Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Vt p 17.2.4.

Vt selle kohta, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata, otsuse punktid 16-16.3 ja neis viidatud kohtupraktika.

Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Vt selle kohta otsuse punktid p-d 17-17.2.4 ja neis viidatud kohtupraktika.

Kui algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. (p 21)

Kolleegium peab vajalikuks täpsustada varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. (p 16.4)

Vt selle kohta, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata, otsuse punktid 16-16.3 ja neis viidatud kohtupraktika.

Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Vt selle kohta otsuse punktid p-d 17-17.2.4 ja neis viidatud kohtupraktika.

Kui algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. (p 21)

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegium muudab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik võlast vabanemiseks esitada alusetust rikastumisest tulenevaid vastuväiteid võlale üksnes VÕS § 1028 jj alusel vastuhagi vormis. (p 18.1)

Kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (VÕS § 1028) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest).

Kui hageja esitab kostja vastu nõude, tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele, ja kostja võlgnikuna tugineb asjaoludele, millest järeldub, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, siis on kostja (võlgnik) kas otseselt või kaudselt (konkludentselt) esitanud alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, mille sisu on konstitutiivse võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse üleandmise alusetus VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb võlgniku vastuväidet kohtul ka sisuliselt hinnata, st tuvastada, kas kostjal on hageja vastu VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue saada tagasi hagejale konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõigus. Ilma võlgniku vastuväidet hindamata ei saa kohus konstitutiivsele võlatunnistusele tuginevat võlausaldaja (hageja) nõuet rahuldada. Kui kostja esitab sellise vastuväite, peab kohus oma selgitamiskohustuse raames talle selgitama, et kostja peab oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormust juhul, kui ta oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimene lause), ning võimaldama kostjal vastavad tõendid esitada. (p 18.2)

Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt otsuse p 17 jj). (p 20)

Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt otsuse p 17 jj). (p 20)

Kestvuslepingu ülesütlemisel kokkulepitud etteteatamistähtaja järgimata jätmine ei tähenda, et ülesütlemine ei ole kehtiv. Kui pool on öelnud lepingu üles kokkulepitud etteteatamistähtaega järgimata, võib leping lõppeda kokkulepitud etteteatamistähtaja möödumisel. (p 14)

Käsunduslepingu võib öelda erakorraliselt üles pärast selle lepingu korralist ülesütlemist, kuid enne korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist. (p 16)

Kui hageja soovib tugineda kostja kohustuste rikkumisele, on tal esmane kohustus rikkumisi tõendada. Teabe andmise või dokumentide esitamise kohustuse rikkumine võib seisneda mh selles, et edastatud teave või dokumendid ei olnud hageja hinnangul piisavad ega vastanud kokkulepitule.

Kui hageja põhistab selgelt kostja rikkumisi TsMS § 235 tähenduses, tekib kostjal kindla sisuga kohustus tõendada, et ta on kohustuse täitnud. (p 17)

Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. (p 15)

Erinevalt kehtiva PKS § 59 lg-st 1, mis võimaldab kitsalt lisaks varasuhte valimisele ja vahetamisele teha muudatusi valitud varasuhte sees PKS § 59 lg 1 p 3 kohaselt üksnes seaduses ette nähtud juhtudel, võis abieluvaraleping PKS 1995 §-de 8 ja 9 järgi hõlmata laiemaid kokkuleppeid.

Praegu võimaldab PKS § 59 lg 1 p 3 koostoimes PKS § 27 lg-ga 4 varaühisuse korral tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või mõnda liiki kuuluvaid esemeid, kuid ei reguleeri olukordi, mil ühe abikaasa lahusvaras olev ese läheks teise abikaasa lahusvara hulka. Samuti ei ole ülalpidamiskokkulepped abieluvaralepingu ese.

