KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-37-07 PDF Riigikohus 12.06.2008
PS
Küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatust lähtudes. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega on süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 17-18).
Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Isik, kes juhib mootorsõidukit joobeseisundis, kasutab seda liikluses osalemiseks ja seega ka süüteo toimepanemiseks. Seetõttu on mootorsõiduk KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend. Ilma vastava loata omandatud vahendi, aine või eseme võib konfiskeerida siis, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo (KarS § 83 lg-d 4 ja 5). Kuid süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Seega kehtivad süüteo toimepanijalt vahendi konfiskeerimisel samad eeldused nagu karistamise puhul (vt KarS § 2 lg 2). Süüteo toimepanemise vahendi süüteo toimepanijalt konfiskeerimine tugineb ühtlasi isiku süül ja isikult õigusrikkumise toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest. Kui konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv. Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57). Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Arvestades konfiskeerimise märkimisväärset preventiivset toimet (vt otsuse p 21), võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole vastavaks. Kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 järgi ei eelda täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.
Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimine KarS § 83 lg 2 järgi eeldab täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.
3-1-1-10-08 PDF Riigikohus 15.04.2008
Juhul, kui isik teostab oma tegelikku või oletatavat õigust moel, mis on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega, tuleneb õiguse teostamise ebaseaduslikkus just loetletud tunnustest enestest, kuna tegemist on tegudega, mis on kriminaliseeritud ka iseseisvate kuritegudena erinevate süüteokoosseisude (KarS §-d 120-122; § 136; § 203; § 214) alusel.
3-1-1-9-08 PDF Riigikohus 09.04.2008
Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, mis tähendab, et kohus ei või väljuda väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses sisalduva väärteokirjelduse piiridest (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03).
Väärteoprotokolli teokirjelduses tuleb ära näidata juriidilise isiku töötaja, kes pani toime väärteokoosseisus kirjeldatud teo, sest vastasel juhul tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada (vt RKKKo nr 3-1-1-82-04, nr 3-1-1-121-04, nr 3-1-1-131-04, nr 3-1-1-9-05, nr 3-1-1-22-05, nr 3-1-1-70-05, nr 3-1-1-25-06, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-64-07, nr 3-1-1-84-07). Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (vt ka RKKKo nr 3-1-1-105-03) ja selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06 ja nr 3-1-1-84-07). See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks.
Seoses juriidilise isiku või juhtivtöötaja tegevusega tuleb arvestada sellega, et paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod, mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja ega organ, vaid tavatöötajad. Sellest tulenevalt on kohtupraktikas aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul või vähemalt heakskiidul (vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-04 ja nr 3-1-1-145-05).
Väärteoprotokolli teokirjelduses tuleb ära näidata juriidilise isiku töötaja, kes pani toime väärteokoosseisus kirjeldatud teo, sest vastasel juhul tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada (vt RKKKo nr 3-1-1-82-04, nr 3-1-1-121-04, nr 3-1-1-131-04, nr 3-1-1-9-05, nr 3-1-1-22-05, nr 3-1-1-70-05, nr 3-1-1-25-06, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-64-07, nr 3-1-1-84-07).
3-1-1-4-08 PDF Riigikohus 31.03.2008
Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost.
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4).
Tegevusetusdelikti puhul tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses näidata ja põhistada nõutavat tegu ja selle eeldatavust (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.1). Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg - kahju - jäänud saabumata.
KarS § 217^2 lg 1 alt 1 (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) on oma olemuselt nn ärakasutamiskoosseis. Koosseisu selle alternatiivi aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse (näiteks ametisse nimetamine, eestkoste seadmine) või tehingu (näiteks tööleping või käsundusleping) alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat omakorda alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupärane tegu on esmajoones sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. 217^2 lg 1 teine alternatiiv (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine) on nn usalduse murdmise koosseis. Usaldusseisundit tuletatakse seejuures teo toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (s.o varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb eelkõige samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, kuid on oma olemuselt laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Usalduse murdmise koosseis hõlmab juhtumeid, mil isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, mh ka tegevusetusega, mis viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni.
Mõisted oluline ja suur varaline kahju on koosseisulise tunnusena blanketsed ja nõuavad sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt (RKKKo nr 3-1-1-43-03, p 13). Palga alammäära kehtestamisel arvestatakse majandusliku olukorraga, mis tingib palga reaalväärtuse muutmise (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13). Kuna seadusandja on sidunud kahju suuruse palga alammääraga, siis on seadusandja tahe ilmselgelt olnud suunatud ka kahju suuruse arvestamise aluste sidumisele majandusliku olukorra näitajatega. Seega ei ole tegemist sisuliselt isiku olukorda kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, vaid kahju suuruse rahalise väljenduse korrigeerimisega vastavalt ajas muutunud majandusnäitajatele, mis jätab olulise ja suure kahjumäära reaalväärtuse samaks.
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele (RKKKo nr 3-1-1-124-03, p 8.2). Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (RKKKo nr 3-1-1-142-05).
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4). Nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise. Isiku süüditunnistamine on aga võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi. Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p-d 11, 13, määrus nr 3-1-1-139-05, p 25).
3-1-1-5-08 PDF Riigikohus 18.03.2008
Karistusseadustiku § 21 lg 2 esimesest lausest tulenevalt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Küll on aga nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8).
Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (RKKKo nr , p 5.2 ja nr 3-1-1-47-04, p 10). Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (RKKKo nr 3-1-1-43-05, p 6).
Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-65-05, p 5). Kriminaalmenetluse seadustiku § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata. Sellest sättest koosmõjus KrMS § 340 lg-ga 1 nähtub, et ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega. Juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest, millised tuleb vastavalt KrMS § 321 lg 2 p-le 4 apellatsioonis obligatoorselt märkida. Viimast seisukohta kinnitab see, et apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 15).
Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-65-05, p 5).
3-1-1-2-08 PDF Riigikohus 06.03.2008
Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. (RKKKo nr 3-1-1-37-03). Kohus peab võtma arvesse kohtuistungite mahtu ning määratud või mõistetud karistuse suurust (RKKKo nr 3-1-1-75-03).
Väärteomenetluse seadustiku üldsätted ei määratle, kas väärteomenetluses lähtutakse kohtumenetluses võistlevuse põhimõttest või uurimisprintsiibist. Kuid sellest tõdemusest üksi ei piisa väitmaks, et väärteomenetluses kehtib VTMS § 2 kaudu KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõte. Väärteomenetluse seadustiku §-de 98 ja 99 regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluse seadustikus, kuivõrd väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust kui võistleva menetluse olulist tunnust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, alles seejärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda. Väärteomenetluse seadustiku taoline erinevus võrreldes kriminaalmenetluse seadustikuga on põhjendatud. Võistlevuse põhimõtte oluliseks eelduseks on poolte võrdsuse nõue. See tähendab muuhulgas ka seda, et mõlema poole esindajal on õigusalased süvateadmised. Kriminaalmenetluses on see tagatud KrMS § 45 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt on kohtumenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik. Väärteomenetluses taoline üldine kaitsja nõue puudub ning selle kehtestamine ei ole ka mõeldav, kuna see muudaks väärteoasjade menetlemise liialt kulukaks ning hakkaks takistama kohtusse pöördumist.
Väärteoprotokollis esitatud teo lühikirjeldus annab väärteoasja arutamise piirid (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-84-07). Kuigi vastav põhimõte on otsesõnu ära toodud VTMS §-s 87, mis reguleerib väärteoasja arutamist maakohtus, kehtib sama põhimõte ka kohtuvälises menetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-84-07 p. 11).
Selleks, et kohus saaks kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid VTMS § 123 lg 2 alusel, peab ta ühtlasi uurima kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud tõendeid, sh ülekuulamiste protokolle.
