Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Ainuüksi asjaoludest, et ka põhivõlgnik on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitmise aluseks olevast võlatunnistusest talle kohustust ei tulene, ning maakohus võttis selle hagi menetlusse, ei saa järeldada kinnistu omaniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust. TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1).

Kui kinnistu omanik ei ole teises tsiviilasjas menetlusosaliseks, kellele oleks selles asjas tehtav kohtulahend kohustuslik, peab ta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks esitama mh asjaolud, mille kohaselt ei ole võimalik kostjal võlatunnistuse alusel põhivõlgnikult kohustuse täitmist nõuda. Kinnistu omaniku nõue võiks olla õiguslikult perspektiivikas juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral on see võimalik nõue mõnel materiaalõiguslikul alusel rahuldada (Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 15)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemise ajaks tuleks täitemenetlus üldjuhul TsMS § 377 lg 1 ning TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada, kui muud hagi tagamise eeldused on täidetud. (p 12)

Eelöeldu ei tähenda, et hagi tagamise korras täitemenetluse peatamiseks piisab sellest, et täitedokumendi aluseks olev tehing on teises tsiviilasjas vaidlustatud. Kohus peab täitemenetluse hagi tagamise korras peatamisel lisaks TsMS § 377 lg-s 1 sätestatud hagi tagamise alusele hindama ka hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse nõuetele vastavuse muid tingimusi ning hagi, nõude ja tagamise aluseks olevate asjaolude põhistatust ja hagi õiguslikku perspektiivikust. Olukorras, kus täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille puhul ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eeldusi kontrollinud ega poolte vaidlust läbi vaadanud, piisab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks sellest, et hageja põhistab hagi tagamise taotluses, et kostjal ei pruugi nõuet olla. Hagi tagamise teiste eelduste täidetuse nõuet täitedokumendi liik aga ei mõjuta. (vt ka Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 13-19). (p 13)

Kinnistu omanik võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid nii võlatunnistusest tuleneva nõude kui ka selle tagatiseks antud hüpoteegi seadmise lepingu (tagatiskokkuleppe) kohta. (p 14)

Ainuüksi asjaoludest, et ka põhivõlgnik on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitmise aluseks olevast võlatunnistusest talle kohustust ei tulene, ning maakohus võttis selle hagi menetlusse, ei saa järeldada kinnistu omaniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikku perspektiivikust. TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1). (p 15)

Avaldajad esitasid avalduse kaasomandi ebaseadusliku ümber- ja juurdeehituse kõrvaldamiseks ning palusid esialgse õiguskaitse korras avalduse tagamiseks seada puudutatud isiku korteriomanditele märge (märkus või vastuväide) asjas toimuva õigusvaidluse kohta. Avaldajate avalduse tagamiseks ei ole võimalik kanda kinnistusraamatusse vastuväidet (AÕS § 63 lg 1 p 2). Avaldaja avalduse tagamiseks on võimalik kanda kinnistusraamatusse märkus (AÕS § 63 lg 1 p 4). AÕS § 79 lg 2 järgi saab analoogia alusel kanda kinnistusraamatusse märkuse, mis muudab kaasomanike õigusjärglaste jaoks nähtavaks kaasomanike ühiseid huve puudutavad kohtuvaidlused. Sellise märkuse sissekandmisega kinnistusraamatusse tagatakse kaasomanikele nende huve puudutavas kohtuvaidluses saavutatud positiivse lahendi täidetavus. Õigusvaidluse kohta märkuse kinnistusraamatusse sissekandmiseks hagi tagamise korras (esialgse õiguskaitse korras) annab võimaluse TsMS § 378 lg 1 p 10 (vt selle kohta ka Riigikohtu 19. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-14, p 13; Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 11). (p 12-14)

Kohtul on ka omal algatusel õigus valida taotleja soovist lähtudes õiguslikult kõige sobivam märge (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 36; Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 10). (p 15)

Omandi üleandmisele suunatud nõuded on hagi tagamise korras tagatavad eelkõige eelmärkega. AÕS § 63 lg 3 teise lause kohaselt ei takista eelmärge kannete tegemist kinnistusraamatusse, erinevalt keelumärkest. Selliselt võimaldab eelmärge paindlikumalt kui keelumärge arvestada lisaks hageja huvidele ka kostja huvidega. Ka menetluslikult on hagejale eelmärke sissekandmine lihtsam, sest AÕS § 631 lg 2 teise lause kohaselt ei ole hagi tagamise määruse alusel eelmärke kinnistusraamatusse kandmiseks nõutav, et eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik tõendaks eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Muul juhul tuleks TsMS § 377 lg 1 esimese lause ja § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise alust (kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuks muutumise oht) kohtule põhistada. (p 9.1 ja 9.2)

Kohtul on õigus kanda taotletud keelumärke asemel kinnistusraamatusse omal algatusel eelmärge. Asja õige lahenduse huvides oleks siiski otstarbekas, kui kohus määraks enne märke tegemise otsustamist tähtaja, mille jooksul hageja peaks kohtule teatama, kas ta soovib eelmärke seadmist. (p 10)

Lisaks eelmärkele võib hageja jaoks olla otstarbekas taotleda kinnistusraamatusse AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse kandmist, et teha nähtavaks kohtus pooleliolev vaidlus, mis puudutab kinnistusraamatusse kantud kinnistut. Sissekantav märkus tagab seda, et kolmas isik ei saa pärast kohtumenetluse lõppemist tugineda TsMS § 460 lg 2 kohaselt sellele, et tema suhtes tsiviilasjas tehtav võimalik hagi rahuldav kohtulahend kolmanda isiku heausksuse tõttu ei kehtiks. Seega ei oleks hagejal märkuse sissekandmise korral eelduslikult vaja esitada uut hagi, kui kostja peaks kinnistu võõrandama, sest TsMS § 460 lg 1 kohaselt kehtiks praeguses asjas tehtav hagi rahuldav lahend ka kostja üld- või eriõigusjärglase suhtes. (p 11)

TsMS § 378 lg 1 p 10 saab lugeda seaduseks AÕS § 631 lg 7 tähenduses, mis võimaldab kinnistusraamatus AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse abil nähtavaks teha, et kohtus on pooleli kinnistusraamatusse kantud kinnistut puudutav kohtuvaidlus. Sellisel hagi tagamise abinõul on üldine seos TsMS § 378 lg 1 p-s 2 nimetatud abinõuga (keelumärke sissekandmine) ning ka AÕS § 63 lg 2 esimeses lauses ning lg 5 esimeses lauses nimetatud abinõudega (hagi tagamise korras võib kinnistusraamatusse kanda eelmärke ja vastuväite). (p 11)

Omandi üleandmisele suunatud nõuded on hagi tagamise korras tagatavad eelkõige eelmärkega. (p 9.1)

Kohtul on õigus kanda taotletud keelumärke asemel kinnistusraamatusse omal algatusel eelmärge. (p 10)

Lisaks eelmärkele võib menetlusosaline taotleda kinnistusraamatusse AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse kandmist, et teha nähtavaks kohtus pooleliolev vaidlus, mis puudutab kinnistusraamatusse kantud kinnistut. Sissekantav märkus tagab seda, et kolmas isik ei saa pärast kohtumenetluse lõppemist tugineda TsMS § 460 lg 2 kohaselt sellele, et tema suhtes tsiviilasjas tehtav võimalik hagi rahuldav kohtulahend kolmanda isiku heausksuse tõttu ei kehtiks. (p 11)

Hagejal, kelle kasuks on kostja vallasasjad kohtumenetluses hagi tagamise korras arestitud, peab olema õigus saada teavet selle kohta, kas arestitud vallasasjad on alles ja milline on nende seisund. Sellise õiguse teostamiseks on mh võimalik taotleda kohtult koos vara arestimisega täiendava hagi tagamise abinõu seadmist, milleks võib olla arestitud vara mõistliku perioodilise ettenäitamise kohustuse panemine kostjale või isikule, kellele arestitud vara on hoiule antud (TMS § 72), mis saab olla hagi tagamise abinõuks TsMS § 378 lg 1 p 10 mõttes. Samuti on hagejal õigus pöörduda kohtutäituri poole, kes omakorda võib analoogia alusel TMS § 28 lg-ga 2 taotleda kohtult luba siseneda kostja kinnisasjale ja sellel asuvatesse hoonetesse ning hoonetes olevatesse ruumidesse. (p 10)

Kui kohtutäitur taotleb hagi tagamise korras arestitud vara allesoleku kontrollimiseks kohtult luba siseneda koos puudutatud isikuga teise isiku kinnisasjale, on tegu hagita menetlusega TsMS § 475 lg 2 mõttes. Sellise loa andmine ei koorma kostjat kui kinnisasja omanikku liigselt, kui sisenemise eesmärk on üksnes kindlaks teha, kas vara on alles ja milline on selle seisund. Puudutatud isiku õigustatud huvi tuleneb mh TsMS § 378 lg 4 teisest lausest. (p 11-12)

Kui kohtutäitur taotleb hagi tagamise korras arestitud vara allesoleku kontrollimiseks kohtult luba siseneda koos puudutatud isikuga teise isiku kinnisasjale, on tegu hagita menetlusega TsMS § 475 lg 2 mõttes. Sellise loa andmine ei koorma kostjat kui kinnisasja omanikku liigselt, kui sisenemise eesmärk on üksnes kindlaks teha, kas vara on alles ja milline on selle seisund. Puudutatud isiku õigustatud huvi tuleneb mh TsMS § 378 lg 4 teisest lausest. (p 11-12)

Kui kostja on kohtuvaidluse suhtes kõrvaliste osaühingute osanik, ei vasta hagi tagamise eesmärgile olukord, kus kostjal keelatakse nende äriühingute suhtes osaniku pädevuses olevate nõusolekute andmine ja otsuste tegemine. Selline olukord on üksnes formaalselt paigutatav TsMS § 378 lg 1 p-s 3 märgitud tagamisabinõu alla. (p 7)

TsMS § 377 lg 1 ja § 378 lg 1 p 3 kohaselt saab hagi tagamise korras keelata kostjal tema vastu esitatud rahanõude korral selliste tehingute ja toimingute tegemine, mis võivad vahetult mõjutada kostja vara, mille arvel oleks võimalik kohtuotsust täita. (p 7)

Kui kostja on kohtuvaidluse suhtes kõrvaliste osaühingute osanik, ei vasta hagi tagamise eesmärgile olukord, kus kostjal keelatakse nende äriühingute suhtes osaniku pädevuses olevate nõusolekute andmine ja otsuste tegemine. Selline olukord on üksnes formaalselt paigutatav TsMS § 378 lg 1 p-s 3 märgitud tagamisabinõu alla. (p 7)

TsMS § 377 lg 1 ja § 378 lg 1 p 3 kohaselt saab hagi tagamise korras keelata kostjal tema vastu esitatud rahanõude korral selliste tehingute ja toimingute tegemine, mis võivad vahetult mõjutada kostja vara, mille arvel oleks võimalik kohtuotsust täita. (p 7)

Kui kohus keelab kostjal kui äriühingu ainuosanikul ja juhatuse liikmel täita seaduse kohaselt tema pädevusse kuuluvaid ülesandeid, siis on tegu ulatuslike piirangute seadmisega äriühingu juhtimisel ja põhjendamatu sekkumisega äriühingu majandustegevusse. Selline hagi tagamise abinõu ei ole lubatav. TsMS § 378 lg 1 p 3 ei anna alust sekkuda kostja vastu esitatud hagi tagamiseks vaidluse suhtes kõrvaliste isikute majandustegevusse. (p 7)

TsMS § 378 p-des 1-9 sätestatud hagi tagamise abinõude loetelu ei ole kinnine. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei tähenda siiski täielikku valikuvabadust hagi tagamise üle otsustamisel, vaid selle sisustamisel on kohtud seotud mh hagi tagamise instituudi üldise olemuse ning piirangutega, mis on välja kujunenud kohtupraktikas. Samuti peaks TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõul olema vähemalt üldjuhul üldine seos lg 1 p-des 1-9 sätestatud abinõudega (vt RKTKm nr 3-2-1-101-14, p 13). (p 8)

TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu. Selle sätte kohaldamisel ei saa hinnata tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-31-12, p 13; RKTKm nr 3-2-1-95-13, p 12). (p 10)

Kui hüpoteek on seatud ekslikult ühisvarale, tuleneb kande ebaõigsus TsMS 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 65 lg 1 mõttes sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmiseks ei ole ühisomanikuks oleva kolmanda isiku (abikaasa) nõusolekut (KRS § 34¹ lg 1) või tema suhtes ei ole tehtud KRS § 34¹ lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit. Selle eelduse puudumisel tehtud kanne on ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti (vt RKTKo nr 3-2-1-144-06, p 11). Pankrotivara koosseisu ei muuda asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek või mitte. Kui korteriomandi näol on tegemist isiku vanematele kuuluva ühisvaraga, ühe vanema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 34¹ lg 1) ja vanema suhtes ei olnud tehtud ka KRS § 34¹ lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit, tuleb kohtulik hüpoteek kustutada. (p 12)

Pankrotivara koosseisu ei muuda asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek või mitte. Kui korteriomandi näol on tegemist isiku vanematele kuuluva ühisvaraga, ühe vanema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 34¹ lg 1) ja vanema suhtes ei olnud tehtud ka KRS § 34¹ lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit, tuleb kohtulik hüpoteek kustutada. (p 12)

Kinnistu arestimine hagi tagamise korras ei takista TsÜS § 88 lg 2 järgi iseenesest täitemenetluse korraldamist enne keelumärke seadmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteegi realiseerimiseks (vt selle kohta nt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 23). Pärast täitemenetlust on võimalik keelumärge kinnistusraamatust kustutada (vt viidatud määruse p 24). (p 11)

Hüpoteegiga tagatud nõuded on võlgniku täite- või pankrotimenetluse korral üldjuhul eelistatud teistele nõuetele. Eelistamine on vajalik osa majanduse normaalse toimimise ja laenukäibe mehhanismist. Seetõttu, kui hagis ei vaidlustata täitedokumendiks olevat hüpoteegi seadmise lepingut (TMS § 2 lg 1 p 19), ei ole õige peatada täitemenetlus TsMS § 378 lg 1 p-de 10 ja 6 koostoime alusel. Kinnistu arestimine hagi tagamise korras ei takista TsÜS § 88 lg 2 järgi iseenesest täitemenetluse korraldamist enne keelumärke seadmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteegi realiseerimiseks (vt selle kohta nt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 23). Pärast täitemenetlust on võimalik keelumärge kinnistusraamatust kustutada (vt viidatud määruse p 24). (p 11)

Kuigi TsMS § 693 lg 2 ja § 695 järgi on Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbivaatavale kohtule, kujundab Riigikohus ühtset kohtupraktikat riigis tervikuna. (p 10)

TsMS § 378 lg 1 p 4 ei näe ette piirangut, mille kohaselt saaks garantii väljamaksmise hagi tagamise korras peatada üksnes juhul, kui kostja on rikkunud hea usu põhimõtet. Hagi tagamine garantii väljamaksmise peatamise teel võib olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. Kui hageja toetub hagiavalduses nimetatud asjaolule, tuleb kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamata jätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (sh ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha (Riigikohtu 31. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p-d 12−13). TsMS § 378 lg 1 p 4 õigeks kohaldamiseks tuleks hagi tagamise avalduse rahuldamise korral keelata garantii alusel väljamakse tegemine, mitte garandi poole pöördumine garantiisumma väljamaksmiseks. Sellisel juhul ei mööduks hagi tagamise abinõu kehtivuse ajal garandi poole pöördumise tähtaeg. (p 11)

Kui hagi eesmärk on saavutada tulevikus sundtäitmise osaline või täielik lubamatuks tunnistamine, on võimalik täitemenetlus hagi tagamise korras TsMS § 378 lg 1 p 10 ja 6 koostoimes kohaldades peatada, kui muud hagi tagamise eeldused on täidetud. (p 15)

TsMS § 378 lg 1 p 10 võimaldab kohtule diskretsiooniõiguse hagi tagamise abinõu valikul, kui abinõu ei ole kirjeldatud lg 1 p-des 1−9. Diskretsiooniõiguse sisustamisel on kohtud seotud mh hagi tagamise instituudi üldise olemusega ning piirangutega, mis on välja kujunenud kohtupraktikas. Samuti peaks TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõul olema vähemalt üldjuhul üldine seos lg 1 p-des 1−9 sätestatud abinõudega. (p 13) Kui hagi eesmärk on saavutada tulevikus sundtäitmise osaline või täielik lubamatuks tunnistamine, on võimalik täitemenetlus hagi tagamise korras TsMS § 378 lg 1 p 10 ja 6 koostoimes kohaldades peatada, kui muud hagi tagamise eeldused on täidetud. (p 15)

TsMS § 378 lg 1 p-s 4 sätestatud hagi tagamise abinõu on ette nähtud eelkõige juhuks, mil pooled vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. Selle abinõu rakendamisel ei saa panna kolmandale isikule aktiivseid kohustusi (st temalt raha välja mõista), kuid vaidluse lõpuni saab tagada vaidluse objekti olemasolu, andes selle kohtutäiturile hoiule või makstes vastava summa kohtu deposiitkontole. Hagi tagamise menetluses ei ole lubatud kolmandale isikule sellist aktiivset kohustust panna. Seega ei saa kohus luua menetlusvälise kolmanda isiku vastu täitedokumenti, mille alusel hageja või kohtutäitur saaksid nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist (3-2-1-135-12, 3-2-1-74-10). (p 9, 10)

Kolmandale isikule pandud kohustus ei pea olema seotud poolte vaidluse esemega. (p 11)

TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut.

Vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 11. Hagi tagamine, millega keelata garandil teha kostjale garantii alusel väljamakseid kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni võiks olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Juhul, kui hageja toetub hagiavalduses asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut, tuleb hagi tagamise korras garantii-järgsete väljamaksete peatamiseks garantiiga tagatavast võlasuhtest tuleneva vaidluse lahendamiseni kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamatajätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (s.h ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha.

Vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10. Kui ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse esitatakse määruskaebus, kohaldub TsMS § 390 lg 1 esimene lause ja ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse. TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.

Hageja on kostjaga sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Hageja ei ole laenulepingust tulenevat, hüpoteegiga tagatud kohustust täitnud ning kostja avalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel on alustatud täitemenetlust laenulepingust tulenevate kostja nõuete, sh viivisenõude täitmiseks. Hagi eesmärk on vältida viivise sundtäitmist. See eesmärk on omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile. Sellist hagi on võimalik TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel tagada. Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Vt Riigikohtu on 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10.

TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.

Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

Garantiist tulenevate väljamaksete tegemise peatamine vaidluse ajaks, kus lahendatakse sisuliselt, kas kostjatel on hageja suhtes õigus garantiinõue maksma panna, st lepingujärgset tasu garantiijärgses ulatuses saada, on põhimõtteliselt võimalik. See võib olla ka mõistlik, kui garantiil on käimasoleva vaidlusega tihe side (kui sellega tagatakse vaidluses lahendatavaid nõudeid), garantii realiseerimine põhjustaks hagejale olulisi kulutusi ning garantii realiseerimise peatamine ei oleks kostjate huve arvestades ebaproportsionaalne, mh kui on tagatud, et kostjad ei kaota seeläbi faktilist võimalust garantiinõuet realiseerida, kui hagi jääb rahuldamata. Tegemist on TsMS § 378 lg 1 p-s 4 nimetatud hagi tagamise abinõuga. Selle rakendamisel ei saa panna kolmandale isikule aktiivseid kohustusi (st sisuliselt temalt raha välja mõista), kuid saab panna keelu anda raha üle just kostjale ja näha ette raha maksmise (kui seda soovitakse teha) nt kohtutäiturile või kohtu deposiitkontole. Sellisel viisil hagi tagamist ei välista põhimõtteliselt ka see, kui kolmanda isiku elu- või asukoht on välisriigis, kolmanda isiku ja kostja vaheline õigussuhe ei allu Eesti õigusele või kui sellest tulenevad vaidlused tuleb lahendada välisriigi kohtus või vahekohtus. Küll ei saa Eesti kohus tagada hagi tagamise määruse tunnustamist ja täitmist välisriigis. Rahalise nõude puhul kolmandal isikul kostja suhtes kohustuse täitmise keelamine selle nõude täitmist ei lihtsusta. Sisuliselt tekitab sellise hagi tagamise abinõu kohaldamine olukorra, kus kostjal on vähem vara kui hagi tagamise abinõu rakendamata, st kohtuotsuse, millega kostjalt raha välja mõistetakse, täitmine muutub pigem raskemaks kui lihtsamaks. Rahalise nõudega hagi tagamise alused sätestava TsMS § 377 lg 1 järgi on aga hagi tagamise eesmärgiks kohtuotsuse, millega hagi rahuldatakse, täitmise lihtsustamine. Rahalise nõudega hagi tagamisest erinev on tuvastusnõudega hagi tagamine. Tuvastushagi tagamise alusena ei ole TsMS § 377 lg 1 üldjuhul kohaldatav, kuna kohtuotsus, millega tuvastushagi rahuldatakse, ei ole üldjuhul sundtäidetav. Tuvastushagi tagamisel tuleb lähtuda TsMS § 377 lg-st 2.

TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamiseks ei piisa üksnes sellest, et poolte vahel on kehtiv kindlustusleping ja toimunud on kindlustusjuhtum. Samuti ei saa eeldada, et kindlustusandja ja kindlustusvõtja erinevaid varalisi võimalusi ja kindlustuslepingu eesmärki arvestades on alati ülekaalus kindlustusvõtja huvi saada kohe kindlustushüvitist. Seda hagi tagamise abinõu saab kohaldada eelkõige juhul, kui pooled ei vaidle selle üle, et kindlustusandjal on tekkinud kohustus maksta kindlustushüvitist, kuid pooled vaidlevad selle suuruse üle. TsMS § 378 lg 1 p 8 mõtteks ei ole maksta hagejale hagi tagamise korras välja enamik nõutud kindlustushüvitisest, vaid üksnes ilmselt minimaalselt tasumisele kuuluv kindlustushüvitis, s.o minimaalne summa, mille kohus hagi rahuldamise korral suure tõenäosusega kostjalt hageja kasuks välja mõistaks. TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamisel võib osutuda vajalikuks kuulata enne hagi tagamise abinõu kohaldamist ära ka kostja.

TsMS-s ei ole sätestatud võimalust esitada määruskaebust hagi tagamise määruse peale teise isiku õiguse või huvi kaitseks. Kui isikud, kes ei ole asjas menetlusosalisteks, leiavad, et nende vara on arestitud, on neil õigus oma rikutud õiguste kaitseks esitada hagi selle vara arestist vabastamiseks.

Kohus saab lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 p 1 mõttes.

Vaidluses lapse üle ei ole vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lapse välisriiki viimine raskendab lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks. Seetõttu peab olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada lapse välisriiki viimist. Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Hagita perekonnaasja lahendamisel peab kohus ka ise olema aktiivne ning vajadusel kohaldama kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset omal algatusel.

Vanema õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures. Siiski ei saa PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest hoolimata tagada lahus elavale vanemale samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal.

Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Kohus saab lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 p 1 mõttes. Ekslik on pidada lahkumise keeldu tehingute ja toimingute tegemise keeluks TsMS § 378 lg 1 mõttes.

Vaidluses lapse üle ei ole vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lapse välisriiki viimine raskendab lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks. Seetõttu peab olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada lapse välisriiki viimist. Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Tulenevalt TsMS § 384 lg-st 1 on kohtu otsustada, kas ta peab vajalikuks teisi menetlusosalisi peale valla- või linnavalitsuse ning asjast puudutatud vähemalt kümneaastase lapse ära kuulata. Kui kohus seda vajalikuks ei pea, ei tule muid menetlusosalisi ära kuulata.

Ainuüksi asjaolu, et isikule kuulub kinnisvara, ei saa põhjendada rahalise nõude tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmisest keeldumist, kuna kinnisvara puudumisel ei saagi kohtulikku hüpoteeki seada.

Kuivõrd hagi tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata isikut rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks enne TsMS § 378 lg 1 p 1 ja asjaõigusseaduse § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses.