Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Vt otsuse p 8 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-164-12, p 15; RKTKm nr 3-2-1-146-12, p 8; RKTKm nr 3-2-1-159-10, p 9; RKTKm nr 3-2-1-106-06, p 12)

Üksnes sellest, et menetlusabi taotleja on erinevates äriühingutes juhatuse liige, ei saa järeldada, et tal on võimalik riigilõivu tasuda, sest ÄS-i sätetest ei tulene, et osaühingu juhatuse liikmel on alati õigus saada tasu. (p 11)

Menetlusabi andmisel taotleja majandusliku seisundi hindamisel ei saa taotleja abikaasa varana arvesse võtta äriühingu jaotamata kasumit, kus taotleja abikaasa on ainuosanik, sest see ei ole taotleja abikaasa likviidne vara, mida tuleb TsMS § 186 lg 1 mõttes arvesse võtta. Sellel ei ole tegelikku mõju taotleja majanduslikule seisundile ja võimele menetluskulusid tasuda. (p 12)

Isegi kui kohtu hinnangul on varalist huvi omaval isikul suuremate raskusteta müüdav vara ning saab eeldada selle arvel riigilõivu tasumist, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab varalist huvi omav isik võõrandama, peab kohus sellest lähtudes tagama vara müümiseks mõistliku võimaluse ning andma TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist riigilõivu tasumiseks mõistliku tähtaja (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 12). Sõidukite müügist saadava raha arvel sõiduki väärtusest madalama riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg ei tohi tingida sõidukite võõrandamise oluliselt alla turuhinna. (p 10)

Üksnes asjaolust, et TsMS § 183 lg 1 esimene lause on varasemalt tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, ei saa järeldada, et RÕS § 6 lg-s 3 sisalduv sarnane juriidilistele isikutele riigi õigusabi andmist piirav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisalduv regulatsioon tunnistati osaliselt põhiseaduse vastaseks kehtetuks, kuna see rikkus kõrgete riigilõivumäärade kontekstis eraõiguslike juriidiliste isikute edasikaebeõigust. (p 12)

Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei piira põhiseadusvastaselt edasikaebeõiguse teostamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumata jätmisel ei võta kohus TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, st riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlemise võimaluse puudumine võib tähendada, et isik ei suuda riigilõivu tasuda ning talle ei ole tagatud edasikaebeõigust. Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei riku hageja edasikaebeõigust, kuivõrd tal on võimalik ringkonnakohtu menetluses osaleda oma seadusliku esindaja kaudu, mh esitada apellatsioonkaebus (TsMS § 217 lg 3, TsÜS § 34 lg 1). (p 13)

Vt otsuse p 8 (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 62.2.)

Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on analoogia alusel võimalik kohaldada osaliselt ka TsMS § 183 lg-t 2 ning juriidiline isik saab menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku osanikud ja aktsionärid (Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). (p 8)

Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et saab eeldada, et menetluskulud kannab asjas ilmselget varalist huvi omav hageja ainuosanik talle kuuluvate sõidukite arvel, tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks võõrandatav mõistliku aja jooksul ning kas vara müügist saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Menetlusabi andmise eelduste kindlakstegemiseks saab analoogia korras kohaldada TsMS § 186 lg-t 5 ning varalist huvi omava isiku vara väärtuse ja võõrandatavuse hindamiseks küsida varalist huvi omavalt isikult lisaandmeid ja selgitusi. Samuti on analoogia korras kohaldatav ka TsMS § 186 lg 2. Hinnates varalist huvi omava isiku võimet menetluskulusid kanda, ei arvestata varalist huvi omavale isikule kuuluvaid ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete jaoks vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga (vt ka RKTKm nr 3-2-1-41-16, p 10). (p 9)

Selgelt menetlusabi taotluses taotleja majanduslikku seisu oluliselt moonutavate valeandmete esitamisel või oluliste andmete teadval esitamatajätmisel on kohtul õigus keelduda menetlusabi andmisest. (p 7)