3-1-1-1-08 PDF Riigikohus 21.02.2008
Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt on maakohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, eelkõige selles sisalduva teokirjeldusega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3).
Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4).
3-1-1-100-07 PDF Riigikohus 14.02.2008
KarS § 320 järgi alustatud menetluses võib kasutada teise kriminaalasja dokumente (kohtuotsus, kohtuistungi protokoll), kuid nendega saab tuvastada vaid mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuleb tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.
Ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti, kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli võib kasutada teises kriminaalasjas tõendina - muu dokumendina - KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Tuleb aga arvestada, et KarS § 320 järgi alustatud menetluses saab nende dokumentidega tuvastada vaid mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. (Sama seisukohta on avaldanud Riigikohus ka KrMK kohta tehtud lahendis RKKKo nr 3-1-1-81-00 p 7.3).
3-1-1-91-07 PDF Riigikohus 12.02.2008
Kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga, on karistamise aluseks isiku süü, mitte aga pelgalt kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Nii eeskätt karistusseadustiku 4. peatükist kui ka KrMS § 306 lg 1 p-dest 5- 8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-79-03, p 11). Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.
Karistusseadustiku § 50 lg 2 küll välistab mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, kuid seaduse mõttest tulenevalt peab seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. Ühtlasi teeb viidatud säte sõnaselge erandi isikute osas, kes juhivad mootorsõidukit joobeseisundis.
Lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul peaks täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses olema välistatud, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt.
Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Süüdistusakti andmete loetelu (KrMS § 154) ei hõlma karistuse liiki ja määra ning ka kriminaalmenetluse seadustiku muudes normides ei ole otsesõnu sätestatud prokuröri kohustust teha kohtule konkreetse karistuse valikut puudutavat ettepanekut. See on ka mõistetav, kuna puuduvad alused nõuda konkreetset karistust enne seda, kui kohtulik uurimine on kinnitanud süüdistatavale tehtavate karistusõiguslike etteheidete paikapidavust. Seejärel on aga prokuröril kohtuvaidluses süüdistusfunktsiooni jätkuva kandjana võimalik pöörduda kuriteo asjaolude tuvastamisega kaasnevate õiguslike järelmite (sealhulgas karistuse) poole ning taotleda süüdistuskõnes konkreetse karistuse liigi ja määra kohaldamist.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 297 sätestatud kohtu võimalusel koguda tõendeid ka omal algatusel saab võistlevas kohtumenetluses olla vaid selgelt erandlik ja subsidiaarne tähendus ja kohtuotsus ei saa ainuüksi või määravas ulatuses tugineda kohtu enda algatusel kogutud tõenditele.
Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo nr 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo nr 3-1-1-67-06, p 7.1). Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastava taotlusega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.
3-1-1-92-07 PDF Riigikohus 11.02.2008
Konsumeerimine on olukord, kus koos raskema põhideliktiga on toime pandud mittekaristatav eel- või järeltegu. Seejuures on oluline, et süüdimõistmine põhiteos ammendab kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti üksnes siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eel- või järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest. Eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid ning mitte taandada eel- või järelteo ja põhiteoga kaasneva ebaõiguse väljaselgitamist üksnes nimetatud tegude eest ette nähtud karistuste võrdlemisele. Järelteo neeldumist põhiteos ei toimu juhtudel kui järeltegu suurendab eelneva teo kahju; kui järelteoga kahjustatakse mingit muud õigushüve kui kahjustati põhiteoga ning kui järelteoga piiratakse kolmandate isikute õigushüvesid. Sellistel juhtudel on selge, et järelteoga kaasnev ebaõigus on niivõrd suur, et järelteo neeldumine põhideliktis ei ole võimalik. Samas on eelnev üksnes näitlik loetelu ning lähtudes konkreetse kriminaalasja faktilistest asjaoludest võib kohus ka muudel juhtudel jõuda järeldusele, et järeltegu põhideliktis ei neeldu.
3-1-1-93-07 PDF Riigikohus 07.02.2008
Teoühtsuse aspektist, kui omandatud asja hoidmine on asjale kehtestatud valduse üks realiseerimise viis, siis on asja hoidmine seetõttu hõlmatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-04 ja nr 3-1-1-99-04).
Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine tähendab asja enda valdusesse saamist mis tahes viisil. Valdust kui faktilist võimu asja üle kaitstakse ka asjaõiguses, sõltumata isiku õiguslikust võimust. Nii tsiviil- kui ka karistusõigus mõistavad valduse mõiste all isiku tegelikku võimu asja üle. Karistusseadustiku § 202 järgi on karistatav kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara enda valdusesse võtmine ja selle vara suhtes omanikusarnase seisundi loomine pahauskselt. Asjaõigusseaduse § 35 lg 2 sätestab, et valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
3-3-1-79-06 PDF Riigikohus 20.12.2006
Politseiteenistuse spetsiifikat arvestades saab olenevalt teo toimepanemise asjaoludest politseiametniku väärituks teoks ATS § 84 p 3 mõttes lugeda leitud vara politseile üle andmata jätmist, s.o AÕS § 98 lg 1 või lg 2 rikkumist. Nimetatud rikkumise eest saab kohaldada ka rangeimat distsiplinaarkaristust, arvestades PolTS § 1 lg-t 2 ja lg-t 3, ATS § 87, TDVS § 8 ja HMS § 54. Distsiplinaarkaristuse määramist leiust teatamata jätmise eest ei saa põhjendada andmetega politseiametnikule sobimatu käitumise kohta olukorras, kus politseiprefektuuris toimub kriminaalmenetlus, milles sama prefektuur on seisukohal, et politseiametnik võttis samad rahatähed vastu altkäemaksuna. Üks ja sama tegelikkuses aset leidnud tegu võib, sõltuvalt erinevate õigusharude normidega ette nähtud erinevatest süüteo koosseisudest, olla samaaegselt kvalifitseeritav erinevate õiguserikkumistena, kuid ühe ja sama teona ei saa käsitada sisult täiesti erinevaid tegusid.
3-3-1-51-06 PDF Riigikohus 13.11.2006
Haldusakt tühistatakse kui see rikub isiku õigusi. Kui elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist (vt Riigikohtu otsuseid nr 3-3-1-6-06, nr 3-3-1-29-06, 3-3-1-52-06 ja 3-3-1-53-06). Kinnipeetavale tavapärase kestusega elamisloa andmise korral jäänuks elamisloa kehtivuse aja lõppemisest kuni vangla direktorile tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse esitamise võimaluse avanemiseni umbes kuus kuud. Seetõttu ei saanud KMA otsus, millega keelduti elamisloa andmisest rikkuda kinnipeetava õigust esitada eelnimetatud avaldus.
3-3-1-52-06 PDF Riigikohus 23.10.2006
Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kinnipeetava perekonnaelu mõjutab vahetult süüdimõistva kohtuotsuse täitmine. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Elamisloa taotluse põhjendamatu rahuldamata jätmist ei saa selle kaudse ja ebamäärase mõju tõttu pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks.
Kuni 01.04.2006 kehtinud VangS § 76 lg-st 5 tulenevalt sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval ei olnud elamisluba. Seetõttu võis elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda kinnipeetava õigusi, kui otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Alates 01.04.2006 on tunnistatud VangS § 76 lg 5 kehtetuks ja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks ei ole enam nõutav elamisloa olemasolu. Sellest ei saa aga järeldada, et elamisloa andmisest keeldumise otsus ei saakski rikkuda kinnipeetava õigusi. Elamisloa puudumine mõjutab otseselt tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit. 011.07.2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel saab isik küll vanglast vabastamise õiendi, kuid VangS § 761 ei sätesta, et sellega saaks isik tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka VS § 51 ei võimaldada järeldada, et vanglast vabastamise õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul.
Kui isik kuulub VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud isikute hulka saab talle tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 anda elamisloa üksnes erandkorras. Sellisel juhul tuleb elamisloa andmisel kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava puhul tähendab, et hinnata tuleb ka tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu. Isikust tulenevat ohtu saab hinnata ka ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võib olla raskendatud hinnata elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuvat ohtu, kuid sellisel puhul on võimalik kasutada Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt.
3-3-1-53-06 PDF Riigikohus 16.10.2006
Inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides tuleb juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamist väljasaatmiskeskuses saab ja tuleb hinnata läbi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5.1(f), mis otsesõnu tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelavaldse kinnipidamise eest riigist väljasaatmise eesmärgil.
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Kohtuvaidluse tulemusena uue otsuse tegemine ei pruugi kaitsta isiku õigusi, mistõttu pole välistatud mittevaralise kahju esitamise nõue riigi vastu.
Kuigi elamisloa puudumine ei riku kinnipeetava õigusi, ei saa sellest tulenevalt jätta tema taotlust rahuldamata või VS § 135 p 6 alusel läbivaatamatult tagastada. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei oleks vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükataks edasi ja kaalutletud otsus tehtaks ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks (vt Riigikohtu 09.05.2006 otsuse nr 3-3-1-6-06 p-e 23-26).
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras. Elamisloa taotluse üle otsustamisel hinnatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid kogumis muude tõenditega, mis on olulised isiku taotluse lahendamiseks. Kinnipeetava elamisloa taotluse üle otsustamiseks saab küsida nii vangla direktori kui ka kriminaalhooldusametniku arvamust. VS § 12 lg 4 p 8 lubab tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Selline regulatsioon võimaldab jõuda kriminaalkorras korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute elamisloa otsustamisel proportsionaalsele tulemusele, sest VS § 12 lg 5 lubab sama paragrahvi 4. lõike punktis 8 nimetatud välismaalasele anda tähtajalise elamisloa erandkorras.
3-3-1-69-03 PDF Riigikohus 28.04.2004
PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud. Käesoleval juhul tuleb otsustada, kas demokraatlikus ühiskonnas on vajalik, et isik, kellele haldusõiguserikkumise eest oli määratud lisakaristuseks eriõiguse äravõtmine, kannaks selle lõpuni pärast 1. septembrit 2002, mil seadused ei näe enam taolist lisakaristust ette. Piirangu proportsionaalsust kontrollitakse abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse abil. Seadusandja on pidanud vajalikuks samaaegselt lisakaristuse ärakaotamisega karmistada põhikaristust. Samuti on samasuguse teo eest ette nähtud juhtimisõiguse peatamine kolmeks kuuks. Lisakaristusest automaatne vabastamine võiks sellises olukorras tuua kaasa varem karistatud isikute põhjendamatult leebe kohtlemise. Äravõetud juhtimisõiguse massiline ennetähtaegne taastamine võib ka anda ühiskonnale õiguspoliitiliselt väära ja eksitava signaali, et riik on uues seaduses asunud liiklusrikkumistesse tegelikkusest märksa leebemalt suhtuma. Seega on lisakaristuse jätkuv kandmine antud juhul sobiv ja vajalik abinõu. Antud juhul on riive ka mõõdukas, kuna juhtimisõiguse peatamine riivab isiku õigusi leebemalt kui näiteks vabaduse võtmine sama pikaks ajaks. Antud juhul ei ole kaalul sellised põhiõigused, mis sunniks karistuse jõussejäämist toetavad väited enda ees taanduma. Iseseisva väärtusena võib nimetada ka karistusotsuse seadusjõudu, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.
Halduskohtul puudub volitus muuta haldusõiguserikkumise asjas tehtud karistusotsust. Haldusõiguserikkumise eest karistuse määramise otsus ei ole haldusakt HKMS § 4 lg 1 ega HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest see halduskaristuse määramise otsus on tehtud riigivõimu jurisdiktsioonilist funktsiooni teostades, mitte haldusülesandeid täites. Halduskohus ei saaks ei politseiprefektuurile ega maa- või linnakohtule teha ettekirjutust isiku vabastamiseks karistusest, sest ka varasema halduskaristuse muutmise otsus ei ole haldusakt. Halduskohus saaks kohustada üksnes politseiprefektuuri isiku taotlust läbi vaatama või seda taotlust kohtule esitama.
Põhiseaduslikud väärtused, millega võib õigustada kõnealuste põhiõiguste piiramist, on ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu.
3-3-1-1-04 PDF Riigikohus 23.02.2004
Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.
Ka haldussanktsioonide kohaldamisel ei saa kedagi halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest ühe ja sama seadusesätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadusesätete alusel (ne bis in idem reegel). Antud põhimõte omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. Ne bis in idem reegel ei laiene aga juhtudele, kui seadus näeb expressis verbis ette võimaluse kohaldada isiku suhtes põhi- ja lisakaristust.
Juhtimisõiguse peatamise alused on sätestatud LS § 41 lg-s 3. Juhtimisõiguse peatamine LS § 41 lg 3 punktides 1-4 sätestatud alustel on oma sisult käsitletav haldustõkendina. LS § 41 lg 3 punktis 5 sätestatud alusel juhtimisõiguse peatamine ei oma tõkendile iseloomulikke funktsioone. Nimetatud haldussanktsiooni kohaldamise aluseks on teatud väärteo toimepanemine. Need väärteod, mille osas jõustunud karistusotsus toob süüdlase suhtes kaasa juhtimisõiguse peatamise, määratleb LS § 41^3. Juhtimisõiguse peatamisel LS § 41^3 korras on karistusele iseloomuliku repressiooni eesmärk ning see on materiaalselt tõlgendatava karistusena. Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.
3-3-1-5-04 PDF Riigikohus 16.02.2004
Tulenevalt TMS §-st 80^4 tuli VTMS § 203 lg 5 ja KarS § 82 lg 1 p 3 jõustumisel lõpetada täitemenetlus haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei olnud Karistusseadustikus sätestatud tähtaja jooksul sisse nõutud. Trahviotsuse täitmisel pärast selle tähtaja möödumist on kohtutäitur õigusvastase käitumisega tekitanud isikule kahju. Vastavalt KarS § 82 lg 2 p-le 1 peatub otsuse täitmise aegumine ajaks, mil isik hoidub kõrvale talle kohaldatud karistuse kandmisest või tasumisest. Täitmisest kõrvalehoidumine ei saa seisneda üksnes kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse vabatahtlikus mittetäitmises, vaid selle all tuleb mõista süüdlase aktiivset tegevust, mis teeb võimatuks kohtutäituril Täitemenetluse seadustikus sätestatud meetmeid kasutuses otsust täita. KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta otsust täitma, kui väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta. Karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Olukorras, kus seadusandja selliseid tähtaegu kehtestanud ei ole, peab täitmine toimuma mõistliku aja jooksul.
3-3-1-56-03 PDF Riigikohus 10.10.2003
Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-st 8 koosmõjus Karistusregistri seadusega ei saa teha järeldust, et elamisloa andmise üle otsustav organ võib ilma igasuguse ajalise piiranguta saada ja kasutada andmeid selle kohta, kas elamisluba taotlevat isikut on tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud. Organ, kes otsustab elamisloa andmise kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud isikutele, ei kuulu Karistusregistri seaduse § 22 järgi nende isikute hulka, kellel on õigus saada karistusregistri arhiivis olevaid andmeid. Karistusregistri seaduse §-st 18 tulenevalt on välistatud ka nende andmete nõudmine isikult, kelle elamisloa taotluse üle otsustatakse.

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json