Kaubamärgiseadus (lühend - KaMS)

Kui kaubamärgi üldtuntus on lõppenud ja ei esine teisi kaubamärgi õiguskaitset välistavaid aluseid (sh registreerimise taotlust ei ole esitatud pahauskselt), pole välistatud identse või sarnase kaubamärgi registreerimine. (p 11)

KaMS § 11 lg 1 p 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks isikule varasema üldtuntud kaubamärgi kuulumine, mis välistab teistel kaubamärgi registreerimise, on oluline hinnata, kas kaubamärk on üldtuntud teise isiku või teiste isikute esitatud kaubamärgi registreerimisavalduse esitamise seisuga. (p 11)

Kaubamärgi omanikeks võivad olla korraga mitu isikut. Kui tegemist on grupi isikutega (nt ansambliga), kes tegutsevad ühe tähise all ning panustavad sellesse, et tähis saavutaks üldtuntuse, võib üldtuntuse saavutanud kaubamärk kuuluda ansambli liikmetele ühiselt. Ansambel võib seltsingulepingule (VÕS § 580) iseloomulike tunnuste olemasolul olla käsitatav seltsinguna ja kaubamärki kasutavad isikud oleksid sel juhul üldtuntud kaubamärgi kui seltsinguvara (VÕS § 589 lg 1) ühisomanikud. (p 14)

Ei ole välistatud, et ansambel luuakse ja see tegutseb ühe või mõne isiku (n-ö mänedžeri) juhtimisel ja avalikkus seostab ansamblit juhtliikmega/juhtliikmetega, samas ülejäänud liikmed vahelduvad. Sellisel juhul võib kaubamärk kuuluda ka ühele (või mitmele) juhtliikmele. (p 14)

KaMS § 9 lg 1 p 10 alusel pahausksuse hindamisel tuleb võtta arvesse kõiki käsitletava juhtumiga seotud asjakohaseid, registreerimistaotluse esitamise ajal esinevaid tegureid. (p 15)

Kaubamärgiõiguse rikkumise puhul on tegemist omandisarnase absoluutse õiguse rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.

Praegusel juhul tuvastasid kohtud, et kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks, sh võltstoodete müügiks. Kohtud tuvastasid, et kostja pakub kõiki InfoTS §-des 8-10 märgitud teenuseid ning on infoühiskonna teenuse osutaja infoühiskonna teenuse seaduse mõttes. (p 12.1)

Kostjal oli käibekohustus alates hetkest, kui teda informeeriti kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasest tegevusest, tõkestada kaubamärgiomanike õiguste rikkumine hagis märgitud veebilehtedel. Kui kostja oleks pärast eelmärgitud informatsiooni saamist oma kohustuse täitnud ja lõpetanud internetiteenuse vahendamise kaubamärgiomanike õigusi vahetult rikkuvate isikute internetilehekülgede tarbeks, oleks kostja vastutanud üksnes rikkumise kõrvaldamise kulude eest. (p 12.2)

Jättes aga oma käibekohustuse täitmata, on kostja teadlikult ja tahtlikult aidanud kaasa kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasele tegevusele ning teda tuleb käsitada kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumisele kaasaaitajana. Seega vastutab kostja VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja § 1045 lg 4 ning KaMS § 57 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel alates oma käibekohustuse rikkumisest ka kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikute tekitatud kahju eest. (p 12.3)

Kostja vastutab kaubamärgiomanikele tekitatud kahju eest kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikutega solidaarselt. (p-d 12.3 ja 13)

Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. (p 13.1)

Kaubamärgiomaniku selle tulu, mis jäi saamata võltstoodete müügi tõttu, tõendamine on äärmiselt keeruline või võimatu. Samas ei anna aga ainuüksi see asjaolu alust jätta kahjuhüvitis üldse välja mõistmata (vt ka RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 20). Saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamine VÕS § 128 lg 4 mõttes põhineb kaubamärgiõiguse rikkumise korral eelkõige tõenäosusel ja enamasti ei olegi võimalik täpselt hinnata, millist kasu oleks isik saanud, kui tema kaubamärgiõigust poleks rikutud. Kui nõuda kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise korral saamata jäänud tulu nõude puhul konkreetse kahju arvutuse esitamist, võib see kaasa tuua selle, et kaubamärgiomaniku õiguse rikkumise korral saamata jäänud tulu üldse ei hüvitata, mis oleks aga vastuolus kahju hüvitamise eesmärgi ja ulatusega (VÕS § 127), samuti VÕS-i vastavate sätete Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta konformse tõlgendusega. (p 13.2)

Olukorras, kus konkreetse kahju väljaarvutamine ei ole võimalik, võib kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu arvutada abstraktselt, st kaubamärgiomanik saab lähtuda kasust, mida asjaolusid arvestades võib tavaliselt oodata. Kaubamärgiga kaitstud toodete müümisel vastab tulu teenimine n-ö asjade tavapärasele käigule. (p 13.3)

Üks kahjuhüvitise abstraktse arvutamise viis kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise korral on litsentsianaloogia kohaldamine, st kahjuhüvitise määramine hüpoteetilise litsentsitasu alusel. Hageja saab esitada ka muid asjaolusid, mis võimaldaks kohtul saamata jäänud tulu abstraktselt kindlaks määrata. (p-d 13.4 ja 13.5)

Litsentsianaloogia kohaldamine iseenesest ei eelda, et õiguste omajad oleksid tegelikult litsentse andnud, kuid hüpoteetilise litsentsitasu alusel kahjuhüvitise arvutamine tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui litsentside alusel tegutsemine on vastavas valdkonnas tavaline.

Kahjuhüvitise suuruse hindamine hüpoteetilise litsentsitasu põhjal on intellektuaalomandi rikkumise asjas vaid üks kahjuhüvitise suuruse arvutamise viisidest olukorras, kus tegeliku kahju tõendamine on keeruline või võimatu (vt ka direktiivi 2004/48 art 13 kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 17. märtsi 2016. a lahend asjas nr C-99/15 - Liffers, p 15; samuti VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaldamise kohta RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 21.5). (p 13.4)

Abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamiseks saaks hageja esile tuua asjaolud, tuginedes mh nt uuringutele või andmetele, millest nähtub, kui palju tavapäraselt maailmas konkreetses valdkonnas nt võltstoodete müügi tõttu tulu kaotatakse, kui suur on võltskaubanduse osakaal vms. Vastaspool saab seejuures omakorda tõendada, et praegustel asjaoludel ei oleks kahjustatud isik sellises ulatuses tulu teeninud. Kaubamärgiomanike abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamisel on võimalik võtta arvesse ka kaubamärgiomanike ainuõiguste rikkujate käivet või kasumit (andmeid kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkunud isiku käibe või teenitud tulu kohta). Kaubamärgiõiguse rikkumisega teenitud rikkuja tulu või käive ei ole küll võrdsustatav kaubamärgiomaniku saamata jäänud tuluga, kuid on siiski võimalik pidepunkt kahjuhüvitise arvutamisel. (p 13.5)

Oma õiguste jõustamiseks tehtud kulutused on hüvitatavad kahjuna. Samas tuleb kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmiseks esitada kohtule kulusid kinnitavad tõendid. (p 14)

Rikkumisest hoidumise hagi rahuldades peab kohus piiritlema, millistest konkreetsetest tegevustest peab kostja hoiduma. (p 15)

ÄS § 12 lg 3 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et taotletavas ärinimes soovitakse kasutada Eestis kaubamärgina „kaitstavat“ sõnalist tähist või nende kombinatsiooni.

Sõna „ehitus“ on ehitusteenuste tähistamisel teenust kirjeldav tähis. Teenust kirjeldavat tähist eraldi KaMS § 9 lg 1 p 3 järgi kaitsta ei saa. (p 11)

Kaubamärk nr 57303 „Ehitus“ on kujutismärk, mis sisaldab sõnalist osa „ehitus“ ja mis on kaitstud klassis 37 ehk erinevate ehitusteenuste valdkonnas. Sellisel viisil kaitstud kaubamärgi puhul ei ole eristusvõimeliseks (KaMS § 9 lg 1 p 2) ja kaitstavaks osaks sõna „ehitus“, mis on selgelt teenust kirjeldav tähis (KaMS § 9 lg 1 p 3). Seega pole viidatud kaubamärgi puhul kaitstud mitte sõna „EHITUS“ eraldi, vaid kujutismärk, mis sisaldab ka sõnalist osa.

Kaubamärgiomanik ei saa keelata teistel isikutel kasutada äritegevuses selliseid tähiseid, mis on teenuseid kirjeldavad ja seega ka eristusvõimetud, kuid mis sisalduvad kaubamärgiomaniku kaubamärgi koosseisus kui mittekaitstavad osad. (p 12)

Selleks, et sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes rikuks kaubamärgiomaniku õigusi, peaks tegemist olema eristusvõimelise ja seega kaitstava tähisega, mitte kirjeldava tähisega, millele kaubamärgi õiguskaitse eraldi ei laieneks. (p 14)

Vt KaMS § 9 lg 1 p 3 eesmärkide ja sisustamise kohta Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-6665/60, p-d 23-23.5. (p 15.2)

Teenuste puhul saab KaMS § 9 lg 1 p 3 tähenduses mõista teenuse päritolukohana nii selle väljatöötamise kohta kui ka teenuse osutamise kohta. (p 15.3)

KaMS § 39 lg-test 1-3 tuleneb, et Patendiamet keeldub kaubamärgi registreerimisest vaid nende kaupade ja teenuste suhtes, millega õiguskaitset välistav asjaolu seostub. Ülejäänud kaupade ja teenuste suhtes, mille puhul õiguskaitset välistavat asjaolu ei esine, tuleks kaubamärk registreerida. See põhimõte kehtib ka siis, kui kaubamärk on registreeritud ning taotletakse kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamist. (p 16.2)

Vt kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjuste kontrollimine kohta Euroopa Kohtu 15. veebruari 2007. a otsus kohtuasjas nr C-239/05 BVBA Management, Training en Consultancy, p 34; 18. märtsi 2010. a määrus kohtuasjas nr C-282/09 P CFCMCEE vs. OHIM, p 40, vt ka Üldkohtu 28. juuni 2016. a otsus kohtuasjas nr T-134/15 salesforce.com vs. EUIPO (SOCIAL.COM), p 27 ja 10. septembri 2015. a otsus kohtuasjas nr T-608/14 Laverana vs. OHIM (ORGANIC WITH PLANT FLUID FROM OUR OWN PRODUCTION), p 19). Need juhised on asjakohased ka olukorras, kus taotletakse kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamist. (p 16.3)

Üldiselt teadaolevalt ei ole kindlustus ning rahalised- ja finantstehingud lahutamatult seotud üksnes kinnisvaraga. Euroopa Kohus on rõhutanud, et nõutava homogeensuse tuvastamiseks ei ole piisav üksnes asjaolu, et kõnealused kaubad või teenused kuuluvad Nizza kokkuleppe samasse klassi, sest mainitud klassidesse kuuluvad sageli väga erinevad kaubad või teenused, mille vahel ei ole tingimata piisavalt otsest ja konkreetset seost (vt 18. märtsi 2010. a määrus kohtuasjas nr C-282/09 P CFCMCEE vs. OHIM, p 40). (p 16.4)

Registreeritud kaubamärgi omanikul on KaMS § 14 lg 1 järgi õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes, s.o tegemist on kaubamärgiomaniku ainuõigusega (vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 50). Samas tuleb igal konkreetsel juhul hinnata kaubamärgi rikkumist vastava juhtumi asjaoludel. Lisaks sellele, et esineb mõni KaMS § 14 lg 1 p-des 1-3 sätestatud olukordadest, peavad olema täidetud rikkumise üldised eeldused. Eelkõige peab kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks õiguskaitse saanud tähist olema kasutatud „äritegevuses“ ja „kaupade või teenuste puhul“. Kaubamärgiga identse tähise kasutamist identsete kaupade või teenuste puhul saab kaubamärgiomanik kolmandal isikul keelata üksnes juhul, kui selline kasutamine mõjutab või võib mõjutada kahjulikult kaubamärgi ülesannete täitmist ja eriti selle peamise ülesande täitmist ehk tarbijale kauba või teenuse päritolu tagamist (vt Euroopa Kohtu 12. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr C-206/01, Arsenal Football Club, p 51; 18. juuni 2009. a otsus kohtuasjas nr C-487/07, L’Oréal jt, p 58). Isegi kui rikkumise eeldused on täidetud, tuleb arvestada KaMS §-s 16 sätestatud ainuõiguse piirangutega. (p 14)

Ainuüksi ärinimes või muu majandustegevusega tegeleva ettevõtte või isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid (vt Riigikohtu 25. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Ärinime või ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine, vaid ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime ülesanne on tähistada ettevõtet (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr C-23/01, Robelco, p 34; 16. novembri 2004. a otsus kohtuasjas nr C-245/02, Anheuser-Busch, p 64; nr C-17/06, Céline, p 21). Kasutamisega „kaupade või teenuste puhul“ on seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime või ettevõtte nime kujutava tähise või kui ta kasutab seda tähist muul viisil nii, et ta loob seose tähise - mis kujutab endast tema ärinime või ettevõtte nime - ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel (nr C-17/06, Céline, p-d 22 ja 23; vt ka Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). (p 15.2)

Sarnaselt ärinime ja majandustegevuses tegeleva ettevõtte või isiku nimega ei ole ka domeeninime ülesanne iseenesest kaupade või teenuste eristamine. Domeeninime olemust on kolleegium lähemalt käsitlenud Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06 punktides 47-49. (p 15.3) Kui domeeninimes sisalduva tähise ja enda osutatavate teenuste vahel on loodud seos, siis kasutatakse tähist kaupade või teenuste puhul KaMS § 14 lg 1 tähenduses.Kaubamärgiomaniku ainuõigusi ei ole rikutud siis, kui kaubamärgiga identset tähist kasutatakse üksnes kaupade või teenuste omaduste kirjeldamiseks, kui sellise kasutamise puhul on välistatud kaubamärgi tajumine päritolutähisena (Euroopa Kohtu 14. mai 2002. a otsus kohtuasjas nr C-2/00, Hölterhoff, p 17). Selline kasutus ei kahjusta kaubamärgiomaniku huve, kuna see ei kahjusta kaubamärgi peamist ülesannet tagada tarbijale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritolu, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht (vt nr C-2/00, Hölterhoff, p 16; nr C-206/01, Arsenal Football Club, p-d 48 ja 54; Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Lisaks sätestab KaMS § 16 lg 1 p 2 kaubamärgiomaniku ainuõigusest piirangu. (p 16.1)

Kaubamärgiomanikul on õigus keelata kaubamärgiga identse tähise kasutamist kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, ka siis, kui see kasutamine ei ohusta küll kaubamärgi peamist ülesannet tähistada kaupade või teenuste päritolu, aga kahjustab või ohustab kaubamärgi mõnda muud ülesannet (Euroopa Kohtu otsused kohtuasjas nr C-487/07, L'Oréal jt, p 65 ja nr-d C-236/08-C-238/08, Google France ja Google, p 79; 22. septembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C-323/09, Interflora ja Interflora British Unit, p 38; vt ka Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Kaupade või teenuste päritolu tagamise ülesande kõrval on kaubamärkidel ka asjaomase kauba või teenuse kvaliteedi tagamise ülesanne ning teabe, investeeringute ja reklaamiga seotud ülesanded (vt nr C-487/07, L'Oréal jt, p 58; Euroopa Kohtu 23. märtsi 2010. a otsus liidetud kohtuasjades nr-d C-236/08-C-238/08, Google France ja Google, p 77). (p 16.3)

Seni, kuni kaubamärgi registreerimist ei ole kehtetuks tunnistatud ja kaubamärki registrist kustutatud, ei saa isik registreeritud kaubamärgi omaniku nõude vastu kaitset ka siis, kui talle kuuluks varasem sarnane üldtuntud kaubamärk (Riigikohtu 23. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-04, p 10). (p 17.1)

KaMS ei piira õiguskaitse saanud kaubamärgi omaniku õigust tugineda oma kaubamärgist tulenevale ainuõigusele isiku suhtes, kes kasutab kaubamärgiga identset või sarnast tähist domeeninimes, isegi kui nimetatud domeeninimi on registreeritud enne seda, kui kaubamärk sai õiguskaitse, või kui domeeninime registreerinud isikul on selle kasutamiseks õigustatud huvi ja kasutamine toimub heas usus. Domeenivaidluste lahendamist käsitlevad reeglid ei ole kohtule vaidluse lahendamisel siduvad. Neid saab kasutada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse tõlgendamisel ning rahvusvahelisest praktikast juhinduda niivõrd, kuivõrd see ei ole Eesti seadusega vastuolus (vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 51). (p 19.3)

Seda, kas kaubamärgi suhtes saab kohaldada üht või teist kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühiseks tunnistamise põhjust, tuleb ühest küljest arvestada kaupu ja teenuseid, mille tähistamiseks kaubamärgi registreerimist taotletakse, ja teiseks tuleb hinnata seda, kuidas registreerimiseks esitatud tähist tajub asjaomane avalikkus, kelleks on vastava kauba või teenuse keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelik ning arukas (vt Euroopa Kohtu 12. veebruari 2004. a otsus kohtuasjas nr C-363/99, Koninklijke KPN Nederland, p-d 33 ja 34). (p 21)

Kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjuste tõlgendamisel tuleb lähtuda nendest igaühe aluseks olevast üldisest huvist (vt nt Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. a otsus liidetud kohtuasjades nr-d C-456/01 P ja C-457/01 P, Henkel vs. OHIM, p-d 45 ja 46; 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas nr C-329/02 P, SAT.1 vs. OHIM, p 25; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl jaSecurvita, p 22). (p 22)

KaMS § 9 lg 1 p 3 sätestatu aluseks on üldine huvi tagada, et registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste üht või mitut omadust kirjeldavad tähised oleksid kõigi neid kaupu ja teenuseid pakkuvate majandustegevuses osalejate jaoks vabalt kasutatavad (Euroopa Kohtu 4. mai 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 25; nr C-51/10, Agencja Wydawnicza Technopol vs. OHIM, p 37; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl ja Securvita, p 31). (p 23.1)

Direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c kohaldamisel tuleb hinnata, kas geograafiline nimetus, mida tahetakse kaubamärgina registreerida, tähistab kohta, mida asjaomane avalikkus seostab asjassepuutuvate kaupade või teenuste kategooriaga või mille puhul on mõistlik eeldada, et selline seos võib tulevikus välja kujuneda (nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 31; vt ka Euroopa Kohtu 6. juuli 2017. a otsus kohtuasjas nr C-139/16, Moreno Marín jt, p 16).

Hinnates, kas geograafiline nimetus on võimeline tähistama asjaomase avalikkuse silmis kõnealuste kaupade või teenuste päritolu, tuleb arvesse võtta kõiki olulisi tingimusi, nagu tähistatud kaupade ja teenuste olemus, asjaomase avalikkuse teadlikkus vastavast geograafilisest nimetusest ja sellega tähistatud kohast, tegevusharu traditsioonid, sh kas asjassepuutuvate kaupade või teenuste puhul on kaubanduses kombeks ära märkida nende geograafiline päritolu, samuti see, kas ja millisel määral peetakse kõnealuste kaupade või teenuste geograafilist päritolu oluliseks nende kvaliteedi või muude omaduste hindamisel (vt nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 32; nr T-379/03, Peek & Cloppenburg vs. OHIM (Cloppenburg), p-d 49 ja 50). Välistatud ei ole selliste geograafiliste nimetuste registreerimine kaubamärgina, mis on asjaomase avalikkuse jaoks tundmatud või vähemalt tundmatud geograafilise koha tähistajana, samuti selliste nimetuste, mille puhul tulenevalt tähistatud koha iseloomust (näiteks mägi või järv) ei ole tõenäoline, et asjaomane avalikkus võiks arvata, et asjassepuutuvad kaubad või teenused sellest kohast pärinevad (nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 33; nr T-379/03, Peek & Cloppenburg vs. OHIM (Cloppenburg), p 36). Kaupade geograafilisele päritolule viitavate tähiste puhul kohaldub üldjuhul direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c sellistele tähistele, mis viitavad kohale, kus kaubad on valmistatud või kus neid saaks valmistada, ent kaupade ja geograafilise piirkonna vaheline seos võib seisneda ka muudes asjaoludes, näiteks selles, et kaubad kavandati ja disainiti kõnealuses piirkonnas (nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 36). (p 23.2)

Tuvastamaks, kas tähis on KaMS § 9 lg 1 p 3 tähenduses kirjeldav, on oluline on hinnata, kas asjaomane avalikkus juba praegu või eelduslikult tulevikus seostab kõnealuse tähise all pakutavaid kaupu või osutatavaid teenuseid konkreetse geograafilise piirkonnaga, nt arvates, et neid kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse selles piirkonnas (vt ka nr C-363/99 (Koninklijke KPN Nederland), p 97; nr-d C-90/11 ja C-91/11 (Strigl ja Securvita), p 39). (p 23.4)

Direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p-des b ja c (ja seega KaMS § 9 lg 1 p-des 2 ja 3) sätestatud absoluutsete kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluste kohaldamisalad osaliselt kattuvad (nr C-363/99, Koninklijke KPN Nederland, p 85; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl ja Securvita, p 20). Tähisel, mis direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c tähenduses kirjeldab registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste omadusi, puudub kindlasti võime neid kaupu või teenuseid eristada (nr C-363/99, Koninklijke KPN Nederland, p 86; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl ja Securvita, p 39). (p 24.2)

Juhul kui kaubamärgiomanik kuritarvitab oma seadusega tagatud ainuõigust, võib see olla vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-s 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. (p 17.3)

KaMS § 53 lg 1 p 4 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui kaubamärki, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv registreering Büroo rahvusvahelises registris Madridi protokolli alusel, ei ole pärast Eestis õiguskaitse andmist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul KaMS § 17 tähenduses kasutatud. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu 22. oktoobri 2008. a direktiivi nr 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon) preambuli p-s 9 sätestatud eesmärke arvestades ei tohiks asjast huvitatud isiku mõistet KaMS § 53 lg 1 mõttes liiga kitsalt tõlgendada. Kaubamärgiseadus ei sisalda asjast huvitatud isiku legaaldefinitsiooni, kuid selleks võib pidada isikut, kelle õigusi või kohustusi registreering mõjutab. Asjast huvitatud isikuks saab pidada kindlasti isikut, kes soovib vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada, kuid ei saa seda teha varasema registrisse kantud õiguse tõttu. (p 12–13)

Selleks, et lugeda isik asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes, on piisav, kui isik on esitanud taotluse vaidlusaluse kaubamärgiga identse või sarnase tähise registreerimiseks samaliigiliste kaupade või teenuste osas, mille suhtes on vaidlusalune kaubamärk kaitstud, või kui isikule kuulub vaidlusaluse kaubamärgiga sarnane tähis samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks. Asjast huvitatud isiku määramisel KaMS § 53 lg 1 mõttes ei peaks olema määrav asjaolu, et isik kasutab seni kaubamärki teistes klassides kui need, mille osas on ta esitanud registreerimistaotluse või mille suhtes kuulub talle kaubamärk. (p 16)

Selleks, et isik saaks tugineda hagis kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumisele KaMS § 14 lg 1, Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 ning direktiivi art 5 lg 1 mõttes ja esitada KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel hagi ainuõigust rikkunud isiku vastu õigusrikkumise lõpetamiseks, peaks ta esitama esiteks asjaolud, millest nähtuks, et kostja kasutab hageja kaubamärgiga identset või sarnast tähist „kaubandustegevuse käigus" (Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1, direktiivi art 5 lg 1) või „äritegevuses" (KaMS § 14 lg 1). Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et tähist kasutatakse „kaubandustegevuse käigus", kui seda kasutatakse „äritegevuse raames majandusliku kasu saamise eesmärgil, mitte erasfääris". (p 19)

Samuti on eelnimetatud sätetest tulenevalt oluline, et tähist kasutataks „kaupade või teenuste suhtes", kuna kaubamärgiomaniku ainuõigus KaMS § 14 järgi ulatub üksnes juhtudele, kui kolmas isik kasutab kaubamärki või sellega identseid või sarnaseid tähiseid majandustegevuses „kaupade või teenuste suhtes" (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 36). Euroopa Kohtu praktikas on loetud kaubamärgi põhifunktsiooniks tarbijale või lõppostjale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritoluidentiteedi garanteerimist, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht. Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et ärinime ja ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine. Ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime või sildi ülesanne on tähistada ettevõtet. Seega, kui ärinime, ettevõtte nime või silti kasutatakse ainult äriühingu samasuse kindlakstegemiseks või ettevõtte tähistamiseks, ei saa seda pidada kasutamiseks „kaupade või teenuste puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses. Kasutamisega „kaupade puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses on Euroopa Kohtu seisukoha järgi seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime, ettevõtte nime või silti kujutava tähise. Lisaks, isegi kui kaupadele või teenustele tähist ei kanta, on tegemist kasutamisega „kaupade või teenuste puhul", kui kolmas isik kasutab seda tähist nii, et ta loob seose tähise – mis kujutab endast tema ärinime, ettevõtte nime või silti – ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel. Lisaks on Euroopa Kohus hilisemates lahendites tunnustanud direktiivi art 5 lg 1 p a) ja Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 p a) (sarnane säte KaMS § 14 lg 1 p 1) tõlgendamisel seda, et kaubamärgiomanik saab tugineda oma ainuõigusele kaubamärgi mõne ülesande kahjustamise või kahjustamise ohu korral, olgu siis tegemist kas kaubamärgi peamise ülesandega tähistada kaubamärgiga hõlmatud kauba või teenuse päritolu või siis kaubamärgi muude ülesannetega, nagu kauba või teenuse kvaliteedi tagamine või teabe, investeeringute või reklaamiga seotud ülesanded.

Ainuüksi ärinime või muu majandustegevusega tegeleva ettevõtte/isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1, direktiivi art 5 lg 1 ning Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist nimes KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid. (p 19)

Samas tuleb arvestada seda, et direktiiv ei mõjuta selle art 5 lg 5 järgi liikmesriigis kehtivaid õigusnorme, mis reguleerivad kaitset tähise kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade või teenuste eristamiseks, kui sellega kasutataks ebaõiglaselt ära või kahjustataks kaubamärgi eristatavust või mainet. Ka direktiivi preambuli järgi ei välista direktiiv liikmesriikide muude õigusnormide, nt kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset reguleerivate sätete kohaldamist kaubamärgivaidlustes. Nagu eespool märgitud, ei välista ka Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 14 lg 2 ühenduse kaubamärki käsitlevaid õigustoiminguid, eelkõige tsiviilvastutust ja kõlvatut konkurentsi käsitleva siseriikliku õiguse alusel. Ka Euroopa Kohus on ärinime kasutamist puudutavas vaidluses leidnud, et direktiivi art 5 lg 5 järgi võib liikmesriik omal soovil ja enda määratud eeldustel kaitsta kaubamärki tähise kasutamise vastu muul eesmärgil, kui kaupade või teenuste eristamine, kui selle tähise kasutamine kasutab ära või kitsendab kaubamärgi eristatavust või mainet õigustava põhjuseta ebaõiglasel viisil. (p 20)

Kuna praeguses asjas taotleti tähise kasutamise keelamist sihtasutuse nimes, mitte aga äriühingu ärinimes, ei saa tugineda nõude esitamisel ka ÄS § 12 lg-le 3. Sihtasutuste nimedele esitatavaid nõudeid on reguleeritud eraldi SAS §-s 3. SAS § 3 järgi peab sihtasutuse nimi selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest (lg 1); see ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas (lg 2); see peab sisaldama täiendit „sihtasutus" (lg 3); sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht ja registrikood (lg 4); sihtasutusel võib olla ainult üks nimi (lg 6); see peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (lg 7) ega või olla vastuolus heade kommetega (lg 8). Eelnevast nähtub, et sihtasutuste seadus ei kehtesta sihtasutuse nimele ÄS § 12 lg-ga 3 sarnast piirangut. Kuna seadusest ei tulene, et sihtasutuse nimele kohalduksid ka ÄS-s ärinime reguleerivad sätted, ei saa kolleegiumi arvates ÄS § 12 lg-le 3 nõude põhjendamisel tugineda. (p 22)

Samas ei ole välistatud, et sihtasutuse nime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7. Sihtasutuse nimi võib olla eksitav nt seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks sihtasutus kaubamärgiomanikuga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu SAS § 3 lg-ga 2, mille järgi ei või sihtasutuse nimi olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas. Samuti ei ole välistatud, et see võib tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Seejuures on muidugi oluline kohtutel hinnata, kas tegemist on ikka kõlvatu konkurentsiga KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 mõttes (ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine). KonkS § 51 lg 1 kohaselt on eksitav teave ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Ainuüksi sihtasutuse nime omamine ei anna aga alust väita, et tegemist oleks kõlvatu konkurentsiga.(p 23)

TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja menetlus taastada. (p 14)

Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. (p 15)

TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja menetlus taastada. (p 14)

Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. (p 15)

TsMS § 418 lg 1 järgi menetluse taastamise korral tagaseljaotsus ei jõustu ja seda ei saa täita. Taastatud menetlus jätkub vastavalt kaja ulatusele olukorras, milles see oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist. Kohus peab seega viima lõpuni eelmenetluse ja asja sisuliselt lahendama. Menetluse taastamine põhjusel, et kohus ei võinud tagaseljaotsust teha hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu, ei anna kohtule õigust ega pane kohustust jätta hagi rahuldamata TsMS § 407 lg 6 järgi. Juhul kui hagi on õiguslikult põhjendamatu, kuid on võimalik seda puudust kõrvaldada hagi täpsustamisega, võib kohus anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks. Kohtu määratud tähtajaks hagi täpsustamata jätmise korral jätab kohus hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata. (p 25)

Kuna praeguses asjas taotleti tähise kasutamise keelamist sihtasutuse nimes, mitte aga äriühingu ärinimes, ei saa tugineda nõude esitamisel ka ÄS § 12 lg-le 3. Sihtasutuste nimedele esitatavaid nõudeid on reguleeritud eraldi SAS §-s 3. SAS § 3 järgi peab sihtasutuse nimi selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest (lg 1); see ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas (lg 2); see peab sisaldama täiendit „sihtasutus" (lg 3); sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht ja registrikood (lg 4); sihtasutusel võib olla ainult üks nimi (lg 6); see peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (lg 7) ega või olla vastuolus heade kommetega (lg 8). Eelnevast nähtub, et sihtasutuste seadus ei kehtesta sihtasutuse nimele ÄS § 12 lg-ga 3 sarnast piirangut. Kuna seadusest ei tulene, et sihtasutuse nimele kohalduksid ka ÄS-s ärinime reguleerivad sätted, ei saa kolleegiumi arvates ÄS § 12 lg-le 3 nõude põhjendamisel tugineda. (p 22)

Samas ei ole välistatud, et sihtasutuse nime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7. Sihtasutuse nimi võib olla eksitav nt seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks sihtasutus kaubamärgiomanikuga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu SAS § 3 lg-ga 2, mille järgi ei või sihtasutuse nimi olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas. Samuti ei ole välistatud, et see võib tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Seejuures on muidugi oluline kohtutel hinnata, kas tegemist on ikka kõlvatu konkurentsiga KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 mõttes (ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine). KonkS § 51 lg 1 kohaselt on eksitav teave ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Ainuüksi sihtasutuse nime omamine ei anna aga alust väita, et tegemist oleks kõlvatu konkurentsiga.(p 23)

KMS § 12 lg s 14 sätestatud maksustatava väärtuse korrigeerimise erisäte on kohaldatav vaid siis, kui kauba soetajal või teenuse saajal ei ole sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise õigust. Kui tehingu asjaolud viitavad kahtlusele, et ostjal oli selle tehingu kujundamisel kavatsus saavutada suurema summa sisendkäibemaksu mahaarvamine, kui müüja oleks reaalselt sellelt tehingult riigile käibemaksu tasunud, siis on tegu erandliku olukorraga, kus on võimalik kohaldada MKS § 83 lg-t 4. Sellisel juhul on võimalik korrigeerida tehingu väärtust vastavalt selle tehingu väärtusele, mida pooled tegelikult silmas pidasid.

Ainuüksi tehingu ebamõistlikult kõrge hind ei anna alust MKS § 83 lõike 4 kohaldamiseks, vaid maksuhaldur peab ära näitama ka ostja või müüja eeldatava maksueelise ning tahtluse maksueelise saavutamiseks.

Ka kaubamärgi registreerimistaotlusel võib olla väärtus ning seda tuleb tehingu tegeliku hinna määramisel arvestada.

KMS § 12 lg s 14 sätestatud maksustatava väärtuse korrigeerimise erisäte on kohaldatav vaid siis, kui kauba soetajal või teenuse saajal ei ole sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise õigust. Kui tehingu asjaolud viitavad kahtlusele, et ostjal oli selle tehingu kujundamisel kavatsus saavutada suurema summa sisendkäibemaksu mahaarvamine, kui müüja oleks reaalselt sellelt tehingult riigile käibemaksu tasunud, siis on tegu erandliku olukorraga, kus on võimalik kohaldada MKS § 83 lg-t 4. Sellisel juhul on võimalik korrigeerida tehingu väärtust vastavalt selle tehingu väärtusele, mida pooled tegelikult silmas pidasid.

Ainuüksi tehingu ebamõistlikult kõrge hind ei anna alust MKS § 83 lõike 4 kohaldamiseks, vaid maksuhaldur peab ära näitama ka ostja või müüja eeldatava maksueelise ning tahtluse maksueelise saavutamiseks.

KMS § 12 lg-te 14–17 aluseks on käibemaksudirektiivi muutmine, kuna direktiivi 2006/69/EÜ art 1 lg 3 punktiga b lisati direktiivi 77/388/EMÜ artikli 11 A-osasse lõige 6 (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-36-10). Samasisuline säte on praegu kehtivas käibemaksudirektiivis 2006/112/EÜ art 80. Nimetatud muudatuse eesmärk on tõkestada käibemaksust kõrvale¬hoidumist tehingute abil, millega käibemaksukohustuslane võõrandab kaupa või osutab teenust lõpptarbijale (isikule, kellel ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust) turuhinnast madalama hinnaga. Riigi maksukahju seisneb taolise tehingu puhul selles, et riigile laekuv käibemaks ei vasta ostjatele antud hüve tegelikule väärtusele. Ostjate maksueelis seisneb selles, et nad saavad kaupu ja teenuseid väiksema käibemaksukoormusega maksustatult ja seega soodsamalt, kui nad saaksid juhul, kui oleksid kõnealused kaubad või teenused ostnud mõnelt muult isikult turuhinnaga. Selline olukord võib esineda näiteks oma töötajate või lepingupartnerite puhul, kes võivad osa saadud kaupade ja teenuste hinnast varjatud kujul kinni maksta oma töö või osutatud teenusega.

Kaubamärgi kõige olulisem funktsioon on eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku kaubast või teenusest. Lisaks on kaubamärgil ka päritolufunktsioon, seostades kaupa või teenust konkreetse kauba pakkuja või teenuse osutajaga. Üksnes kaubamärgi kasutamise korral täidab kaubamärk eelnimetatud funktsioone. Ka Euroopa Liidu Nõukogu määruses (EÜ) nr 207/2009 Ühenduse kaubamärgi kohta viidatakse sellele, et Ühenduse kaubamärkide kaitsmine või muude varem registreeritud kaubamärkide kaitsmine nende vastu ei ole põhjendatud, kui kaubamärke tegelikult ei kasutata. Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast tuleb tähiste sarnasuse ja sellest tuleneva äravahetamise hindamisel aluseks võtta tähiste visuaalseid, foneetilisi ja semantilisi aspekte, kusjuures tähiste hindamine peab põhinema tähistest tekkival üldmuljel, võttes arvesse eriti nende eristatavaid ja domineerivaid osi. Otsustav tähtsus on seejuures asjaolul, kuidas asjaomase kauba või teenuste keskmine tarbija tähiseid tervikuna tajub. Keskmine tarbija tajub tähist tervikuna ja ei analüüsi selle erinevaid detaile (Euroopa Kohtu 11. novembri 1997. a otsus kohtuasjas C-251/95: SABEL BV vs. Puma AG, Rudolf Dassler Sport, p 23; Euroopa Kohtu 22. juuni 1999. a otsus kohtuasjas C-342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer & Co. GmbH vs. Klijsen Handel BV, p 25). Hinnates seda, kas kaubad või teenused on samaliigilised, tuleb arvestada kõiki nende kaupade või teenustega seotud aspekte, sh nende olemust, nende lõpptarbijaid, nende kasutusviisi ning seda, kas kaubad ja teenused üksteist asendavad või täiendavad (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 16; Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. a otsus kohtuasjas C-39/97: Canon Kabushiki Kaisha vs. Metro-Goldwyn-Mayer Inc., p 23). Selleks, et kindlaks teha kaubamärgi eristusvõime ning sellest tulenevalt hinnata, kas kaubamärgi eristusvõime on tugev, tuleb igakülgselt hinnata kaubamärgi suuremat või väiksemat võimet identifitseerida kaupu või teenuseid, millele kaubamärk on registreeritud, kindlalt ettevõttelt pärinevatena ning seega eristada neid kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Mida sarnasemad on tähised, seda erinevamad peavad olema nende tähistega kaitstavate kaupade ja teenuste loetelud, ja vastupidi.

Tulenevalt TsMS § 356 lg-st 1 on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus. Samas ei keela TsMS § 356 ega muud sätted kohtul tuvastada asjaolusid, mis on aluseks kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmiseks hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 11. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-08, p 15).

Enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 17 lg-s 1 sätestatu kohaselt kehtib õigus kaubamärgile registreerimistaotluse saabumise kuupäevast kuni kümne aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast. Kui kaubamärk registreeritakse, siis saab kaubamärk tulenevalt enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 17 lg-st 1 õiguskaitse alates registreerimise taotluse esitamisest, seega tagasiulatuvalt.

Kaubamärgi prioriteet ja kaubamärgi õiguskaitse teke ei ole samastatavad. Kaubamärgi prioriteet on reguleeritud enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS §-s 10, kaubamärgi kehtivus aga enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS §-s 17. KaMS § 10 lg 1 kohaselt määratakse kaubamärgi prioriteet kindlaks kaubamärgi registreerimise taotluse saabumise kuupäevast, st et esimesena registreerimistaotluse esitanud isikul on eelisõigus kaubamärgi registreerimiseks vastaval territooriumil. Kaubamärgi prioriteedi määrab küll tema registreerimise taotluse esitamise kuupäev, kuid kaubamärgi õiguskaitse tekib tagasiulatuvalt registreerimistaotluse saabumise kuupäevast üksnes sel juhul, kui kaubamärk kantakse registrisse. Kaubamärgi õiguskaitse tekib KaMS § 17 lg 1 kohaselt kaubamärgi registrisse kandmisel tagasiulatuvalt alates registreerimistaotluse saabumise kuupäevast. Sellest ei saa järeldada, et kahju hüvitamise nõude esitamine oleks registrisse kantud kaubamärgi osas välistatud aja eest, mil kaubamärgi registreerimise taotlus oli esitatud, kuid kaubamärk oli registrisse veel kandmata.

Tulenevalt varasema KaMS § 36 lg 1 p-st 2 võib kaubamärgivaldaja, kelle õigusi on rikutud, esitada tsiviilhagi, mis sisaldab nõuet hüvitada kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud varaline ja moraalne kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu. Kahju hüvitamise nõude saab esitada ka aja eest, mil kaubamärgitaotlus oli esitatud, kuid kaubamärk ei olnud veel registrisse kantud, kui kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud.

Kuigi TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti, ei pidanud hageja kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu puudumise kindlakstegemise vaidluses tõendama välistava asjaolu puudumist. KaMS § 41 lg 5 kohaselt võis vaidlustusavalduse menetlusosaline, keda ei rahulda apellatsioonikomisjoni otsus kaubamärgi kaitstavuse küsimuses, esitada TÕAS § 64 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul hagi teise menetlusosalise vastu kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu või selle puudumise kindlakstegemiseks. Kuna kostja vaidlustas Patendiameti kaubamärgi registreerimise otsuse põhjendusel, et esineb kaubamärgi õiguskaitset välistav asjaolu, pidi kostja praeguses hagimenetluses tõendama, et medalite kujutamine hageja kaubamärgi reproduktsioonil võib tarbijat eksitada.

KaMS § 7 lg 1 p 6 välistab õiguskaitse andmise kaubamärgile, mis oma olemuselt võib eksitada kaupade või teenuste omaduste suhtes. Tarbija tegelik eksitamine, s.t kas tarbija teab, mis medalid on märgil kujutatud, ning tarbija tegelik ostukäitumine ei kuulu tõendamisesemesse. KaMS § 7 lg 1 p 6 kohaldamiseks piisab tarbija eksitamise võimalusest. Kui kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud medalid, võib see viia tarbija mõttele, et nimetatud vahuvein on auhinnatud kaubamärgi reproduktsioonil kujutatud auhindadega, ja tekitada tarbijas huvi põhjusel, et tarbija arvab medalite tõttu, et tegemist on kvaliteetse auhinnatud vahuveiniga. Seega peab tootel (kaubal) olema seos kaubamärgi reprodutsioonil kujutatud medaliga.

Direktiivi nr 89/104/EMÜ preambuli järgi ei välista direktiiv kaubamärgivaidlustes muude õigusnormide kui kaubamärke käsitlevate õigusnormide, näiteks kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset käsitlevate sätete kohaldamist.

Kuna tööstusomandialastes vaidlustes ei ole kaebeõigust piiratud ning Patendiameti otsuste peale saab kaevata vahetult halduskohtusse, siis on põhjendatud kaebetähtaja määramisel lähtuda KaMS § 24 lg-s 2 sätestatud viieaastasest tähtajast. Vastasel juhul oleks ajaliselt põhjendamatult piiratud eriseaduses sätestatud kaebeõigus.