Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

KrMS § 385 p 20 kohaselt pole määruskaebe korras edasi kaevatav maakohtu protokolliline määrus, millega lahendati kaitsja taotlus ja võeti seisukoht küsimuses, kas rahvakohtuniku asendamise tõttu muutunud kohtukoosseis peab alustama kriminaalasja arutamist algusest peale. Tegemist on menetluse käiku korraldava lahendiga (vt nt RKKKm 1-16-10503/150, p 34). KrMS § 385 p-s 20 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu ei ole võimalik sättes toodud määruse peale esitatud määruskaebuse väidete põhjendatust sisuliselt hinnata, vaid kaebuses sisalduvat kriitikat saab KrMS § 383 lg 2 kohaselt vajadusel korrata kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis. (p 19)

Ekslik on arvamus, et määruskaebuse esitamise lubatavust saab põhjendada erandlike asjaoludega, s.o kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud lahendi punktides 15–18 asus kriminaalkolleegiumi kogu koosseis ühesele seisukohale, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainuke alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusevastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p 15; RKKKm 3-1-1-23-16, p-d 23 ja 24; RKKKm 1-17-1205/147, p 22; RKKKm 3-1-1-3-17, p 29). Määruskaebuse lubatavuse aspektist pole asjasse puutuv see, kas kriminaalasja tehiolud on erandlikud või rikub maakohtu määrus oluliselt süüdistatavate põhiõigusi. (p 20)

Kui maakohus tuvastab menetlusosaliste poolt nende õiguste kuritarvitamise, võib see kriminaalasja edasisel arutamisel olla oluline menetlusaja mõistlikkuse hindamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-81-11, p 19; vt ka vahistamise jätkuva põhjendatusega seonduvalt RKKKm 1-16-9171/1206, p 14 ja RKKKm 1-16-2411/677, p-d 34–38). (p 21)

Seadusandja on KrMS § 339 lg 1 p-des 1–11 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi hinnanud sedavõrd kaalukateks vigadeks, et nende tuvastamise korral ei saa kohtuliku arutamise tulemina kujunenud kohtulahendit ühelgi juhul pidada sisuliselt õigeks. Seetõttu puudub eelneval menetlusel kohtulahendit legitimeeriv toime, mis omakorda tingib kohtumenetluse osalise või täieliku kordamise samas kohtuastmes. (Vt RKKKo 3-1-1-73-14, p 11 ja RKKKm 3-1-1-37-11, p 12.1.) (p 23)

Otsustamaks, missugusel juhul saab kõneleda kohtulahendi tegemisest ebaseaduslikus kohtukoosseisus, tuleb arvestada ühest küljest seda, millised nõuded seab menetlusseadustik kohtukoosseisu moodustamisele, teisalt aga hinnata kohtulahendi tegemist reguleerivaid sätteid. (p 24)

Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt arutab maakohtus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis (§ 18 lg 1), teise astme kuritegude kriminaalasju ning kriminaalasju lihtmenetluses aga kohtunik ainuisikuliselt (§ 18 lg 2). Lisaks on KrMS § 18 lg 4 järgi võimalik kaasata kohtuistungile varukohtunik või varurahvakohtunik juhuks, mil kriminaalasja kohtulik arutamine on aeganõudev ja võib tekkida vajadus kohtunik või rahvakohtunik asendada. Ringkonnakohtus arutab kriminaalasja vähemalt kolmest ringkonnakohtunikust koosnev kohtukoosseis, kuhu võib kaasata ka sama kohturingkonna maakohtu kohtuniku (§ 19 lg-d 1 ja 2). Eelmenetlust võib maa- või ringkonnakohtu kohtunik toimetada ainuisikuliselt (§ 18 lg 5 ja § 19 lg 1 teine lause), v.a eelistungi korraldamisel KrMS § 327 lg-s 2 nimetatud juhtudel. Nende nõuete eiramisest piisab, et tuvastada KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusõiguse rikkumine. Tegemist pole aga ainukeste kriminaalmenetluse reeglitega, mille rikkumine tähendab seda, et kohtulahend on tehtud ebaseaduslikus kohtukoosseisus. (p 25)

Kõik kohtuotsuse tegemisel osalevad kohtunikud peavad olema osalenud ka asja arutamisel, vastasel juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud rikkumisega (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7). Teisisõnu on KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud vea lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist (vt RKKKo 3-1-1-73-14, p 12). (p 26)

KrMS § 339 lg 1 p 1 rikkumisena on käsitatud sedagi, kui apellatsioonimenetluses teeb kohtuotsuse eelistungil osalenud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis ja eelmenetluses on tehtud otsustusi, mis mõjutavad kriminaalasja edasise arutamise käiku ning apellatsioonimenetluse tulemusena kujunenud kohtuotsuse sisu (vt RKKKo 3-1-1-73-14, p 15). Olukorras, kus kriminaalasja arutav kohtukoosseis enne kohtuniku pensioneerumist lahendini ei jõua, antakse kriminaalasja menetlemine üle uuele kohtukoosseisule, kes peab alustama süüküsimuse lahendamist otsast peale (vt RKKKm 1-16-9171/1206, p 13). (p 27)

Riigikohtu praktikast tuleb ühemõtteliselt arusaam, et kohtukoosseisu seaduslikkuse kontrollimisel ei saa piirduda KrMS §-des 18 ja 19 ette nähtud formaalsete kriteeriumite järgimisega, vaid nõutav on muu hulgas seegi, et kooskõlas kõnealuste sätetega moodustatud kohtukoosseis on arutanud kriminaalasja algusest lõpuni. Kui kohtukoosseis kriminaalasja arutamise kestel muutub, tuleb alustada asja arutamisega algusest peale. Erandi saab teha siis, kui on täidetud KrMS § 18 lg-s 4 sätestatud eeldused. (p 28)

KrMS § 15 lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Eriti oluliseks võib kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist pidada isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainult ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus. Kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. Sellega haakub ka KrMS § 18 lg-s 4 sisalduv erand, mis võimaldab juhul, kui kriminaalasja kohtulik arutamine on aeganõudev, kaasata kohtumäärusega kohtuistungile varukohtuniku või varurahvakohtuniku, kes viibib kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. Kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral asendatakse ta varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ning tõendite vahetu uurimise juures viibimise tõttu ei too sellisel juhul kohtukoosseisu liikme muutus kaasa vajadust alustada kohtulikku uurimist algusest peale. Ühtlasi järeldub KrMS § 18 lg 4 teisest lausest üheselt, et kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral on teda võimalik asendada üksnes varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ehk vaid sellise kohtuniku või rahvakohtunikuga, kes on sama lõike esimese lause kohaselt viibinud kogu kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. (p 29)

Ka KrMS § 15 lg-s 1 sisalduv tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõte võimaldab erandeid (viimati RKKKm 1-12-5921/425, p 11). Samas KrMS § 18 lg-s 4 ette nähtud kohtukoosseisu liikme asendamise korrast erandi tegemise võimalust seadus ette ei näe. Seetõttu ei ole võimalik kehtiva menetlusseaduse tõlgendamisel lähtuda EIK praktikast, milles on mõnel juhul tõepoolest aktsepteeritud menetluse uuesti alustamata jätmist erandlike asjaolude tõttu (vt nt EIK 6. detsembri 2016. a otsus asjas Škaro vs. Horvaatia, p 44, 9. juuli 2002. a otsus asjas P. K. vs. Soome ja 10. veebruari 2005. a otsus asjas Graviano vs. Itaalia, p 51). De lege ferenda võib seadusandja näha ette kriminaalasja arutava kohtukoosseisu muutmiseks sellise korra, mis võimaldaks piirata tõendite vahetu uurimise põhimõtet kooskõlas EIK praktikaga. Oluline on aga rõhutada, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) ega selle kohaldamispraktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. (Vt RKKKm 1-16-2411/677, p 17; vrd ka RKKKo 3-1-1-125-06, p 9.) (p 30)

Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kuidas peaks üldkorras esimese ja teise astme kuritegusid puudutavat kriminaalasja arutav kohtukoosseis toimima siis, kui prokuratuur muudab süüdistust või loobub osaliselt süüdistusest nii, et muudatuse tulemusena jääb menetluse esemeks üksnes teise astme kuritegu. Teisisõnu, kas sellisel juhul tohib kriminaalasja arutamist jätkata kohtunik ainuisikuliselt või peab asja edasi arutama kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Lühi- ja kokkuleppemenetluse puhul on see üheselt reguleeritud: KrMS § 18 lg 2, § 2371 lg 1 ja § 250 lg 1 kohaselt saab kohtunik jätkata asja arutamist ainuisikuliselt. Sel moel toimimise lubatavust saab eelkõige põhjendada lihtmenetlustes tõendite uurimise, kohtuliku arutamise tingimuste ning kohtulahendi sisu kohta kehtestatud nõuetega (vt nt KrMS § 233 lg 1, § 237 lg 4, § 238 ja §-d 247–249). Üldmenetluses sarnaseid kohtukoosseisu muutmise aluseid ette nähtud ei ole. Juhul, kui näiteks prokuröri süüdistusest osalise loobumise tõttu piirdub üldmenetluses arutatav kriminaalasi teise astme kuriteo või kuritegudega, on asja arutamist pädev jätkama maakohtunik ainuisikuliselt (KrMS § 18 lg 2). KrMS § 14 lg 2 ls 1 kohaselt vabastab süüdistusest loobumine kohtu menetluse jätkamise kohustusest ja kohus peab tegema menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse (KrMS § 301). Kuigi kohtulik arutamine hõlmab kohtupraktikas juurdunud arusaama järgi ka kohtuotsuse tegemist (vt nt RKKKm 3-1-1-54-14, p 6.2), toetab sellist järeldust õigeksmõistmise lõplikkus ja prokuröril puuduv edasikaebeõigus (KrMS § 318 lg 3 p 5). (p 31)

Kõik kohtuotsuse tegemisel osalevad kohtunikud peavad olema osalenud ka asja arutamisel, vastasel juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud rikkumisega (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7). Teisisõnu on KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud vea lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist (vt RKKKo 3-1-1-73-14, p 12). (p 26)

KrMS § 15 lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Eriti oluliseks võib kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist pidada isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainult ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus. Kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. Sellega haakub ka KrMS § 18 lg-s 4 sisalduv erand, mis võimaldab juhul, kui kriminaalasja kohtulik arutamine on aeganõudev, kaasata kohtumäärusega kohtuistungile varukohtuniku või varurahvakohtuniku, kes viibib kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. Kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral asendatakse ta varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ning tõendite vahetu uurimise juures viibimise tõttu ei too sellisel juhul kohtukoosseisu liikme muutus kaasa vajadust alustada kohtulikku uurimist algusest peale. Ühtlasi järeldub KrMS § 18 lg 4 teisest lausest üheselt, et kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral on teda võimalik asendada üksnes varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ehk vaid sellise kohtuniku või rahvakohtunikuga, kes on sama lõike esimese lause kohaselt viibinud kogu kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. (p 29)

Ka KrMS § 15 lg-s 1 sisalduv tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõte võimaldab erandeid (viimati RKKKm 1-12-5921/425, p 11). Samas KrMS § 18 lg-s 4 ette nähtud kohtukoosseisu liikme asendamise korrast erandi tegemise võimalust seadus ette ei näe. Seetõttu ei ole võimalik kehtiva menetlusseaduse tõlgendamisel lähtuda EIK praktikast, milles on mõnel juhul tõepoolest aktsepteeritud menetluse uuesti alustamata jätmist erandlike asjaolude tõttu (vt nt EIK 6. detsembri 2016. a otsus asjas Škaro vs. Horvaatia, p 44, 9. juuli 2002. a otsus asjas P. K. vs. Soome ja 10. veebruari 2005. a otsus asjas Graviano vs. Itaalia, p 51). De lege ferenda võib seadusandja näha ette kriminaalasja arutava kohtukoosseisu muutmiseks sellise korra, mis võimaldaks piirata tõendite vahetu uurimise põhimõtet kooskõlas EIK praktikaga. Oluline on aga rõhutada, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) ega selle kohaldamispraktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. (Vt RKKKm 1-16-2411/677, p 17; vrd ka RKKKo 3-1-1-125-06, p 9.) ( 30)