TsMS § 185 lg-st 2 tuleneb, et eelkõige tuleb taotlejal endal esitada andmed ning tõendada enda vastavust menetlusabi andmise kriteeriumitele. Kohus saab lähtuda esitatud andmete õigsusest ega pea neid alati üle kontrollima. TsMS § 189 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi saaja on menetlusabi taotledes esitanud valeandmeid. See on kohtu kaalutlusotsus. TsMS § 185 lg-t 2, § 186 lg-t 6 ja § 189 lg 1 p-i 1 tuleb koosmõjus tõlgendada nii, et kohus võib menetlusabi andmisest keelduda, kui ta juba enne menetlusabi andmist on tuvastanud, et menetlusabi taotleja on teadvalt esitanud olulisi valeandmeid, mh jätnud kohtu olulistest andmetest teavitamata. Sealjuures tuleb kohtul siiski arvestada, kas valeandmeid, sh ebaõigeid või ebatäielikke andmeid, on esitatud tahtlikult või hooletusest ning kas need andmed puudutavad taotleja menetlusabi andmise tingimuste täitmist (eelkõige majanduslikku seisundit) olulisel määral. (p 8)

Kui kohus loetleb menetlusabi andmata jätmisel taotleja raha või sissetulekut, tuleb võtta ka selge seisukoht, kas ja millises ulatuses saab selle raha arvel menetluskulusid kanda, arvestades mh TsMS § 182 lg 2 p 1 kriteeriumeid arvesse võetava sissetuleku kohta. Samuti tuleb selgitada, kas ja millises ulatuses saab ebareeglipäraseid (ja eeldatavasti mitte töise sissetulekuna mõeldud) ülekandeid kolmandatelt isikutelt pidada üldse arvesse võetavaks sissetulekuks. Kinnipeetava vabanemisfondis olevat summat ei saa pidada selliseks sissetulekuks TsMS § 182 lg 2 p 1 mõttes, mida taotleja saaks kasutada vähemasti kinnipidamise ajal menetluskulude kandmiseks, sest kinnipeetaval puudub selle käsutamisõigus. (p 9)

Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et tal on vara, mille arvel saaks menetluskulud kanda (TsMS § 182 lg 2 p 2), tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks realiseeritav mõistiku aja jooksul ning kas realiseerimisest saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Mõnel juhul võib olla võõrandamise asemel mõistlik vara välja üürida või selle tagatisel menetluskulude tasumiseks laenu võtta, kuid seda tuleb sel juhul ka sisuliselt hinnata, arvestamata ei saa jätta vara eeldatavat väärtust. Taotlejal peab menetlusabi andmisest keeldumise korral olema selge, millise vara arvel peab kohus mõistlikult võimalikuks ja asjakohaseks menetluskulude kandmist. TsMS § 182 lg 2 p 2 alusel ei saa nt eeldada menetlusabi taotlejalt tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses oleva eluaseme võõrandamist, kui see on õiglases suhtes perekonna suuruse ning sissetulekuga (vt TsMS § 186 lg 2). (p 10)

TsMS § 181 lg 1 p 1, § 182 lg 2 p 2 ning § 186 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada menetlusabi taotleja (majanduslikku) seisundit. Kinnipeetava puhul tuleb arvestada, millised on tema võimalused varaga tehinguid teha, mh selle tagatisel laenu saada. (p 11)

Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab taotleja realiseerima, peab kohus sellest lähtudes andma riigilõivu tasumiseks ka mõistliku tähtaja või tähtajad, kui määrab riigilõivu osamaksetena tasumiseks. (p 12)

Menetlusabi saamise õigus on osa kohtusse pöördumise õigusest ja menetlusabi andmise tingimused riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Isik saab kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tasub riigilõivu, või siis, kui talle võimaldatakse menetlusabi kas riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise, riigilõivu määra vähendamise või riigilõivu tasumise ajatamise teel. (p 23)

Menetlusabi võimaldamine soodustab kolleegiumi arvates üldisemalt kohtusse pöördumist, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale kohtusse pöördumise õiguse riivele. Menetlusabi eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 54). Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab kolleegiumi arvates üldjoontes sama eesmärki kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia. (p 24)

TsMS § 137 lõiget 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne nimetatud sätte jõustumist ehk enne 1. jaanuari 2009. See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, punkt 10).

TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi kahjustada põhiseaduslikku edasikaebeõigust rohkem, kui see on eesmärgiga põhjendatav. Olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge ning riigilõivu tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda samas summas kui hagiavalduselt (TsMS § 137 lõige 1), tuleb vältimatult võimaldada menetlusabi andmist ka apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumisest vabastamiseks ainult enda majandus- või kutsetegevuse tõttu menetluses osalevatele füüsilistele isikutele. Riigikohtu üldkogu tunnistab TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

Isik saab pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole üksnes juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohast kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, siis on tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 9)

PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ning § 152 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu 08.06. 2009 otsuse asjas nr 3-4-1-7-08 p-i 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 13)

Kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu 02.06.2008 otsuse asjas nr 3-4-1-19-07 p-i 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)