HALDUSÕIGUSAvaliku teenistuse eriregulatsioonid

HALDUSÕIGUSKohalik omavalitsus

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (lühend - KOKS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-2890/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.04.2019
3-17-2784/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.03.2019
KOKS § 47 lg-tes 1 ja 1^3 sätestatud õigused ei ole subjektiivsed õigused, st õigused PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg 1 mõttes. Sellised õigused annavad volikogu liikmele võimu nõuda volikogult teatud viisil tegutsemist vaid volikogusiseste õigussuhete raames. PS § 15 lg-s 1 ja HKMS § 44 lg-s 1 peetakse silmas vaid õigusi erinevate isikute vaheliste suhete raames, sh üksikisiku subjektiivseid avalikke õigusi avaliku võimu kandja suhtes. (p 9) Kohtuliku kaebeõiguse puudumine ei väära volikogu liikme õigust kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Samas ei anna seadus volikogu liikmele õigust kuuluda just talle enesele meelepärasesse komisjoni. Komisjonide moodustamisel peab volikogu järgima demokraatliku esindatuse printsiipi ning tagama ka volikogu opositsioonile proportsionaalse esindatuse (KOKS § 47 lg 1^3) komisjonide koosseisus. Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele. (p 11)
KOKS § 47 lg 1^3 räägib erakonna või valimisliidu proportsionaalsest esindatusest volikogu komisjonides, pidades silmas fraktsioonide esindatust. Kuid fraktsioon ei ole igaüks PS § 15 lg 1 mõttes ega ka isik, kellel on kaebeõigus PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 järgi. Fraktsioonile kui volikogu liikmetest koosnevale korporatiivsele ühendusele saaks kaebeõiguse anda HKMS § 44 lg-s 3 nimetatud eriregulatsiooni kehtestamisega. Praegu pole seda tehtud. (p 10)
Praktika osaline muutus ja osaline täpsustus! Kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p 7) Kolleegium jääb seisukoha juurde, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ja omavalitsuse organi vahelised suhted teabe taotlemisel on omavalitsuse sisesuhted, millest tekkinud vaidluste lahendamiseks ei ole võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-55-04, p 14). Ka otsus volikogu komisjonide koosseisu kinnitamise kohta ei ole suunatud väljapoole, vaid see on haldusesisene akt, mis reguleerib volikogu kui kollegiaalorgani sisesuhteid. Kolleegium jääb ka seisukohale, et volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-74-08, p-d 12–13). (p 8) Kohtuliku kaebeõiguse puudumine ei väära volikogu liikme õigust kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Samas ei anna seadus volikogu liikmele õigust kuuluda just talle enesele meelepärasesse komisjoni. Komisjonide moodustamisel peab volikogu järgima demokraatliku esindatuse printsiipi ning tagama ka volikogu opositsioonile proportsionaalse esindatuse (KOKS § 47 lg 1^3) komisjonide koosseisus. Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele. (p 11) Kollegiaalorgani ja selle liikme vahel sisesuhtest tekkinud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb. Riigikogu liikmete tarbeks on selline regulatsioon (vt PSJKS §-d 16 ja 17) kehtestatud ning seadusandjal on võimalik asjakohane regulatsioon kehtestada ka volikogu liikmetele olulistes sisevaidlustes kaebeõiguse andmiseks (HKMS § 44 lg 2). Seejuures tuleks vältida võimalust takistada volikogu tööd kaebeõiguse kuritarvitamisega protseduurilistes küsimustes. (p 11)
Praktika osaline muutus ja osaline täpsustus! Kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p 7) Vrd RKHK otsus ajas nr 3-3-1-55-04, p-d 14 ja 15, ja määrus asjas nr 3-3-1-74-08, p 9, ning nende lahendite annotatsioonid. PS § 15 lg-s 1 ja HKMS § 44 lg-s 1 peetakse silmas vaid õigusi erinevate isikute vaheliste suhete raames, sh üksikisiku subjektiivseid avalikke õigusi avaliku võimu kandja suhtes. Volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi. (p 9) KOKS § 47 lg 1^3 räägib erakonna või valimisliidu proportsionaalsest esindatusest volikogu komisjonides, pidades silmas fraktsioonide esindatust. Kuid fraktsioon ei ole igaüks PS § 15 lg 1 mõttes ega ka isik, kellel on kaebeõigus PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 järgi. Fraktsioonile kui volikogu liikmetest koosnevale korporatiivsele ühendusele saaks kaebeõiguse anda HKMS § 44 lg-s 3 nimetatud eriregulatsiooni kehtestamisega. Praegu pole seda tehtud. (p 10) Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta erinormi puudumisel kaebeõiguse laiendamist organisisestele vaidlustele. Kollegiaalorgani ja selle liikme vahel sisesuhtest tekkinud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb. Riigikogu liikmete tarbeks on selline regulatsioon (vt PSJKS §-d 16 ja 17) kehtestatud ning seadusandjal on võimalik asjakohane regulatsioon kehtestada ka volikogu liikmetele olulistes sisevaidlustes kaebeõiguse andmiseks (HKMS § 44 lg 2). Seejuures tuleks vältida võimalusi takistada volikogu tööd kaebeõiguse kuritarvitamisega protseduurilistes küsimustes. (p 11)
HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Praegune vaidlus on tekkinud omavalitsusüksuse ja volikogu liikme vahelises õigussuhtes ning see õigussuhe on oma laadilt avalik-õiguslik. Selle lahendamiseks ei ole seadus ette näinud teistsugust menetluskorda. Seega ei saanud kaebust tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub selles asjas ilmselgelt kaebeõigus. (p-d 7 ja 8)
5-18-4/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.01.2019
3-17-1329/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018
ÜTS ei reguleeri seda, millises õiguslikus vormis tuleb omavalitsusorgani ja vedaja vahel sõlmida avaliku teenindamise leping. Halduslepingu vormi on ÜTS § 15 lg-s 2 nõutud ainult piirkondlike ühistranspordikeskustega lepingute sõlmimisel ÜTS §-s 13 nimetatud ülesannete täitmiseks. Seejuures ei või piirkondlik ühistranspordikeskus ise täita vedaja funktsioone (ÜTS § 15 lg 3). ÜTS §-d 20–21, mis reguleerivad avaliku teenindamise lepingu sõlmimise korda ja sisu, lepingu liiki ei määratle. (p 10) Seega ei ole välistatud avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel, et on täidetud HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimused. Sellele ei räägi vastu ka RKTK määrus asjas nr 3-2-1-49-04, kus hinnati ainult konkreetse lepingu sisu. Nt on viidatud lahendis oluliseks peetud seda, et reguleeriti kolmandate isikute õiguslikku seisundit, mis ka HKTS § 3 lg 4 järgi välistab tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise. HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel ei ole tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine aga vältimatu, vaid haldusorgan saab valida, kuidas ta soovib haldusülesande täitmise üle anda, ning poolte tahte ebaselguse korral eeldatakse, et sõlmitud on haldusleping. (p 11)
5-18-2/12 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 30.10.2018
5-18-3/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.06.2018
Riigikohtu praktika kohaselt lõppevad volikogu liikme volitused KOKS §-s 18 loetletud juriidiliste faktide esinemisel automaatselt ega vaja valimiskomisjoni otsust. Valimiskomisjoni ülesandeks on aga volikogu asendusliikme nimetamine (KOKS § 20 lg 1), mis eeldab selliste asjaolude väljaselgitamist, mis tingivad volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise. Seega tuleb valimiskomisjonil hinnata ka seda, kas volikogu liige on sõlminud valla või linna ametiasutusega töölepingu, tõlgendades vajaduse korral volikogu liikmega sõlmitud muud lepingut (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-53-14, p 32). (p 15, vt ka p-d 17–18) Kolleegium kahtleb kohtuasjas kohaldamisele kuuluva, 1. aprillist 2013 kehtiva KOKS § 18 lg 1 p 6 vastavuses põhiseadusele osas, milles valla või linna volikogu liikme volitused lõppevad enne tähtaega juhul, kui volikogu liige töötab töölepingu alusel valla või linna ametiasutuses. Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõppemine riivab tugevalt passiivset valimisõigust (kandideerimisõigust), mis on tagatud PS §-ga 156 (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-01, p 2; RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-7-02, p 19). KOKS § 18 lg 1 p-st 6 tuleneva riive eesmärk on aga ebaselge ja riive võib olla ka ebaproportsionaalne (PS § 11). (p 19) Kolleegiumil on raske ette kujutada, kuidas saavad töölepingu alusel valla või linna ametiasutuses töötavat isiku lepingust tulenevad huvid olla konfliktis valla või linna kui avalik-õigusliku juriidilise isiku huvidega sellisel määral, et vajalik on tema kui volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõpetamine. KOKS § 18 lg 1 p-st 6 võib tuleneda volikogu liikme õiguste põhjendamatu riive (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-53-14, p 34). Tõenäolisem võiks olla linna või valla ning volikokku kuuluva eraettevõtja huvide konflikt. Ometi ei sätesta seadus volikokku kuuluva eraettevõtja volituste ennetähtaegset lõppemist volikogu liikmena. Huvide konflikti võimalike negatiivsete tagajärgede ära hoidmiseks on ka muid vahendeid, mille hulka kuuluvad demokraatlikud ja läbipaistvad otsustusprotsessid ning kontroll. (p-d 22–23)
2-14-25115/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2017
KOS § 13 lg 1 annab ühele korteriomanikule nõudeõiguse teise korteriomaniku vastu, mh juhul kui ta on täitnud kaasomandil KOKS § 36 alusel kehtestatud koormisest tulenevad kohustused, tehes selleks vajalikke kulutusi rohkem, kui seda näeb ette tema kaasomandiosa suurus.(p-d 10.3.1 ja 10.3.2) KOS § 13 lg-te 1 ja 2 kohaldamise korral tuleb silmas pidada KOS § 13 lg-s 3 sätestatut, st et korteriomanik ei ole kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole nõustunud. (p 10.2) KOS § 13 lg-s 1 sätestatud avalik-õiguslik reaalkoormatis ja KOKS § 36 lg-tes 2 ja 3 sätestatud koormis on piisavalt sarnase sisuga, et oleks võimalik järeldada KOKS § 36 lg-te 2 ja 3 koormise hõlmatust KOS § 13 lg 1 järgse avalik-õigusliku reaalkoormatise mõistega. (p 10.3) Korteriomanike ühisusest KOS § 13 lg 1 või 2 alusel tulenev nõue aegub TsÜS § 149 kohaselt. (p 13)
Korteriomanike ühisusest KOS § 13 lg 1 või 2 alusel tulenev nõue aegub TsÜS § 149 kohaselt. (p 13)
VÕS § 1023 lg 3 väljendab üldist heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138), olles selle üks eraldi reguleeritud juhtum. (p 13.2)
VÕS § 1023 lg 3 väljendab üldist heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138), olles selle üks eraldi reguleeritud juhtum. (p 13.2)
5-17-16/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.08.2017
5-17-15/4 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.08.2017
5-17-17/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.08.2017
5-17-18/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.08.2017
5-17-14/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.08.2017
5-17-20/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.08.2017
5-17-24/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.08.2017
3-2-1-31-17 PDF Riigikohus 09.06.2017
Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ja ka juhul, kui koormatud kinnisasja omanik kas olemasolevat või juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ise kasutab. Kui koormatav kinnisasi ongi mõeldud kasutamiseks teena ja kinnisasja omanik väljendab, et ta ise ei soovi seda kasutada, ei ole küll põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis eeltoodud juhtudel hõlmama ka juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta AÕS § 156 kohaldamisega säästab koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 15.2.) Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema Silmas tuleb seejuures pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. (p 15.3.)
Kohus ei saa AÕS § 156 lg 1 alusel määrata juurdepääsu nii, et selle tulemuseks on kahju tekkimine koormatava kinnisasja omanikule või kolmandatele isikutele. Analoogiliselt olukorraga, kus teenivale kinnisasjale seatakse reaalservituut valitseva kinnisasja kasuks ja kus tulenevalt AÕS § 172 lg st 2 ei või reaalservituut teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks (v.a abistavad teod), ei või ka AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise korral koormatava kinnisasja omanikku sellisteks tegudeks kohustada. (p 12) Kui isik taotleb AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja teatud tingimustel, peab kohus hindama, kas juurdepääsu määramine taotletud tingimustel on võimalik. Juhul kui juurdepääsuks kasutatav tee ei ole valmis või ei vasta selle kasutamise nõuetele ja koormatava kinnisasja omanik avaldab, et ta ei kavatse seda valmis ehitada või et ta ei kavatse seda viia vastavusse kasutamise nõuetega, peab ta võimaldama juurdepääsu taotlejal endal seda teha. (p 13) AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul määrata koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. (p 14) Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ja ka juhul, kui koormatud kinnisasja omanik kas olemasolevat või juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ise kasutab. Kui koormatav kinnisasi ongi mõeldud kasutamiseks teena ja kinnisasja omanik väljendab, et ta ise ei soovi seda kasutada, ei ole küll põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis eeltoodud juhtudel hõlmama ka juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta AÕS § 156 kohaldamisega säästab koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 15.2.) Kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks juurdepääsutasu. (p 18) Olukorras, kus eraõiguslikule isikule kuulub kinnistu, mis on detailplaneeringu ja sihtotstarbe järgi piirkonna kinnistute jaoks ainus võimalik juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele, oleks kõigi isikute jaoks, kes planeeringu järgi peaksid kõnealust teekinnistut kasutama juurdepääsuks avalikule teele, kõige mõistlikum lahendus, kui kinnistu kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega. Kui eratee omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist. (p 19.2.) Isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus taotleda, et kohalik omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse. (p 19.4.)
Kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks juurdepääsutasu. (p 18)
3-4-1-11-16 PDF Riigikohus 16.05.2017
3-1-1-84-16 PDF Riigikohus 08.03.2017
KarS § 14 lg 1 näeb ette tuletatud (derivatiivse) vastutuse põhimõtte. Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vaid erandjuhtudel (nt organisisese salajase hääletuse puhul) ei ole deliktistruktuuri elemente vaja välja selgitada organi iga liikme tegevuses, kui on ilmne, et õigusrikkumisele viinud otsuse tegemisel vastas organi liikmete tegevus deliktistruktuuri kõigile elementidele. Eelmärgitu ei välista siiski juriidilise isiku karistamist juhtudel, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul. Lisaks eeldab juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus seda, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu oleks toime pandud juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega enne, kui asutakse vaagima õigusvastasuse küsimust. (3-1-1-7-04, p 10; 3-1-1-88-12, p 7; 3-1-1-66-14, p 6; 3-1-1-82-04, p 11; 3-1-1-90-14, p-d 37–38) (p-d 27 ja 29) See, milline organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo või andnud selle teo toimepanemiseks õigusvastaselt ja süüliselt käsu või heakskiidu, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib selline nõue nii tegevus- kui ka tegevusetusdeliktide korral. Tegevusetusdeliktide puhul tuleb mh näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul, ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti seda, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (p 28) Juriidilist isikut ei saa karistada KOKS § 66^2 lg 2 järgi heakorraeeskirja rikkumise eest tegevusetusega, kui rikutud tegutsemiskohustus ei laienenud füüsilisele isikule, kelle tegu on võimalik KarS § 14 lg 1 alusel juriidilisele isikule omistada. (p-d 30–41)
Juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Juhatuse liikmel võib juriidilise isiku sisemisest tööjaotusest või selle puudumisest tulenevalt olla juriidilise isiku siseselt kohustus korraldada juriidilise isiku mingi tegutsemiskohustuse täitmine. Märgitust ei saa aga veel järeldada, et kõnealune tegutsemiskohustus laieneb juhatuse liikmele ka välissuhtes ja et ta vastutab selle kohustuse rikkumise korral koos juriidilise isikuga. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult. (p-d 38–39) Juriidilise isiku juhatuse liikme käitumine ei saa vastata süüteokoosseisule, mis tunnistab karistatavaks üksnes juriidilisele isikule endale, mitte aga tema juhatuse liikme(te)le suunatud tegutsemiskohustuse rikkumise. Tegevusdeliktide puhul on olukord teistsugune. Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid. (p 40)
Olukorras, kus tänavaäärse ehitise katusel paiknev jää või lumi tekitab vahetu ohu kõnniteel liiklevate inimeste elule ja tervisele, on tavaliselt on tegemist kõrgendatud vahetu ohuga avalikule korrale KorS § 5 lg-te 4 ja 5 mõttes. Esmaselt on ohu tõrjumine KorS § 2 lg 2 järgi avaliku korra eest vastutava isiku (KorS § 15) ülesanne. Ehitise katusel olevast jääst ja lumest tingitud ohu puhul on avaliku korra eest vastutavaks isikuks eeskätt kinnisasja omanik või omanikud, korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul seega korteriomanikud. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud heakorraeeskirjast võib korterelamu katusel olevatest jääpurikatest ja lumest tingitud ohu puhul avaliku korra eest vastutava isikuna olla lisaks käsitatav ka näiteks korterelamut haldav korteriühistu. (p 46 ja 47) Kui on alust arvata, et avaliku korra eest vastutav isik on suuteline ehitisel olevast jääst ja lumest lähtuva ohu piisavalt kiiresti ise tõrjuma, võib korrakaitseorgan esmalt piirduda isiku teavitamisega ohust KorS § 26 lg 1 järgi või teha talle KorS § 28 lg 1 alusel ohu tõrjumiseks kohustava ettekirjutuse koos hoiatusega haldussunnivahendite kohaldamise kohta. Olukorras, kus ehitise katusel olev jää ja lumi seavad vahetult ohtu inimeste elu ja tervise, peab korrakaitseorgan olema teavituse või ettekirjutuse tegemisel siiski veendunud, et see on avaliku korra tagamiseks piisav, s.t et avaliku korra eest vastutav isik tõrjub teavituse või ettekirjutuse järel ohu viivitamata. Olukorras, kus ehitise katusel olev jää ja lumi ohustavad vahetult inimeste elu ja tervist, võib korrakaitseorgan kõiki asjaolusid arvestades olla KorS § 29 lg-st 1 ja § 2 lg-st 3 tulenevalt kohustatud astuma vahetuid samme jää ja lume ehitise katuselt eemaldamiseks. Kui on põhjust arvata, et omanik või muu avaliku korra eest vastutav isik inimeste elu ja tervist vahetult ohustavat jääd ja lund piisavalt kiiresti ehitiselt ei kõrvalda, on korrakaitseorgan KorS § 29 lg 1 alusel muu hulgas pädev rakendama asendustäitmist, kusjuures kõnealuses situatsioonis on üldjuhul tegemist ATSS §-s 12 nimetatud erijuhuga, mil asendustäitmist on lubatud rakendada ettekirjutuse, hoiatuse ja täitekorralduseta. (p 48-50)
Viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid), ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumine (vt RKKKo 3-1-1-5-15, p 10). Samas peab menetlusalusel isikul väärteomenetluses olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt ka RKKKo 3-1-1-5-15, p 10). (p 22) Kohtu kohaldatav õigusnorm, sh norm, millele tuginetakse blanketset koosseisutunnust sisustades, ei tohi olla süüdistatavale (menetlusalusele isikule) üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Pidades vajalikuks kaaluda varasemas menetluses tähelepanuta jäänud normi kohaldamist, saab kohus vältida selle üllatuslikkust, juhtides normi kohaldamise võimalusele menetlusaluse isiku ja kaitsja tähelepanu kirjalikult enne kohtuistungit; kuulutades kaitseõiguse tagamiseks välja kohtuistungi vaheaja või uuendades kohtuliku arutamise VTMS §-st 2 ja KrMS § 307 lg 1 p-st 2 ning lg-st 2 tulenevas korras, küsimaks pooltelt arvamust normi kohaldamise kohta. (p 23) Olukorras, kus kaitsja on maakohtule esitatud kaebuses väärteoprotokollis viitamata sättele ise osutanud, selgitades ühtlasi, miks tema arvates ei ole see norm asjakohane, pole normi kohaldamine kaitsjale üllatuslik. (p 24) Sarnaselt kriminaalmenetlusele pole väärteomenetluses kaitseõigust rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses. Väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine normi üllatusliku kohaldamise tõttu võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui kassatsioonist nähtub, et kohtumenetluse pool soovib esitada selle normi kohaldamisele mõnd sellist vastuväidet, mille hindamine eeldaks täiendavat faktiliste asjaolude tuvastamist. (p 25)
Korteriühistu on oma liikmete (korteriomanike) kaasomandis oleva (korteriomanditeks jagatud) kinnisasja kaasomandi eseme haldaja Tallinna linna heakorra eeskirja § 2 lg 1 mõttes. Selle eeskirja § 5 lg 1 p-st 9 tulenev kohustus kõrvaldada ehitise katuselt lumi ja jääpurikad laieneb ka ehitist haldavale korteriühistule, aga mitte korteriühistu juhatuse liikmele. (p-d 34 ja 36)
3-4-1-18-16 PDF Riigikohus 13.01.2017
3-4-1-12-16 PDF Riigikohus 24.11.2016
Isiku, kelle volikogu liikme volitused on peatatud tema tähtaegse avalduse alusel, volikogu liikme volitusi ei saa taastada enne tema volituste peatamise avalduses märgitud tähtaja saabumist (vt ka RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-8-03). (p 25)
Taotlus on lubatav, kui vaidlustatud valimiskomisjonide otsustest sõltub see, kas isik saab oma volikogu liikme volitusi realiseerida või mitte. (p 19)
3-3-1-67-15 PDF Riigikohus 11.04.2016
KOKS § 54^1 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et sõnaga "võib" antakse volikogule kaalutlusõigus, kas hüvitis määrata või jätta määramata, ning sõnaga "kuni" seatakse hüvitise suurusele ülempiir, mida kohalik omavalitsus enda määruse või otsusega ei tohi ületada. Hüvitise ülemmäärad on seadusega diferentseeritud sõltuvalt sellest, kui kaua isik oli ametis. (p 41) Vallavanemana tegelikult töötatud aja arvesse võtmata jätmine võib KOKS § 54^1 lg 1 p-s 1 sätestatud hüvitise määramisel kaasa tuua kaalutlusvea, hoolimata sellest, et ka rohkem kui kaheksa aastat ametis olnud vallavanemale lubab see säte hüvitiseks määrata kahe kuu ametipalga. (p 52)
Kui vaidlus ei välju valla põhitegevuse raamidest, ei saa Riigikohtu praktikast tulenevalt haldusorgani välise õigusabi kulusid kaebajalt välja mõista (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). (p 55)
Volikogu poolt valitavatele isikutele ametist vabastamisel makstava hüvitise õiguslik reguleerimine on kohaliku elu küsimus ning sama küsimuse teistsugune reguleerimine seadusega riivab seetõttu PS § 154 lg-t 1, milles sätestatakse kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus. Seadus annab volikogu uuele koosseisule otsustusruumi iga üksiku juhtumi puhul kaaluda, kas ja kui suur hüvitis määrata. Seega välistab seadus Kose Vallavolikogu 21. augusti 1997. a määrusega nr 2 "Vallaametnike sotsiaalsed garantiid" kinnitatud "Kose vallaametnike sotsiaalsete garantiide rakendamise korra" punkti 2.1, millega kirjutatakse hüvitise suurus volikogu uuele koosseisule jäigalt ette, kohaldamise. Seadusega võib võtta kohalikult omavalitsuselt õiguse kehtestada kaalutlusõigust mittevõimaldav hüvitise regulatsioon ning sätestada selle asemel hüvitise määramise kaalutlusõiguse alusel ning hüvitise ülemmäärad. Selline regulatsioon teenib avaliku ressursi otstarbeka kasutamise eesmärki ning ühelt poolt välistab selle, et volikogu eelmine koosseis kehtestab järgmise jaoks ülemäärase rahalise kohustuse enda poolt ametisse valitud või nimetatud isikutele hüvitise määramisel. Teiselt poolt annab seadus volikogu järgmisele koosseisule võimaluse hinnata hüvitise suuruse kindlaksmääramisel volituste tähtaja lõppemise tõttu ametist lahkunud isiku panust ning otsustada hüvitise suuruse üle, võttes arvesse hüvitise määramise aja rahalisi võimalusi. (p 42) Määrusega nr 2 kinnitatud korra punkt 2.1 on alates KOKS § 54^1 lg 1 jõustumisest – 15. oktoobrist 1999 – läinud vastuollu PS § 154 lg-ga 1, mis nõuab, et ka kohaliku elu küsimuses antud volikogu määrus oleks kooskõlas seadusega. Vastuolu seisneb selles, et määrusega nr 2 kehtestatud korra punktiga 2.1 on volikogu uuelt koosseisult võetud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas hüvitist maksta ja kui suure hüvitise võib maksta volituste tähtaja möödumise tõttu ametist lahkunud vallavanemale. Vastuolu on samuti selles, et määrus näeb ette hüvitise ka vähemalt ühe aasta ametis olnud vallavanemale ja määrusega sätestatud hüvitise suurus ületab kaks kuni kaheksa aastat ametis olnud vallavanema puhul seadusega sätestatud hüvitise ülemmäära kaks korda. Need vastuolud ei puuduta ainult vallavanemat, vaid kõiki vallavolikogu poolt ametisse valitud või nimetatud isikuid. (p 48)
PS § 87 p 6 tähendab riigivõimu kohustust tagada mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadustega, vaid ka kohustust jälgida varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega (vt RKPJK otsused asjas nr 3-4-1-2-97 ja asjas nr 3-4-1-5-00). (p 46) Määrusega nr 2 kinnitatud korra punkt 2.1 on alates KOKS § 54^1 lg 1 jõustumisest – 15. oktoobrist 1999 – läinud vastuollu PS § 154 lg-ga 1, mis nõuab, et ka kohaliku elu küsimuses antud volikogu määrus oleks kooskõlas seadusega. Vastuolu seisneb selles, et määrusega nr 2 kehtestatud korra punktiga 2.1 on volikogu uuelt koosseisult võetud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas hüvitist maksta ja kui suure hüvitise võib maksta volituste tähtaja möödumise tõttu ametist lahkunud vallavanemale. Vastuolu on samuti selles, et määrus näeb ette hüvitise ka vähemalt ühe aasta ametis olnud vallavanemale ja määrusega sätestatud hüvitise suurus ületab kaks kuni kaheksa aastat ametis olnud vallavanema puhul seadusega sätestatud hüvitise ülemmäära kaks korda. Need vastuolud ei puuduta ainult vallavanemat, vaid kõiki vallavolikogu poolt ametisse valitud või nimetatud isikuid. (p 48)

Kokku: 60| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json