KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-14-7385/204 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.02.2018

Maakohtu hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa TsMS § 427 teise lause kohaselt esitada määruskaebust Riigikohtule, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks. TsMS § 427 teise lause korral on tegemist TsMS § 696 lg 1 teise lause lõpus viidatud erandiga samas lauses sõnastatud üldreeglist, mille kohaselt, kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule. (p 13)


TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Õiguslikult samamoodi tuleb hinnata olukorda, kui täitedokumendiks ei ole küll kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata. Kui võlgnik esitab seejärel uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuleb selle lubatavust analoogia alusel hinnata TMS § 221 lg 2 alusel. Uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Sellisteks vastuväideteks saavad nt olla võla osaline või täielik tasumine pärast kohtulahendit, samuti nt tasaarvestusavaldusele tuginemine, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). (p-d 15.1 ja 15.2)

Ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta võtta kohtulahendis seisukoha (võrdle Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). (p 15.2)

Kohese sundtäitmise korral ei saa võlgniku menetluslik positsioon oma õiguste kaitsel (TMS § 221 alusel) kohtus olla halvem sellest, kui hageja oleks esitanud nõude sissenõudmiseks hagi. Samas ei ole põhjendatud ka see, et see positsioon peaks olema parem. Kui võlgnik kostjana n-ö tavalises hagimenetluses võla sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud, on see tema enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist. Isegi kui sellised asjaolud on esitatud, kuid kohus jätab need hindamata, ei saa neile tuginedes alustada uut vaidlust juba lahendatud vaidluse eseme suhtes. Võimalik on vaid kohtulahendit vaidlustada. (p 15.3)

2-16-3492/39 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.02.2018

ÄS § 166 lg 3 järgi on kohtu kaudu teabe saamise eelduseks esiteks see, et osanik on esmalt taotlenud teavet või dokumentidega tutvumise õigust ühingult. Selle reegli eesmärk on suunata äriühingu osanikke esmalt suhtlema äriühinguga kohtuväliselt. Teine eeldus on see, et puudutatud isik kas keeldub teavet andmast või dokumentidega tutvuda võimaldamast või ei vasta teabenõudele. Alles siis, kui juhatus keeldub teavet andmast või dokumentidega tutvuda võimaldamast, või kui on selge, et juhatus ei vasta avaldaja teabenõudele, on alus pöörduda avaldusega kohtusse. (p 11)

Seetõttu on lubatud avalduse taotlusi kohtumenetluses küll täpsustada, kuid ei ole lubatud esitada selliseid küsimusi ega taotleda tutvumist selliste dokumentidega, mida ei ole osaühingult enne kohtusse pöördumist küsitud. Teabenõude avalduse menetlemisel tuleb kohtus esmalt kindlaks teha, kas avaldaja on enne kohtusse avalduse esitamist pöördunud esmalt ühingu poole. Kui avaldaja ei ole enne kohtusse pöördumist samade küsimustega pöördunud ühingu poole või kui ta on seda teinud vaid osaliselt, siis ei saa avaldust rahuldada teabe osas, mida äriühingult ei ole nõutud. (p 12)

ÄS § 166 lg 1 ei piira iseenesest seda, mida osanik võib teabena ühingult küsida. Eeltoodu ei tähenda aga siiski seda, et osanik võiks osaühingult teabenõude korras küsida ükskõik mida. (p 14)

Osanik ei saa teabenõudena taotleda, et kohus kohustaks osaühingu juhatust vastama sellistele küsimustele, millele vastamine kujutab endast üksnes juhatuse hinnangu andmist mingile olukorrale. Samuti ei saa osaühingult küsida küsimusi, mis on seotud oletuste või prognoosidega. (p 14.1)

Kui pooled vaidlevad selle üle, kas dokument, mida avaldaja näha soovib, on olemas või mitte, peab avaldaja põhistama dokumendi olemasolu. (p 14.2)

ÄS § 166 lg 1 mõtte kohaselt ei saa osanik nõuda osaühingult tutvumist selliste dokumentidega, mida ei ole (veel) olemas. Kui pooled vaidlevad selle üle, kas dokument, mida avaldaja näha soovib, on olemas või mitte, peab avaldaja põhistama dokumendi olemasolu. (p 14.2)

ÄS § 166 lg 1 järgi saab nõuda üksnes dokumente, mis ühingul olemas on. (p 14.3) ÄS § 166 lg 1 raames ei saa avaldaja nõuda dokumentide koopiaid ega seda, et kohus kohustaks juhatust saatma dokumente avaldajale e-postiga. Ühing võib seda teha, kui ta leiab, et see on tema jaoks vähem koormav kui võimaldada tutvuda dokumentidega osaühingu ruumides, aga kohus ei saa vähemalt üldjuhul osaühingut selleks kohustada. (p 14.4)

Teabe taotlemise ja dokumentidega tutvumise nõude lahendamisel ja teabeõiguse piiride määramisel tuleb arvestada nii õigustatud kui ka kohustatud isiku õiguste ja huvidega. Osanik peab teabe taotlemisel käituma heauskselt ja ta peab saadud teavet ka heauskselt kasutama. Osaühing seevastu peab andma osanikule teavet, mille andmine tema huve oluliselt ei kahjusta, kuid samas võib ühingut teabenõudega koormata siiski mõistlikul määral. Ka teabenõude täitmise viisi kindlaksmääramisel tuleb kohtul kaaluda mõlema poole huve ja arvestada mh taotletud teabe ja dokumentide mahtu, aga ka seda, et teabenõude täitmine häiriks äriühingu tegevust võimalikult vähe. (p 14.5)

Kui osanik soovib näha mingeid kindlaid dokumente, siis tuleb selle lahendi resolutsioonis, millega kohus rahuldab avaldaja teabenõude ja kohustab puudutatud isikut esitama avaldajale tutvumiseks teatud dokumente, kõnealused dokumendid piisavalt määratleda. Piisava määratletuse nõude saab lugeda täidetuks, kui puudutatud isikuga sarnasele mõistlikule ja heas usus tegutsevale isikule on arusaadav, mida teda esitama kohustatakse. (p 16.2)

Üldjuhul on aktsionäril õigus saada teavet aktsiaseltsi juhatajaga sõlmitud lepingu olulisemate tingimuste ja seotud isikutega tehtud tehingute kohta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p-d 15 ja 17). Sama kehtib ka osaühingu osaniku teabeõiguse kohta ja sellised teabenõuded ei ole pahausksed. Ainuüksi asjaolu, et avaldaja ja puudutatud isiku endiste osanike vahel on erimeelsused, ei muuda avaldaja teabenõuet pahauskseks. (p 17)


Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 13.2)

Iseenesest näeb TsMS § 654 lg 6 küll ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ta oma otsust põhjendama. Sel juhul peab ringkonnakohus aga märkima, et ta nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega. See ei vabasta ringkonnakohut siiski TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustusest vastata apellatsioonkaebuse väidetele. (p 13.3)

Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse kohta sätestatud põhimõtted kohalduvad ka hagita menetluses tehtud lahendi peale esitatud määruskaebuse menetlemisel ringkonnakohtus (TsMS § 659). (p 13.4)

2-16-2343/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2018

PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). (p 11)


Olukorras, kus maakohus on jätnud nõuetekohaselt põhjendamata kostja teiste laste vajadused, peab ringkonnakohus võtma esitatud väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 12). (p 11)


Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). (p 13)


Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Samas ei tähenda see, et nelja lapse vanemal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurust töötasu. Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumine on mõistlik ka olukorras, kus hageja viitab sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. (p 13)


Kui elatise väljamõistmise menetluses ei esita kostja oma sissetuleku kohta andmeid omal algatusel, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumine on mõistlik ka olukorras, kus hageja viitab sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. (p 13)

2-17-8939/20 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2018

TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei saa kohtud tõendeid hinnata ning kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa hagi menetlusse võtmise üle otsustada tõendeid hindamata, tuleb asjaolud välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel (Riigikohtu 1. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-8446, p 10; vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p-d 13, 14). (p 9)

2-16-15386/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.02.2018

Likvideerimismenetluse alustamine ei pruugi iseenesest tähendada, et isik on halvas majanduslikus olukorras. Samas tähendab likvideerimine siiski äriühingu vara jagamist ning lõppastmes ühingu äriregistrist kustutamist, mis tähendab äriühingu õigusvõime lõppemist (ÄS § 2 lg 3). Seega seisneb kohtuotsuse täitmise võimatuse oht eelkõige selles, et kohtuotsuse jõustumise ajaks on äriühingu vara juba laiali jagatud, ühing äriregistrist kustutatud ning täitemenetlus muutunud võimatuks. (p 14)

Likvideerimismenetluses ei ole tagatud hageja nõudele vastava summa säilimin e likvideeritava äriühingu varas ning kohtuotsuse täitmine võib olla hiljem raskendatud. (p 15)


Kui pangakonto arestimise järel oli hageja nõue täies ulatuses tagatud, siis ei olnud likvideerimismenetluse peatamine hagi tagamiseks vajalik ega seega ka proportsionaalne abinõu. (p 16)

5-17-11/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 01.02.2018

Vt p 17.

Kuna üldjuhul jõustub põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsus PSJKS § 58 lg 2 kohaselt kuulutamisest, siis hakkab ka apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 2 kohaselt üldjuhul kulgema Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamisest. Kui aga õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumine on PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi lükatud, siis hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema alates põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse jõustumisest.

2-14-21710/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2018

Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)


Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

KAS § 83 lg 3 ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Seda sätet ei ole põhjust tõlgendada klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89. (p 25.2)

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)

Professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 403^1 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). (p 25.1)

Professionaalne krediidiandja peab täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. (p 29.2)

Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. (p 29.3)

Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui krediidiandja tahe olnuks seejuures krediidisaajat kahjustada või kui krediidiandja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehakse seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgitakse seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osaleb mitu isikut. (p-d 32-33, 35)

Kehtiva VÕS § 403^4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)


Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)


Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46)

Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47)

Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)


Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)

Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)

Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)


Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)


TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)


Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)


Kehtiva VÕS § 403^4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)


Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)


Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 2^1 p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)

2-15-18404/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.01.2018

Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)


Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)


Selleks, et liita hagisid ringkonnakohtu menetluses, peavad liidetavad tsiviilasjad olema edasi kaevatud ringkonnakohtule (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 17). Hagide liitmiseks peavad tsiviilasjad olema samal ajal sama kohtu menetluses. Kõrgema astme kohus ei saa madalama astme kohtule anda kohustuslikke juhiseid hagide liitmiseks, kuid samas võib juhtida alama astme kohtu tähelepanu asjaoludele, mis võimaldavad asjade liitmist. (p 20)


Asja menetluse peatamine ei ole vajalik, kui kohus saab teises asjas ise tuvastada asjaolusid, mis võimaldavad lahendada nõude. Sellisel juhul ei sõltu teise asja lahend TsMS § 356 lg 1 mõttes asja lahendusest. (p 20)


Ka 1994. a pidi AÕS § 256 lg-st 1, § 257 lg-st 3 ja § 119 lg-st 1 tulenevalt olema kinnisasja ostueesõiguse omandamisele suunatud leping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 18)

2-13-56825/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.01.2018

Kui ringkonnakohus otsustab TsMS § 646 asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, siis see tähendab, et ringkonnakohtul ei ole kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega arutada asja kohtuistungil, samuti ei ole kohustust analüüsida ka apellatsioonkaebuse põhjendusi. TsMS § 646 alusel asja lahendamisel on ringkonnakohus seotud eelkõige sellega, kas maakohtu otsuse peale on kaebus esitatud. Ilma apellatsioonkaebuseta ei saa maakohtu otsust tühistada.

Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega nin g TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. Nimetatud sätte kohaldamise argumendiks ei saa olla see, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14). (p 12)


Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis peab kajastuma, millises osas on ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistanud, arvestades apellatsioonkaebuse piire. Et kohtuotsuse resolutsioon oleks üheselt arusaadav, tuleks ringkonnakohtul täpselt nimetada, milline osa maakohtu otsusest on TsMS § 456 lg 2 p 1 kohaselt jõustunud. (p 11)


VÕS § 307 lg-st 1 tuleneb, et üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust tuleb hinnata asjade kinnipidamise (üürileandja valdusse võtmise) aja seisuga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 16). Vaidlusaluste kaupade omanikul on õigus nõuda AÕS § 80 kohaselt kaupade väljaandmist, kusjuures üürileandja võib AÕS § 83 lg 1 kohaselt keelduda kaupade väljaandmisest ulatuses, milles tal on VÕS § 307 lg-st 1 tulenev pandiõigus (vt samas, p 18). Lisaks tuleneb seadusest, et pandiõiguse alusetult teostamise korral on üürnikul esmajoones õigus nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel, ent kui üürileandja sellest keeldub ning üürnik kaotab viivituse tõttu asjade tagastamise vastu huvi, võib ta nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel (vt samas, p 21). (p 14)


