Maareformi seadus (lühend - MaaRS)

Kui kaebaja leidis, et kasutuses olnud talumaast jäi mingi osa erastamata ja tema esitatud taotlust talumaa erastamiseks täies ulatuses ei rahuldatud, tulnuks seda haldusakti vaidlustada talumaa erastamise ajal. (p 16)

MaaRS § 22¹ lg 2, MaaRSMSMS § 14 lg 8 ja erastamise korra punkt 32¹ on üheselt ja selgelt tõlgendatavad, et erastamiseks taotletav maaüksus peab „vahetult külgnema elamuga hoonestatud katastriüksusega“. /…/ Tegemist ei ole erastamise põhiseaduse vastase kitsendusega. Seadusandjal on maa erastamise tingimuste seadmisel ulatuslik kaalumisruum. Regulatsioon aitab ära hoida olukorda, kus maad erastataks ostueesõigusega kinnistute juurde nii, et seos omanikule kuuluvate elamute ja põllumajandushoonetega kaob. (p 18)

Ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna erastamise õigustatud subjektile üldjuhul veel õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu‑müügilepingud. /…/ Kuigi Riigikohus on leidnud, et ka maavanema pikaajaline tegevusetus võib teatud olukorras anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa (RKHKo nr 3-3-1-81-05, p 14), on kolleegium samas ka täheldanud, et usalduse kaitse ei ole absoluutne. (p 19)

Haldusmenetlus tuleb HMS § 44 lg 1 p 1 alusel uuendada, kui eksisteerib isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt ning sellise haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. (p 14)

Selleks, et haldusakt oleks isiku õigusi kestvalt piirav, peavad sellega olema isikule kehtestatud jätkuva iseloomuga keelud või kohustused. (p 15.1.)

Haldusorganil on kohustus uuendada haldusmenetlus isiku taotluse alusel siis, kui esineb seaduses sätestatud menetluse uuendamise alus. Lisaks on haldusorganil õigus haldusmenetlus enda initsiatiivil uuendada juhul, kui taotluse sisu võib anda haldusorganile põhjuse oma varasemaid seisukohti muuta. (p 17.1, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-36-04, p-d 11–14).

Riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmise kavatsus ei anna alust maa tagastamise haldusmenetluse uuendamiseks. (p 17.2.)

Maa riigi omandisse jätmise otsuse puhul on tegu ühekordse mõjuga haldusaktiga, millega määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Maa tagastamata jätmist (MaaRS § 20 lg 1) ja kompensatsiooni määramist (MaaRS § 13) puudutavad otsused lõpetavad õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetluse. (p 15.1)

Maa riigikaitsemaana riigi omandisse jätva haldusakti õiguspärasust ei saa seada sõltuvusse sellest, et riigikaitse eesmärgil riigi omandisse jäetud maad soovitakse aastaid hiljem kasutada muul eesmärgil. Riigikaitselised vajadused võivad ajas muutuda. Riigi omandisse jäetud maa võimaliku kuritarvitamise ohtu maandavad riigivara valitsejale riigivaraseaduses sätestatud piirangud ja kontrollimehhanismid. (p 16)

MaaRS § 31 lg 3 järgi toimub riigi omandisse jäetud maa võõrandamine riigivaraseaduses sätestatud korras, kui seadusega ei sätestata teisiti. Omandireformi aluste seadusest ega maareformi seadusest ei tulene, et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmisel muutub see maa uuesti omandireformi objektiks ning maa tagastamise menetlus tuleb uuendada. (p 17.2.)

Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluste lahendamine on tehtud kohalike omavalitsuste ülesandeks. Juhul, kui maa jäetakse riigi omandisse, peab kohalik omavalitsus maa tagastamise taotluse lahendamisel sellest lähtuma ning maad ei ole võimalik tagastada. (p 20)

MaaRS pole ühelgi hetkel võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde (RKHK otsus asjas nr 3-16-579/47, p 11). Kuna kaebaja ei teinud magamiskorpusi tähtajaks korda, kaotas ta MaaRS § 6 lg 3¹ (nii kuni 14. juulini 2017 kehtinud redaktsiooni kui alates 14. juulist 2017 kehtima hakanud redaktsiooni) järgi nende ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise õiguse. (p 13)

Asjaolu, et mõne avalduses märgitud ehitise juurde ei ole võimalik maad ostueesõigusega erastada, ei tähenda seda, et välistatud on maa ostueesõigusega erastamine kõigi avalduses märgitud ehitiste juurde. (p 20)

