KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-6579/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018

Kompromissilepingul nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p 13; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p 13). (p 11)

Kuigi materiaalõiguslikult on kohtulik kompromiss kompromissileping VÕS § 578 tähenduses, siis tuleb arvestada, et kui tegemist on kompromissilepinguga, mis oli esitatud kohtuvaidluse lõpetamiseks ning mis muutus selle lepingu pooltele siduvaks mitte selle lepingu sõlmimisest, vaid kompromissi kinnitava ja kohtumenetlust lõpetava kohtumääruse jõustumisest (vt Riigikohtu 21. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-12, p 14), siis tuleb kompromissileping tõlgendamisel arvestada TsMS § 457 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel.

Kohtuliku kompromissiga kinnitab kohus üksnes vaidlevate poolte vahelise kompromissilepingu. Kui varasemas tsiviilasjas ei olnud praegused hageja ja kostja vaidlevad pooled, ei saa eeldada, et varasemas kohtuasjas sõlmitud kompromissiga sooviti ümber kujundada ka praeguse asja hageja ja kostja omavahelisi suhteid. VÕS § 578 lg-s 2 sätestatud eeldust ei saa laiendada õigussuhetele, mis ei olnud esemeks vaidluses, milles kohtulik kompromiss tehti. (p 13)

Iseenesest ei ole õiguslikult välistatud, et kohtuasjas, kus lahendatakse võlausaldaja nõudeid kostjate vastu, reguleeritakse kompromissis ka kostjate omavahelisi nõudeid. Sellisel juhul peab aga soov reguleerida kostjate omavahelisi suhteid kompromissist selgelt nähtuma. (p 14)

2-16-11056/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.05.2018

Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16)

Muu kui kohtulahendi alusel toimuva täitemenetluse puhul täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata jätmise korral saab võlgnik esitada uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes TMS § 221 lg 2 tingimustel, st uues hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1)

Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1)

Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)


TsÜS § 159 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine. Selline tõlgendus võimaldab hüpoteegipidajal tõhusamalt oma nõue maksma panna ega sunni igaks juhuks esitama hagi ka isikliku täitedokumendi saamiseks. Katkemise toime laieneb laenulepingutest tulenevatele nõuetele üksnes juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, ja üksnes ulatuses, milles laenunõuded ei ületa hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses. (p 28-29)

Üldjuhul ei saa nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 lg 1 mõttes lugeda kohtumenetluses tehtud tasaarvestust, kui kostja teeb selle menetluses üksnes juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnistama. (p 33)


Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16)


TMS § 221 lg 2 alusel esitatavas uues sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19)

2-14-62732/124 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2017

Kuigi hagimenetluses on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal, ei ole hageja tõendamiskoormus piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 14)

Tõendamiskoormuse ümberpööramine ei või olla menetlusosalistele üllatuslik ja see kehtib ka olukorras, kus maakohus on lähtunud ühesugusest tõendamiskoormusest ja ringkonnakohus kavatseb asjaolu tõendamise kohustuse panna teisele poolele. Tõendamiskoormuse ümberjaotumisest menetluse kestel tuleb kohtul tulenevalt TsMS § 436 lg-test 3 ja 4 ning § 351 lg-st 1 menetlusosalistele teada anda ja võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul tõendamiskoormus üle läheb. Kohus peab menetluse kestel teada andma tõendamiskoormuse ümberjaotumisest vähemalt sel määral, et menetlusosaline saaks sellest aru ja saaks ennast kaitsta (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 14). (p 15)


Kohtulahendi järgi tekivad õigused ja kohustused selle resolutsioonist. Tulenevalt TsMS § 457 lg 1 ja TsMS § 442 lg 5 ei saa ringkonnakohus võtta hagi rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel aluseks maakohtu otsuse põhjendusi, vaid ringkonnakohus peab lähtuma maakohtu otsuse resolutsioonist. Menetlusosaline ei pea olukorras, kus tema põhinõue oli resolutsiooni kohaselt rahuldatud täies ulatuses, selle otsuse osa peale apellatsioonkaebust esitama. (p 21)


Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, tuleb hagi esitamisel hakata VÕS § 113 lg 2 ja TsMS § 362 lg 1 ja 3 alusel viivist arvestama hagi kohtusse jõudmise ajast, mitte hagi kostjale kättetoimetamise ajast. (p 23)

3-2-1-2-15 PDF Riigikohus 23.04.2015

Normid, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses, peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul, ja nii saab näiteks vaidlusaluse eseme võõrandamise jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule. Ka sel juhul peab menetluslikult olema tagatud, et lõppastmes oleks võimalik olemasolevat nõuet maksma panna. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub selle üleandmise aluseks olnud käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu mitte hagejale, vaid eelmisele võlausaldajale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. (p 12) TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel õigusjärgluse korras üle kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on vahetunud. Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust. (p 13)

TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Materiaalõiguslikus mõttes uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi ainult juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise ajal, et nõude tunnustamise üle vaieldakse praeguses menetluses. (p 14)


Kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), nõuete heauskne omandamine ei ole aga võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)


Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele.

Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. (p 18) Kui kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)


Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse. Sama kehtib ka olukorras, kus nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu loetakse nõue algusest peale kuuluvaks varasemale võlausaldajale ehk isikule, kes ei esitanud nõuet pankrotimenetluses. (p 16)


Kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. (p 17)

3-3-1-29-13 PDF Riigikohus 23.10.2013

Kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel peab kaebeõiguse puudumine olema ilmselge, mille selgitamiseks tuleb üldjuhul kontrollida, kas kaebusega on võimalik kaitsta kaebaja õigusi (HKMS § 44 lg 1). Kui õigustloov akt kaitseb ka isiku huve, siis on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (vt määrus asjas nr3-3-1-8-01, p 22 ja määrus asjas nr 3-3-1-53-12, p d 13–15).

Kohtule esitati kohustamiskaebus haldusmenetluse jätkamise nõudega. Kohtupraktika kohaselt ei saa isik nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes kui järelevalveorganil on kaalutlusõigus nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui rakendamiseks. Isik võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15). Kaebajal on õigus järelevalvemenetluses tehtud otsuse kohtulikule kontrollile, sest taotletava järelevalvemenetluse esemeks on optsioonilepingu punkt, mis piirab kaebaja omandi vaba kasutamise õigust, lepinguvabadust ning ettevõtlusvabadust. Kaebeõigust ei välista ka see, et kaebaja õiguseellane sõlmis ise väidetavalt konkurentsiõigust rikkuva lepingu ja kaitse lepingu suhtes oli võimalik tsiviilkorras. Ka Euroopa Kohtu praktikas (Courage ja Crehan, nr C 453/99, 20. 09. 2001) on leitud, et kohtulikku õiguskaitset ei saa välistada üksnes seetõttu, et isik on ise konkurentsiõigust rikkuva lepingu pool.


Tsiviilkohtumenetluses mitte osalenud haldusorgan võib tugineda tsiviilasjas tehtud kohtuotsusele, milles on tuvastatud haldusmenetluses tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, kui dokumentaalsele tõendile (HMS § 38 lg 2; otsus asjas nr 3-2-1-100-08, p 21). Samuti võib haldusorgan tugineda tsiviilasjas kohtu poolt lepingule antud õiguslikele hinnangutele, kui järelevalvemenetluses puuduvad kaalukad argumendid teistsuguse õigusliku hinnangu andmiseks.

Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi ei ole tsiviilasjas jõustunud kohtuotsus Konkurentsiametile jäigalt siduv, peab ta järelevalve teostamisel arvestama õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtetega. Konkurentsiamet tohib kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolusid ümber hinnata vaid erandina, kui kohtulahendis võetud seisukoha õigsuse seavad kahtluse alla kaalukad argumendid.


Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi ei ole tsiviilasjas jõustunud kohtuotsus Konkurentsiametile jäigalt siduv, peab ta järelevalve teostamisel arvestama õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtetega. Konkurentsiamet tohib kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolusid ümber hinnata vaid erandina, kui kohtulahendis võetud seisukoha õigsuse seavad kahtluse alla kaalukad argumendid. Kuna Konkurentsiameti otsusest haldusmenetluse lõpetamise kohta kaalumisvigu ei nähtunud, ei olnud kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning siis HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võis kohus kaebuse tagastada.


Tsiviilkohtumenetluses mitte osalenud haldusorgan võib tugineda tsiviilasjas tehtud kohtuotsusele, milles on tuvastatud haldusmenetluses tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, kui dokumentaalsele tõendile (HMS § 38 lg 2; otsus asjas nr 3-2-1-100-08, p 21). Samuti võib haldusorgan tugineda tsiviilasjas kohtu poolt lepingule antud õiguslikele hinnangutele, kui järelevalvemenetluses puuduvad kaalukad argumendid teistsuguse õigusliku hinnangu andmiseks.


Kaebeõigust ei välista see, et kaebaja õiguseellane sõlmis ise väidetavalt konkurentsiõigust rikkuva lepingu ja kaitse lepingu suhtes oli võimalik tsiviilkorras. Ka Euroopa Kohtu praktikas (Courage ja Crehan, nr C 453/99, 20. 09. 2001) on leitud, et kohtulikku õiguskaitset ei saa välistada üksnes seetõttu, et isik on ise konkurentsiõigust rikkuva lepingu pool.

3-2-1-17-09 PDF Riigikohus 07.04.2009

Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole ringkonnakohtu otsus vaidlustatav ilma otsuse resolutsiooni peale kassatsioonkaebust.


Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on PalS § 4 lg 1 järgi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega ei ole tööandjal õigust ühepoolselt töötaja palka vähendada. Töölepingu tingimuste muutmise vormistamise kohustus lasub TLS § 28 lg 3 ja § 70 järgi tööandjal. Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi ei muuda asjaolu, et tööandja on lõpparve arvutanud suurema kuupalga alusel, kui oli märgitud töölepingus.

Juhul, kui töötaja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes töötajale makstud palga teatisest, tuleb eeldada, et pooled on palgatingimuste muutmises kokku leppinud.


Töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised.

Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on PalS § 4 lg 1 järgi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega ei ole tööandjal õigust ühepoolselt töötaja palka vähendada. Töölepingu tingimuste muutmise vormistamise kohustus lasub TLS § 28 lg 3 ja § 70 järgi tööandjal. Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi ei muuda asjaolu, et tööandja on lõpparve arvutanud suurema kuupalga alusel, kui oli märgitud töölepingus.

Juhul, kui töötaja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes töötajale makstud palga teatisest, tuleb eeldada, et pooled on palgatingimuste muutmises kokku leppinud. Kui tööandja väidab, et palgateatisel märgitud palgamäär ei väljenda poolte kokkulepet palga suurendamise kohta, vaid töötajale maksti ühekordselt suuremat palka nt tulemuslikuma töö eest, peab ta kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendama, et palga ühekordne suurendamine ei olnud töölepingu muutmine. Asjaolu, et palgateatis ei kajasta töötajale makstud põhipalga suurust, peab samuti tõendama tööandja.


ITLS § 6 lg 3 ja § 7 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat alates ajast, mil töötaja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees saab määrata täiendava hea usu põhimõttest lähtuva uue tähtaja, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, üksnes erandlike asjaolude esinemisel.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json