VÕS § 279 lg 1 annab üürileandjale mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks alates hetkest, kui üürileandja puudusest teada sai või pidi teada saama. Tulenevalt VÕS § 279 lg-st 4 ja VÕS § 279 lg-st 1 võib lepingu etteteatamistähtajata üles öelda ka juhul, kui puuduse tõttu on asja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ning üürileandja teab asjal esinevast puudusest. Sellises olukorras ei ole vajalik, et üürnik annaks veel täiendava tähtaja lisaks seaduses juba antud tähtajale. See seisukoht kehtib ainult üüritud asja kasutamist oluliselt takistava või kasutamist välistava puuduse korral. (p 16)

2-16-135/95 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.01.2018

Vaidluse korral ülalpidamise andmise kohustuse jaotuse ja elatise suuruse üle peavad kooselu lõpetanud lapsevanemad end panema positsiooni, nagu nende kooselu ei oleks katkenud, ning otsustama, kas vähenenud sissetulekute korral on võimalik säilitada lastele varasem elulaad. Tagatud peavad olema laste vajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad. (p 11.5)

PKS § 102 lg-t 2 on võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. (p 11.6)

Lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut, mitte ainult ühe lapsevanema võimet. Siiski tuleb seejuures täiendavalt arvestada asjaolu, et lapsega või lastega nt aastaid kodus olnud lapsevanema võime sissetulekut teenida võib vähemalt ajutiselt olla mõnevõrra väiksem. Seda seetõttu, et kodus olemise aja jooksul ei pruugi olla välistatud varasema kvalifikatsiooni mõningane langus või nt hariduse omandamise võimatus või osaline takistatus vms asjaolud. (p 13)


PKS § 102 lg-t 2 on võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. (p 11.6)


Kui lapse elatise vaidluses esitab kostja apellatsioonimenetluses tõendi uue lapse sünni kohta apellatsioonimenetluse ajal, tuleb ringkonnakohtul sellega arvestada ning anda vajalikul juhul tähtaeg, mille jooksul esitada tõendid lapsele tehtavate kulutuste kohta. (p-d 12.2.1 ja 12.2.2)


Seadus ei võimalda indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal tarbijahinnaindeksi muutumise alusel. See on võimalik poolte kokkuleppel. (p 14)

2-15-13527/82 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.01.2018

Vt vaheotsuse tegemise eelduste kohta Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 10; Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 14); Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-13, p 17; Riigikohtu 4. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-09, p 13). (p 10-11).

TsMS § 449 lg 1 kohaldamise eelduseks on nõutava rahasumma suuruse, st nõude ulatuse, tõendamise eriline kulukus või keerukus. Nõude alussuhte peab kohus TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema (st sõltumata kindlakstegemise kulukusest ja keerukusest). Vaheotsuse tegemisel peab kohus tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 esitama kohtuotsuses seisukohad ja põhjendused, kas ja miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või keerukam (p 11)


Vaheotsuse tegemisel peab kohus tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 esitama kohtuotsuses seisukohad ja põhjendused, kas ja miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või keerukam. (p 11)


Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13 ja Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11).

Vaheotsuse puhul on ringkonnakohtus asjaolude tuvastamine, tõendite hindamine ja järelduste tegemine maakohtust erinevalt põhjendatud juhul, kui maakohus on teinud vaheotsuse TsMS § 149 lg-t 1 järgides ning ringkonnakohus tühistab vaheotsuse ja jätab uue otsusega hagi rahuldamata. (p 13)

2-17-101031/18 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.01.2018

Lihtmenetluse asja lahendades tuleb maakohtul märkida otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg ning juhtida poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21 (vt selle kohta Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). (p 10)

Kui maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, on ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi iseenesest õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast (vt nt Riigikohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Siiski on alusetu keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlusse võtmast juhul, kui kaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole selgelt rikkunud menetlusõiguse normi. (p 11)

Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). (p 12)


Kui maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, on ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi iseenesest õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast (vt nt Riigikohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Siiski on alusetu keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlusse võtmast juhul, kui kaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole selgelt rikkunud menetlusõiguse normi. (p 11)

Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). (p 12)


VÕS § 26 kohaldub ka üüri- või rendilepingutele. Kui pooled on selgelt kokku leppinud, et üks pool võib mingit lepingutingimust edaspidi muuta, siis võib tegu olla lahtise lepingutingimusega VÕS § 26 mõttes. (p 14)

2-14-58735/25 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.01.2018

Võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)


TsMS § 230 lg 1 esimene lause jagab üldist tõendamiskoormist tsiviilkohtumenetluses hageja ja kostja vahel. (p 10)

Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. (p 11.1)

VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)


Kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21).

Siiski võib võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)


Kui kehtivalt on antud konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, saab võlgnik välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24).

Kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamiseks esitamise korral esitatakse sellele vastuväide, saab vastuväite esitaja kausaalsuhtest tulenevaid vastuväiteid nõude tunnustamise hagile esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel ning sellise hagi saab esitada üksnes pankrotihaldur, mitte aga nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja. Kui haldur nõuete kaitsmisel nõudele vastu ei vaielnud, ei saa (vastu)hagi võlatunnistuse tagasinõudmiseks esitada ja seega kausaalsuhtest tulenevale nõudele vastuväiteid esitada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 27). (p 11.2)


VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)

2-17-4751/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2017

TMS § 1772 lg-s 1 sätestatud meetmete kohaldamine on võimalik üksnes (alaealise) lapse elatisnõude sissenõudmisel täitemenetluses. Kooskõlas seaduse sätte ega eesmärgiga ei ole TMS § 1772 lg-s 1sätestatud meetmete kohaldamine teiste täitmisel olevate nõuete sissenõudmiseks. Lapse elatisnõue rahuldatakse täitemenetluses üldjuhul eelisjärjekorras või annab see nõue sissenõudjale muu eelise. (p 15 ja 15.1)

TMS § 177^2 lg 1 kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada kolmekuuline ajavahemik, mille jooksul on elatis korrapäraselt maksmata, selle aja jooksul tekkinud võlgnevuse suurus ning milles elatise maksmise korrapäratus seisneb. Kohtumäärusest peab nähtuma selgelt ka see, milline on võlgniku lapsele antava ülalpidamise kohustuse suurus. Üldsõnalised järeldused (suure) võla olemasolu ja maksmise korrapäratuse kohta ei asenda faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktilisi asjaolusid teadmata ei ole võimalik mh otsustada elatise maksmise korrapäratuse üle. (p 13)

Võlgniku õiguste piiramise meetme eesmärk ei ole võlgnikku karistada tehtu eest (elatise tasumata jätmine), vaid nimetatud meede on pigem tõkend, mis peaks sundima võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma või esitama mõjuva põhjuse, miks ta seda teha ei saa (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 12; 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 15). Meetme eesmärgiks on ennekõike nende võlgnike distsiplineerimine ja innustamine elatist maksma, kellel oleks vahendeid oma elatisekohustust täita, kuid kes ei soovi seda teha mingil muul põhjusel kui vahendite nappus. (p 19)

Kui kohus ei pea usutavaks, et võlgnik hakkab pärast õiguste piiramise meetme kohaldamist lapsele korrapäraselt elatist tasuma, ei ole tegemist tõkendiga, mis peaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma sundima, vaid karistusliku meetmega. (p 16.2)

Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 18.1). (p 16.1)

TMS § 1771 lg 1 p 3 ja § 1774 lg 2 p 3 näevad võlgnikule ette õiguse vastavalt kohtutäiturile ja kohtule põhjendada, miks õiguse piiramine oleks tema suhtes ebaõiglane. Selleks on võlgnikul samade sätete järgi eelkõige kaks võimalust: põhjendada, et tal oli elatise tasumata jätmiseks mõjuv põhjus või et õiguse piiramine takistaks oluliselt võlgniku ja tema ülalpeetava toimetulekut (vt Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17). Võlgniku õiguste piiramise avaldusele esitatud vastuväites toodud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. (p-d 17, 17.2.)

Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 12; 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 18.3). Võlgniku õiguste piiramist ei saa põhjendada ka sellega, et elatise võlgnevus on tekkinud pikema aja jooksul. Kohus peab sisuliselt kontrollima, kas võlgniku õiguste piiramise eeldused on konkreetsel juhul täidetud. Muu hulgas tuleb seejuures hinnata seda, kas meetmel, mille kohaldamist taotletakse, võib ka tegelikult olla mõju, mis innustaks võlgnikku lapse elatiskohustust täitma. (p 20)

TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses ning lõppastmes tuleb võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte. See ei võta küll menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, kuid kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2).

Kuna võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule tema tõendamiskoormust selgitada (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3).

Võlgnik peab üheselt aru saama, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selgitus võimaldaks võlgnikul alustada uue töökoha otsimist enne tema õigusi piirava kohtulahendi jõustumist, kui kohus ei pea tema vastuväiteid mõjuvaks (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). (p 18)

Kuna tegemist on hagita menetlusega on kohtul võimalik esitada päring ka kohtutäiturile, et saada teavet selle kohta, kas ja kui palju võlgnik on lapse elatisnõude täitmiseks tasunud. Seda eriti olukorras, kus esitatud asjaolude kohaselt võib võlgnik olla lapse elatisnõuet vähemalt osaliselt täitnud. (p 14)


TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses ning lõppastmes tuleb võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte. See ei võta küll menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, kuid kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2). (p 14)

2-16-9016/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2017

Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga) (vt nt Riigikohtu 28. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-05, p 15; 17. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-10, p-d 10 ja 11). (p 10)

TsMS § 371 lg 1 p-st 4 tulenev asja korduva menetlemise keeld on hagi lubatavuse eeldus, mida kohus peab kontrollima omal algatusel, ning valesti menetlusse võetud hagi menetluse lõpetamise kohustus on ka kõrgema astme kohtul, sh Riigikohtul. (vt nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 11). (p 9)


Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga) (vt nt Riigikohtu 28. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-05, p 15; 17. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-10, p-d 10 ja 11). (p 10)


TsÜS § 150 lg 2 sätestab õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõude, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, ning kõnealuse nõude eeldused on samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega (vt Riigikohtu 2. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-10, p 13). (p 10.3)

Nii TsÜS § 150 lg 2 järgi rikastumise eest hüvitise nõudmiseks kui ka alusetu rikastumise väljaandmise nõude rahuldamiseks peab kohus olema tuvastanud, et rikastunud on kostja, piisav ei ole kolmandate isikute rikastumine. Vastasel juhul muutuks piir kahju hüvitamise nõudega ebamääraseks. (p 11.1)

Kostja rikastumist TsÜS § 150 lg 2 mõttes saab eeldada olukorras, kus tõendatud on nii muud nõude eeldused kui ka asjaolu, et keegi on rikkumisest kasu saanud ja on usutav, et selleks võib olla kostja (vt hea usu põhimõttest tuleneva tõendamiskoormuse ümberpöördumise kohta nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 11.2)


Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 11.2)

Kostja rikastumist TsÜS § 150 lg 2 mõttes saab eeldada olukorras, kus tõendatud on nii muud nõude eeldused kui ka asjaolu, et keegi on rikkumisest kasu saanud ja on usutav, et selleks võib olla kostja. Sel juhul peab kostja tõendama, et tema ise ei ole rikastunud. Tõendamiskoormuse ümberpööramine ei või aga olla üllatuslik (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 14). (p 11.2)

2-09-38957/203 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.12.2017
2-07-39570/406 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.12.2017

Kui poolte esitatud asjaoludest tulenevalt ei saa asja kasutamise eest ettenähtud tasu kindlaks määrata lepingu olemusest või muudest asjaoludest lähtuvalt VÕS §-de 25 ja 29 järgi, tuleb asja kasutamise tasu kindlaks määrata VÕS § 28 lg-st 2 lähtudes. (p 10)

VÕS § 28 lg 2 näeb ette kaks järjestatud võimalust, kuidas konkreetse tasukokkuleppe puudumisel tasu arvestada. Esiteks milline oli asja kasutamise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel teiseks, milline oli asja kasutamise eest vastavalt asjaoludele mõistlik hind. VÕS § 28 lg 2 tulenev tõendamiskohustus on hagejal.