MaaRS pole ühelgi hetkel võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde. Lagunenud ehitiste puhul tuli erastamismenetluse lõpetamiseks anda omanikule tähtaeg kas ehitise korrastamiseks või kõrvaldamiseks. Kohalikul omavalitsusel oli kaalutlusõigus, milline ettepanek omanikule teha. 14.07.2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 3¹ ei näe enam ette võimalust anda tähtaeg lagunenud ja kasutusest väljalangenud või ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste kordategemiseks. Kohalik omavalitsus saaks alates 14.07.2017 anda lagunenud ehitise omanikule tähtaja vaid lagunenud ehitise, nt vundamendi säilinud osade, kõrvaldamiseks. (p-d 9 ja 11)

Nõue, et ostueesõigusega erastamise õiguse saamiseks peavad maaüksusel asuvad ehitised olema korras ja sihtotstarbeliselt kasutatavad, on kehtinud kogu maareformi aja ja isikul pidi sõltumata kohaliku omavalitsuse tegevusest olema selge, et soodsatel tingimustel maa erastamiseks annavad õiguse vaid sihtotstarbeliselt kasutatavad ja korras hooned. Seadus nägi kordategemise tähtaja andmise ette hea halduse põhimõttest lähtuvalt, et anda enne menetluse lõpetamist ja taotluse rahuldamata jätmist taotlejale veel viimane hoiatus, et kui ta etteantud tähtajaks hooneid ei korrasta, kaotab ta maa ostueesõigusega erastamise õiguse. (p 13)

Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Seletuskirjas on rõhutatud, et kui kohalik omavalitsus on andnud tähtaja ehitise kordategemiseks ja omanik pole nõutud toiminguid teinud, ei ole õigust tähtaega pikendada. MaaRS § 6 lg 3¹ alates 14.07.2017 kehtival redaktsioonil pole taotlejate puhul, kellele oli antud tähtaeg ehitiste korrastamiseks ja kes selle jooksul ehitisi ei korrastanud, koormavat tagasiulatuvat mõju, sest nende puhul pidi nagunii järgnema menetluse lõpetamine ja taotluse rahuldamata jätmine. (p-d 11 ja 12)

Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p 15)

Sellisel määral vundamendini lagunenud hoonet, nagu kaebajale kuulub, ei saa enam korda teha. Kuna maareformi eesmärk on kujundada ümber riiklikul maaomandil rajanevad suhted, lähtudes endiste maaomanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, on Riigikohus varasemas praktikas mõistnud MaaRS § 6 lg 3¹ selliselt, et õigustatud subjektile saab maa tagastamist takistada üksnes selline ehitis, mis on sihtotstarbelises kasutuses või mida on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-04). Kuigi see praktika oli välja arendatud maa tagastamise vaidlustes, ei saa anda normile teistsugust sisu asjades, kus maa erastamise õigustatud subjekt vaidleb kohaliku omavalitsusega maa ostueesõigusega erastamise õiguse üle. Vastasel korral oleks tegemist erastamise õigustatud subjektide ebavõrdse kohtlemisega. MaaRS v.r § 6 lg-s 3¹ ei peeta kordategemise all silmas üksnes sellist laadi korrastustöid, mis ei nõua ehitusluba või projekteerimistingimuste väljastamist. Ehitusõiguse normid on mitmel korral muutunud ja ehitusluba nõudvad toimingud on eri redaktsioone arvestades olnud erinevad. Seepärast pole MaaRS v.r § 6 lg 3¹ võimalik tõlgendada ehitamiseks vajalike lubade õigusnormi kaudu. Siiski ei saa vundamendini lagunenud hoone sihtotstarbelist kasutamist enam võimalikuks pidada ja selleks, et hoone vastaks MaaRS § 6 lg 3 tunnustele, tuleks see uuesti üles ehitada. Tegemist oleks uue hoone püstitamisega, mitte vana kordategemisega. Lahendist asjas nr 3-3-1-82-07 ei saa järeldada, et kolleegiumi varasem praktika peab vundamendini lagunenud hoone kordategemist võimalikuks. (p 15)

Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p-d 12 ja 15)

Seadusandja peaks üldjuhul vältima koormavale õigusnormile (ebaehtsa) tagasiulatuva jõu andmist, s.o koormava normi kohaldamist õigussuhetele, mis tekkisid enne normi jõustumist. Siiski võib tagasiulatuva jõu anda ka koormavale seadusesättele, kui selle järele on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-11-03, p 33, nr 3-3-1-80-16, p 29). Ehkki õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva normi kivistamist, tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja igaühel on õigus mõistlikule ootusele, et seadusandja lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 49). (p 10)

Kaalutlusõiguse alusel kujunenud normi rakenduspraktikast ei saa tuletada isiku õiguspärast ootust. (p 15)

Õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (näiteks rakendussätetes), ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4). (p 9)

Menetlusnormi rikkumiseks ei saa pidada seda, et kohus põhjendas kohtuotsust haldusorgani seisukohtadega. Menetlusseadustikust ei ole võimalik välja lugeda sellekohast keeldu, nt HKMS § 165 lg 2 annab kohtule hoopis teatud juhul võimaluse nõustuda haldusakti või vaideotsuse põhjendustega, neid kordamata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirjapandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada. (p 16)

KOV kantud menetluskulude väljamõistmine teiselt menetlusosaliselt pole HKMS § 109 lg 6 alusel põhjendatud maareformi elluviimiseks vajalike toimingutega seotud kohtuvaidluses. Nende toimingute tegemine oli kohalikule omavalitsusele üle antud riiklik ülesanne, millega omavalitsus tegeles iga päev. Selliste ülesannete täitmist ei ole alust pidada haldusorgani põhitegevusest väljuvaks. (p 17)

Elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka ei arvata üldjuhul seda maad, mida ei ole kasutatud õiguspärasel alusel. Isikul puudub õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteolnud maa talle ostueesõigusega erastamist, küll aga võib sellises olukorras kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas kooskõlas MaaRS ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega suurendada erastatavat maad avalduses märgitud ulatuses ja piirides või mitte (vt ka RKHK 12. novembri 2007 otsus asjas nr 3-3-1-57-07, p 16). (p 13)

Maa taotlemine munitsipaalomandisse selleks, et tagada Peipsi järvele kui avalikule veekogule juurdepääs, on piisavalt kaalukas avalik huvi, et kaaluda üles füüsilise isiku huvi erastada endale rohkem maad ka ulatuses ja piirides, mis ei ole olnud tema õiguspärases kasutuses. (p 16)

MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. Eeltoodu ei välista aga kaalutlusõiguse redutseerumist. See, kas definitiivne ettekirjutus on võimalik, sõltub kaalutlusõigust andva sätte ning konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude koosmõjust. (p 25)

MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. (p 25)

Halduskohtus õiguste kaitsmiseks peab esinema subjektiivsete õiguste riive. Edasikaebeõiguse puhul tuleb arvestada, et kohtuasi peab vaidlustatud osas puudutama edasikaebuse esitanud isiku õigusi. Edasikaebuse esitamine teiste isikute õiguste kaitseks ei ole lubatud. (p 22)

Kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede. Definitiivne ettekirjutus välistab haldusorgani poolt asjaolude täiendava kaalumise. Definitiivse ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt halduskolleegiumi 28. aprilli 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-52-13, p 33 ja 25. septembri 2008. a otsust asjas nr 3-3-1-15-08, p 8, alap 1). (p 27) Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda. (p 30)

Kui kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel vastuolus, siis on tegemist HKMS § 157 lg-s 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (vt nt kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21). Selleks, et hinnata, kas tegemist on olulise rikkumisega, tuleb vaadelda otsuse resolutsiooni ja vastuolulisi põhjendusi kogumis koos muude põhjendustega. (p 20)

MaaRS § 25 lõiges 3 nimetatud kohaliku elu küsimuste otsustamise eeltingimuseks on ministri või valitsuse luba. Niisuguse loa nõude kehtestamine mõjutab ebasoodsalt nimetatud kohaliku elu küsimuste iseseisva otsustamise ja korraldamise õigust. (p 22) Seadus on näinud ette põhimõttelise võimaluse neid toiminguid teha ning säte ei välista täielikult loetletud toimingute tegemist. (p 37) Luba antakse kohaliku omavalitsuse motiveeritud taotluse alusel ning sellise taotluse esitamine ei ole omavalitsusüksuse jaoks liialt koormav. Loa andmisest keeldumist peab keskkonnaminister või Vabariigi Valitsus põhjendama ja see keeldumine on vaidlustatav halduskohtus. Kuigi MaaRS § 25 lõige 3 ei täpsusta, millistel alustel võib loa andmisest keelduda, ei või keskkonnaminister või Vabariigi Valitsus loa andmisest meelevaldselt keelduda. Piirangu eesmärk on samas olulisem - hoida ära tasuta munitsipaalomandisse antud maa võimalik väärkasutus. (p 38)

Omavalitsusüksus ei saa põhiõiguste adressaadina (vt PS § 14) olla põhiõiguste kandja ega toetuda seetõttu PS §-st 32 tulenevale omandipõhiõigusele. Õigus omavalitsusüksusele kuuluvat vara vabalt kasutada ja käsutada ning saada riigi eest kaitset sellesse sekkumise vastu on hõlmatud enesekorraldusõigusega. (p 18)

MaaKatS § 18 lõige 7 ei saa enesekorraldusõigust riivata. See säte ei pane omavalitsusüksusele kohustust koostada detailplaneering, kui soovitakse püstitada ehitist detailplaneeringu kohustusega alal. MaaKatS § 18 lõikest 7 ei tulene taotleja jaoks ka uue katastriüksuse omal initsiatiivil moodustamise kohustust ega kohustust kanda sellega seotud kulud. MaaKatS § 18 lõikest 7 ei tulene kohustust omavalitsusüksuse initsiatiivil katastriüksust jagada ka siis, kui maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasi asub hajaasustusalal, millele kohaldub maakorraldusseadus. (p 24)

MaaRS § 25 lõike 3 kohaldamisega tagasiulatuvalt ka sotsiaalmaa sihtotstarbega maa suhtes, mis anti munitsipaalomandisse enne selle sätte jõustumist, riivatakse usalduskaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Mõnele seadusesättele tagasiulatuva jõu andmine ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu 21.12.1994 otsust kohtuasjas nr III-4/A-10/94; 20.10.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-14-09 punkti 50 ja 17.03.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-11-03 punkte 33 ja 34). Kuigi MaaRS § 25 lõike 3 tagasiulatuva kohaldamisega on riivatud usalduskaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, ei ole selline riive tulenevalt sätte eesmärgist ebaproportsionaalne ja sättega põhjustatud riive on mõõdukas. (p 39) Nimetatud sätte eesmärk on tagada, et omavalitsusüksus ei muudaks sotsiaalmaa sihtotstarbega munitsipaalomandisse antud maad avalikult mittekasutatavaks maaks ega taotleks maad munitsipaalomandisse selleks, et seda kasu teenimise eesmärgil võõrandada. (p 35)

Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogul ei ole PSJKS § 7 kohaselt õigust esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Isiku põhiseadusega tagatud õigusi saavad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kaitsta PS § 107 järgi Vabariigi President ja § 142 järgi õiguskantsler. Ka kohus võib PS § 15 järgi algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse oma initsiatiivil või kohtumenetluses osaleja taotlusel (vt RKPJK 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 punkti 13). (p 18)

PSJKS § 50 lg 1 järgi on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid. (määrus, p 6) PSJKS § 10 lõike 2 järgi küsib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses vaidlustatud normide kohta arvamuse Riigikohus. Menetlusosaline ei saa küsida arvamust teistelt isikutelt ning sedakaudu kaasata nad menetlusse arvamuse andjatena. (määrus, p 9)

Ehitiste omanike vahetumine ei saa olla selline õiguslik või faktiline asjaolu, mis annaks aluse erastamist võimaldava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. MRSMS (jõust. 30. nov 1997) § 14 lg-st 22 tulenevalt jääb ehitise varasema omaniku erastamisavaldus kehtima uue omaniku suhtes, millest tulenevalt lähevad uuele omanikule üle ka erastamise eeltoimingutest tulenevad õigused ja kohustused.

Riigikohus on 20.09.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-33-07 märkinud järgmist (p 16): "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas." Viidatud seisukohta ei saa aga laiendada juhtumitele, kus alternatiivne õiguslik alus näeb ette kaalutlusõiguse ning kaalutlusruum ei kattu haldusorgani poolt ekslikult valitud õiguslikus aluses ettenähtuga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus ei tohi haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-08 p 8 alap 1). Samuti ei pruukinud käesolevas asjas olla korralduste kehtetuks tunnistamisel isikute jaoks üksnes positiivsed tagajärjed. Tegemist oli soodustavate haldusaktidega, millega võimaldati isikutele maa ostueesõigusega erastamist. Nende kehtetuks tunnistamise tagajärjel puudusid haldusaktid, mis oleksid võimaldanud isikutel nende omandatud ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada.

Käesolevas asjas tehtud otsuses on ringkonnakohus resolutsioonis tühistanud halduskohtu otsuse kahe haldusakti tühistamise osas, kuid põhjendustes nimetanud ainult ühte neist haldusaktidest. Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused on omavahel vastuolus, mistõttu on ringkonnakohus olulises ulatuses jätnud täitmata kohtuotsuse põhjendamise kohustuse. Seetõttu kuulub kohaldamisele HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 2 p 2.

Arvestades ORAS § 17 lg-t 9, tuleb Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" p 62 tõlgendada koosmõjus Vabariigi Valitsuse seaduses § 85 lg-ga 4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 62 nimetatud ettekirjutust tuleb mõista kui VVS § 85 lg 4 järgset ettepanekut (vt ka Riigikohtu määruse kohtuasjas nr 3-3-1-61-08 p-i 12). VVS § 85 lg-st 4 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud maavanema ettepanekut täitma. Ettepanekul puudub otsene mõju isiku õigustele, sest ettepanek on suunatud kohalikule omavalitsusele.

Menetlustoimingute vaidlustamine on küll lubatud olukorras, kus menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 -ip 21). Samuti on võimalik, et viivitus haldusmenetluse läbiviimisel võib kujutada endast menetlusosalise subjektiivsete õiguste iseseisvat rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-62-08 p-i 9). Siiski on menetlustoimingute vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist võimalik üksnes erandjuhtudel. Käesoleva asjaga analoogilistes asjades võib just maavanema ettepaneku vaidlustamine tuua kaasa haldusmenetluse pikenemise, kuivõrd on võimalik, et kohalik omavalitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga ning põhjendab seda niivõrd veenvalt, et maavanem ei pöördugi protestiga halduskohtusse. Arvestades, et VVS § 85 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele ainult 15 päeva maavanema ettepaneku osas seisukoha võtmiseks, ei saanud maavanema ettepanek põhjustada menetluses olulist viivitust, mis võiks menetluse lõpptulemusest sõltumata rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need sätted kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada. Tegemist on materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.

MRS § 22 lg 1² alusel läbiviidavas erastamisemenetluses antav maavanema luba ei ole käsitatav menetlustoiminguna, samuti ei saa maavanema kirju pidada HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktideks. Loa andmisest keeldumise otsus on sarnane detailplaneeringu algatamisest keeldumise otsusega, mida halduskolleegium on käsitanud haldusaktina (vt Riigikohtu 03.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-41-06). Haldusaktiks on kohtupraktikas peetud iga otsustust, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Haldusaktiga võib olla tegemist sõltumata sellest, kas see on vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides (vt nt Riigikohtu 20.12.2001 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-01 p-i 37). Kui maavanem MRS § 22 lõikes 1² sätestatud alusel läbiviidaval maa erastamismenetluses luba ei anna, siis ei saa erastamismenetlus jätkuda, mistõttu tuleb loa andmisest keeldumise otsust pidada lõplikuks haldusaktiks.

Käesolevas asjas maavanema kirjade andmise ajal (2006. a jaanuaris ja veebruaris) kehtinud MRS § 22 lg 1² kohaselt sai erastamine toimuda üksnes maavanema loal. Järelikult kui maavanema luba puudus, siis ei saanud erastamismenetlus jätkuda ega kellelgi tekkida kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisõigust. MRS § 22 lg 1² alusel läbiviidavas erastamisemenetluses antav maavanema luba ei ole käsitatav menetlustoiminguna, samuti ei saa maavanema kirju pidada HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktideks. Maavanema loa andmisest keeldumise otsust tuleb pidada lõplikuks haldusaktiks, mille vaidlustamata jätmise, s.t haldusakti vaidlustamata jätmise tagajärjena on loa andmisest keeldumine kehtiv. Sellisel juhul ei ole kohalikul omavalitsusel enam pädevust erastamistoimingute jätkamiseks. Loa andmisest keeldumisest pidi lähtuma ka keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmise menetluses. Selleks, et erastamismenetlus saaks jätkuda, on vajalik loa andmisest keeldumise otsuse kui haldusakti tühistamine.

Käesolevas asjas maavanema kirjade andmise ajal (2006. a jaanuaris ja veebruaris) kehtinud MRS § 22 lg 1² kohaselt sai erastamine toimuda üksnes maavanema loal. Järelikult kui maavanema luba puudus, siis ei saanud erastamismenetlus jätkuda ega kellelgi tekkida kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisõigust. MRS § 22 lg 1² alusel läbiviidavas erastamisemenetluses antav maavanema luba ei ole käsitatav menetlustoiminguna, samuti ei saa maavanema kirju pidada HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktideks. Maavanema loa andmisest keeldumise otsust tuleb pidada lõplikuks haldusaktiks, mille vaidlustamata jätmise, s.t haldusakti vaidlustamata jätmise tagajärjena on loa andmisest keeldumine kehtiv. Sellisel juhul ei ole kohalikul omavalitsusel enam pädevust erastamistoimingute jätkamiseks. Loa andmisest keeldumisest pidi lähtuma ka keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmise menetluses. Selleks, et erastamismenetlus saaks jätkuda, on vajalik loa andmisest keeldumise otsuse kui haldusakti tühistamine.

HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist ning TsMS § 360 lg 2 teine lause ei kuulu halduskohtumenetluses kohaldamisele.

Riigikohtu 29.04.2009 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-19-09 p-s 12 leiti: "Kui halduskohus jätab kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja ringkonnakohus loeb kaebuse tähtaegselt esitatuks, siis on kohtumenetluses tekkinud eraldiseisev vaidlus kaebuse tähtaegsuse üle. Kui menetlusosalisel ei oleks võimalik vaidlustada ringkonnakohtu eelmainitud määrust, siis saaks ta sisuliselt alles kassatsioonkaebuses esitada vastuväiteid kaebuse tähtaegsuse osas. Ühtlasi peaks Riigikohus pöörduma tagasi tähtaja küsimuse juurde olukorras, kus juba on olemas haldus- ja ringkonnakohtu otsused kaebuse kohta. Kui kassatsioonimenetluses selgub, et halduskohtule esitatud kaebus ei olnud tähtaegne, siis peaks Riigikohus tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning lõpetama asja menetluse. Selline olukord ei tagaks kohtuasja kiiret ja efektiivset lahendamist. Samuti koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi."Eeltoodud järeldust võib kohaldada ka menetluse peatamise osas, sest vastasel korral võivad kohtud menetlust peatamata lahendada asja, kus tulnuks ära oodata lahend teises kohtuasjas. Sellisel juhul oleks alles kassatsioonkaebuses võimalik esitada väide, et vajalik olnuks menetluse peatamine. Riigikohus peaks siis tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saatma asja halduskohtule uueks arutamiseks, et hinnataks ka täiendavat tõendit - teise kohtuasja lahendit. Selline olukord oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuivõrd lisaks menetluse võimalikule pikenemisele koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi ning suureneksid menetluskulud.

HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist ning TsMS § 360 lg 2 teine lause ei kuulu halduskohtumenetluses kohaldamisele.

Riigikohtu praktikas on peetud erandlikult võimalikuks vaidlustada ka menetlustoimingut, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib menetluse lõpus antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise tagantjärele võimatuks (vt näit 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9 ning 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21). Enne haldusakti andmist saab kaebust esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9, 06.03.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-94-06, p-i 10, 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21, 18.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-03, p-i 18). Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse ( vt Riigikohtu 24.10.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-51-07).

Vallavolikogu otsus, millega kinnitati mitme sama maad sooviva isiku vastavus maa kasutusvaldusesse taotlejatele esitatavatele nõuetele ja anti kasutusvalduse soovijatele tähtaeg kokkulepete saavutamiseks, kujutab endast menetlustoimingut. Selline otsus pole õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse. Ka juhul, kui taotlejate nimekirja on arvatud nõuetele mittevastav taotleja, ei mõjuta niisugune asjaolu selles menetlusstaadiumis veel ilmselgelt menetluse lõpptulemust, ei too kaasa selle sisulist õigusvastasust ega muuda võimatuks lõpliku otsustuse õiguspärasuse hindamist.

Maareformi seadusest ega Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a määrusega nr 24 vastu võetud "Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korrast" ei tulene, et põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja avalikustamise ja kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamise vahel peaks toimuma taotlejate nimekirja kinnitamine. Samas on sellisel otsusel menetlust korrastav ja isikuid taotlejatena fikseeriv tähendus, mis muudab menetluse selgemaks ja paremini jälgitavaks. Seetõttu on niisuguse otsuse vastuvõtmine kooskõlas HMS § 5 lg-ga 1 ja hea halduse põhimõtetega.

Kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MaaRS § 233 lg 2 tähenduses. Pelgalt realiseeritava toodangu maht ja saadav tulu ei anna võimalust otsustada põllumajandusliku tootmise olemasolu üle ega seda ka välistada. (vt ka Riigikohtu 01.02.2002 otsust asjas nr 3-3-1-3-02). Füüsilisest isikust ettevõtja puhul ei nõua MaaRS § 233 lg 2, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul (vt ka Riigikohtu 24.05.2007 otsus asjas nr 3-3-1-21-07). Samas on Riigikohus põllumajandusliku tootmise määratlemisel pidanud oluliseks tegeliku tootmise olemasolu (vt Riigikohtu 14.10. 2003 otsust asjas nr 3-3-1-63-03).

Tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel on maareformi seadusest (eriti MaaRS § 233 lg 5) tulenevalt oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Kohalikul omavalitsusel on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum.

Põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. See võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Kui maad pole täies ulatuses tootmiseks kasutatud, ei tulene sellest iseenesest, et isikul poleks alust saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse.

MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.

Ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle tagastamise või erastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada (vt Riigikohtu 15.03.2006 määrust asjas nr 3-3-1-78-05, 11.12.2006 otsust asjas nr 3-3-1-61-06, 05.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-102-06 ja 11.10.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-37-07). Sellisel juhul tuleb kohustuslikult kaaluda maa riigi omandisse jätmist tingivaid avalikke huve juriidiliste isikute huvidega, kes taotlesid sama maa erastamist. Kaalumiskohustus kehtib ka likvideerimisel oleva juriidilise isiku puhul, sest seadusest ei tulene selget keeldu sellisele juriidilisele isikule maa erastamiseks.

Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu.

Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid, vaid menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.

Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu. Kaaluda tuleb erastamisavalduse esitanud isiku huvi avaliku huviga, mis tingib maa riigi omandisse jätmise vajaduse.

Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad (kohalik omavalitsus ja maavanem) ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid (sh omandiõigust), menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

Kuna maa riigi omandisse jätmise otsus riivab maa ostueesõigusega erastamist taotleva juriidilise isiku õigust erastamisavalduse menetlemisele on tal HKMS § 7 lg 1 alusel õigus maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks.

Halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-48-06, p-i 17). Menetluskulude reaalse kantuse kinnitamiseks ei piisa ainuüksi advokaadi kinnitusest selle kohta, et arved on tasutud (vt Riigikohtu 20.12.2000 otsuse asjas nr 3-3-1-55-00, p-i 3; 25.03.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-5-08, p-i 18).

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

Maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisel ei saa viidata abstraktselt avalikele huvidele ning eeldada nende suuremat kaalukust võrreldes erahuvidega. Nii kaalutlusotsuse tegemisel kui selle motiveerimisel tuleb selgelt välja tuua, milles konkreetsel juhul avalik huvi seisneb ning millist kaalu omab see võrreldes isikute huviga maa tagastamiseks.

Haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-37-07 p-i 10).

Kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (vt Riigikohtu 15.03.2006 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-05 p-i 12). Kuna minister sekkub maa sihtotstarbe määramisega kohaliku omavalitsuse otsustusruumi, on kohalikul omavalitsusel selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsuse suhtes.

Kuigi halduskohtu pädevuses on vaadata läbi kohaliku omavalitsuse üksuse kaebus maa riigi omandisse jätmise otsuse peale, ei tähenda see, et maa riigi omandisse jätmise otsus piirab alati kohaliku omavalitsuse üksuse subjektiivseid õigusi. Nagu iga teinegi kaebaja peab kohaliku omavalitsuse üksus põhjendama kohtusse pöördumisel, kuidas vaidlustatud haldusakt rikub tema õigusi.

Kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (vt Riigikohtu 15.03.2006 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-05 p-i 12). Kuna minister sekkub maa sihtotstarbe määramisega kohaliku omavalitsuse otsustusruumi, on kohalikul omavalitsusel selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsuse suhtes.

Kohalikul omavalitsusel on kaebeõigus ka otsuste suhtes, mis võiks oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 p-i 16). Kaevandamine üleriigilise tähtsusega maardlas on eelduslikult olulist keskkonnamõju omav tegevus. Kaevandamise üle ei otsustata aga maa riigi omandisse jätmise menetluses.

Haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-37-07 p-i 10).

Maa erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitaja kaotas võimaluse maad erastada, on kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks. Seetõttu võib maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega muutuda isikute õiguslik seisund olenemata sellest, et kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, s.t maareform on maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud.

Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.

Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.

Omandireformi aluste seadus ega maareformi seadus ei näe ette reformitud maa teistkordse erastamise võimalust. Maa ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik ilma maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta.

Maa erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitaja kaotas võimaluse maad erastada, on kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks. Seetõttu võib maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega muutuda isikute õiguslik seisund olenemata sellest, et kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, s.t maareform on maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud.

Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.

MRS § 6 lg-s 1 sätestatu kohaldamisel tuleb arvestada, et maakorralduse või planeeringu nõuded saavad mõju avaldada üksnes konkreetse maaüksuse (lahustüki) suurusele. See, et tagastamisele kuulub mitu lahustükki, ei tähenda, et üks tagastatav lahustükk võiks maakorralduse või planeeringu nõuetest tulenevalt suureneda rohkem kui 8%.

Maismaa- ja merepiiri muutumine ei ole hõlmatud MRS § 6 lg-s 1 kasutatud maakorralduse või planeeringu nõuete mõistega. Erinevalt planeeringu või maakorralduse nõuetest ei sõltu see inimtegevusest ega -tahtest. Seetõttu ei ole MRS § 6 lg-s 1 sätestatud 8% reegel sellises olukorras kohaldatav. Nii Balti eraseaduse (BES) kui alates 1. detsembrist 1993 kehtiva Asjaõigusseaduse (AÕS) vastavat olukorda reguleerivad sätted näevad ette omandi piiride muutumise vastavalt mere rannajoone püsivale muutumisele. Selle põhimõtte muutmine ei ole MRS § 6 lg 1 eesmärgiks.

Säte, mille põhiseaduspärasust konkreetse normikontrolli raames hinnatakse, peab olema asjassepuutuv. Praegusel juhul reguleerivad sama küsimust nii MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 kui ka MaaRS § 40 lg 1. Lex posterior derogat legi priori põhimõttest tulenevalt tuleb kohaldada hilisemat normi, seega MaaRS § 40 lg-t 1. Seetõttu ei ole MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 käesoleva kohtuasja lahendamisel otsustava tähendusega normiks ning kohus ei saa analüüsida selle normi põhiseadusele vastavust. Praegusel juhul tuleb asjassepuutuvaks lugeda MaaRS § 40 lg 1, mis vaatlusalust olukorda tegelikult reguleerib ning millest lähtudes tulnuks asi seaduse kohaselt lahendada. (p 22) Kuna MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 ei ole asjassepuutuvaks normiks, puudub alus hinnata mainitud sätte põhiseaduspärasust ning vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 23)

Täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. (p 20)

Lähtuvalt maareformi seaduse § 7 lg-st 5, § 9 lg-st 9, § 10 lg-st 3 ja § 22¹ lg-st 6 on Vabariigi Valitsuse volitused piiratud ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise korra kehtestamisega. Vabariigi Valitsusel ei ole õigust kitsendada ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseid ega seada täiendavaid tingimusi, mis peavad olema täidetud erastatava maa määramiseks, võrreldes maareformi seaduse § 6 lg-ga 3¹. Vabariigi Valitsus on väljunud volituse piiridest, sätestades korras, mis on seadusest madalamal seisev õigusakt, täiendava tingimusena, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse alles siis, kui ehitis on korrastatud. (p 21)

Riigikohus ei saa kehtetuks tunnistada vaidlustatud määruse sätet, kui Vabariigi Valitsus on kohtumenetluse ajal muutnud määrust viisil, et vaidlustatud säte kehtivas redaktsioonis puudub, st enam ei kehti. Riigikohus piirdub siis vaidlustatud sätte põhiseadusvastasuse tuvastamisega ja ex tunc inter partes mõjuga. (p 23)

Otsust maa munitsipaalomandisse taotlemiseks tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole reeglina võimalik (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsuse nr 3-3-1-8-02 p-i 5). Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust peatavat maa munitsipaalomandisse taotlemise otsust on võimalik erandjuhtudel vaidlustada, kui on kahtlus, et maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsuse nr 3-3-1-44-05 p-i 14).

Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid. Otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei ole ka iseseisev toiming, kuid seda tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses.

Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2.

Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).

Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2.

Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).