Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 ning mille vaidlustamisele ei laiene kooskõlas KrMS §-s 387 sätestatuga nende kohtumääruste KrMS §-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nimetatud määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et "määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt."

Vt otsuse p-d 11-13 ja nimetatud punktides viidatud RKKKm 3-1-1-80-07, punkti 13; 3-1-1-30-08, punkti 8; 3-1-1-103-06, punkti 10; 3-1-1-108-09, punkti 9; 3-1-1-103-06, punkti 11; 3-1-1-30-08, punkti 9; 3-1-1-103-06, punkte 10 ja 16.

Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).

Kahtlustuses ja vahistamistaotluses esitatud teo kirjeldus ja selle kvalifikatsioon ei pruugi olla kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, kuid siiski peavad nad olema omavahel kooskõlas ja võimaldama selle kontrollimist, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse. Samuti peab teo kirjeldus sisaldama piisava põhjalikkusega esitatud faktilisi asjaolusid.

Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).

KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 ning mille vaidlustamisele ei laiene kooskõlas KrMS §-s 387 sätestatuga nende kohtumääruste KrMS §-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nimetatud määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et "määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt."

Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et katse ja ettevalmistamine on erinevad kuriteo toimepanemise staadiumid, mida tuleb selgelt eristada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-17-03, p 24). Reeglina on tegu karistatav alles kuriteokatse staadiumis ning vaid erandlikult ka ettevalmistamisena (kas karistusseadustiku eriosa sätte kaudu, milles on tegu kriminaliseeritud ettevalmistamisena või KarS § 221 kohaselt).