Esiteks peab olema hagejal võimalus tõendada VÕS § 28 lg 2 esimese alternatiivi mõttes, milline oli asja kasutamise lepingu sõlmimise ajal selliste asja kasutamise eest makstav tavapärane tasu, või tõendada, et sellise asja kasutamise eest tavapäraselt makstav tasu puudus. Kui tegemist on asjade kogumiga, saab hageja tavaliselt makstava tasu tõendamisel lähtuda näiteks ka üksikute asjade võimalikest üürihindadest ja need liita. Kui hageja on esitanud selge arvestuse võimalike asjade üürihindade kohta, saab kostja esitada arvestuse kohta vastuväiteid. Hagejal on võimalik ka tõendada, et asjade kasutamise eest tavapärane tasu puudub. Kolleegium on kasutuseeliste suuruse tõendamisel viidanud võimalusele kasutada võrreldavaid üürikuulutusi (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Tavapärase tasu puudumist on võimalik tõendada näiteks võrreldava asja üürikuulutuste puudumisega, võimalik on esitada asjatundja arvamus või teha ekspertiis. (p 12, 13)

Vaid juhul, kui hageja tavapärast tasu või selle puudumist ei tõenda, saab kohus jätta tasunõude täies ulatuses rahuldamata. (p13)

Kui kohus leiab, et asja tavapärast tasu ei ole mõistlikult võimalik välja selgitada, peab kohus andma hagejale võimaluse tõendada mõistliku tasu suurust VÕS § 28 lg 2 teise alternatiivi mõttes. Hagejal on võimalik tõendada tavapärase tasu puudumisel mõistliku tasu suurust näiteks analoogse asja kasutustasust lähtudes, tuua välja praegused asja üürihinnad ja neid korrigeerida arvestades elukalliduse tõusu. Võimalik lähtealus on ka asja amortisatsioon kasutusperioodil, millele on juurde lisatud kasumiosa. (p 14)


Kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse rikkumise korral saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid, ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (Riigikohtu 1. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 12). (p 14)

2-15-19042/157 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.12.2017

Kuigi TsMS § 447 lg 2 esimene lause lubab kohtul igal ajal parandada otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, võib seda teha siiski üksnes juhul, kui need ei mõjuta otsuse sisu. Otsuse põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel. Selliselt muudetaks otsuse sisu (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-10, p 16; 29. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-08, p 18). (p 10)


Kui hageja juriidilise isikuna on kassatsioonimenetluses osalenud TsMS § 218 lg 4 esimese lause mõttes isiklikult oma seaduslikuks esindajaks oleva juhatuse liikme kaudu (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 34 lg 1; Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 13), siis ei saa hageja seadusliku esindaja kulusid kostjalt välja mõista. (p 13.2)

2-16-15974/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.12.2017

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel peab kohus apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-17, p 12; 9. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-13, p 7; 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 12; 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12).

Alles asja sisulisel läbivaatamisel saab ringkonnakohus otsustada ka selle üle, kas apellatsioonkaebuses on esitatud uusi väiteid ja asjaolusid, mida maakohtus ei esitatud, ning kas apellatsioonkaebuses on põhjendatud uute tõendite ja asjaolude esitamise lubatavust (TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 4).

Ringkonnakohtul tuleb kontrollida, kas täidetud on kõik TsMS §-st 637 (eelkõige lg-test 1 ja 2) tulenevad eeldused apellatsioonkaebuse menetlemiseks. (p 9)

2-15-3430/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.12.2017

Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt selle kohta ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 45.2; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26.2). Sel juhul saaks hageja asja väljanõudeõigust realiseerida siis, kui rahasumma, mille tasumist kostja õigustatult nõuab, on kostjale välja makstud või hoiustatud. Raha väljamõistmiseks sel juhul aga täitemenetlust algatada ei saa, st täitedokument on vaid n.-ö ühepoolselt sundtäidetav (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 27; 14. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-16, p 17). Küll aga saab kostja sel juhul keelduda oma kohustust täitmast, kuni hageja on kohtuotsuses märgitud kohustuse täitnud. (p 15.1)


Pool ei saa teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. (p 19.3)


Kui vaieldakse sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 on mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et kohustada hagejat andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid tasakaalustatud. Lisaks tuleks hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja asja vallata ja kasutada. Näiteks saab asja TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-17, p 23; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 22). (p 21)

Kokku: 694| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json