Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärk on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus. (p 14.2)

Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärk on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus. (p 14.2)

Äriühing on oma olemuselt ettevõtja (ÄS § 1 lg 1). (p 12)

Oma eesmärkidest tulenevalt tegutseb äriühing üldjuhul alati majandustegevuses. (p 12)

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et äriühing sõlmib tehinguid, mis ei ole seotud tema majandustegevusega, kuid sellist asjaolu peab tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendama sellele tuginev isik. (p 12)

Et lugeda leping sõlmituks majandus- või kutsetegevuses, ei pea see tingimata olema suunatud vahetult tulu juurde teenimiseks. Selliselt võib majandus- või kutsetegevuses olla sõlmitud ka leping, millega laenuandja nõustub pikendama maksegraafikut või loobuda võlgnikult osa sissenõutavaks muutunud raha nõudmisest. Seega ei saa üksnes asjaolust, et tehing ei toonud vahetult kaasa tulu, järeldada, et see ei ole tehtud majandus- või kutsetegevuses. (p 12)

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et äriühing sõlmib tehinguid, mis ei ole seotud tema majandustegevusega, kuid sellist asjaolu peab tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendama sellele tuginev isik. (p 12)

Vt RKTKm nr 2-21-13098/50, p 12; RKTKo nr 2-21-20479/30, p 11. (p 13)

Ekslik on arusaam, et „krediidiandja“ VÕS 402 lg 1 mõttes on üksnes selline isik, keda saaks tema tunnuste kaudu iseloomustada kui krediidiandjat, ehk et ta oleks olemuselt krediidi- või finantseerimisasutus. Krediidiandja on VÕS § 401 lg-s 1 sisalduva definitsiooni järgi isik, kes kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma. (p 14)

Kui äriühing sõlmib tarbijaga lepingu, millega annab talle krediiti või laenu, ei ole sellise lepingu kvalifitseerimisel tarbijakrediidilepinguks oluline see, kas äriühing annab laenu oma põhilise majandustegevusena, teeb seda aeg-ajalt või esimest korda. Määrav on see, kas laenu või krediiti anti tarbijale ja kas laenu või krediiti andis isik, kes tegutseb majandus- või kutsetegevuses, milles äriühingud eelduslikult tegutsevad. (p 15)

Ei ole välistatud, et laenu või krediiti andev füüsiline isik tegutseb majandus- või kutsetegevuses, mille tulemusena on tema sõlmitud laenu- või krediidilepingud kvalifitseeritavad tarbijakrediidilepinguteks. (p 15)

Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (VÕS § 1046 lg 2). VÕS § 1046 alusel ei peaks lugema õigusvastaseks väheolulisi rikkumisi, mida isik peab mingites olukordades, nt tulenevalt avaldamise viisist, kontekstist või sisust mõistlikult võttes taluma. Igale ajakirjanduses avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnangule ei pea järgnema kahjuhüvitise väljamõistmine. Väidet, et isik kutsub teisi üles kahtlase sisuga tehingute sõlmimisele, ei peaks lugema isiku au teotavaks rohkem kui tühisel määral. Selline hinnang ei ületa VÕS § 1046 lg 1 õigusvastasuse künnist, sellel ei ole isikut alandavat, häbistavat või naeruvääristavat iseloomu. (p 12)

Ka juhul, kui VÕS § 1047 lg 3 alusel on tegu eelduslikult õigusvastane, tuleb kohtul teha kaalutlusotsus küsimuses, kas kostja teo õigusvastasus võib olla välistatud VÕS § 1047 suhtes üldsätteks oleva VÕS § 1046 lg 1 teise lause ja lg 2 järgi. (p 13)

VÕS § 1028 lg 2 p 3 mõte on välistada makse tegija tagasinõude õigus üksnes väga erandlikel asjaoludel. Kui saadu tagasimaksmine oleks saaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, arvestades eelkõige makse tegija varasemat käitumist saaja suhtes ning keelunormi eesmärki, mis toob kaasa vaidlusaluse tehingu tühisuse, ei ole erandlikel juhtudel saadu tagasinõudmine õigustatud. Isegi siis, kui pooltevahelise töövõtulepingu eesmärk oli toime panna käibemaksupettus, ei tähenda see, et makse tegija kaotab õiguse alusetult makstut teise poole käest tagasi nõuda. Sellise TsÜS § 86 lg 1 järgi tühise tehingu alusel üleantu tagasinõudmine saab toimuda VÕS § 1028 lg 1 korras. (p 13)

Käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvaid tehinguid. Näiteks juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-79-08, p 15). Sama kehtib töövõtulepingu puhul, mille alusel mingeid töid ei teostata, kuid mille eesmärk on panna toime käibemaksupettus, ka sellist lepingut ei saa lugeda tühiseks TsÜS § 87 alusel. Käibemaksupettuse toimepanemine kui riigile ebaõigete andmete esitamine enda maksukohustuse vähendamise eesmärgil eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute vastu, mistõttu on siiski tegemist heade kommete vastase tehinguga (TsÜS § 86). (p 11)

Mitteabielulise kooselu korral ei teki seaduse jõul kinnistusraamatuväliselt kinnisasja ühisomandit. Kinnisasi saab kuuluda seltsinguvara hulka ehk seltsinglaste ühisomandisse VÕS § 589 lg 1 kohaselt vaid juhul, kui eseme omandamiseleping (seltsinguleping) on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (RKTKo nr 3-2-1-142-05, p 14; RKTKo nr 3-2-1-117-09, p 17). Kui suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) ei kuulu seltsinguvara hulka, ei saa nõuda selle panemist avalikule enampakkumisele ning osa selle müügitulemist. (p-d 13 ja 14)

Kui elukaaslased on kooselu vältel omandatud konkreetse suurema väärtusega eseme või loonud ühiselt muu olulise ja kestva tähendusega varaliselt hinnatava hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut), (2) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning (3) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks, st täidetud on seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise eeldused, on võimalik nõuda eseme väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel sõltumata sellest, kellele kuulub suurema väärtusega ese (nt kinnisasi). (p-d 12, 16, 16.2-16.3)

Mitteabielulise kooselu korral saab kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid, kui elukaaslased on kooselu vältel omandatud konkreetse suurema väärtusega eseme või loonud ühiselt muu olulise ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut), (2) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning (3) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. (p 12)

Kui esinevad seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise eeldused, on võimalik nõuda eseme väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel sõltumata sellest, kellele kuulub suurema väärtusega ese (kinnisasi). (p-d 12, 16, 16.2-16.3)

Vara juurdekasvu hüvitamise nõue on rahaline nõue. Nõude suuruse kindlakstegemiseks tuleb hinnata, milline on eseme (nt kinnisasja) väärtus vara jagamise aja seisuga poolte ühise tegutsemise tulemusel, ning juhul, kui tegemist on asja parendamisega, võrrelda seda väärtusega, mis oleks esemel (nt kinnisasjal) vara jagamise ajal siis, kui pooled ei oleks ühiselt tegutsedes selle väärtust tõstnud. Saadud summast tuleb maha arvata sellel lasuvad täitmata kohustused, mida ei täideta ka jagamise käigus. Selliselt saadud eseme netoväärtuse ulatuses saab mitteomanikust elukaaslane nõuda hüvitist, mille suuruse leidmiseks liidetakse tema poolt eseme soetamiseks või parendamiseks tehtud panuse väärtus ning selle panuse suurusele vastav osa vara väärtuse juurdekasvust. (p-d 16.3, 16.5)

Vt RKTKo nr 2-15-1663/127, p 20. (p 11)

Vt RKTKo nr 3-2-1-23-16, p 11. (p 12)

Võlasuhte lõppemine kohase täitmise korral tähendab VÕS § 186 p 1 järgi seda, et võlasuhte pooled ei saa nõuda kohustuse veelkordset täitmist, mitte seda, et tehtud soorituse alus langeks tagasiulatuvalt ära. (p 13)

Kui sooritus tehakse lepingu alusel, saab selle õiguslik alus puududa esmajoones vaid juhul, kui leping on tühine, ja ära langeda, kui leping on tühistatud. Ka lepingu lõppemine, olgu kokkuleppel või tähtaja möödumise tõttu või ka taganemise või ülesütlemisega, ei võta tehtud soorituselt õiguslikku alust ega anna põhjust kohaldada alusetu rikastumise väljanõudmise sätteid (RKTKo nr 2-17-280/31, p 18; RKTKo nr 3-2-1-62-08, p 9). (p 14)

VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. (p 16)

VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Seejuures on lepingu olemus üldjoontes tuletatav võlaõigusseaduse eriosas lepinguliikide kohta sätestatust. (p 17)

