Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kokkuleppes peavad olema usaldusväärselt kajastatud kõikide poolte nõusolek kokkuleppesse tehtavate muudatuste kohta ning nende sisseviimise kuupäev. Poolte allkirja ja kuupäeva märkimine kokkuleppesse kantud täienduste või paranduste juurde võimaldab tagantjärele tuvastada, et süüdistatavat ja kaitsjat oli kokkuleppe muutmisest nõuetekohaselt teavitatud, ja aitab seeläbi vältida hiljem tekkida võivaid vaidlusi kokkuleppe sisu üle. (p 9)

Kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui sellega nõustuvad kõik pooled. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja väljendanud seda sõlmides oma tõelist tahet. Neid asjaolusid peab KrMS § 247 lg 2 alusel kontrollima kohus. Just kohtuliku arutamise korraldamine kokkuleppemenetluses on kantud vajadusest vältida olukorda, kus süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata. Kohtuistungil on kohus kokkulepet vahetult arutades kohustatud välja selgitama, kas see vastab süüdistatava tõelisele tahtele enda kuriteos süüditunnistamise ja karistamise, aga ka muude selles sisalduvate tingimuste osas (vt nt RKKKm nr 3-1-1-8-12, p-d 8–9). (p 11)

Olukorras, kus prokurör on kokkulepet käsikirjaliselt täiendanud või parandanud, peab kohus kokkuleppemenetluses iseäranis hoolikalt kontrollima, kas süüdistatav saab ka muudetud kokkuleppest aru ja on seda sõlmides väljendanud oma tõelist tahet. (p 11)

Kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui sellega nõustuvad kõik pooled. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja väljendanud seda sõlmides oma tõelist tahet. Neid asjaolusid peab KrMS § 247 lg 2 alusel kontrollima kohus. Just kohtuliku arutamise korraldamine kokkuleppemenetluses on kantud vajadusest vältida olukorda, kus süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata. Kohtuistungil on kohus kokkulepet vahetult arutades kohustatud välja selgitama, kas see vastab süüdistatava tõelisele tahtele enda kuriteos süüditunnistamise ja karistamise, aga ka muude selles sisalduvate tingimuste osas (vt nt RKKKm nr 3-1-1-8-12, p-d 8–9). (p 11)

Olukorras, kus prokurör on kokkulepet käsikirjaliselt täiendanud või parandanud, peab kohus kokkuleppemenetluses iseäranis hoolikalt kontrollima, kas süüdistatav saab ka muudetud kokkuleppest aru ja on seda sõlmides väljendanud oma tõelist tahet. (p 11)

Olukorras, kus prokurör on kokkulepet käsikirjaliselt täiendanud või parandanud, peab kohus kokkuleppemenetluses iseäranis hoolikalt kontrollima, kas süüdistatav saab ka muudetud kokkuleppest aru ja on seda sõlmides väljendanud oma tõelist tahet. (p 11)

Kui kassatsiooni täiendamise või muutmise avaldus on esitatud pärast KrMS §-s 345 sätestatud kassatsioonitähtaja möödumist ja kassaator ei ole tähtaja ennistamist taotlenud või kui Riigikohus jätab tähtaja ennistamata, tuleb selline avaldus jätta KrMS § 350 lg 2 p 1 kohaselt läbi vaatamata.

Süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav (kahtlustatav) polnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Muudel juhtudel ei ole tähtsust, millistel sisemistel kaalutlustel süüdistatav kokkuleppe sõlmimisega nõustub.

Apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda.

Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249.

Kokkuleppemenetluse kohaldamine ei eelda seda, et süüdistatav end talle etteheidetavas teos otsesõnu süüdi tunnistaks.

Määruses asjas nr 3-4-1-12-08 punktis 21 märgitu, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes, puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus.

Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 274² ja § 306 lg 1 p 61).

Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele KrMS § 266 lg-st 1 lähtudes reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu poolt paika pandud kindlal ajal. Samuti võib kohus juhul, kui see on konkreetses asjas kohtumenetluse korrakohaseks toimimiseks vajalik, seada kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele mõistlikud ajalised piirangud. Juhul, kui ühte süüdistatavat kaitseb mitu kaitsjat või riiklikku süüdistust esindab mitu prokuröri, ei ole nõutav, et iga menetlusliku taotluse ja vastuväite kohta saaksid arvamust avaldada kõik kaitsjad ja prokurörid. Kohus võib ühe süüdistatava kaitsjaid ja prokuröre kohustada omavahel kokku leppima, kes kaitsjatest ja prokuröridest konkreetse taotluse või vastuväite osas sõna võtab. Mõistetavalt tuleb kohtul taotluse või vastuväite suuline põhjendamine katkestada, kui kohtumenetluse pool teemast kõrvale kaldub. Viimase võimalusena, kui muude abinõudega ei õnnestu kohtumenetluse poole obstruktsionistlikku käitumist takistada, tuleb kohtul kaaluda kaitsja või prokuröri menetlusest eemaldamist 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 267 lg 4¹ alusel, süüdistatava saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel või muu menetlusosalise saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 5 alusel.

Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 274² ja § 306 lg 1 p 6¹).

Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249.

Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 274² ja § 306 lg 1 p 6¹).

Süüdistatava ja kaitsjate obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul.

Süüdistatava poolt kohtuistungil tehtud tahteavaldus oma valitud kaitsjast loobumise kohta tähendab seda, et kaitsjal ei ole alates sellest loobumisavaldusest enam KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust süüdistatavat kaitsta.

Süüdistatava poolt kohtuistungil tehtud tahteavaldus oma valitud kaitsjast loobumise kohta tähendab seda, et kaitsjal ei ole alates sellest loobumisavaldusest enam KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust süüdistatavat kaitsta.

Ehkki teatud olukordades võib kaitsja kohalolek oma kaitsealuse kaitsjast loobumise tahteavalduse tegemise juures olla riigi jaoks üks väheseid võimalusi tagantjärele tõendada kahtlustatava või süüdistatava kõneksoleva tahteavalduse usaldusväärsust, ei eelda valitud kaitsjast loobumine kõikidel juhtudel kaitsealuse ja kaitsja isiklikku kohtumist.

KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist üldse (s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest), mitte aga kaitsekokkuleppe lõpetamist konkreetse lepingulise kaitsjaga.

Määruses asjas nr 3-4-1-12-08 punktis 21 märgitu, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes, puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus.

Süüdistatava ja kaitsjate obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul.

Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 274² ja § 306 lg 1 p 6¹).