Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (lühend - VSS)

Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.

Pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgitut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus VSS § 14 lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks.

VSS § 25 sõnastusest ei saa teha järeldust, et ülejäänud juhtudel tuleb igal juhul isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendada. Väljasaatmiskeskusse paigutamine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on haldustoiminguks loa andmine Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki mõttes (vt ka VSS § 26 lg 1). Loa andmine kui ka selle pikendamine on oma olemuselt halduskohtuniku kaalutlusotsustus ning kohase materiaalõigusliku aluse puudumine seaduses ei saa võtta halduskohtunikult kaalutlusõigust. Tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks, kuid tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.

Pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamine oletades, et on olemas kolmas riik, kes võib olla vastuvõtvaks riigiks, oleks vastuolus Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6. Uurida tuleb isiku sidemeid vastava riigiga. Samuti tuleb arvestada, et kui Eestist ei ole õnnestunud mõnda riiki sellest riigist sõltuvatel põhjustel isikuid välja saata või see on õnnestunud haruharva, tuleb väljasaatmine sellesse riiki lugeda väheperspektiivikaks. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa aga lähtuda sellest, et isik soovib Eestis elada ega soovi lahkuda.

Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.

VSS § 333 lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja VSS § 332 lg 1 koosmõjus hakkab üldjuhul kaebetähtaeg kulgema teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel. VSS § 332 korras akti teatavakstegemise tõhususe seab kahtluse alla aga see, et nimetatud seaduses pole Siseministeeriumi veebiaadressi avaldatud.

VSS § 333 lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja VSS § 332 lg 3 koosmõjul hakkab kaebetähtaeg kulgema akti välismaalasele kirjalikult teatavakstegemisest välismaalase algatusel. Kirjaliku teatavakstegemisena VSS § 332 lg 3 mõttes tuleks mõista dokumendi kättetoimetamist posti teel ja dokumendi allkirja vastu kätteandmist, samuti elektroonilist kättetoimetamist (HMS §-d 26, 27 ja 28). Välismaal elava adressaadi puhul ei välista VSS § 332 lg 3 koosmõjus VSS § 1 lg 2 teise lausega dokumendi kättetoimetamist välislepingus sätestatud korras või diplomaatilisi kanaleid kaudu. VSS § 332 lg 3 võimaldab dokumendi otsepostitust välisriiki, välja arvatud kui välislepingust tulenevalt ei kasutata otsepostitust. VSS § 332 lg 3 kohaldamiseks piisab, kui välismaalane on oma aadressi või elektronposti aadressi näidanud haldusorganile esitatud taotluses. VSS § 333 lg 3 ei välista kaebetähtaja ennistamist HKMS § 12 lg 3 alusel.

Kui eriseaduses on haldusakti teatavakstegemine jäetud reguleerimata ja ette ei ole nähtud ka Haldusmenetluse seaduse kasutamise võimalust või see on otseselt välistatud, siis tuleb lünk analoogia korras täita Haldusmenetluse seaduse asjakohase regulatsiooniga. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse puhul sisaldub see regulatsioon HMS §-s 32, mis sätestab põhimõtte, et kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu, siis võib selle välisriiki saata postiga, kui seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise posti teel.