Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)

Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)

Selleks, et liita hagisid ringkonnakohtu menetluses, peavad liidetavad tsiviilasjad olema edasi kaevatud ringkonnakohtule (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 17). Hagide liitmiseks peavad tsiviilasjad olema samal ajal sama kohtu menetluses. Kõrgema astme kohus ei saa madalama astme kohtule anda kohustuslikke juhiseid hagide liitmiseks, kuid samas võib juhtida alama astme kohtu tähelepanu asjaoludele, mis võimaldavad asjade liitmist. (p 20)

Asja menetluse peatamine ei ole vajalik, kui kohus saab teises asjas ise tuvastada asjaolusid, mis võimaldavad lahendada nõude. Sellisel juhul ei sõltu teise asja lahend TsMS § 356 lg 1 mõttes asja lahendusest. (p 20)

Ka 1994. a pidi AÕS § 256 lg-st 1, § 257 lg-st 3 ja § 119 lg-st 1 tulenevalt olema kinnisasja ostueesõiguse omandamisele suunatud leping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 18)

Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamise küsimus, mida saavad kõik kohtud teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt RKTKo nr 3-2-1-28-15, p 13). (p 15)

VÕS § 578 lg 2 loob vaid eelduse, et lepingupooled on oma senistest nõuetest loobunud. Kui pooled on kompromissilepingus kokku leppinud, et üürilepingust tulenevad nõuded üürileandja vastu puuduvad, siis on üürniku lepingust tulenevad nõuded lõppenud VÕS § 186 p 4 ja VÕS § 207 alusel. Sellega on saavutatud ka üürileandja jaoks peamine eesmärk, lõpetada üürisuhe ja välistada sellest tulenenud üürniku nõuded. Kui üürnikul säilib ainult menetluslik võimalus pöörduda kohtusse nõuetega, millest ta on kokkuleppes loobunud, siis see ei takista teda maksma panemast nõuet, mille ta omandas kokkuleppega. (p 14)

VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud kindlustusvõtja esitatava kohustust täitma sundimise hagi esitamise üheaastane tähtaeg on õigustlõpetav, mitte aegumistähtaeg. VÕS § 475 lg-s 3 sisalduvale õigustlõpetavale tähtajale ei kohaldu TsÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsioon. (p 12)

Kahju hüvitama kohustatud isiku vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksmapanemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 13)

Kohus ei ole seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt RKTKo nr 3-2-1-62-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-147-08, p 11). (p 13)

Kohtud on ebaõigesti jätnud analüüsimata käsundita asjaajamise õigussuhte eeldused. Kohtud on üksnes viidanud Riigikohtu varasematele seisukohtadele, mille kohaselt võib ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste lepinguta tarbimisel olla tegemist käsundita asjaajamisega (Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15; 24. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13, p 13). Seega ei ole kohtud kohtuotsuse põhjendamise kohustust rikkudes selgitanud oma järeldusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). (p 14) Asjas esitas vee-ettevõtja nõude omavolilisest vee tarbimisest tuleneva hüvitise saamiseks. Maa- ega ringkonnakohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, TsMS § 652 lg 8). Kohus kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise. Kui pool on esitanud nõude hüvitise saamiseks, tuleb kohtul vastavalt asjaoludele hüvitisenõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15; 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13). (p 15)

Üheks käsundita asjaajamise kohustuslikuks eelduseks on VÕS § 1018 lg 2 järgi asjaajaja tahe tegutseda teise isiku kasuks (käsundita asjaajamise eelduste kohta vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 15). Teise isiku kasuks tegutsemine VÕS § 1018 lg 2 mõttes eeldab, et asjaajaja vähemalt teab, et ta soodustab oma tegevusega teist isikut. (p 14)

Omavolilise tarbimise puhul võib ettevõtjal olla omavolilise tarbija vastu nõue nii deliktiõiguse sätete (VÕS § 1043 jj) kui ka alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätete (VÕS § 1037 jj) alusel, kui vastava nõude eeldused on täidetud. (p 15) Kohaliku omavalitsuse kehtestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri (edaspidi: eeskiri) on asjas kohalduv õigusakt. Eeskiri kohaldub lisaks lepingulistele nõuetele ka lepinguvälistele nõuetele. Eeskiri reguleerib omavolilise veekasutuse juhtumeid sõltumata sellest, kas poolte vahel on varem leping olnud või mitte, kui ÜVVKS ega eeskiri eelkirjeldatud olukordi ei erista. Seetõttu tuleb vee-ettevõtte nõude lahendamisel arvestada ka ÜVVKS-is ja eeskirjas sätestatud avalik-õigusliku regulatsiooniga. (p 16)