Tagasivõitmise hagi esitamise otstarbekuse hindamine, nagu ka hagi esitamine, on PankrS § 118 lg 1 teisest lausest tulenevalt halduri pädevuses, kes peab tulenevalt oma ülesannetest mh tagama seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse (PankrS § 55 lg 1). PankrS § 55 lg 2 järgi peab haldur täitma oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve. Pankrotivara, mille moodustamine on tulenevalt PankrS § 55 lg 3 p-st 1 halduri korraldada, moodustub mh tagasivõitmise tulemusena (PankrS § 108 lg 2). (p 18)

Halduril on mh kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides. (p 18)

Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel (RKTKo nr 3-2-1-127-05, p 13). Veose vargus valveta parklas ei ole eriline asjaolu, mis vabastaks vedaja vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel. (p 13)

Raske hooletuse esinemist peab tõendama isik, kes sellele tugineb (TsMS § 230 lg 1). Saatja peab tõendama, et kostja on vedajana jätnud käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Ekslik on seisukoht, et raskel hooletusel on objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Hooletust (ja ka rasket hooletust) tuleb tuvastada objektiivsete kriteeriumite alusel ehk anda hinnang, kuidas oleks samal tegevusalal keskmine hoolas isik vastavas situatsioonis käitunud ja kas objektiivselt oleks kahju tekkimine olnud ettenähtav ja välditav. Seejuures ei tule hinnata konkreetse isiku subjektiivset käitumist ja kahju tekkimise ettenähtavust. Siiski ei piisa hooletuse tuvastamisest veel vedaja vastutuse piirangute äralangemiseks, lisaks on vajalik tuvastada VÕS § 104 lg 4 alusel, kas käibes vajalikku hoolsust rikuti olulisel määral, sest vedaja vastutuse piirangud saavad ära langeda CMR art 29 lg 1 alusel vaid raske hooletuse või tahtluse esinemisel. Raskelt hooletult käitub vedaja, kelle käitumine oleks hoolsale vedajale mõistlikult vastuvõetamatu.

Parkimise ajal toimunud varguse korral võiks raske hooletuse ja selle kaudu tahtliku õigusvastase tegevusega olla tegu siis, kui veosega asuti mehitatud valveta parklas parkima piirkonnas, kus on eriti suur varguste oht või on veos väga suure väärtuse ja vargusohuga. Sellisel juhul oleks vedaja jätnud arvestamata olulise riskiga, mida oleks keskmine hoolas vedaja kindlasti vältinud. (p 15)

Kõrgendatud hoolsuse järgimata jätmist ei saa võrdsustada raske hooletusega. Veokit võib parkida erinevatel põhjustel (nt kohustuslikud ja vabatahtlikud puhkepausid, teise veose laadimise ootamine, tehnilised rikked) ning veoki parkimise põhjus ei saa mõjutada seda, et sealt veos varastati. (p 16)

Kui kohus on tuvastanud, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, peab kohus muuhulgas kontrollima alusvõlasuhte kehtivust. Kui võlatunnistusele tuginev pool ei ole tõendanud vastupidist, tuleb eeldada, et võlatunnistuse alussuhte poolteks on võlatunnistuse pooled. (p 14)

Kohus peab võlatunnistuse kehtivuse hindamisel esmalt kontrollima võlatunnistuse kooskõla seadusest tulenevate imperatiivsete normidega ning seejärel kontrollima, kas võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel, kas võlatunnistust sisaldavad tüüptingimused on saanud lepingu osaks ning kas need tüüptingimused kehtivad. (p-d 14.1–14.2)

Olukorras, kus võlatunnistuse on esitanud majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, võlatunnistuse kohaselt on tarbijale antud laenu ning ta on kohustatud tasuma laenu eest ka intressi, on eelduslikult tarbija ja võlatunnistusele tugineja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping. (p-d 14–14.1.1)

VÕS § 1046 alusel nõude rahuldamine eeldab, et ebakohase väärtushinnanguga oleks teotatud konkreetse isiku au. Ministeeriumi poolt direktori kohusetäitjale adresseeritud kirjas kooli üldise töökorralduse kohta märkuste tegemine ja soovituste andmine ei tähenda väärtushinnangute andmist direktori kohusetäitja isiku kohta ja seda ei saa tuletada ka ainuüksi asjaolust, et asutuse juhi ülesannete hulka kuulub asutuse töös õigusaktide järgimise ja turvalise õpikeskkonna tagamine. (p 15)

