Tulumaksuseadus (lühend - TuMS)

1. jaanuaril 2000 aastal jõustunud Tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 9 kohaldamine eeldab muuhulgas, et nõue on sissenõutav ja et sellisest nõudest loobutakse. Nõude sissenõutavus TuMS § 48 lg 4 p 9 mõttes tähendab kõigepealt seda, et kindlaks on määratud nõude alus ja ulatus. Nõude alusena tuleb mõista selliseid faktilisi ja juriidilisi asjaolusid, millest nähtub, et nõue on põhjendatud. Nõude ulatuse kindlaksmääramine tugineb nõude alusele ja seisneb otsuse langetamises, kas nõue hõlmab kogu äriühingule tekkinud kahju või osa sellest. Äriühingu juhatuse liikmetelt ei saa nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tekkis loomuliku kao tõttu. Õiglane on arvesse võtta ka seda, kuidas toimub tavapärane äritegevus samas tegevusvaldkonnas ja milline juhatuse liikme käitumine oma kohustuste täitmisel oli või olnuks mõistlik.

ÄS § 168 lg 1 p 10 alusel on osanike pädevuses juhatuse või nõukogu liikme või osaniku vastu nõude esitamine, järelikult ka sellisest nõudest loobumine. Loobumine võib toimuda otseselt - vastava otsuse tegemisega või kaudselt - tegevusetusega. Nõudest loobumine tegevusetusega tuleb siduda nõude esitamise tähtajaga. Maksuõigussuhetes tuleb nõude aegumist reguleerivat tähtaega mõista nii, et äriühing peab oma maksukohustuse määramiseks olulised asjaolud selgitama mõistliku aja jooksul. Kui nõuet ei ole aegumistähtaja jooksul esitatud, siis maksuõigussuhetes tuleb lugeda, et äriühing on nõudest loobunud.