Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). (p 13)

Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). (p 13)

Olukorras, kus võlgnikul on panga ees mitu erinevat kohustust, tuleb vaidluse tekkimise korral määrata, millise kohustuse katteks arvestada võlgniku tehtavad maksed.

Kuna VÕS § 416 ega § 415 ei reguleeri täitmist erinevate kohustuste katteks (VÕS § 415 lg 2 reguleerib tarbijakrediidilepingu täitmise arvestamist n-ö ühe lepingu siseselt), siis tuleb kohaldada VÕS § 88. Selle paragrahvi eesmärk on määrata kohustuste täitmise järjekord sellisel juhul, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu kohustust, kuid võlgniku üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks ning on vaja selgitada, millised kohustused on täidetud. VÕS § 88 lg 1 võimaldab esmalt võlgnikul VÕS § 88 lg-te 2 ja 3 tingimusi arvestades määrata, missuguse kohustuse katteks on ta makse teinud. Kui võlgnik seda ei tee, võib kohustuse täitmise arvestuse VÕS § 88 lg 4 kohaselt määrata võlausaldaja. VÕS § 88 lg 6 reguleerib olukorda, mil kumbki õigussuhte osaline ei ole määramist teinud. (p 14.2)

VÕS § 88 lg-t 6 saab sisu järgi ja § 88 süstemaatikat arvestades kohaldada vaid siis, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks võlgniku üleantud raha arvestatakse. (p 14.3)

Enne VÕS § 88 lg 6 kohaldamist tuleb kontrollida, kas esinevad VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldused. (p 14.3)

Võlausaldaja teatamiskohustus VÕS § 88 lg 4 järgi (vähemalt tarbijakrediidilepingu korral, vt ka praeguse otsuse p 13) ei saa olla täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemise viisil, mis lepiti kokku laenulepingus. Alles teavitamiskohustuse täitmise korral saab lugeda VÕS § 88 lg 4 järgse määrangu tehtuks; pangakontolt nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus. (p 14.4.2)

VÕS § 416 lg 2 kohaselt peab krediidiandja hiljemalt koos § 416 lg-s 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. (p 16)

Krediidiandja peab sõnastama tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Samas ei mõjuta ainuüksi võimalik VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumine ülesütlemise kehtivust. (p 16.1)

VÕS § 416 lg 1 ei välista iseenesest tarbijakrediidilepingu ülesütlemist ka siis, kui võlgnik on viivituses vaid kõrvalnõuete (intress, viivis) maksetega lg-s 1 märgitud ulatuses. Kuna VÕS § 415 lg 2 kohaselt tuleb võlgniku ebapiisavate maksete korral need kõigepealt (siiski pärast võla sissenõudmise kulusid) arvestada võlgnetava põhisumma katteks, võimaldaks võlgniku mittenõuetekohane maksekäitumine vastasel korral järeldust, et intressi järjepidevalt võlgu jäämisel (VÕS § 415 lg 2 järgse arvestuse alusel) ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi. Samas on laenuandja jaoks laenu andmise üks eesmärke tulu ehk intressi teenimine ning intresside järjepideva maksmata jätmise korral ei ole välistatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemine.

Kui VÕS § 416 lg 1 eeldused küll esinevad, kuid võlgnetav summa on absoluutsummana suhteliselt väike, siis lisaks ka kõiki muid juhtumi asjaolusid arvestades ei tarvitse lepingu ülesütlemisele tuginemine olla kooskõlas hea usu põhimõttega. VÕS § 416 lg 1 järgi ei ole tähtsust ainuüksi sellel, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 26). (p 17)

VÕS § 88 lg-t 6 saab kohaldada vaid siis, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks võlgniku üleantud raha arvestatakse. (p 14.3)

Enne VÕS § 88 lg 6 kohaldamist tuleb kontrollida, kas esinevad VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldused. (p 14.3)

Võlausaldaja teatamiskohustus VÕS § 88 lg 4 järgi (vähemalt tarbijakrediidilepingu korral, vt ka praeguse otsuse p 13) ei saa olla täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemise viisil, mis lepiti kokku laenulepingus. Alles teavitamiskohustuse täitmise korral saab lugeda VÕS § 88 lg 4 järgse määrangu tehtuks; pangakontolt nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus. (p 14.4.2)