Praeguses asjas oleks VÕS § 6 lg 2 funktsiooniks piirata ebamõistliku hüvitisenõude suurust, mitte nõude olemasolu. VÕS § 6 kohaldamist ei välista asjaolu, et nõudeõigus tulenes hageja tegevusest (vt nt Riigikohtu 16. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10, p 13). (p 19)

Omavolilise tarbimise puhul võib ettevõtjal olla omavolilise tarbija vastu nõue nii deliktiõiguse sätete (VÕS § 1043 jj) kui ka alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätete (VÕS § 1037 jj) alusel, kui vastava nõude eeldused on täidetud. (p 15) Hüvitise suuruse määramisel võimaldab tegelikku tarbimist kinnitavaid asjaolusid arvestada ka VÕS alusetu rikastumise sätete alusel. Alusetu rikastumise regulatsiooni alusel on ettevõtjal õigus nõuda rikkumise teel saadu harilikku väärtust (VÕS § 1037 lg 1). Kolleegiumi hinnangul on kohaliku omavalitsuse kehtestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lg 3 alusel sellisel juhul võimalik arvutada vaid saadu maksimaalne võimalik väärtus, kui tarbimise mahu kohta ei ole muid tõendeid. (p 18)

Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (edaspidi: eeskiri) § 14 lg 2 kohaselt võib vee-ettevõtja eeskirja § 13 lg-tes 3 ja 4 toodud hüvituse määrasid vähendada lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest. Kolleegium möönab, et eeskirja § 14 lg 2 sõnastusest ei tulene otseselt ettevõtja kohustust eeskirja § 13 lg-s 3 reguleeritud hüvitise suurust vähendada. Samuti ei ole sõnaselgelt antud hüvitise vähendamise õigust kohtule. Tegemist on aga avalik-õiguslikult määratud nõudega, mis ei tohi muutuda karistuslikuks (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70). Seetõttu tuleb eeskirja § 14 lg-t 2 tõlgendada nii, et faktiliste asjaolude alusel võib hüvitise suurust vähendada ka kohus. (p 17) Hüvitise suuruse määramisel võimaldab tegelikku tarbimist kinnitavaid asjaolusid arvestada ka VÕS deliktiõiguse sätete alusel. Kahju hüvitamise nõude puhul võimaldab kahjuhüvitise suurust vastavalt asjaoludele vähendada VÕS § 140. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. (p 18)

Mõistlik aeg lepingust taganemiseks peab olema võrreldav täitmise nõude aegumise tähtajaga. Vaatamata lepingu rikkumisele, ei pruugi lepingust taganemise mõistlik aeg mööduda täitmisnõude aegumistähtaja jooksul juhul, kui pooled vaidlevad lepingu täitmise üle. Pärast lepingu täitmise võimatuse ilmnemist peab lepingust taganeda sooviv pool lepingust taganema mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 23. veebruari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 12).

Tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Olenevalt tuvastatud asjaoludest on võimalik ka olukord, kus hea usu põhimõttega vastuolus olevaks osutub viivisenõue üksnes mingi ajavahemiku eest. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-66-05.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-103-05. Palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samal ajal, kuid aegumistähtaja pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja viivisenõude esitama nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest.

Tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Olenevalt tuvastatud asjaoludest on võimalik ka olukord, kus hea usu põhimõttega vastuolus olevaks osutub viivisenõue üksnes mingi ajavahemiku eest. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-66-05.

Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-3-05.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-103-05. Palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samal ajal, kuid aegumistähtaja pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja viivisenõude esitama nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest.

Töölepingu seaduse kohaselt ei saa lugeda töölepingut faktiliselt lõppenuks, sest töölepingu lõpetamine tuleb tööandjal nõuetekohaselt vormistada (TLS § 73).