Kriminaalmenetluses võib kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tugineda ka asjaoludele, mida süüdistuse sisu otseselt ei hõlma ja millele ta ei rajanud süüdimõistvat otsust. (p 30)

Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises. Näiteks tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. (p 31)

Nõue, et mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, ei tähenda seda, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused on küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. Seejuures tulevad konkreetses kohtuasjas hüvitise määramisel võrdlusbaasina arvesse juhtumid, mis on mittevaralise kahju hüvitist mõjutavate asjaolude poolest lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on n-ö võrreldavusargument seda kaalukam, mida rohkem on kohtud varem sarnastel asjaoludel hüvitisi välja mõistnud ja mida ühtlasem ning värskem on võrdluseks kasutatav kohtupraktika. Järeldused varasemas kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suuruse kohta peavad rajanema piisavalt esinduslikul kohtulahendite valimil. Isegi kui mingit tüüpi juhtumite puhul on mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta välja kujunenud ühtlane ja ajakohane praktika, võib kohus viimasest kõrvale kalduda, kui ta esitab selleks konkreetse juhtumi faktoloogiast lähtuvad asjakohased ja veenvad põhjendused. (p-d 32-35 ja 43)

LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi sellistel – pigem erandlikel – juhtudel, mil peale kannatanu teatud raskusastmega tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks anda alust suurema hüvitise määramiseks (vt ka RKTKo nr 3-2-1-54-07, p 13). Sisuliselt on tegemist kahjuhüvitise alammääradega. Kahjuhüvitise ülempiiri osas ei ole LKindlS § 32 lg 3 erinorm VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja § 134 lg-te 2 ning 5 suhtes ega kitsenda kohtu kaalutlusõigust mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Ühtlasi ei piira kõnesolev säte ka kindlustusandja LKindlS § 23 ja VÕS § 521 lg-te 1 ning 2 järgset vastutust tekitatud kahju eest. Kannatanu saab nõuda LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatust suuremat hüvitist mitte üksnes kahju tekitajalt, vaid ka tema vastutuskindlustusandjalt. (p 46)

Olukorras, kus süüdistatav ja tsiviilkostja saavad mittevaralise kahju nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, saab viivisearvestuse algusajaks lugeda hagi esitamise aja. (p 52)

TsÜS § 11 järgne piiratud teovõimega isiku kaitsmise eesmärk ei tähenda üldjuhul seda, et piiratud teovõimega isik võiks VÕS § 1028 lg 2 p 3 alusel laenuandja arvel alusetult rikastuda, jättes endale tühise laenulepingu alusel saadu. (p 14)

Piiratud teovõimega isiku õiguste kaitse tühise tehingu alusel saadu temalt tagasinõudmisel on tagatud eelkõige rikastumise äralangemise vastuväitega VÕS § 1033 ja § 1034 alusel. Rikastumise äralangemisega ei ole tegu, kui tühise tehingu alusel saadu arvel on tehtud kulutusi, mida piiratud teovõimega isiku jaoks oleks olnud niikuinii vaja teha. Küll aga võib rikastumine olla ära langenud, kui piiratud teovõimega isik on saadu arvel teinud kulutusi, mida mõistlik seaduslik esindaja ei oleks sarnases olukorras põhjendatuks pidanud, ning kulutuste eest ei ole vastusooritust saadud või selle väärtus ei ole säilinud. Piiratud teovõimega isiku tehtud tehing, millega ta on saadu ära kulutanud, võib omakorda olla tühine ja piiratud teovõimega isikul on sel juhul omakorda alusetu rikastumise nõue selle tehingu alusel üleantu tagastamiseks. Sel juhul ei ole piiratud teovõimega isiku rikastumine ära langenud, kuna saadu asemel on tal tekkinud alusetu rikastumise nõue saaja vastu. Sellises olukorras saab piiratud teovõimega isik kaitsta end hageja esitatava alusetu rikastumise nõude vastu, loovutades enda nõude hagejale. (p-d 15-15.2)

VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise (ja ka VÕS § 1034 lg 1 erandi kohaldamise) eelduseks on see, et ei esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid. VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludest teadmisel või teadma pidamisel ei saa lähtuda piiratud teovõimega isiku teadmisest, vaid tema seadusliku esindaja teadmisest või teadma pidamisest. Seda asjaolu peab tõendama alusetu rikastumise nõude esitanud üleandja. (p 16)

Isiku üle eestkoste seadmise määruse avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded (TsMS § 531 lg 4) ei välista tema vastu alusetu rikastumise nõude esitamist. (p 18)

VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludest teadmisel või teadma pidamisel ei saa lähtuda piiratud teovõimega isiku teadmisest, vaid tema seadusliku esindaja teadmisest või teadma pidamisest. Seda asjaolu peab tõendama alusetu rikastumise nõude esitanud üleandja. (p 16)

VÕS § 1033 lg 1 järgne vastuväide tuleb kohtule esitada ja tõendada kostjal, kelle vastu on esitatud alusetu rikastumise nõue. (p 17)

Tühise laenulepingu tagasitäitmine ei ole VÕS § 1028 lg 2 p 3 mõttes vastuolus TsÜS § 11 eesmärgiga, milleks on kaitsta piiratud teovõimega isikut ja takistada tal tsiviilkohustuste võtmist. See kaitse ei tähenda siiski üldjuhul seda, et piiratud teovõimega isik võib jätta endale tühise tehingu alusel saadu, st laenuandja arvel alusetult rikastuda. (p 14)

Eestkostemääruse avaldamine ei tähenda seda, et eestkostetav on piiratud teovõimega isik iga pärast määruse avalikustamist tehtud tehingu korral, vaid määrus loob üksnes sellekohase eelduse (vt TsÜS § 8 lg 3). (p 18)

Avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses ei saa lugeda sotsiaalmeediavõrgustikus pelgalt heakskiidu väljendamist teise isiku avaldatud kommentaarile. (p 12)

VÕS § 1046 alusel ei peaks lugema õigusvastaseks väheolulisi rikkumisi, mida isik peab mingites olukordades, nt tulenevalt avaldamise viisist, kontekstist või sisust mõistlikult võttes taluma. Igale sotsiaalmeedias avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnangule ei pea järgnema kahjuhüvitise väljamõistmine. Nt väide, et ametnik töötab ministrile vastu, ei riiva ametniku au sellisel määral, et seda peaks lugema tema au teotavaks rohkem kui tühisel määral. Selline hinnang ei ületa VÕS § 1046 lg 1 õigusvastasuse künnist, sellel ei ole ametnikku alandavat, häbistavat või naeruvääristavat iseloomu. (p 11)

VÕS § 42 lg 3 p 2 reguleerib olukorda, kus tüüptingimuse tõttu on ühe või mitme õiguskaitsevahendi kasutamine täielikult välistatud või konkreetsetel asjaoludel ebamõistlikult piiratud. VÕS § 42 lg 3 p 1 kohaldub juhtudel, kus tingimuse kasutaja vastutust ei ole täielikult välistatud, vaid seda on võrreldes seadusest tulenevaga üksnes piiratud. (p-d 11.2–11.3)

VÕS § 42 lg 3 p 1 järgi saab lubatavaks pidada kokkuleppeid, mille alusel piiratakse ühe poole vastutust vastavalt tehingu hinnale, kuid vastutus ei tohi olla välistatud ega piiratud olukorras, kus põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist, samuti muuks juhuks, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu. (p 11.3)

Põhjuslikku seost tuleb jaatada, kui rikutud lepingulise kohustuse kohase täitmise korral oleks tavalistel asjaoludel tõenäoliselt kahju ära hoitud või seda vähemalt vähendatud. Kui on tõendatud asjaolu, mis üldise elukogemuse kohaselt viib sarnasele olukorrale omase tüüpilise sündmuste järgnevuse esinemisel konkreetses asjas tuvastatud kahju tekkimiseni, saab kohus lugeda põhjusliku seose tuvastatuks, kui kostja ei tõenda, et konkreetsel juhul esinesid erilised asjaolud, mis erinevad tavapärasest samalaadsele olukorrale tüüpilisest sündmuste jadast. (p 13.2)

Kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Dokumendi õigusliku siduvuse puhul on määravaks poolte tegelik tahe, mitte dokumendil lasuvate allkirjade arv. Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega. Alles siis, kui on tuvastatud poolte tahe sõlmida õiguslikult siduv võlatunnistus, saab kohus võtta seisukoha võlatunnistuse liigi osas (p-d 11–13 ja 16)

Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut abstraktset kohustust, vaid reguleerida juba olemasolevat võlasuhet. Selle eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on pooltevaheline õigussuhe nende jaoks ebaselge, mida võlatunnistuse andmisega soovitakse lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada. (p-d 15 ja 15.1)

Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st mille üle pooled enne võlatunnistuse andmist vaidlesid või milles valitses ebaselgus, kuid välistatud ei ole, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus. Vastuväidetest loobumise tagajärjeks on see, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik võlatunnistust andes loobunud ei ole (vt ka RKTKo nr 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4). (p-d 15.2 ja 15.3)

Kui konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei pea hageja võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse, siis deklaratiivse võlatunnistuse puhul ainuüksi sellest ei piisa. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad võlgniku vastavatest vastuväidetest loobumist järeldada. (p 15.4)

Kehtivatest õigusaktidest (sh kohtutäiturimäärustikust § 31 lg-st 4) ei tulene ülevõtvale kohtutäiturile kohustust sõlmida ametist lahkuva täituriga mistahes kokkuleppeid, sh täitemenetluse alustamise tasude hüvitamiseks. (p 11.1)

Kuna kohtutäituri ametist vabastamine ja tagandamine toimub haldusmenetluses, saaks vastava hüvitamise korra kehtestada seadusandja. Põhiseadusega ei ole vastuolus sellise regulatsiooni kehtestamata jätmine, millega pannakse ametist vabastatud kohtutäituri täiteasjad ülevõtnud kohtutäiturile kohustus hüvitada ametist lahkuvale kohtutäiturile ülevõetud täiteasjade alustamise tasud. (p 12)

VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud teise tagatise andja vastu (ühishüpoteek), ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.

Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat. (p-d 11.1-11.3)

Kui tagatise andjateks (ühishüpoteek korteriomanditele) on põhivõlgnik ja muu isik, ning võlgniku korteri omanikuks (ühishüpoteegi püsimajäämise tingimusel) saab hiljem keegi teine, kes peab seejärel taluma korteri müümist põhivõlgniku võla katteks, siis sellisel isikul ei ole tagasinõudeõigust teise tagatise andja vastu. (p 11.2)

AÕS § 361 lg 2 annab hüpoteegipidaja nõude rahuldanud kinnisasja omanikule õiguse nõuda teisi kinnisasju koormavate ühishüpoteekide enda nimele kandmist vaid siis, kui ta võib nõuda teiste ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanikelt hüvitist. Selles sättes ei ole antud kinnisasja omanikule automaatset õigust valida, kas nõuda hüvitist või ühishüpoteekide enda nimele kandmist. (p 12)

Kokkulepitud omadusteks VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses ei ole poolte tagantjärele eeldatavast tahtest tulenevad omadused. Kui müügileping ei sisalda kokkuleppeid asja omaduste kohta, saab asja lepingutingimustele mittevastavus kõne alla tulla üksnes VÕS § 217 lg 2 p-des 2 jj sätestatud tingimustel. (p 17)

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, kui ringkonnakohus märgib, et nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu põhjendustega, kuid asub seejärel enda otsuse põhjendustes maakohtust vastupidisele seisukohale. (p 15)

Kui kostja tegevus kujutab endast kestvat õigusvastase kahju tekitamist, siis on hagejatel õigus nõuda VÕS § 1055 lg 1 alusel kahju tekitava käitumise lõpetamist. (p 26)

Kohtulahendi täidetavuse huvides on otstarbekas lahendi resolutsioonis täpsustada, millised sammud peab kostja hagejate õiguste rikkumise lõpetamiseks astuma. (p 26)

Vt RKTKm nr 2-19-10047/101, p 12. (p 27)

Ei ole õigustatud üldsõnaliselt keelata kostjal hagejate õigusi kahjustavate otsuste vastuvõtmine. Iga konkreetset väidetavalt kahjustavat otsust saab hinnata, lähtudes otsuse sisust. Täpsustamata kohtulahendi resolutsioonis, milline konkreetne tegevus on keeluga hõlmatud ja milline mitte, on tarbetu keelata kostjal hagejate õiguste rikkumine, sest samasisuline kohustus tuleneb kostjale juba seadusest. (p 27)

TsMS § 719 lg 1 esimese lause järgi peab vahekohtumenetluse kokkulepe olema sõlmitud kirjalikult taasesitatavas vormis. Seetõttu ei piisa vahekohtukokkuleppe sõlmimiseks üksnes kaudsetest tahteavaldustest. (p 30)

Spordiorganisatsioonid võivad iseenesest sõlmida spordis tegutsejatega vahekohtukokkuleppeid. Selline kokkulepe võib sisalduda nt lepingus, millega spordialaliit väljastab sportlasele litsentsi. Samuti võib vahekohtukokkulepe sisalduda spordialaliidu põhikirjas, millest juhinduvad kõik alaliidu liikmed ja mis on liikmele enne alaliiduga liitumist teada. On oluline, et selline tingimus on sätestatud kas lepingus või põhikirjas selliselt, et isikul on võimalus selle sisuga vahetult tutvuda. Seega ei ole vahekohtukokkuleppe kehtivuseks piisav, kui nt võistluslitsentsi saamiseks sõlmitavas lepingus lepitakse kokku mh rahvusvahelise alaliidu reeglite kohaldamises. (p 31)

Igal juhul ei ole täidetud vorminõue vahekohtukokkuleppe kehtivuseks juhul, kui isik ei ole teinud ühtegi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tahteavaldust selle kokkuleppe sõlmimiseks. Üksnes spordivõistluse korraldamine või sellel osalemine ei ole käsitatav kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tahteavaldusena. (p 32)

MTÜS §-s 24 sätestatu on olemuselt ühinguõiguslik õiguskaitsevahend, mida saavad kasutada ühinguga sisesuhtes olevad isikud. Seetõttu piirab MTÜS § 24 lg 3 isikute ringi, kes saavad nõuda mittetulundusühingu üldkoosoleku (või MTÜS § 24 lg 7 alusel ka teise organi) otsuse kehtetuks tunnistamist. (p 13)

MTÜS ei piira nende isikute ringi, kes saavad esitada mittetulundusühingu organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi. Küll aga tulenevad piirangud tuvastushagi esitamiseks TsÜS § 38 lg-st 2 ja TsMS § 368 lg-st 1. (p 14)

Õiguslik huvi juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamiseks on vähemalt samadel isikutel, kellel on õigus nõuda sellise otsuse kehtetuks tunnistamist. See isikute ring võib olla ka laiem, kuna õiguslik huvi otsuse tühisuse tuvastamise vastu võib olemas olla ka isikutel, kellel puudub (MTÜS § 24 lg 3 järgi) õigus nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. (p 14)

Isikul võib olla õiguslik huvi juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise vastu ka juhul, kui see otsus tegelikult mõjutab tema õiguslikku positsiooni või toob talle kaasa õiguslikke tagajärgi. (p 15)

Spordialaliidu otsus või tegu võib osutuda põhimõtteliselt turgu valitsevat seisundit KonkS § 16 mõttes kuritarvitavaks. (p 18)

On võimalik, et spordialaliit kuritarvitab enda turgu valitsevat seisundit, kui ta piirab ettevõtjatel turule pääsu sellega, et seab teiste ettevõtjate majandus- või kutsetegevuse sõltuvusse enda kehtestatud reeglitest, mille üle ei tee järelevalvet keegi peale spordialaliidu enda. (p 20)

Vt RKTKo nr 2-15-505/180. (p 25)

VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud üht kaitsenormi. Sellest tulenevalt võib kostja tegevus olla kvalifitseeritav hagejatele õigusvastaselt kahju tekitava käitumisena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kui ta rikub turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeldu ja sellest tekib hagejatele kahju. (p 25)

VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud üht kaitsenormi. Sellest tulenevalt võib kostja tegevus olla kvalifitseeritav hagejatele õigusvastaselt kahju tekitava käitumisena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kui ta rikub turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeldu ja sellest tekib hagejatele kahju. (p 25)

Kui hagejad soovivad esitada kahju tekitava käitumise lõpetamise nõude, siis sellise nõude eeldusena peavad hagejad esile tooma ja tõendama, milles seisneb neile tekitatud kahju. Samuti peavad hagejad tõendama kostjat kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest (RKTKo nr 2-16-14655/24, p 14.1). Kostjal on sellisel juhul vastutusest vabanemiseks võimalik omakorda tõendada, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane. (p 28)

Olukorras, kus tellija ei ole töövõtulepingu esemeks olevaid töid vastu võtnud, peab töövõtja selleks, et tema tasunõude saaks lugeda VÕS § 637 lg 4 ja § 638 alusel sissenõutavaks, tõendama, et ta on lepingukohased tööd teinud ja tellijale vastuvõtmiseks esitanud. (p 12)

VÕS § 655 lg 1 teise lause kohaselt, kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Sama sätte teise lõike kohaselt eelnevat ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. (p 15)

Kui tellija ei tagane kehtivalt lepingust, võib töövõtjal olla tekkinud VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel õigus lepingust taganeda põhjusel, et tellija tegevuse tõttu muutus töövõtjal lepingu täitmine võimatuks, kuna kolmas isik oli juba teinud tööd, mida töövõtja pidi lepingu alusel tegema. Juhul, kui tuvastatakse, et osaliselt tegi töid kolmas isik ning et tellija taganes töövõtulepingust, võib töövõtja nõuda tagasitäitmise võlasuhte raames VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel üleantu väärtuse hüvitamist. Selle nõude eeldusena peaks töövõtja tõendama, millises ulatuses ta töid tegi. Eelduslikult on tööde väärtus nende lepingujärgne maksumus, kuid tellijal on võimalik tõendada, et tööde väärtus on nende osalise tegemata jätmise tõttu väiksem. (p 14)

VÕS § 655 lg 1 alusel lepingu ülesütlemine eeldab tellija selge tahte tuvastamist, et ta soovib lepingu igal juhul lõpetada sõltumata töövõtja lepingurikkumisest. (p 15)

Kui töövõtulepingu esemeks olnud tööd on valmis teinud kolmas isik, ei lõppe töövõtja ja tellija õigussuhe automaatselt. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186. Kohtul tuleb pooltega võlasuhte lõppemise aluseid arutada. Sõltuvalt võlasuhte lõppemise alusest võib hagejal olla kostja vastu kas tehtud tööde väärtuse või (osalise) töötasu hüvitamise nõue. (p 13)

Raieõiguse võõrandamise leping vastab kinnisasja rendilepingu tunnustele (vt RKTKo nr 2-17-280/31, p-d 22–24; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 16). Kuigi raieõiguse võõrandamise lepingu peamine eesmärk on raiutava puidu omandamine ning lepinguga üle antav maakasutusõiguse aitab üksnes seda eesmärki saavutada, kuulub maa kasutamise eest rendi maksmise kohustus rendilepingu olemuslike tunnuste hulka. Seetõttu saab eeldada, et vähemalt osa puidu omandaja (rentniku) tasutavast rahast on ette nähtud tasuna maa kasutamise eest, isegi kui lepingus ei ole sõnaselgelt eristatud tasu maa kasutamise ja raiutud puidu omandamise eest. (p-d 13–15)

Raieõiguse võõrandamise lepingu eripära tõttu ei piirdu tasu maakasutusõiguse eest vastupidise kokkuleppe puudumisel keskmise maa rendihinnaga: raiumise tulemusel muutub kinnisasja olemus, seevastu tavapärane maa rendihind põhineb eeldusel, et maa kasutusvõimalus säilib põhiliselt endisel kujul. Kogu lepingu maksumusest 20% suurune tasu maakasutusõiguse eest arvestab selle eripäraga. Õigusselguse huvides on pooltel soovitatav maakasutusõiguse ja võõrandatava metsamaterjali hinna vahekorras ja tagastamise korras kokku leppida. (p-d 16–17)

Tasu maakasutusõiguse eest (renditasu) tuleb maha arvata kogu kokkulepitud tasust ning see ei kuulu vastupidise kokkuleppe puudumisel tagastamisele. (p 18)

Võõrandatava metsamaterjali eest makstud tasu osalise tagastamise korral tuleb analoogia korras kohaldada VÕS § 195 lg-t 5, mistõttu tuleb tagastatava tasu suuruse üle otsustamisel lähtuda lepingus määratust (VÕS § 189 lg-d 1–3). (p-d 19, 21)

Raieõiguse võõrandamise lepingus kokku lepitud raiemaht on MS § 37 lg 6 p-st 5 tulenevalt hinnanguline. Kui tegelikult on raiutavat metsa hinnangulisest raiemahust rohkem, omandab ostja enam raiutud puidu lisatasu maksmata üksnes kogu lepingujärgse hinnangulise raiemahu täitmise korral, sest ei saa eeldada, et kasvava puidu hulk ja kvaliteet oleksid metsamaatüki eri osadel (eraldistel) ühesugused ja raiete tegemine või tegemata jätmine on peamiselt majandus- või kutsetegevuses tegutseva raieõiguse omandaja mõjualas. (p 20)