Erinevalt kehtivast perekonnaseadusest, võimaldas PKS 1995 § 9 lg 1 p 5 määrata abieluvaralepingus kindlaks abikaasade vastastikused ülalpidamiskohustused abielu kestel ja abielu lõppemisel, kuigi PKS 1995 § 8 lg 1 viidet sellele ei hõlmanud (p 20)

Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta saab selle eest vastusoorituse, ei ole tegemist kinkelepinguga (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 13). (p 21)

Kuna iseenesest võib kinkija kingisaajale VÕS § 265 lg 1 kohaselt ette näha kohustusi ja koormisi (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 14), siis ei välista kingisaajale kohustuste panemine kinkelepingu regulatsiooni kohaldamist, kuid see eeldab, et lepingu tõlgendamisel nähtub, et ühe poole rikastamine ja teise poole kohustused ei olnud vastastikused kohustused. (p 22)

Kompromissileping eeldab, et kohustused on mõlemal poolel. (p 23)

Õigussuhete kvalifitseerimine kompromissilepinguks VÕS § 578 lg 1 mõttes eeldab lisaks, et tuvastada tuleb, milline oli kompromissilepingu sisu, sh milliseid pooltevahelisi õigussuhteid kompromiss hõlmas ning millistest nõuetest pooled loobuda soovisid või milliseid nad ümber kujundasid. (p 24)

VÕS § 264 lg 5 on dispositiivne säte, mis piirab kingisaaja võimalust nõuda seadusjärgset viivist või kingitud esemest saadud kasu, kuid ei välista kinkelepingu poolte võimalust kinkelepingus lisakohustustes kokku leppida. (p 30)

Seega ei välista VÕS § 264 lg 5 sätestatud piirang abikaasa võimalust nõuda kinke eseme üleandmisega viivitamise eest ehk kinkelepingu täitmise eest viivist, kui selles on kokku lepitud. Selline kokkulepe ei ole TsÜS § 87 kohaselt tühine. Küll aga ei saa abikaasa VÕS § 264 lg 5 kohaselt nõuda viivist ega kasu väljaandmist nende kohustuste eest, mille kohta selliseid lisakokkuleppeid ei ole sõlmitud. (p 31)

Sama põhimõte rakendub ka leppetrahvile, mis on kinkelepingus kokku lepitud täitmise asendamiseks VÕS § 159 lg 1 mõttes. (p 32)

VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg. Mõistliku aja sisustamisel VÕS § 159 lg 2 mõttes saab arvestada asjaolu, et abikaasadevaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud (TsÜS § 164 lg 1). (p 27)

Abikaasa ei pea leppetrahvinõudest VÕS § 159 lg 2 kohaselt abielu kestel oma abikaasale teatama. Abikaasadevahelisi lähedasi suhteid on põhjendatud arvestada ühtmoodi nii leppetrahvinõude maksma panemise kui ka sellest teatamise puhul, sest ainuüksi psühholoogiline takistus on mõlemal juhul samaväärne. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et teatamine on nõude maksmapanekuga seotud. On ebatõenäoline, et üks abikaasadest teavitaks teist abikaasat leppetrahvinõudest niisama, soovimata sealjuures leppetrahvinõuet maksma panna. (p 28)

VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg. Mõistliku aja sisustamisel VÕS § 159 lg 2 mõttes saab arvestada asjaolu, et abikaasadevaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud (TsÜS § 164 lg 1). (p 27)

Abikaasa ei pea leppetrahvinõudest VÕS § 159 lg 2 kohaselt abielu kestel oma abikaasale teatama. Abikaasadevahelisi lähedasi suhteid on põhjendatud arvestada ühtmoodi nii leppetrahvinõude maksma panemise kui ka sellest teatamise puhul, sest ainuüksi psühholoogiline takistus on mõlemal juhul samaväärne. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et teatamine on nõude maksmapanekuga seotud. On ebatõenäoline, et üks abikaasadest teavitaks teist abikaasat leppetrahvinõudest niisama, soovimata sealjuures leppetrahvinõuet maksma panna. (p 28)

VÕS § 264 lg 5 sätestatud piirang ei välista abikaasa võimalust nõuda ehk täitmise eest viivist. Selline kokkulepe ei ole TsÜS § 87 kohaselt tühine. Küll aga ei saa abikaasa VÕS § 264 lg 5 kohaselt nõuda viivist ega kasu väljaandmist nende kohustuste eest, mille kohta selliseid lisakokkuleppeid ei ole sõlmitud. (p 31)

Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu.

Vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05, p 18 ja nr 3-2-1-9-05, p 18; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 14. (p 11)

Tuvastamaks vaidlusaluse lepingulise suhte olemust, tuleb võrrelda lepinguid iseloomustavaid tunnuseid. Väidetav tööandja peab TLS § 1 lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev.

Lisaks tuleb arvestada ka konkreetse juhtumi muude asjaoludega. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt nr 3-2-1-7-09, p 10). Lepingu olemuse kindlakstegemiseks on võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes.

Kriteeriume, mille alusel õigussuhet kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis (vt ka nr 3-2-1-3-05, p 15 ja nr 3-2-1-9-05, p 15). (p 13)

VÕS §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt ei ole töölepingu pooltel iseenesest keelatud leppida kokku sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstavast väiksemas tasus (VÕS § 1 lg 1, TLS § 2). Samas tuleb arvestada TLS § 29 lg-s 6 sätestatud keeluga maksta töötajale alammäärast madalamat töötasu. Kui poolte kokkulepet töötasu suuruse kohta ei ole võimalik tuvastada, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda TLS § 29 lg-st 2. Kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kannab tööandja (vt ka Riigikohtu 11. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 12. Juhul, kui tööandja ei tõenda töötasu suurust, on töötasuks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu, mida on võimalik tõendada nt Statistikaameti andmetega. (p 17)

Vt p 24.

VÕS § 29 kohaldamisel võivad pooled tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda. (p 15)

Laenu tagastamatuks muutmise kokkulepe ei pea tingimata olema kirjalik. Samas, et laenu saaks pidada tagastamatuks, peab selline kokkulepe olemas olema, mis tähendab, et pooled peavad olema teinud vastavad tahteavaldused.

Üksnes raamatupidamises kajastamise viisist ei saa tuletada majandustehingu õiguslikku sisu. (p 16)

Lepingupooled võivad kokku leppida laenu allutamises (laen, mis tagastatakse laenuandjale juriidilisest isikust laenusaaja lõpetamisel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist). Kui pooled on laenu allutamises siduvalt kokku leppinud, siis on sellel mõju ka pankrotimenetluses. Selline kokkulepe ei välista häälte andmist ja nõude tunnustamist pankrotimenetluses, kuid kokkuleppega allutatud nõue tuleks rahuldada viimases järjekorras, pärast kõigi ülejäänud nõuete rahuldamist.

Kuigi PankrS § 153 lg 1 ei sisalda vastavat rahuldamisjärku, on kohtupraktikas tunnustatud võimalust arvata selline nõue viimasesse järku pärast kõiki teisi tunnustatud nõudeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. jaanuari 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-00, milles seda võimalust on tunnustatud Eesti Maapanga pankrotimenetluses olukorras, kus samuti puudus norm allutatud laenu nõude rahuldamisjärgu kohta).

Kui pooled ei ole sellist laenu allutamise kokkulepet sõlminud, siis on tegemist tavalise laenukokkuleppega, millest tulenev nõue rahuldatakse tavapäraste laenu tagastamise reeglite järgi. (p 22)

Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)

Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)

Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)

Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)

Pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19). (p 18)

ÄS § 178 lg 2 eesmärk on anda osanikele võimalus kõrvaldada esimese otsuse tegemisel esinenud protseduurilised rikkumised ja vältida ebamõistlikku kohtumenetlust, luues esimese otsuse kehtivuse suhtes õigusselguse enne selle kohta kohtulahendi tegemist (vt ka Riigikohtu 30. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-08, p 13). (p 10)

