõuete aluseks olevatest lepingutest. Võlgnik võib tasaarvestamiseks esitada ka nõudeid, mis tulenevad senise võlausaldajaga sõlmitud teistest lepingutest. Seejuures tuleb kostjal tõendada, et tal on olemas nõue senise võlausaldaja vastu ning et täidetud on VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused.