Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kui kohus jätab kohtulahendi resolutsioonis märkimata menetluskulude jaotuse, siis on menetlusosalisel kiirem ja ökonoomsem taotleda täiendava otsuse tegemist. Täiendava otsuse taotlemata jätmine ei välista siiski menetlusosalise õigust tugineda menetluskulude jaotuse puudumisele kohtulahendi peale esitatud kaebuses. Küll aga võib kohus hiljem menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada, kas menetlusosaline oleks võinud oma eesmärgi saavutada ka täiendava otsusega. (p 21)

TsMS § 163 lg 1 võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda, aga sellist otsustust tuleb kohtul põhjendada. (p 16)

Kohtul tuleks mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides muuhulgas arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla siiski määrav, kuivõrd arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid. Kohus võib TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg‑s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust üksnes juhul, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane, arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. TsMS § 163 lg‑te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane. (p 17)

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel kaebuse rahuldamise ulatusest lähtudes. Ka sellisel juhul tuleb lähtuda TsMS §‑st 163 (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 16). Seetõttu ei mõjuta menetluskulude jaotust otseselt ka see, kumma poole kasuks kaebemenetluses kaebus lahendati. (p 18)

TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt selle kohta Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43). TsÜS § 143 järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12, p 15), kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks, tuginedes sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. (p 12)

TsÜS § 143 järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12, p 15), kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks, tuginedes sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. (p 12)

TsMS § 164 on erinormiks TsMS § 163 suhtes, reguleerides menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kui vaidluse puhul on tegemist ühisvara jagamise nõudega –hagilise abieluasjaga –, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt TsMS §-st 164. (p 10)

Kohus võib olukorras, kus pool on teinud menetluses kompromissiettepaneku ning hagi rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, teha TsMS § 163 lg 2 alusel kaalutlusotsustuse ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks selline menetluskulude jaotus õiglane. Sellise otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama. (p 15)

Kui hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist isikuõiguste rikkumise tõttu, paludes kohtul kostjalt välja mõista õiglase hüvitise oma äranägemisel ja kohus rahuldab hagi, mõistes kostjalt oma äranägemisel välja rahasumma, siis ei kohaldu asjas TsMS § 163, sest asjas ei saa kindlaks määrata osa, milles hagi rahuldatakse, ja osa, milles hagi jääb rahuldamata.

Kui hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist isikuõiguste rikkumise tõttu, jättes nõudesumma kohtu otsustada, siis sel juhul määrab hüvitise kohus kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Isikuõiguste rikkumise korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada mittevaraline kahju üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.

Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj).

Kolleegium rõhutab hagihinna otsuses märkimise olulisust, kuna selle järgi ei arvutata üksnes riigilõivu, vaid ka teiselt poolelt väljamõistetavat esindajatasu.

Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.

Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.

Vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34. Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj). Ehitustööde valmimist kui leppetrahvi arvestamisel olulist aega tuleb eristada ehitustööde vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise ajast. Töö valmimist (mida saab lugeda ka tööde lõpetamise ajaks) ja vastuvõtmist eristatakse ka VÕS § 637 lg-s 4.