See, et ÄS § 178 lg 2 järgi ei saa tühist otsust kinnitada, tähendab üksnes seda, et esialgset tühist otsust ei ole võimalik uue (kinnitava) otsusega kehtivaks muuta. Küll aga on esialgse tühise otsuse asemel võimalik võtta vastu uus samasisuline otsus, millel on iseseisev õigusjõud, kuid millel ei ole mõju esialgsele, tühisele otsusele. Kui osanikud võtavad vastu uue sama sisuga otsuse, on sellel iseseisev edasiulatuv õigusjõud ehk see kehtib alates otsuse tegemisest. (p 11)

Selleks, et teha kindlaks, mida osanikud ÄS § 178 lg 2 tähenduses vastuvõetud (kinnitatavas) otsuses otsustasid ja kas tegu on otsusega, millel on iseseisev õigusjõud, tuleb seda otsust tõlgendada. (p 12)

Osanike otsuse kui mitmepoolse tehingu tõlgendamisele kohalduvad üldjoontes sarnased põhimõtted nagu ka lepingu tõlgendamisele ja kesksel kohal on otsuses väljendatud tahte väljaselgitamine. (p 13)

Kui otsuse sisuks on juhatuse liikme ametisuhte lõpetamine, mistõttu on otsus omakorda osaühingu (kostja) tahteavaldus, mis on suunatud kindlale isikule (hagejale kui juhatuse liikmele), siis tuleb otsust tõlgendada objektiivsest tõlgendamisstandardist lähtudes. Objektiivset tõlgendamist õigustab vajadus kaitsta isikut, kellele ametisuhte võimalik ülesütlemine on adresseeritud. Objektiivse tõlgendamise eesmärgiks on välja selgitada tahteavalduse sisu, võttes arvesse, kuidas oleks otsusest aru saanud tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik samasugustel asjaoludel. (p 14)

Kuigi tahteavalduse ja ka otsuse objektiivse sisu väljaselgitamisel lähtutakse tõlgendamisel esmalt sõnadele või tegudele antavast üldlevinud tähendusest, on määrav siiski selles väljendatud tahe. Kui otsusest, mis on sõnastatud kui varasema, tühise otsuse kinnitamine, on võimalik välja lugeda, millist tagajärge otsusega soovitakse saavutada, on vaatamata selle formaalsele sõnastusele tegemist mitte lihtsalt esimest otsust kinnitava otsusega ÄS § 178 lg 2 mõttes, vaid uue samasisulise otsusega, millel on iseseisev õigusjõud ja mille kehtivus ei sõltu sellest, et esimene otsus osutub tühiseks. (p 15)

Konkurentsipiirang kokkuleppe sõlmimine on õigustatud vaid juhul, kui on tuvastatud kõik järgmised TLS § 23 lg-test 2 ja 3 tulenevad eeldused (nõuded): piirang kaitseb tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi (tööandjal on õigustatud põhjus piirangut kehtestada, sest töötaja töösuhtes omandatud teadmised võivad tööandjat oluliselt kahjustada); piirang on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud (piirang on proportsionaalne tööandja kaitstava huviga ning töötajale on arusaadav, millisel territooriumil, kui kaua ja millise tegevuse kohta piirang kehtib). Kui üks eeltoodud nõuetest on täitmata, on konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 lg 4 järgi tühine. (p 12)

Hinnangu andmisel sellele, kas töötajale pidi olema talle kehtestatud konkurentsipiirangu ulatus arusaadav (TLS § 23 lg 3) tuleb juhul, kui piirangu ulatus on kindlaks määratud ebaselgelt või seda ei ole kindlaks määratud, poolte tahe kindlaks teha sellekohast kokkulepet tõlgendades. Konkurentsipiirangu kokkuleppe kui võlaõigusliku lepingu tõlgendamisel kohaldub VÕS § 29. (p 13)

Tuvastamaks, kas konkurentsipiirang on TLS § 23 lg 3 järgi ruumiliselt mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud, tuleb arvestada järgmist. Mõistliku isiku seisukohast peaks olema Eestis sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe ruumilise alana eelduslikult äratuntav Eesti kui riik, kus tööandja töötajale teadaolevalt tegutseb konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise ajal. Juhul, kui tööandja tegutseb konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise ajal töötajale teadaolevalt ka väljaspool Eestit, kuid pooled ei ole konkurentsi osutamise keelus väljaspool Eestit selge sõnaga kokku leppinud, siis konkurentsipiirang väljaspool Eestit ei kehti. (p 15)

Tuvastamaks, kas konkurentsipiirang on TLS § 23 lg 3 järgi esemeliselt (sisuliselt) mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud, on oluline kindlaks teha, kas konkurent tegutseb sisuliselt tööandjaga samas tegevusvaldkonnas. Samuti on oluline kindlaks teha, kas töötaja töö konkurendi juures on sisuliselt seotud endise tööandja konkureeriva tegevusega. See tähendab, et töötajale ei saa olla keelatud igasugune töö konkurendi juures, vaid üksnes tegevused teisel töökohal, mis võib töötaja endise tööandja majandustegevust mõjutada. (p 16).

Töövõtja lepingujärgsest kohustusest aknad üle mõõta ning korrektiive teha ei saa järeldada tema õigust omal äranägemisel ja tellijaga kooskõlastamata otsustada tööde tegemise üle uute mõõtude alusel ja paigaldada hoonele kitsamad aknad. Eelduslikult saab ülemõõtmise kohustuse eesmärk olla vältida sobimatute akende tellimist, see ei anna aga töövõtjale õigust otsustada selle üle, millise laiusega aknad hoonele paigaldada. Akende laius mõjutab mh hoone välisilmet, mille säilimise vastu võib tellijal olla põhjendatud huvi. (p 10)

VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu 26. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15). (p 13.2)

Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 2 kohaselt on tühised kollektiivlepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus õigusaktis ettenähtust, välja arvatud, kui sellise kokkuleppe võimalus on seaduses ette nähtud. KLS § 6 lg 1 p 8 kohaselt võib kollektiivlepinguga kindlaks määrata tagatised ja hüvitused, mida pooled peavad vajalikuks. Seega võib kollektiivlepingu üheks peamiseks eesmärgiks pidada töötajate jaoks seaduses ettenähtust soodsamate tingimuste ettenägemist. Seega võib kollektiivlepingus tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks vastuolus see, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. (p 13.3)

Kollektiivlepingus võib tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks vastuolus see, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. (p 13.3)

Lihtmenetluse asja lahendades tuleb maakohtul märkida otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg ning juhtida poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21 (vt selle kohta Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). (p 10)

Kui maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, on ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi iseenesest õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast (vt nt Riigikohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Siiski on alusetu keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlusse võtmast juhul, kui kaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole selgelt rikkunud menetlusõiguse normi. (p 11)

Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). (p 12)

Kui maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, on ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi iseenesest õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast (vt nt Riigikohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Siiski on alusetu keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlusse võtmast juhul, kui kaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole selgelt rikkunud menetlusõiguse normi. (p 11)

Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). (p 12)

VÕS § 26 kohaldub ka üüri- või rendilepingutele. Kui pooled on selgelt kokku leppinud, et üks pool võib mingit lepingutingimust edaspidi muuta, siis võib tegu olla lahtise lepingutingimusega VÕS § 26 mõttes. (p 14)

vt VÕS-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglite kohta Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12 ja Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11 (p 16)

Kohtuotsusest peab olema jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alusel kohus järeldusteni jõudis (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). (p 16)

Põhistamine (TsMS § 235) ja tõendamine ei ole TsMS-i tähenduses kattuvad mõisted (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-07, p 11). Üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata. (p 21)

Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. (p 22)

Võimalik on eristada kahte liiki konstitutiivset võlatunnistust. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (st kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. (p 16)

Kui võlatunnistuse tekstis on väljendatud poolte tahe luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus kõrvuti algse kohustusega või viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis on need olulised asjaolud, mida kohus ei saa VÕS § 29 kohaselt võlatunnistuse tõlgendamisel põhjenduseta arvestamata jätta. (p 18)

Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. (p 20)

Üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata. (p 21)

Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. (p 22)

