KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-3347/128 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.12.2018

PKS § 145 sätestatu puhul tuleb igal üksikjuhtumil eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Ühtset loetelu olulistest ja igapäevaelu küsimustest ei saa välja tuua. Vanema ja lapse tavapärasest elukorraldusest sõltub see, millised otsustused on tavapärased, mille üle tuleb otsustada sageli. Nii ei ole välistatud, et sama küsimus on ühe lapse puhul igapäevaelu küsimus, kuid teise lapse puhul temaga seotud oluline asi. (p 16)

Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures.

Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17)


Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. (p 17)

Üldjuhul on lapse huvides suhelda mõlema vanemaga ka siis, kui vanemad elavad eri riikides, ning suhtlust tuleks piirata vaid juhtudel, kui see lapse huve kahjustab. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust ning vältida seda, et reisimine oleks lapsele liiga koormav. Kohus saab juhul, kui vanemad elavad eri riikides, määrata lapse parimate huvidega kooskõlas oleva suhtluskorra kindlaks, reguleerides, kui tihti ja milliste ajavahemike tagant peaksid laps ja vanem kohtuma. (p 22)

Igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. Pigem oleks ekslik võtta kõikides vanema ja lapse suhtluskorra asjades vaikivalt eelduseks see, et laps peaks lahuselava vanemaga kohtuma üle nädala nädalavahetusel. Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei pruugi selline eeldus viia lapse parimate huvidega kooskõlas oleva lahenduseni.

Kohtute diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures. (p 23)

Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et hooldus- ja suhtlusõigusega seotud asjade efektiivseks lahendamiseks on vajalik riiklikult rahastatud professionaalne perelepitusteenus. (p 25)


Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine on võimalik ainult vanema avalduse alusel kohtus. (p 18)


Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et hooldus- ja suhtlusõigusega seotud asjade efektiivseks lahendamiseks on vajalik riiklikult rahastatud professionaalne perelepitusteenus. (p 25)

2-17-10348/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.11.2018

CMR art 11 lg 2 järgi vastutab saatja sõltumata süüst ning piisab sellest, et dokumentide või teabe puudused on vedajal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses.

CMR art 11 lg-s 2 peetakse saatja vastutust välistavate asjaoludena silmas eelkõige olukordi, kus vedaja teeb vale toimingu või on hooletu, nt kaotab dokumendid või kasutab neid asjakohatult või muudab omavoliliselt teekonda, omamata selleks vajalikke dokumente ja teades, et tal ei ole vajalikke dokumente, või jätkab teekonda, kuigi teab, et tal ei ole selleks vajalikke dokumente. Samuti võib vedaja selle sätte järgi vastutada, kui ta täitis dokumendid ise vigaselt või avastas saatja dokumentides või andmetes puudused, kuid ei võtnud tarvitusele kahju piiravaid mõistlikke abinõusid jne.

Vedaja võib eeldada, et saatja annab vedaja autojuhile käsundi originaaldokumendi Kui vedaja ei palu saatjal täpsustada, kas autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia, ei vabane saatja CMR art 11 lg 2 teise lause alusel vedajale kahju hüvitamisest. (p 12)


Kostja võib piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolude tõendamiseks tõendeid. Kui hageja esitab tõendid, on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma vastuväidet tõendada (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). (p 13)

2-14-53081/178 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.11.2018

Korteriühistu liikme suhe korteriühistuga on tehingulaadne suhe. Ainuüksi asjaolu, et kostja on väidetavalt rikkunud KOS-ist ja KÜS-ist tulenevaid kohustusi, ei muuda õigussuhet tervikuna seaduse alusel tekkinud õigussuhteks. Seetõttu ei ole kohaldatav seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Korteriomaniku nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi kolmeaastane aegumistähtaeg. (p 17)

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist. Rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue tekib pärast kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimist ning muutub sissenõutavaks kohustuse täitmiseks vajaliku mõistliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist. (p 18)

Kahju tekkimise aja määramisel tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. (p 19)

Korteriühistu hoolsuskohustuse rikkumise tõttu läbijooksude esinemisest pidi korteriomanik mõistlikult ette nägema, et läbijooksude kõrvaldamata jätmisel võib nendest alguse saada seenkahjustus. (p 20)


KÜS § 5^1 mõttes ei ole korteriühistu liikme õigused korteriomaniku kahju hüvitamise nõuded korteriühistu vastu. (p 22)

2-16-19282/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2018

Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 11; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1). (p 21.1)


Kohus kohaldab VÕS § 127 lg-t 2 ise, kuivõrd hinnangu andmine viidatud sätte järgi on õiguse kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 11). (p 13)

Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14).

VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-11, p 12; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 13.1)


Tasutud laenuintresse saab põhimõtteliselt pidada TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitatavaks. Hagi tagamise abinõu kohaldamisest või asendamisest tekkinud kahjuks võivad olla mh kannatanu kulutused, sh laenuintressi tasumine. (vt Riigikohtu 3. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p-d 14 ja 19). (p 13.2)

Seda, kas kindlat liiki ja suurusega otsene varaline kahju on konkreetsel juhul hüvitatav, tuleb hinnata VÕS § 127 alusel. Konkreetse asja asjaolude põhjal tuleb hinnata, kas hagejale tekkinud kahju ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, sh kas sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ning kas selle hüvitamine vastaks seega pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele (p 13.3)

3-18-1757/30 PDF Riigikohtu erikogu 19.11.2018

Vt p 12.

Vt ka Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-18-1180 ja halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-17-1076 annotatsioonid.


Vt p 12.

Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)

2-12-24747/180 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.11.2018

1. jaanuaril 2018 jõustunud TsMS § 613 lg 1 p 1 uus redaktsioon on sõnastatud varasemast laiemalt. Seetõttu tuleb hagita menetluses lahendada muu hulgas rikkumisele eelnenud olukorra taastamise nõue, mille alusena on hageja tuginenud sellele, et kostja vastutab teiste korteriomanike nõusolekuta tehtud kaasomandi eseme olulise muutmise tagajärgede likvideerimise (st endise olukorra taastamise) eest. Samuti tuleb hagita menetluses lahendada ka kahju hüvitamise nõuded, mis tekivad selle tõttu, et üks korteriomandi omanik tekitab kahju teise korteriomandi omaniku eriomandile (reaalosale). (p 16)

Seadusandja ei ole sätestanud üleminekusätteid juhuks, kui varem hagimenetlusse kuulunud nõuded tuleb edaspidi lahendada hagita menetluse sätete kohaselt. Sellises olukorras on võimalik analoogia korras lähtuda TsMSRS § 2 lg 3 teises lauses sätestatust, mille järgi tuli enne 2009. aasta 1. jaanuari alustatud asi lahendada lõpuni hagi- või hagita menetluses, sõltumata sellest, kas hiljem kehtinud seaduse järgi on menetlusliiki muudetud. Osal juhtudel võib olla vajalik menetlusliiki siiski muuta. Näiteks siis, kui Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu lahendid täielikult tühistab ning saadab asja algusest peale uueks läbivaatamiseks. TsMSRS § 2 lg 3 teine lause ei välista samuti maakohtus menetlusliigi muutmist, nt kui seda taotlevad menetlusosalised. Menetlusliigi muutmist tuleb maakohtul pooltega enne arutada. (p 17)

TsMS § 614 lg-t 1 ja § 198 lg 1 p-i 2 tuleb koosmõjus tõlgendada selliselt, et korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud. (p 18)


TsMS § 614 lg-t 1 ja § 198 lg 1 p-i 2 tuleb koosmõjus tõlgendada selliselt, et korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud. TsMS § 614 lg 1 ei eelda, et asja lahendamisse peavad alati olema kaasatud kõik korteriomanikud. Näiteks kui üks korteriomanik esitab teise korteriomaniku vastu nõude esimese eriomandile tekitatud kahju hüvitamiseks, on puudutatud korteriomanikeks eelduslikult vaid vaidlevad korteriomanikud. Samas kui üks korteriomanik nõuab teiselt kaasomandi osa muutmist või taastamist, siis on puudutatud kõik korteriomanikud, kuivõrd kaasomandist kuulub osa kõigile korteriomanikele. Sellisel juhul peab kohus kaasama teised korteriomanikud menetlusse omal algatusel (vt TsMS § 198 lg 3). (p 18)


VÕSRS § 22 lg 1 kohaldub analoogia alusel ka korteriomanike vahelisest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisega kahju tekitamise korral. Kuivõrd praegusel juhul on hageja väidetav kahju tekkinud pärast VÕS-i jõustumist, siis kohalduvad kahju hüvitamise nõude lahendamisel VÕS-i sätted. (p 25)

Kui korteriomaniku tegevus, mille tõttu hageja nõuab endise olukorra taastamist, kujutab endast kaasomandiosa olulist muutmist AÕS § 74 lg 1 mõttes, on hagejal tulenevalt KOS § 11 lg 1 p-st 1 (või KrtS § 31 lg 1 p-st 1) ja AÕS § 72 lg-st 5 õigus nõuda korteriomanikult endise olukorra taastamist. Kui kaasomandis olevat asja on oluliselt muutnud asja omanike õiguseellased, on teised kaasomanikud õigustatud tulenevalt AÕS §-st 74 nõudma endise olukorra taastamist ka õigusjärglaselt. (p 28)

Asjaõigusseadus ei sätesta kaasomanike nõusolekule vorminõuet. Seega ei ole tingimata vajalik kaasomanike kirjalik kokkulepe. (p 29)

Juhul, kui korteriomaniku tehtud ümberehitused ei kujuta endast korteriomanikele kaasomandina kuuluva ehitise osa olulist muutmist AÕS § 74 lg 1 mõttes, võib hagejal teise korteriomaniku vastu ikkagi olla endise olukorra taastamise kui kahju hüvitamise nõue VÕS § 136 lg 5 järgi. Samuti võib hagejal teise korteriomaniku vastu olla KOS § 11 lg 1 p-st 1, KOS § 12 lg-st 3, AÕS § 72 lg-st 5, KrtS § 30 lg-st 2 ja AÕS §-st 89 tulenevalt kahju tekitamise lõpetamise või sellest hoidumise nõue juhul, kui kõik korteriomanikud küll andsid nõusoleku eelnimetatud ümberehituseks, kuid ümberehitust ei ole tehtud nõuetekohaselt, mistõttu see on toonud kaasa hagejale kahju tekkimise ning kahju tekkimine on jätkuv või kui kahju tekkimine võib korduda, samuti juhul, kui kahju ei ole küll tekkinud, kuid on oht, et see võib tulevikus tekkida. Lisaks on korteriomanikul alati KOS § 10 lg-st 1 ja § 12 lg-st 3 või KrtS § 30 lg-st 2 tulenevalt õigus nõuda, et teine korteriomanik kasutaks kaasomandit seaduse ning korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt. (p 30)

2-15-14253/96 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.11.2018
2-15-2803/103 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2018

Riigilõivu osamaksetega tasumise võimaldamisel võib kohus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ka juhul, kui tasumata on üksnes esimene osamakse (vt Riigikohtu 30. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-16, p-d 14 ja 15). Kohus võib keelduda kaebust menetlemast aga üksnes juhul, kui lõiv on maksmata kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemise ajaks. Riigilõivu tasumist on kohtul võimalik kontrollida. Lõivu tasumine ajaks, kuni ei ole otsustatud kaebuse menetlusse võtmisest keelduda, ei takista asja menetlemist ega põhjusta selle viibimist (vrd ka TsMS § 331 lg 1). (p 13)

2-17-8339/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.11.2018

TMS § 1774 lg 6 järgi saavad menetlusosalised kaevata üksnes määruse peale, millega võlgniku õigus ja loa kehtivus peatatakse ning keelatakse temale õiguse ja loa andmine, st määrust saab vaidlustada üksnes siis, kui kohus rahuldab kohtutäituri avalduse lapse elatise võlgniku õiguste piiramiseks. Seega olukorras, kus maakohus jättis kohtutäituri avalduse rahuldamata, ei saanud sissenõudja maakohtu määrust ringkonnakohtus vaidlustada, olenemata sellest, kas ta oli menetlusosaline või mitte. (p 14)


Kui kaebus jääb läbi vaatamata, siis kohaldub menetluskulude jaotamisele TsMS § 171 lg 1 (vt Riigikohtu 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 13). (p 15)

2-18-6491/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.11.2018

Hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid tuleb TsMS § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise avalduses põhistada, mitte tõendada (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889/38, p 12).

Kui hagi tagamise korras soovitakse kohustada kostjat menetluse kestel elatist tasuma, on üldjuhul mõistlik kostja enne hagi tagamist ära kuulata. Kostja ärakuulamine on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 384 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus kostja enne hagi tagamist ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik, eelkõige, kui taotletud on vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist (vt ka nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889/38, p 19). (p 16)

Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud ka põhistatud (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3 2 1 83 16, p 16). (p 21)

Hagi tagamisena kostjat menetluse kestel elatist maksma kohustamisel tuleb esmajoones hinnata TsMS § 377 lg 2 eeldusi, mille kohaselt on hagi tagamine põhjendatud juhul, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Hagi tagamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus langetab kõigi asjaoludega arvestades (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15386/57, p 14). TsMS § 377 lg-s 1 nimetatud hagi tagamise eelduseid ei pea TsMS § 378 lg 3 p 4 kohaldamiseks esinema. (p 12)

Hagi tagamisena kostjat elatist maksma kohustamiseks ei pea esinema erandlikke asjaolusid. Piisab sellest, et hagi tagamiseta ei ole võimalik kindlustada alaealistele lastele menetluse kestel piisavat ülalpidamist. (p 14)

Kui hagi on esitatud alaealistele lastele elatise saamiseks, tuleb hagi tagamisel hinnata laste ja ülalpidamist andma kohustatud vanemate varalist seisundit. Hagi tagamine TsMS § 378 lg 3 p 4 alusel eeldab, et hageja on TsMS § 377 lg 2 mõttes põhistanud, milles seisneb vajadus vältida olulist kahju. Lapsevanema, kelle juures alaealised lapsed elavad, varanduslikust seisundist tulenevalt võiks olla hagi tagamine põhjendatud siis, kui hagi tagamata jätmisega kaasneks oht, et alaealiste laste toimetulekuks menetluse kestel ei jätku piisavalt vahendeid. Hagi tagamiseks ei anna alust ainuüksi see, et vanemad on kohustatud oma alaealisi lapsi võrdselt ülal pidama.

Hagi tagamine võib kostja varandusliku seisundi tõttu olla põhjendatud siis, kui oleks oht, et hagi tagamata jätmise korral osutub osaliselt või täielikult võimatuks täita hagi rahuldava kohtulahendi jõustumise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise nõuet. Eelnimetatud ohu põhistatuse korral saab kohus hagi TsMS § 378 lg 3 p 4 alusel tagada ka siis, kui lapsevanemal, kelle juures alaealised lapsed elavad, oleks piisavalt vahendeid, et üksi lapsi kohtumenetluse ajal täielikult ülal pidada. (p 15)

Asjakohane on vältida olukorda, mil hagi tagamise korras mõistetakse välja elatis suuremas ulatuses kui see, mis arvestatava tõenäosusega mõistetakse välja asja lõpplahendis. Hagi tagamisel esitatud seisukohad ei ole siiski asja sisulisel lahendamisel asja arutavale kohtule siduvad (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 29). (p 17)


Hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid tuleb TsMS § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise avalduses põhistada, mitte tõendada (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889/38, p 12). (p 16)

Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud ka põhistatud (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3 2 1 83 16, p 16). (p 21)

2-18-2982/15 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.11.2018

Ainuüksi asjaoludest, et ka põhivõlgnik on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitmise aluseks olevast võlatunnistusest talle kohustust ei tulene, ning maakohus võttis selle hagi menetlusse, ei saa järeldada kinnistu omaniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust. TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1).

Kui kinnistu omanik ei ole teises tsiviilasjas menetlusosaliseks, kellele oleks selles asjas tehtav kohtulahend kohustuslik, peab ta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks esitama mh asjaolud, mille kohaselt ei ole võimalik kostjal võlatunnistuse alusel põhivõlgnikult kohustuse täitmist nõuda. Kinnistu omaniku nõue võiks olla õiguslikult perspektiivikas juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral on see võimalik nõue mõnel materiaalõiguslikul alusel rahuldada (Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 15)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemise ajaks tuleks täitemenetlus üldjuhul TsMS § 377 lg 1 ning TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada, kui muud hagi tagamise eeldused on täidetud. (p 12)

Eelöeldu ei tähenda, et hagi tagamise korras täitemenetluse peatamiseks piisab sellest, et täitedokumendi aluseks olev tehing on teises tsiviilasjas vaidlustatud. Kohus peab täitemenetluse hagi tagamise korras peatamisel lisaks TsMS § 377 lg-s 1 sätestatud hagi tagamise alusele hindama ka hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse nõuetele vastavuse muid tingimusi ning hagi, nõude ja tagamise aluseks olevate asjaolude põhistatust ja hagi õiguslikku perspektiivikust. Olukorras, kus täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille puhul ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eeldusi kontrollinud ega poolte vaidlust läbi vaadanud, piisab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks sellest, et hageja põhistab hagi tagamise taotluses, et kostjal ei pruugi nõuet olla. Hagi tagamise teiste eelduste täidetuse nõuet täitedokumendi liik aga ei mõjuta. (vt ka Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 13-19). (p 13)


Kinnistu omanik võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid nii võlatunnistusest tuleneva nõude kui ka selle tagatiseks antud hüpoteegi seadmise lepingu (tagatiskokkuleppe) kohta. (p 14)

Ainuüksi asjaoludest, et ka põhivõlgnik on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitmise aluseks olevast võlatunnistusest talle kohustust ei tulene, ning maakohus võttis selle hagi menetlusse, ei saa järeldada kinnistu omaniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust. TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1). (p 15)

2-16-14924/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.11.2018

AÕS §-s 80 sätestatud nõude maksmapanekut ei takista see, kui asjad on kohtumäärusega hagi tagamise korras antud hoiule kolmandale isikule. Viimane peab need hagi rahuldamise korral hagejale välja andma (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 29). (p 14)

AÕS § 80 lg 1 järgset nõuet ei välista antud asjas see, et hageja on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 järgse kahju hüvitamise nõudega isiku vastu, kes oli asjade valdaja juhatuse liige ja kellelt on tsiviilhagi õigeksvõtu korras välja mõistetud kahjuhüvitis hageja kasuks, millest on suur osa ka hagejale hüvitatud.

Tsiviilhagi esitati isiku vastu, kes ei olnud hagi esitamise ajal eelduslikult asjade (ekskavaatorite) valdaja. Sellelt isikult ei olnud võimalik asju välja nõuda (või VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 tingimustel erandlikult väljanõudmisest loobuda, vt viimase kohta nt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Kahju hüvitamise nõude esitamine ega ka rahuldamine ei toonud kaasa hageja omandiõiguse ega asjade tegelike valdajate vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja loobus kahju hüvitamise nõuet esitades ekskavaatorite omandiõigusest või kiitis ekskavaatorite käsutustehingu(d) heaks VÕS § 1037 lg 2 tähenduses. Vindikatsiooninõudele ei ole kohaldatav ka VÕS § 108 lg 8, mille kohaselt ei või võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kui talle on kohustuse täitmise asemel tema nõudel hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. (p 14.1)


AÕS § 90 lg 1 eeldus kaitseb nii valdaja kui ka valdajaga tehingu teinud isikute huve. Seega on just valdussuhe see, millele vallasasjade tsiviilkäibes omistatakse eriline õiguslik tähendus (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 22). Muu hulgas on valdusel eriline õiguslik tähendus ka AÕS § 95 lg-te 1 ja 2 kontekstis, kui kohtutel tuleb otsustada, kas vallasasja omandaja oli pahauskne või mitte. TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse omandaja heausksust. (p 15.1)

Heauskse omandamise eeldust võimaldab ümber lükata AÕS § 95 lg 2, kui tõendatakse, et asja omandanud isik oli pahauskne, st teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seega võivad konkreetse üksikjuhtumi asjaolud anda alust kõrvale kalduda p-s 15.1 kirjeldatud valduse õiguslikust tähendusest. AÕS § 95 lg 2 sisustamisel tuleb lähtuda konkreetsest elujuhtumist. (p 15.2)


Menetluskulude jaotamisel ei ole alust lähtuda TsMS § 163 lg-st 1, kui hageja saavutas esimese alternatiivnõude rahuldamise tõttu kogu hagiga taotletud eesmärgi, kuigi teine alternatiivne nõue jäi rahuldamata (vt ka sarnaselt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 55). (p 19.2)


VÕS § 1028 lg-t 1 on võimalik kohaldada olukorras, mil isik rikastub jõustunud kohtulahendi alusel tehtud maksete arvel alusetult (Riigikohtu 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-14, p 18). (p 14.2)

2-15-1663/127 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018

Kui üürileandja kahjustas üürile antud asja ajal, mil poolte vahel oli kehtiv üürileping, siis võib olla kohaldatav VÕS § 278 lg 1 p 3. Kui üürnik kõrvaldas kahju, mille üürileandja oli asjale tekitanud, mitte ei parendanud asja, siis ei ole kohaldatav VÕS § 286 lg 1. (p 16)

Kui üürileandja kahjustas üürile antud asja ajal, mil poolte vaheline üürileping oli lõppenud, siis ei ole üürnikul võimalik esitada üürileandja vastu nõudeid lepingulisel alusel. (p 17)

Kõne alla võivad tulla aga asjaõiguslikud ning lepinguvälised nõuded AÕS § 88 lg 1, VÕS §-le 1042 ja VÕS § 1018 lg 1 järgi. (p 18-20)

VÕS § 1018 jj kohaldamiseks piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt üürniku huvisfääri (vt nt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664/48, p 26).

Kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi ei saa üürnik nõuda juhul, kui asjaajamine (asja parandamine ja remonditööd) ei vastanud üürileandja tegelikule või eeldatavale tahtele ja üürileandja ei kiitnud seda heaks. Kui üürileandja ise põhjustas tahtlikult remonditööde vajaduse, millele tehtud kulutuste hüvitamist üürnik nõuab, siis võib eeldada, et remonditööde tegemine ei vastanud üürileandja eeldatavale või tegelikule tahtele. (p 20)


Kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi ei saa üürnik nõuda juhul, kui asjaajamine (asja parandamine ja remonditööd) ei vastanud üürileandja tegelikule või eeldatavale tahtele ja üürileandja ei kiitnud seda heaks. Kui üürileandja ise põhjustas tahtlikult remonditööde vajaduse, millele tehtud kulutuste hüvitamist üürnik nõuab, siis võib eeldada, et remonditööde tegemine ei vastanud üürileandja eeldatavale või tegelikule tahtele. (p 20)


Kui üürniku asjad on üürileandja ebaseaduslikus valduses alles, tuleb üürnikul kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda üürileandjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). (p 21)

2-15-17822/83 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.10.2018

Asjas taotles pankrotihaldur, et kohus nõuaks krediidiasutustelt kaebajate arvelduskontode väljavõtteid ja andmeid kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Maakohus kohustas kaevatava määrusega krediidiasutusi esitama haldurile kaebajate arvelduskontode väljavõtted ja andmed kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Kaebajate määruskaebust keeldus maakohus menetlusse võtmast, põhjendades seda kaebeõiguse puudumisega. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. (p 10)

Tsiviilkolleegium selgitas, et kui kaebaja on isik, kes ei ole pankrotimenetluse osaline ega ka pankrotivõlgnikuga seotud isik PankrS § 19 lg 1 tähenduses, saab teda põhimõtteliselt käsitada PankrS § 22 lg 3 p-s 4 märgitud muu isikuna. Seetõttu ei kohaldu tema suhtes ka PankrS §-ga 5 sätestatud kaebeõiguse eriregulatsioon. Kaebaja õigusi puudutavat määrust tuleb käsitada tema suhtes hagita asjas (krediidiasutuselt andmete nõudmine) menetlust lõpetava määrusena sarnaselt näiteks muu isiku suhtes tehtud trahvimäärusega TsMS § 45 lg 4 alusel, mille peale saab muu isik, kes ei ole menetlusosaline, esitada määruskaebuse TsMS § 48 alusel. Kui kaebaja kohta on tehtud tema õigusi riivav menetlust lõpetav määrus, on tal kaebeõigus maakohtu määruse peale üldnormi, s.o TsMS § 660 lg 3 esimese lause alusel. (p 12)

Kaebajal on kaebeõigus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale, kuna tulenevalt TsMS § 663 lg-st 1 on sama paragrahvi lõike 2 alusel määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise võimalikud alused vormilist laadi, mis takistavad määruskaebuse sisulist lahendamist. Et tegemist on selle isiku õigusi riivava (piirava) määrusega, kes ei ole olnud menetlusosaline, siis on ta määruskaebust esitades esmakordselt sisenenud kohtumenetlusse ja see on võrreldav olukorraga, mil kohtud hagi menetlusse võtmisest keelduvad. (p 13)


Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur. Halduri põhikohustused on muu hulgas võlausaldajate nõuete väljaselgitamine, pankrotivara valitsemine ja selle moodustamise korraldamine, pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine ning võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuse ja aja väljaselgitamine (PankrS § 55 lg 3 p-d 1 ja 1^1).

Nende ülesannete täitmisel on halduril õigus saada pankrotivõlgnikult ja temaga seotud isikutelt või kolmandatelt isikutelt pankrotiseaduses ettenähtud ulatuses teavet või dokumente. Kuna halduril on enda ülesannete täitmiseks õigus ise nõuda teavet ja dokumente, peaksid olukorrad, mil haldur nõuab teavet ja dokumente kohtule taotlust esitades, olema harvad. (p 14.1)

Kolleegium on varasemas praktikas käsitlenud küsimust, kas kohtutäituril on täitemenetluse ülesannete täitmiseks õigus nõuda krediidiasutuselt kui hüpoteegipidajalt andmeid täitemenetluse võlgniku hüpoteegiga tagatud laenu jäägi kohta. Kolleegium leidis, et hinnata tuleb seda, kas kohtutäituril on vaja saada andmeid täitemenetluse ülesannete täitmiseks, mille jaoks lubab KAS § 88 lg 5 p 5 kohtutäituril nõuda pangasaladuse avaldamist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-17, p 12 jj). Analoogne lähenemine on põhjendatud ka pankrotimenetluses. (p 14.2) Muudelt isikutelt teabe või dokumentide väljanõudmine pankrotimenetluses peab piirduma olukordadega, mil taotletav teave või dokumendid on vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks, näiteks võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks. Vastasel juhul võib olla tegemist määrusega, mida kohus ei või seaduse järgi üldse teha.

Kui teavet või dokumente kohustatakse andma krediidiasutust, tuleb arvesse võtta pangasaladuse kaitseks KAS §-s 88 sätestatud nõuetega. Pankrotimenetlusega seoses on krediidiasutus kohustatud pangasaladusena käsitatavat teavet ja dokumente andma kohtule pankrotimenetluse seisukohalt tähtsate asjaolude kohta ning haldurile pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks (KAS § 88 lg 1 p-d 1 ja 6). Juhul, kui haldur taotleb teavet või dokumente kohtu kaudu, siis peab kohus hindama, kas muude isikute pangakonto väljavõtete, pangakonto kasutamis- ja käsutamisõiguse või tegeliku kasusaaja kohta andmete küsimine on põhjendatud. Selleks peab kohus hindama, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)

Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)


Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)

Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)


Kohtul tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)

Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)

2-17-16454/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018

TsMS § 637 lg 1 p-s 3 on sätestatud, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Kui menetlusosaline ei esita kohtule riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti või muid riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavaid andmeid, on kohtutel võimalik kontrollida riigilõivu tasumist asjakohasest elektroonilisest süsteemist (vt sarnaste juhtumite kohta nt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-74-14, p 10 ja seal viidatud varasemad lahendid). (p 12)

Kui ringkonnakohus on määruse resolutsiooni ühes punktis jätnud rahuldamata menetlusosalise menetlusabi taotluse riigilõivu tasumiseks ning sama resolutsiooni teises punktis andnud tähtaja riigilõivu tasumiseks, siis ei saa teise punkti peale esitada määruskaebust (TsMS § 340^1 lg 1 ) ja teine punkt ei jõustu enne kui määruse esimene punkt (mille jõustumise sätestab TsMS § 466 lg 3 esimene lause), sest enne seda ei ole lõplikult selge, kas menetlusosalisel tekib riigilõivu tasumise kohustus või mitte. (p 13.2)

2-16-17776/39 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018

TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Viidatud sättest tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10-11). (p 13)


Vaatamata sellele, et kohtul on TsMS § 377 lg 2 alusel vaidlusaluse õigussuhte reguleerimisel ulatuslik diskretsiooniõigus (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11) ja TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude loetelu ei ole ammendav, ei saa hagi tagada vaidlusaluse õigussuhte väliselt. See tähendab, et taotletud hagi tagamise abinõu peab kuuluma hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla (vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 13). (p 15)

2-17-6579/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018

Kompromissilepingul nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p 13; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p 13). (p 11)

Kuigi materiaalõiguslikult on kohtulik kompromiss kompromissileping VÕS § 578 tähenduses, siis tuleb arvestada, et kui tegemist on kompromissilepinguga, mis oli esitatud kohtuvaidluse lõpetamiseks ning mis muutus selle lepingu pooltele siduvaks mitte selle lepingu sõlmimisest, vaid kompromissi kinnitava ja kohtumenetlust lõpetava kohtumääruse jõustumisest (vt Riigikohtu 21. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-12, p 14), siis tuleb kompromissileping tõlgendamisel arvestada TsMS § 457 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel.

Kohtuliku kompromissiga kinnitab kohus üksnes vaidlevate poolte vahelise kompromissilepingu. Kui varasemas tsiviilasjas ei olnud praegused hageja ja kostja vaidlevad pooled, ei saa eeldada, et varasemas kohtuasjas sõlmitud kompromissiga sooviti ümber kujundada ka praeguse asja hageja ja kostja omavahelisi suhteid. VÕS § 578 lg-s 2 sätestatud eeldust ei saa laiendada õigussuhetele, mis ei olnud esemeks vaidluses, milles kohtulik kompromiss tehti. (p 13)

Iseenesest ei ole õiguslikult välistatud, et kohtuasjas, kus lahendatakse võlausaldaja nõudeid kostjate vastu, reguleeritakse kompromissis ka kostjate omavahelisi nõudeid. Sellisel juhul peab aga soov reguleerida kostjate omavahelisi suhteid kompromissist selgelt nähtuma. (p 14)

2-17-7999/68 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018

Korteriomaniku reaalosas oleva elektrisüsteemiga võib olla tegemist juhul, kui elektrijuhtmed on vajalikud üksnes ühe korteriomaniku elektritarbimiseks ning need on eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks (vt Riigikohtu 16. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344/41, p 11). Eeltoodu kehtib ka muude kommunikatsioonide ja tehnosüsteemide kohta. (p 13.3)

Maja ühiskommunikatsioonid (mh vee- ja kanalisatsioonitorustikud) kuuluvad eelduslikult kaasomandi koosseisu ja kõigile korteriomanikest kaasomanikele. Korteriomandi eseme reaalosa teenindavad torustiku osad võivad kuuluda ka korteriomandi eseme reaalosa (eriomandi) koosseisu. Kuuluda ei saa need aga elamut haldavale korteriühistule, kes ei ole korteriomanik. (p 13.4)


Korteriomanike ühisusest tuleneb (olenemata korteriühistu olemasolust) eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes, millele kohaldub VÕS § 1 lg 1 järgi erisätetega reguleerimata ulatuses ka võlaõigusseaduses võlasuhte, mh võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmise ja rikkumise kohta sätestatu (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23).

Muu hulgas on selle suhte sisuks kaasomaniku AÕS § 72 lg 5 esimese lause järgne õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Samuti sisustab seda võlasuhet AÕS § 72 lg 5 teine lause, mille järgi peavad kaasomanikud üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest.


Kohtuvaidlus, mis tuleneb korteriomanike kaasomandi esemeks olevate torude kahjustamisest, tuleb 1. jaanuarist 2018 kehtiva TsMS § 613 lg 1 p 1 kohaselt lahendada hagita menetluses. (p 18) Kuna vaidlus puudutab kaasomandiosa, tuleb sellesse hagita menetlusse kaasata menetlusosalistena kõik korteriomanikud. (p 19)

Kui korter kuulub ühisvarasse abikaasaga, võib olla vajalik mh PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi menetlusse kaasata ka abikaasa või vähemasti saada vaidluseks tema nõusolek. (p 20)


Korterite juurdeehitamist ei saa vähemasti üldjuhul pidada maja remondiks KÜS § 151 lg 2 teise lause mõttes. (p 24.4)


Korteriomanike ühisusest tuleneb (olenemata korteriühistu olemasolust) eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes, millele kohaldub VÕS § 1 lg 1 järgi erisätetega reguleerimata ulatuses ka võlaõigusseaduses võlasuhte, mh võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmise ja rikkumise kohta sätestatu (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23). Muu hulgas on selle suhte sisuks kaasomaniku AÕS § 72 lg 5 esimese lause järgne õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Samuti sisustab seda võlasuhet AÕS § 72 lg 5 teine lause, mille järgi peavad kaasomanikud üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. (p 27.1)


Korteriomanikule võib hea usu põhimõttest tuleneda mh kohustus mitte kahjustada ühistut ja panustada selle juhtimisse, mille väljendusena võib ta mh olla kohustatud hääletama maja valitsemiseks vajalike otsuste poolt või nõustuma valitsemiseks vajalike kokkulepetega (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23; 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 20). (p 27.1)

Kokkuleppega mittenõustunud korteriomanikult saab kokkuleppe sõlmimise tahteavaldust (nõusolekut) nõuda, kui vastavad eeldused on täidetud. Vajalik tahteavaldus on võimalik kohtulahendiga asendada. Kohtulahendis saab määrata kindlaks tahteavalduse andmise tingimused. (p 28)

Vt korteriomaniku kohustuste kohta enne 1. jaanuari 2018 kehtinud KOS-i alusel Riigikohtu 11. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 20. (p 30)

Kaasomandi kui eriomandi eseme kahjustamisest hoidumise kohustus on sarnaselt ette nähtud ka 1. jaanuarist 2018 kehtivas KrtS-is. (p 35)


Korteriomanike vahel kehtib kaasomanikele kehtiv üldine nõue valitseda ühist asja vastavalt kõigi kaasomanike huvidele ning üldine hea usu põhimõtte järgimise kohustus (AÕS § 72 lg 5) (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23). (p 23.3)

Kui korterist vee- ja kanalisatsioonitorude läbiviimine on ehituslik või muu kaasomandi eseme korrashoiuks vajalikust muudatusest suurem ümberkorraldus KOS § 16 lg 1 tähenduses, on selle tegemiseks vajalik korteriomanike kokkulepe. (p 23)

Vähemasti põhiosas üksnes juurdeehitatud korterite huvides korteriomaniku korterist torustiku läbiviimist ei saa üldjuhul mahutada kulutuste hulka, mida korteriühistu võiks otsustada liikmete enamusega selliselt, et kohustada üht korteriomanikku tahtevastaselt torusid taluma. Korterite juurdeehitamist ei saa vähemasti üldjuhul pidada maja remondiks KÜS § 151 lg 2 teise lause mõttes. (p 24.4)

Ka KrtS-i alusel on ehituslikeks või muudeks kaasomandi eseme korrashoiuks vajalikest muudatustest suuremateks ümberkorraldusteks üldjuhul vaja korteriomanike kokkulepet ning neid ei saa otsustada tavapärase valitsemise raames KrtS § 35 lg 1 tähenduses. (p 25.1)

Elamu rekonstrueerimistööd on käsitatavad kaasomandi eseme ajakohastamisena KrtS § 39 tähenduses.

Kui kanalisatsioonitorude läbiviimine korterist on tingitud elamu laiendamisest, s.o kahe uue korteri ehitamisest hoone katusealusele, siis see ei kujuta endast iseenesest kaasomandi eseme ajakohastamist KrtS § 39 tähenduses. (p 25.2)


Korteriühistu kui juriidilise isiku liikmetele kehtib täiendavalt TsÜS § 32. Korteriomanikule võib hea usu põhimõttest tuleneda mh kohustus mitte kahjustada ühistut ja panustada selle juhtimisse, mille väljendusena võib ta mh olla kohustatud hääletama maja valitsemiseks vajalike otsuste poolt või nõustuma valitsemiseks vajalike kokkulepetega (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23; 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 20). (p 27.1


Korterisse õigusliku aluseta paigaldatud vee- ja kanalisatsioonitorusid ei tohi korteriomanik ise läbi lõigata. Tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones kohtu vahendusel, mitte omaabi teel (vt ka nt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 30). (p 29)

Torude läbilõikamise asemel saab korteriomanik nõuda teistelt korteriomanikelt oma korteri reaalossa vastuolus KOS § 16 lg-ga 1 paigaldatud vee- ja kanalisatsioonitorude eemaldamist, pöördudes vajadusel kohtusse endise olukorra taastamise nõudes. Sellise nõude õiguslik alus on vähemasti AÕS § 89. (p 34)

2-16-13477/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.10.2018

Kui maakohus ei ole andnud otsuses TsMS § 637 lg 21 mõttes luba edasikaebamiseks, peab ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlema üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel kohaldati selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi või selgelt rikuti menetlusõiguse normi või hinnati selgelt valesti tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (Riigikohtu 14. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-17, p 12; 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9). (p 9)

Olukorras, kus maakohus ei kontrollinud, kas kostja ütles käenduslepingu kehtivalt erakorraliselt üles, ei saanud ka ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses selle asjaolu kohta seisukohta võtta. (p 10)

TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel on ringkonnakohtul õigus üksnes hinnata maakohtu tuvastatu õigsust. Ringkonnakohtul ei ole pädevust täiendada maakohtu otsust uute tuvastatud asjaoludega, kuna tegemist ei ole ringkonnakohtu sisulise lahendiga, vaid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega. (p 11)

Juhul, kui apellatsioonkaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et täidetud on TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud tingimused, tuleb ringkonnakohtul otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine. Riigikohus ei saa ise otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kuna ringkonnakohus peab esmalt kontrollima apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebuse lahendama (Riigikohtu 14. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-17, p 14). (p 12)


Kohus peab omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega või mitte (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-14, p 14; 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 12). Tüüptingimuse kehtivust peab kohus ise omal algatusel hindama ka siis, kui pooled tingimuse tühisusele ei tugine, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17) ning kohus peab omaalgatuslikult kontrollima, kas tüüptingimused kehtivad. (p 13)

2-16-19599/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.10.2018

Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus TsMS § 652 järgi sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama ka uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud lahendid). (p 11)

Ringkonnakohus ei tohi teha lahendit tuginedes asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud. (p 12)

Asjas tugines hageja hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel, ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus tühistas ringkonnakohus maakohtu lahendi leides, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei kontrollinud, kas hagejal võib olla nõue kostja vastu VÕS § 396 lg 2 alusel. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu seisukoht on ekslik, sest hageja ei toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel. (p 13)

Hagi alusena ei saa käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. (p 15)


Asjas tugines hageja hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel, ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus tühistas ringkonnakohus maakohtu lahendi leides, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei kontrollinud, kas hagejal võib olla nõue kostja vastu VÕS § 396 lg 2 alusel. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu seisukoht on ekslik, sest hageja ei toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel. (p 13)

Hagi alusena ei saa käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. (p 15)

Kokku: 758| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json