Seda, kas ja millistest vastuväidetest on võlgnik võlatunnistuse andmisel võla sissenõudmise lihtsustamiseks loobunud, tuleb hinnata iga kord vastavalt asjaoludele. Ka vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29 ning eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist, lepingueelsete läbirääkimiste asjaoludest, poolte huvidest jms. Üldjuhul saab eeldada, et võlgnik on loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik võlatunnistuse andmise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu saab võlgniku eeldatavalt lugeda loobunuks eelkõige sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmisel vaidluse all ning mille alusel võlgnik võlga tunnistas (nt kohustuse rikkumine või rikkumise olulisus, põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel, kahju suurus). Samuti on võimalik pärast nõude aegumist loobuda õigusest tugineda aegumise vastuväitele. Välistatud ei ole loobumine ka võlatunnistuse andmisest hilisematest võimalikest vastuväidetest, kui seadus seda võimaldab. Sellisel juhul peab see aga olema sõnaselgelt võlatunnistuses kirjas. (p 23)

Selleks, et saaks eeldada loobumist vastuväidetest, mida võlgnik teadis või pidi teadma, peab hageja tõendama, et kostja võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest teadis või pidi teadma (vt VÕS § 15 lg 4). Kui hageja ei tõenda võlgniku vastuväitest teadmist või teadma pidamist, siis ei saa vastuväitest loobumist ka eeldada. Kui hageja on oma tõendamiskoormise täitnud, siis on kostjal kohustus tõendada poolte kokkulepe, et kostja ei loobunud vaidlusalusest vastuväitest. (p 24)

Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega ei saa loobuda õigusest tugineda lepingu tühisusele. Pooled ei saa ka sõnaselgelt kokku leppida, et võlgnik ei saa deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamise järel tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele. (p 25)

Põhimõtteliselt on võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla olemasolu. Sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine. Samuti katkestab sellise kinnituse andmine aegumise (TsÜS § 158). (p 26)

Igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi alati tähendada võlgniku tahet end lepinguliselt siduda deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistuse tähenduses. Võlgnik võib mitteõigustehingulise tunnistusega vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse õiguslikku siduvust. Sellise kinnituse andmine võib aga katkestada aegumise (TsÜS § 158) ja olla kohtumenetluses tõendiks võla olemasolu kohta. (p 27)

Tulenevalt VÕS §-des 278 ja 296 sätestatust võib rentnik üüri alandada, kui asja sihtotstarbele vastava kasutamise võimalus on sellise puuduse või takistuse tõttu vähenenud, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea omal kulul kõrvaldama või mis takistab asja lepingujärgset kasutamist. (p 13)

VÕS § 277 lg 2 eesmärgiks ei ole võtta üürnikult ära õigust kasutada õiguskaitsevahendit puuduse osas, mille üürileandja on lubanud kõrvaldada, vaid sätte eesmärgiks on tagada, et kui üürnik võtab asja pretensioonideta vastu, ei asu ta hiljem üllatuslikult kasutama õiguskaitsevahendeid puuduse osas, mille olemasolust ta oli teadlik. (p 17)

Kui lepingu tõlgendamisel kohaldatakse VÕS § 29, on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-42-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-151-13, p 11; RKTKo nr 3-2-1-44-09, p 11). Seega oleks tulnud kohtutel arvestada rendilepingu tõlgendamisel sellega, mis oli vaidlusaluse rendilepingu olemus ja eesmärk ning kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (vt ka RKTKo nr 3-2-1-102-14, p 18). (p 15)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab laenusaaja (hageja) omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). (p 12)

Poolte sõlmitud tarbijakrediidilepingutes kokkulepitu järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut. Lepingutest tulenevalt on krediidiandjal (kostja) lepingute ülesütlemise õigus juhul, kui laenusaaja (hageja) ei täida talle antud täiendava tähtaja jooksul viivitatud maksete tasumise kohustust. Viivitatud maksete tasumise kohustus saab hõlmata vaid täiendava tähtaja andmise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kohustuste puhul, mis ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav, siis ei saa selle täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest ei kerki. (p 14)

Kui kohus rahuldas haginõude, peab ta otsuse resolutsiooni formuleerima selliselt, et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav muu otsuse tekstita. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma. Ei ole piisav, kui resolutsioonis märgitakse üksnes kostja kohustus teha midagi või hoiduda mingist tegevusest lepingu, sh kompromissilepingu järgi (p 15).

Korteriühistu ja korteriühistu liikme vahel sõlmitud kompromissilepingut tuleb tõlgendada VÕS § 29 sätete järgi.

TsMS § 303 lõike 2 kolmanda lause kohaselt tuleb poole taotlusel ekspert küsitlemiseks kohtuistungile kutsuda. (p 13)

VÕS § 679 lõike 4 mõtteks on tagada, et käsundiandjal ei tekiks kohustust agendile agenditasu maksta, kui on ilmne, et leping jääb täitmata käsundiandjast sõltumatu asjaolu tõttu. Seega ei ole välistatud agendi ja käsundiandja vaheline kokkulepe, mille kohaselt saab agent tasu nõuda ainult laekunud arvetelt. (p 11)

Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt ka Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-11-11 p 13 ja 3-2-1-64-11 p 11). Ringkonnakohtul on iseenesest õigus tuvastada ka asjaolusid ja tuvastatud asjaolude pinnalt teha järeldusi lepingu tõlgendamise kohta, kuid asja maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saates on ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendel rajanevad järeldused kohustuslikud maakohtule üksnes siis, kui ringkonnakohus teeb menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse nõude põhjendatuse tunnustamise osas TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid nõude (kahju) suuruse kindlakstegemiseks (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 p 13). (p 14)

Üldjuhul (v.a seaduses sätestatud erandid) saab üürilepingu erakorraliselt üles öelda ilma ette teatamata. Samas võivad pooled omavahel kokku leppida üürilepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamise tähtaja ka nendel juhtudel, mil seadus etteteatamist ei nõua. Lepingupooled võivad seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud (nt VÕS § 275 eluruumi üürilepingu puhul üürniku suhtes), või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 15).

Üürilepingu pooled võivad kokku leppida, et erakorralise ülesütlemise aluseks ongi üksnes kindla etteteatamistähtaja järgimine (p 11).

Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-13, p 11; Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. (p 13)

VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda küll eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 11)

PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise käsutustehingu (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 50). (p 11)

PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. ( 12)

Ehitise peremehetuse tuvastamine ei ole otsus, mida kohalik omavalitsus saaks kaaluda. Kui ehitis ei ole pere-mehetu, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik seda AÕSRS § 13 lg 2 alusel hõivata ka siis, kui ehitise omandamiseks on tungiv avalik huvi. Sellises olukorras on võimalik ehitist omandada kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui aga ehitis on peremehetu, ei tule selle hõivamiseks välja tuua mingit erilist avalikku huvi, sest peremehetute ehitiste hõivamine on AÕSRS § 13 lg 2 kohaselt kohaliku oma¬valitsuse kohustus. AÕSRS § 13 lg 2 tõlgendamise kohta vt ka otsus asjas nr 3-3-1-19-05, p 10.

Otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-01 (p 3) on selgitatud, et tulenevalt AÕS § 96 lg-st 3 saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. Kui ehitis ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seetõttu võib isik kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega ka juhul, kui ta ei vaidlusta volikogu otsust, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus (vt ka otsus asjas nr 3-2-1-45-10, p 15).

Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. Tuginedes lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab lepingupool tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtupraktikast (otsusest asjas nr 3-3-1-19-05, p-d 9–10) järeldub, et olukorras, kus tehingu pooled olid rajatisi käsitanud järjekindlalt võõrandatavate hoonete päraldistena, puudus alus arvata, et vaidlusalused rajatised ei olnud pooltevahelise ostu-müügilepingu objektiks.

Haldusasjas tehtud kohtu¬otsuse vaidlustamiseks ainult põhjenduste osas annab aluse HKMS § 211 lg 1 teine lause. Sättest tuleneb, et kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada otsuse põhjendusi, v.a juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele.