Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk on välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ning võib takistada menetluse jätkamist. Selliseid menetlusotsustusi saab üldjuhul vaidlustada kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis (vrd nt RKKKm 1-16-10503/150, p 34). (p 15)

KrMS § 199 lg 1 p-s 2 märgitud otsustuse tegemine ei eelda kohtumenetluse poolte nõusolekut, kuid sellega välistatakse kohtumenetluse jätkamine süüdistatava suhtes. Kuivõrd küsimust kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkusest korralises edasikaebemenetluses hiljem tõstatada ei saa, peab kõnesoleva menetlust lõpetava menetlusotsustuse seaduslikkuse kontroll olema määruskaebemenetluse esemeks sõltumata sellest, kas kohus lõpetab kriminaalmenetluse kohtumenetluse poole taotlusel või oma algatusel. Kui aga kriminaalmenetluse lõpetamise taotlust ei rahuldata, võib sama üksikküsimus olla vaidlusesemeks edasise kohtumenetluse käigus. (p 16)

KrMS § 385 p 17 järgi pole isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamise kohta tehtud otsustus määruskaebe korras vaidlustatav (vt RKKKm 3-1-1-22-17, p 31). (p 24)

KrMS § 199 lg 1 p-s 2 märgitud otsustuse tegemine ei eelda kohtumenetluse poolte nõusolekut, kuid sellega välistatakse kohtumenetluse jätkamine süüdistatava suhtes. Kuivõrd küsimust kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkusest korralises edasikaebemenetluses hiljem tõstatada ei saa, peab kõnesoleva menetlust lõpetava menetlusotsustuse seaduslikkuse kontroll olema määruskaebemenetluse esemeks sõltumata sellest, kas kohus lõpetab kriminaalmenetluse kohtumenetluse poole taotlusel või oma algatusel. Kui aga kriminaalmenetluse lõpetamise taotlust ei rahuldata, võib sama üksikküsimus olla vaidlusesemeks edasise kohtumenetluse käigus. (p 16)

Määruskaebemenetluse poolele peab olema tagatud teave määruskaebusest, sh võimalus sellega tutvuda, samuti õigus esitada määruskaebuse kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid. Viidatud nõuete eiramine võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt RKKKm 3-1-1-51-15, p 32). (p 18)

Olukorras, kus süüdistatav soovib kriminaalmenetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil, peab ta esitama KrMS § 274 lg 2 p-s 1 märgitud taotluse enne, kui maakohus lahkub nõupidamistuppa määrust tegema. Süüdistatava hilisem seisukoha muutumine ei ole kohtumääruse tühistamise aluseks. (p 22)

KrMS § 137¹ lg-s 9 ega § 137 lg-s 3 sätestatu ei laiene kohtumenetluses toimuvale elektroonilise valve põhjendatuse kontrollile. (p 14)

Kohtumenetluses elektroonilise valve tähtajale ei kohaldata KarS § 75¹ lg-t 3 ja seda asendustõkendit kohaldatakse üldjuhul tähtaega kindlaks määramata. Samas on kohtul õigus - kui ta peab seda süüdistatava põhiõiguste riive proportsionaalsuse tagamiseks vajalikuks - määrata ka vahistamise elektroonilise valvega asendamisel kindlaks asendustõkendi tähtaja. (p-d 23, 24)

Elektroonilise valve põhjendatuse kontrollimisel kohtumenetluses tuleb aluseks võtta vahistamise põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud kord ja tähtajad (KrMS § 275 lg-d 2-3). Elektroonilise valve põhjendatuse kontrolli määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. (p 25)

Tõkendi põhjendatuse kontrollimisest saab kõneleda siis, kui menetleja kontrollib tõkendi kohaldamise jätkamise põhjendatust enne tõkendimäärusega kindlaks määratud tähtaja lõppu, või siis, kui tõkendit on kohaldatud tähtajatult. Tähtajalise tõkendi pikendamine ei ole samastatav tõkendi põhjendatuse kontrollimisega. (p 15)

Tõkendi tähtaja pikendamine tuleb edasikaebeõiguse aspektist võrdsustada uue tõkendi kohaldamisega, kui seda just ei välista erinorm (nagu see on nt vahistamise pikendamise korral kohtueelses menetluses). (p 15)

Elektroonilise valve põhjendatuse kontrolli määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. (p 25)

KrMS § 385 p 11-s sätestatud edasikaebepiirang ei hõlma määrust, millega ringkonnakohus ei anna sisulist hinnangut kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetluse jätkamisest keeldumise õiguspärasusele, vaid jätab Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata. (Vt ka RKKKm 3-1-1-87-10 ja RKKKm 3-1-1-10-05). (p 22)

Kannatanu õigus esitada kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise peale hõlmab ka õigust vaidlustada kriminaalmenetluse esemeks oleva kahtlustuse mahtu ja seda, et kriminaalmenetluse esemeks olevas kuriteos kahtlustatavate ringi ei kuulu mõni isik, kes kannatanu arvates osales menetletava kuriteo toimepanemises. (p 24 jj)

KrMS §-des 207-208 sätestatud korra on seadusandja ette näinud legaliteedipõhimõtte järgimise kohtuliku kontrolli mehhanismina (RKKKm 3-1-1-47-09, p 17). (p 25, vt ka p-d 26-28)

Kannatanul säilib alati õigus esitada uus kuriteoteade (KrMS § 195) täiendava kuriteokahtluse kohta ja kasutada sellele soovitud riigipoolse reaktsiooni mittejärgnemisel KrMS §-des 207-208 ette nähtud õiguskaitsevahendeid. (p 28)

Ehkki süüdistuskohustuskaebust lahendav ringkonnakohus ei juhi kohtueelset menetlust, on ta õigustatud ja kohustatud sisuliselt kontrollima, kas prokuratuur on kriminaalmenetlust mingis osas alustamata jättes või lõpetades järginud kriminaalmenetluse norme ja tõlgendanud õigesti materiaalõigust ega ole toiminud meelevaldselt. (p 29)

Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel. Prokuratuuril on väidetava kuriteo tõendamisperspektiivi hindamisel teatud hindamisruum. See tähendab eeskätt seda, et kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks kohustada. (p 31)

Peaks ringkonnakohus süüdistuskohustusmenetluses leidma, et prokuratuur on jätnud käimasolevas kriminaalmenetluses osa kuriteo tunnustele viitavaid fakte (nt mõne isiku käitumise) alusetult tähelepanuta, ei tähenda see automaatselt seda, et prokuratuuril tuleks tingimata muuta selle - juba poolelioleva - kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteokahtluse sisu. Täiendava kuriteokahtluse uurimine on võimalik ka eraldi kriminaalmenetluses, kui prokuratuur peab seda otstarbekamaks ja kui see ei ole vastuolus topeltkaristamise keelu põhimõttega. (p 32)

Legaliteedipõhimõte ehk kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiip (KrMS § 6) nõuab riigilt materiaalse karistusõiguse kohaldamist kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne KrMS §-s 6 nimetatud erandiga. See põhimõte on protsessuaalne vahend, kindlustamaks seadusandja poolt imperatiivsetena kehtestatud karistusõiguse normide elluviimine ja tagamaks, et täitevvõim ei toimiks selleks vajalike sammude astumisel enda suvast lähtuvalt valikuliselt. (p 26)

Legaliteedipõhimõtte järgimiseks ei ole piisav kriminaalmenetluse toimetamise fakt iseenesest. Menetlus peab hõlmama väidetava kuriteo võimaliku toimepanija kõiki käitumisakte, millel on kriminaalmenetluse toimetamiseks piisava tõenäosusega kuriteo tunnused, ja kõiki isikuid, kelle puhul saab rääkida kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks piisavast kahtlusest, et ta on käitunud mõnes kuriteokoosseisus kirjeldatud viisil. (p 27)

Juhul, kui kriminaalasjas tehtav määrus kujutab endast lõpplahendit, mida ei ole võimalik vaidlustada korralises kaebemenetluses, peab kõrgema astme kohus saama üldjuhul kontrollida konkreetse menetluse lõpetamise eelduste täidetust. (Vt ka RKKKm 3-1-1-113-10, p-d 7 ja 12). (p-d 13 ja 14)

KrMS § 203¹ alusel tehtav kohtumäärus on käsitatav kriminaalasja lõpliku lahendusena, sest juhul, kui isik täidab talle pandud kohustused ega pane kuue kuu jooksul pärast menetluse lõpetamist sama kannatanu suhtes toime uut tahtlikku kuritegu, on kriminaalmenetluse uuendamine KrMS § 203¹ lg 5 kohaselt välistatud. Seega on apellatsioonikohus määruskaebemenetluses pädev kontrollima, kas on järgitud KrMS §-s 203¹ sätestatud menetluse lõpetamise õiguslikke eeldusi. (p 15)

Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik eristab ühelt poolt lepitusmenetluse rakendamist (KrMS § 203²) ja teisalt lepitusmenetluse edukuse korral selle tulemina kriminaalmenetluse lõpetamist (KrMS § 203¹). Lepitusmenetluse rakendamiseks ehk lepituse otsimiseks kannatanu ja süüdistatava vahel ei ole prokuratuuri nõusolek vajalik ja see saab toimuda ka vaid kohtu initsiatiivil (KrMS § 203² lg 1). (p 16)

Teine on olukord aga KrMS § 203¹ lg 1 alusel kriminaalasja kohtulikul lõpetamisel. KrMS § 274 lg-s 5 viidatud normidest tuleneb ühemõtteliselt, et kohtumenetluses kriminaalasja leppimise tõttu lõpetamise eelduseks on prokuröri taotlus. Sellest lähtuvalt tuleb mõista ka KrMS § 385 p-s 10 kehtestatud kaebeõiguse piirangut, mis hõlmab vaid niisugust kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kehtivat menetluskorda järgides. Teisisõnu on kaebepiirangu eesmärk välistada korrakohase nõusoleku hilisem tagasivõtmine. (p 17)

Kuna kriminaalmenetluse seadustikus pole erikorda kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist, tuleb tutvumisloa taotlused lahendada üldises korras selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Eeskätt võib õiguslik alus kriminaal- või kohtutoimikuga tutvumiseks tuleneda isikuandmete kaitse seadusest, avaliku teabe seadusest või arhiiviseadusest. Kõigi nende seaduste alusel esitatud tutvumisloa taotlusi menetletakse haldusmenetluse korras. Menetledes osutatud seaduste alusel esitatud toimikuga tutvumise taotlust, tegutseb maakohus haldusorganina, täites materiaalselt haldusülesannet, mitte õigusemõistmise funktsiooni. (p-d 43 ja 44)

Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)

KrMS § 385 p 16 hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eeldusi (õige kohtualluvus, süüdistusakti nõuetelevastavus ja menetlust välistavate asjaolude puudumine). Kui kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. (RKKKm 1-17-1205/147, p-d 20-21) (p 32)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)

Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)

KrMS § 384 lg-st 1 tuleneb ka tingimus, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada. (p 33)

Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)

Maakohtu sisepädevuse jaotamise pädevus on tulenevalt KS § 12 lg-st 2 kohtu esimehel, välja arvatud kohtudirektori pädevusse kuuluvates küsimustes (KS § 125 lg 1). Seetõttu tuleb maakohtule esitatud taotlus kohtutoimikuga tutvumiseks lahendada üldjuhul kohtu esimehel või tema poolt selleks volitatud isikul, kelleks võib olla ka kõnealust kriminaalasja lahendanud kohtunik. Siiski võib toimiku tutvustamiseks olla nõutav kohtu esimehe enda otsustus. Teabenõude (AvTS § 6), milles taotletakse juurdepääsu lõppenud kriminaalmenetluse kohtutoimikule, peab lahendama kohtu esimees. (p 46)

Kaaludes, kas lubada kriminaalasja kohtutoimikuga tutvuda isikul, kes soovib töödelda selles kajastuvaid isikuandmeid ajakirjanduslikul eesmärgil, tuleb kohtu esimehel juhinduda mh IKS §-s 4 sätestatud põhimõtetest. (p 46)

Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)

KrMS § 385 p 4 sätestab, et isiku menetlusest kõrvaldamise määruse peale ei saa määruskaebust esitada. KrMS § 39 lg 2 kohaselt kõrvaldab menetleja oma määrusega tsiviilkostja menetlusest, kui ilmneb, et ta on kaasatud menetlusse põhjendamatult või ta ei vasta asjaolude muutumise tõttu enam tsiviilkostja mõistele, või kui ilmneb, et kannatanu nõuet kriminaalmenetluses läbi ei vaadata. Sarnaselt on ette nähtud ka kannatanu ja kolmanda isiku menetlusest kõrvaldamine (KrMS § 37 lg 4 ls 3 ning § 40¹ lg 2 ls-d 1 ja 3). (p-d 13-14)

KrMS § 385 p 4 tekst on üheselt mõistetav ja sätestab selgesõnaliselt, et isiku menetlusest kõrvaldamise määrust ei saa määruskaebuse lahendamise menetluses vaidlustada. (p 15)

Kuni 1. septembrini 2011 välistas KrMS § 385 p 4 üksnes taandamismääruse ja taandamistaotluse rahuldamata jätmise määruse vaidlustamise. Alates 1. septembrist 2011 täiendati sätet nii, et selle loetellu lisati ka isiku menetlusest kõrvaldamine. KrMS § 385 p 4 sõnastust täiendati menetlusest kõrvaldamise määrusega seoses sellega, et alates 1. septembrist 2011 jõustusid KrMS § 267 lg-d 4¹ ja 4², mis sätestasid kaitsja, esindaja ja prokuröri menetlusest kõrvaldamise võimaluse ning mille määruskaebe korras vaidlustatavust seadusandja soovis menetlusökonoomilistel kaalutlustel välistada. Puuduvad kaalukad argumendid, miks tsiviilkostja, kannatanu ja kolmanda isiku menetlusest kõrvaldamisele ei peaks kaebepiirang samal ajal laienema. (p 16)

KrMS § 385 p-s 4 sätestatud kaebepiirang hõlmab nii isiku istungilt eemaldamise ja kõrvaldamise kui ka menetlusest kõrvaldamise määrusi (vt ka RKKKm 3-1-1-24-16). (p 17)

Välistades isiku menetlusest kõrvaldamise määruse vaidlustamise määruskaebemenetluses, riivab KrMS § 385 p 4 PS § 24 lg-s 5 sätestatud igaühe õigust tema kohta tehtud otsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Selline riive ei ole põhiseadusevastane. (p-d 19-20)

KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa esitada määruskaebust muu hulgas sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 296² lg 1 alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja maakohut kohustatakse hagiavaldust menetlema. KrMS § 385 p 17 järgi saab edasi kaevata tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrust. Sarnaselt tsiviilhagi menetlusse võtmise määrusega ei lõpeta ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse KrMS § 296² lg 1 alusel vormistatud hagiavalduse läbi vaatamata jätmine, tsiviilhagi edasist menetlemist. Seepärast ei võimalda KrMS § 385 p 17 niisuguse määruse peale kaevata (vt põhjalikumalt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-22-17, p-d 31 ja 32). (p-d 15-16)

1. jaanuaril 2017 jõustusid kriminaalmenetluse seadustikus osaotsust ning tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse eraldi lahendamist kätkevad sätted (KrMS § 310 lg-d 3-7). Üldreeglina menetleb kohus kriminaalasja terviklikult, lahendades ühe otsusega süüdistatava süüküsimuse ja kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilhagi ning muud KrMS § 306 lg-s 1 märgitud küsimused. Vaid erandjuhul võib kohus lahendada KrMS § 310 lg-st 3 tulenevalt hagiavalduse eraldi otsusega, kui see on vajalik, tagamaks süüküsimuse lahendamist mõistliku aja jooksul. Osaotsuse tegemine võimaldab vältida süüküsimuse lahendamise venimist mahuka või keeruka tsiviilhagi menetluse tõttu (vt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42). Kui kohus otsustab tsiviilhagi eraldada ja teeb kriminaalasja lahendades süüdimõistva osaotsuse, ei lõppe kriminaalmenetlus osaotsuse jõustumisega, vaid hagiavalduse suhtes jätkub menetlus samas kriminaalasjas. Teisisõnu menetletakse tsiviilhagi ka sellisel juhul ühes ja samas kriminaalmenetluses süüdistatava süüküsimusega.

Öeldu ei tähenda aga seda, et tsiviilhagi lahendamine on alati seotud sama menetluse liigiga, mille raames tehakse süüdimõistev osaotsus. Tsiviilhagi menetlemine peatub alates ajast, mil kohus teeb otsustuse (määruse) lahendada tsiviilnõue eraldi. Hagiavalduse suhtes jätkub menetlus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist sealt, kus see tsiviilhagi eraldamisel pooleli jäi. Juhul kui kohus teeb tsiviilhagi eraldi lahendamise määruse näiteks üldmenetluses, jätkub ka hagiavalduse menetlemine üldmenetluse korras. Seda sõltumata sellest, kas pärast kõnealuse määruse tegemist muutub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel menetluse liik või mitte. Seega on määrav tähendus asjaolul, millises menetluse liigis otsustati tsiviilhagi ülejäänud kriminaalasjast eraldada.

Hagiavalduse eraldi lahendamine üldmenetluses toimub kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatükis sätestatud üldises korras. See tähendab tsiviilhagi suhtes täiemahulist kohtulikku arutamist. Järelikult tuleb hagiavaldust menetleval kohtul juhinduda üldmenetluse korrast muu hulgas kohtulikul uurimisel (KrMS § 285 jj), sealhulgas tõendite esitamisel, vastuvõtmisel ja nende uurimisel. (p-d 18-21)

Olukorras, kus maakohus kontrollis vahistamise eelduste olemasolu ja kautsjoni kohaldamise võimalikkust kriminaalmenetluse tagamise vahendina, kuid ei analüüsinud, kas vahistamisaluse kaal võib olla aja jooksul vähenenud ning kas vahistamine jääb seetõttu mõistliku aja piiridesse, pole võimalik kõneleda KrMS § 275 lg 2 alusel toimuvast vahistuse põhjendatuse kontrollist. Kõnealuste määruste samastamine on välistatud ka vaidlustamisvõimaluse erinevuse tõttu. Nimelt ei laiene KrMS § 275 lg 2 alusel tehtud määruse edasikaebamisele KrMS §-s 385 sätestatud piirangud, mistõttu saab vahistuse põhjendatuse kontrollimist KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebemenetluses (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamise määruse peale edasikaebamise välistab seevastu KrMS § 385 p-s 20 märgitu. (p-d 32-33)

Olukorras, kus maakohus kontrollis vahistamise eelduste olemasolu ja kautsjoni kohaldamise võimalikkust kriminaalmenetluse tagamise vahendina, kuid ei analüüsinud, kas vahistamisaluse kaal võib olla aja jooksul vähenenud ning kas vahistamine jääb seetõttu mõistliku aja piiridesse, pole võimalik kõneleda KrMS § 275 lg 2 alusel toimuvast vahistuse põhjendatuse kontrollist. Kõnealuste määruste samastamine on välistatud ka vaidlustamisvõimaluse erinevuse tõttu. Nimelt ei laiene KrMS § 275 lg 2 alusel tehtud määruse edasikaebamisele KrMS §-s 385 sätestatud piirangud, mistõttu saab vahistuse põhjendatuse kontrollimist KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada määruskaebemenetluses (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Kautsjoni kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamise määruse peale edasikaebamise välistab seevastu KrMS § 385 p-s 20 märgitu. (p-d 32-33)

Vahistuse põhjendatuse kontrollimine asendustõkendi kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamisel pole iseenesest välistatud. Sel viisil toimimine eeldab, et muude küsimuste kõrval peab kohus eraldi hindama, kas vahistamine jääb mõistliku aja piiridesse, ja otsustama, kas vahi all pidamise saab tunnistada põhjendatuks. Kohtul tuleb vahistuse põhjendatuse kontrollimise kavatsusest kohtumenetluse pooli teavitada ja võimaldada neil märgitud küsimuses arvamust avaldada. Kohtumääruses peab siis ka selgitama, et vahistuse põhjendatuse kontrollimise osas on kohtumäärus KrMS § 383 lg 1 kohaselt edasi kaevatav. Lisaks tuleb järgida KrMS § 275 lg-s 4 märgitud kohustust teavitada sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud määrusest kohtu esimeest. (p 34)

Kui kohus kontrollib eelnevalt kirjeldatud nõudeid järgides vahistuse põhjendatust koos asendustõkendi kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamisega, aitab see vältida osaliselt kattuvates küsimustes mitme kohtuistungi korraldamist, korduvat seisukohtade esitamist ja eraldi menetlusdokumentide vormistamist. Samas ei halvenda sel moel toimimine süüdistatava jaoks mõeldud tagatist, mille eesmärgiks on põhiõiguste riive regulaarne ja sisuline kontroll. Kui kohus kontrollib vahistuse põhjendatust kohtumenetluse poole taotlusest lähtudes, ei pea ta oma algatusel veel kord sama küsimust lahendama, vaid sel juhul tuleb KrMS § 275 lg-s 2 märgitud 6-kuulist tähtaega arvestada taotluse lahendamise kohta määruse tegemisest. (p 35)

Seaduseelnõu nr 599 SE algteksti käsitlevas seletuskirjas märgiti kokkuvõtlikult, et sama moodi kui KrMS §-s 130, on kavas seada ajalised piirangud ka esimese astme kohtu menetluses toimuvale vahi all pidamisele. Seega sooviti KrMS §-s 275 sätestada, et esimese astme kohtu menetluse ajal ei või süüdistatav olla üldjuhul vahistatud üle ühe aasta. Kohtule vahistamisaja kehtestamisel oli kaks eesmärki: kindlustada paremini isiku põhiõigustega kooskõlas olev menetlus ja välistada juhtumid, kus isik unustatakse vahi alla; distsiplineerida menetlejat. KrMS §-des 130 ja 275 märgitud tähtaegade puhul oli aga kolm läbipõimunud eesmärki: anda (nagu iga teinegi menetlustähtaeg) teatud garantii mõistliku menetlusaja saavutamiseks; osutada punase joonena, millal lõpeb menetleja kaalutlusõigus põrkuvate huvide ja õiguste tasakaalustamisel ehk millal isiku õigus vabadusele kaalub üles muud konkurendid, sõltumata kaasuse üksikasjadest (v.a erandid); anda kaudselt piirid erilise hoolikuse hindamiseks, kuna soovitakse kehtestada eelduslik tähtaeg teatud menetlusfaasi läbimiseks kriminaalasjades, kui puuduvad erandlikud asjaolud. Seaduseelnõu teisel lugemisel tehtud muudatusettepanekuga nr 74 siiski loobuti jäiga üldise vahistustähtaja sätestamisest. Selle asemel nähti KrMS § 137 eeskujul ette kontrollimeetmed vahi all pidamise tähtaja üle kohtumenetluses. Lisaks märgiti ettepanekus, et KrMS § 275 lg-st 4 tulenev kohustus annab kohtu esimehele võimaluse võtta ebaproportsionaalselt pikaajalise vahistuses viibimise korral tarvitusele kohased administratiivsed või distsiplinaarsed meetmed. (p-d 36-37)

Arvamust, mille kohaselt tuleb isik KrMS § 275 lg-s 2 sätestatud tähtaja järgimata jätmisel vahi alt vabastada, võiks aktsepteerida vaid juhul, kui seaduseelnõu oleks vastu võetud algtekstis kirjeldatud kujul ja muudatusettepanekut poleks arvestatud. KrMS § 275 redaktsioon võeti vastu muudatusettepanekus toodud kujul ja sellisena kehtib see säte ka praegu. Kuna kehtiv menetlusseaduse redaktsioon kohtumenetluses vahistamise tähtaega ette ei näe, ei saa KrMS § 275 lg 2 sisustamisel kõigile eelnõu algteksti käsitleva seletuskirja põhjendustele tugineda ja võrdlust kohtueelses menetluses kehtiva vahistamise regulatsiooni eesmärkidega ei teki. Mööndes, et kohtumenetluses kehtiv vahistuse põhjendatuse kontroll peab kindlustama isiku põhiõiguste parema kaitse ja distsiplineerima menetlejat, pole selle menetlustoimingu tegemata jätmist seotud tõkendimääruse toime lõppemisega nii nagu kohtueelses menetluses. Järelikult ei tulene seadusest nõuet, et süüdistatav tuleb igal juhul vahi alt vabastada, kui tema vahistuse põhjendatust 6-kuulise tähtaja vältel ei kontrollitud. (p 38)

Vahistamismääruse täitmise peatamise saavad tingida vaid kaalukad ja erandlikud asjaolud, mis välistaksid igal juhul vahistamise kohaldamise (vt RKKKm 3-1-1-126-05, p 8). KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud tähtaja rikkumine iseenesest selliste kaalukate ja erandlike asjaolude olemasolust kõneleda ei võimalda, sest sellisel juhul ei saa veel kõneleda isiku vahi all pidamise eelduste puudumisest ega vahistuse mõistliku aja möödumisest. Kuigi KrMS § 275 lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumisega luuakse oht süüdistatava vabaduspõhiõiguse põhjendamatuks riiveks, tuleb vabaduspõhiõiguse rikkumine siiski eraldi tuvastada. Järelikult ei saa KrMS § 275 lg 2 nõuete eiramine iseenesest kaasa tuua süüdistatava vahi alt vabastamist. (p 39)

Kui kohus ei järgi KrMS § 275 lg-t 2 ja seejärel tuvastatakse, et isik oleks tulnud vabastada, on võimalik kahju hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Rikkumisega kaasnenud tagajärje võib heastada ka KrMS § 306 lg 1 p-s 6¹ ette nähtud moel. Kui tuvastatakse vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud tähtaja rikkumine, mis on viinud isiku vahi all pidamise mõistliku aja nõude eiramiseni, tuleb kohtul süüdimõistva otsuse tegemisel ühe võimalusena kaaluda mõistetava karistuse kergendamist. (p-d 40-41)

Kohtuliku eelmenetluse staadiumis ei saa kohus tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis on seotud süüdistuse sisuga. Vastupidine arusaam viiks paratamatult kriminaalmenetluses kehtiva võistlevuse põhimõtte eiramiseni ega haakuks nn kahe toimiku süsteemiga. Eeskätt seetõttu ongi kohtupraktikas leitud, et kuriteokahtluse piisavat põhjendatust kinnitab sisuliselt isiku kohtu alla andmine prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel (vt RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.2). (p 42)

Kui kohus ei järgi KrMS § 275 lg-t 2 ja seejärel tuvastatakse, et isik oleks tulnud vabastada, on võimalik kahju hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Rikkumisega kaasnenud tagajärje võib heastada ka KrMS § 306 lg 1 p-s 6¹ ette nähtud moel. Kui tuvastatakse vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud tähtaja rikkumine, mis on viinud isiku vahi all pidamise mõistliku aja nõude eiramiseni, tuleb kohtul süüdimõistva otsuse tegemisel ühe võimalusena kaaluda mõistetava karistuse kergendamist. (p-d 40-41)

Kohtuliku eelmenetluse staadiumis ei saa kohus tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis on seotud süüdistuse sisuga. Vastupidine arusaam viiks paratamatult kriminaalmenetluses kehtiva võistlevuse põhimõtte eiramiseni ega haakuks nn kahe toimiku süsteemiga. Eeskätt seetõttu ongi kohtupraktikas leitud, et kuriteokahtluse piisavat põhjendatust kinnitab sisuliselt isiku kohtu alla andmine prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel (vt RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.2). (p 42)

Põhjendamatu on väita, et KS § 45 lg 1¹ kohaselt saab kohtuasja ümber jagada vaid siis, kui kohtunik ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut. Osutatud sätte teise alternatiivi järgi on asja ümberjagamine lubatav ka juhul, kui on ilmne, et kohtuniku poolt menetlustoimingu tegemiseks planeeritud aeg või muu menetluse korraldus ei taga menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul. Sellises olukorras on kohtu esimehel muu hulgas õigus KS § 45 lg 1¹ p-dele 3 ja 4 tuginevalt jaotada kohtunike vahel kohtuasju ümber või kalduda kõrvale tööjaotusplaanist. (p 45)

Isegi kui ringkonnakohus on eelmenetluses jaatanud põhjendamatult kohtumenetluse poolel kaebeõiguse olemasolu ja võtnud määruskaebuse ekslikult menetlusse, on ta ka hiljem õigustatud jätma määruskaebuse läbi vaatamata. (p 32)

KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu kohaselt pole kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtud määrus üldjuhul määruskaebe korras vaidlustatav (v. a samas sättes nimetatud erandid). Olukorras, kus prokuratuur vaidlustas maakohtu määruse, millega lõpetati kaitsjate taotlusel süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel, on tegemist kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse vaidlustamisega. Ainuüksi niisuguse sõnastusliku kattuvuse tõttu ei saa maakohtu lahendit käsitada KrMS § 385 p 20 mõttes mittevaidlustatava määrusena, sest välja tuleb selgitada kõnealuse edasikaebepiirangu kehtestamisega taotletud tegelik eesmärk (vt nt RKKKm 3-1-1-86-14, p 11.1). (p 33)

Kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtav määrus on olemuslikult menetlust korraldava sisuga lahend, mis ei mõjuta kohtuasja lõplikku lahendamist. KrMS §-s 385 ette nähtud piiranguid loetakse proportsionaalseks muu hulgas põhjusel, et selles paragrahvis nimetatud vaidlusküsimusi saab (vähemalt põhimõtteliselt) tõstatada ka hiljem – kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk on seega välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ja võib takistada menetluse jätkamist. Kui tegemist on kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendiga, tuleb kaebeõiguse puudumise proportsionaalsuse hindamisel lisaks silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid. (Vt nt RKKKm 1-17-1205/147, p 26 ja 3-1-1-113-10, p 7.) (p 34)

KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaoludel kriminaalmenetluse lõpetamine välistab süüdistatava suhtes kriminaalasja arutamise jätkamise ja seega ei ole tegemist üksikküsimuse lahendamiseks tehtud menetlust korraldava otsustusega. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse õiguspärasus ei saa olla edasises menetluses kohtumenetluse poolte vahel toimuva vaidluse esemeks. Kõnealune argument räägib selle kasuks, et vastava sisuga menetlusotsustuse seaduslikkust peaks saama kaebemenetluses kontrollida ja selle vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 20 ette nähtud edasikaebepiirang ei laiene. (p 35)

Analoogia KrMS § 385 p-ga 10 pole selle küsimuse lahendamisel asjasse puutuv, sest kriminaalmenetluse lõpetamisele KrMS §-de 201–203¹ alusel kehtivad teistsugused nõuded. Nimelt eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine osutatud normide alusel üldjuhul nii prokuratuuri kui ka alaealise, kahtlustatava, süüdistatava või kannatanu nõusolekut. Öelduga kooskõlas on Riigikohus KrMS § 202 kohaldamist puudutavas vaidluses märkinud, et nõusoleku andmine peaks tähendama, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal ei ole õigust määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimust sisuliselt ei lahendata. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist ning kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise sisuga lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. (Vt RKKKm 3-1-1-113-10, p 8.) (p 36)

KrMS § 385 p-s 20 nimetatud määruse tegemine, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu, ei eelda prokuratuurilt nõusoleku saamist, millega saab samuti selgitada, et seda määrust on lubatud erandina määruskaebe korras vaidlustada. Sellise määruse paigutamine KrMS § 385 p 20 ei võimalda järeldada, et ka muude KrMS § 274 lg 1 alusel tehtavate määruste puhul peab edasikaebeõiguse olemasolust kõnelemiseks olema seaduses sätestatud selge erand. (p 37)

Küsimust KrMS § 385 p-s 20 sätestatud piirangu kohaldamisest ei teki ka juhul, kui kohus otsustaks kriminaalmenetluse lõpetada oma algatusel. Nii ei oleks tagatud sama sisuga määruste ühetaolise vaidlustamise võimalus (vt RKKKm 1-17-1205/147, p 29). (p 38)

Seadusandja on jätnud kohtule KrMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluse kohaldamiseks avara kaalutlusruumi. Ühest küljest põhistab sellist järeldust tõdemus, et kehtiva seaduse järgi pole vaja tuvastada süüdistatava kriminaalmenetluses osalemise absoluutset võimatust. Teisalt on oluline, et eeskätt tuleb kindlaks teha kriminaalmenetluses osalemise, kuid mitte karistuse kandmise võimatus. KarS § 79 lg-te 1 ja 2 kohaselt on lubatav ka üksnes karistusest või selle kandmisest vabastamine nende isikute puhul, kes põevad parandamatult rasket haigust või kes on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui neil on tekkinud muu raske psüühikahäire ja nad pole võimelised aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kuigi KrMS § 199 lg 1 p-s 6 nimetatakse menetluse lõpetamise eeldustena mõlemat, s.o nii menetluses osalemise kui ka karistuse kandmise võimatust, on esmane tähendus sellel, kas süüdistatav saab kriminaalmenetlusest osa võtta. Kui tehakse kindlaks süüdistatava parandamatu haigestumine ja see, et isik ei saa enda terviseseisundi tõttu kriminaalmenetluses osaleda, ning ta pole nõustunud kriminaalasja arutamisega tema osavõtuta, pole edasi vajalik ega võimalik analüüsida veel seda, kas ta saab kanda karistust. (p 40)

Küsimus, kas süüdistatav saab KrMS § 199 lg 1 p 6 tähenduses kriminaalmenetlusest osa võtta ja karistust kanda, on aga õigusliku sisuga ning sellele on pädev vastama kohus. (p 41)

KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. (p 42)

Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad kohtuistungite toimumise päevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi süüdistatava terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi, kui kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. (p 46)

Kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. (p 51)

Kui raviskeemi ja arsti soovituste täpne täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist, ei saa maakohus kontrollida märgitud nõuete täitmist. Olukorras, kus märgitud nõuete täitmine valmistab süüdistatavale selgelt raskusi, ja puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, ei ole alust järelduseks, et raviskeemi ja arstide soovituste mittejärgimise eesmärk on enese n-ö kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. (p-d 55-56)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-86-14 käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kui ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, pole võimalik kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda. (p 58)

Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. Kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale. (p 59)

Kui süüdistatav saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, kuid tema terviseseisundit silmas pidades on suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma, kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud raviskeemi ning arsti juhiste täitmist kontrollida, tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida, lisatõendite kogumata jätmist ei saa maakohtule ette heita ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, võib kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel pidada tegelikku olukorda arvestavaks, mitte ennatlikuks. (p 62)

KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. (p 42)

Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad kohtuistungite toimumise päevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi süüdistatava terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi, kui kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. (p 46)

Põhjenduste väike maht iseenesest pole kohtumääruse tühistamise alus, vaid tuvastama peab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 või 2 tähenduses, mis on viinud kriminaalmenetluse ebaõige lõpetamiseni. (p 43)

Kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. (p 51)

Kui raviskeemi ja arsti soovituste täpne täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist, ei saa maakohus kontrollida märgitud nõuete täitmist. Olukorras, kus märgitud nõuete täitmine valmistab süüdistatavale selgelt raskusi, ja puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, ei ole alust järelduseks, et raviskeemi ja arstide soovituste mittejärgimise eesmärk on enese n-ö kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. (p-d 55-56)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-86-14 käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kui ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, pole võimalik kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda. (p 58)

Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. Kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale. (p 59)

Kui süüdistatav saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, kuid tema terviseseisundit silmas pidades on suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma, kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud raviskeemi ning arsti juhiste täitmist kontrollida, tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida, lisatõendite kogumata jätmist ei saa maakohtule ette heita ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, võib kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel pidada tegelikku olukorda arvestavaks, mitte ennatlikuks. (p 62)

Kui ringkonnakohus on hinnatud kriminaalmenetluse lõpetamist eeskätt täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest lähtudes, s.t ühekülgselt, pole arvestanud tegelikku olukorda ja on teinud maakohtule alusetuid etteheiteid, tuleb seda eksimust käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 63)

Elektroonilise valve kohaldamata jätmine on vaidlustatav analoogiliselt vahistamise kohaldamata jätmisega (vt RKKKm 3-1-1-9-12, p12). (p 8)

1. novembril 2017 jõustunud KrMS § 137¹ lg 9 redaktsioon näeb ette, et kohtueelses menetluses kohaldatakse elektroonilise valve kohaldamisele või kohaldamisest keeldumisele ja valve kohaldamise põhjendatuse kontrollile kautsjoni kohta kehtivaid sätteid. See tähendab, et KrMS § 137¹ lg 9 ei reguleeri enam elektroonilise valve kohaldamist kohtumenetluses. (p 9)

KrMS § 137¹ reguleerib elektroonilise valve kohaldamist kohtumenetluses niipalju, et nimetatud sätte 1. lõige lubab lisaks eeluurimiskohtunikule ka kohtul asendada süüdistatava või prokuröri taotlusel ja vahistatu nõusolekul vahistamise elektroonilise valvega ning KrMS § 137¹ lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldatakse elektroonilist valvet kohtumäärusega. Kuigi KrMS § 385 p 20 kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale, nähtub KrMS § 137¹ lg st 7, et kahtlustatav või süüdistatav vabastatakse vahi alt ning talle kohaldatakse elektroonilist valvet pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist või kõrgema astme kohtus tehtud kohtumääruse jõustumist. Kuna KrMS § 137¹ lg 7 osutab süüdistatava suhtes tehtava kohtumääruse vaidlustamise võimalusele, pole seaduse pinnalt üheselt arusaadav, kas kohtumenetluses on elektroonilise valve kohaldamisest keeldumise määrus alates 1. novembrist 2017 jätkuvalt vaidlustatav. (p 10)

Olukorras, kus pole selge, kas seadusandja soovis kohtulahendi edasikaebevõimalusi piirata, tuleb lähtuda senisest menetluskorrast. Seega on kohtumäärus, millega jäetakse kohtumenetluses rahuldamata poole taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, alates 1. novembrist 2017 jätkuvalt määruskaebe korras vaidlustatav. (p 11)

KrMS § 385 p-s 15 peetakse silmas sama seadustiku § 235¹ p-des 2 ja 3, § 245¹ lg-tes 2–4, § 253 p-s 3 ning § 256⁵ lg 1 p-s 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras. KrMS § 385 p 15 eesmärk on välistada võimalus vaidlustada maakohtu otsustust mitte lahendada asja (olemasoleval kujul) lihtmenetluse korras. Osutatud edasikaebepiirang on põhjendatav sellega, et ühelt poolt on kohtul reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt KrMS § 235¹ lg 1 p 3, § 245¹ lg 1 p 4 ja § 253 p 3), teisalt säilib prokuratuuril kohtu kaalutlustest sõltumata lihtmenetlusest keeldumise korral alati võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises korras (üldmenetluses), s.t taotleda kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Seejuures ei ole ühelgi kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses (vt RKKKm 3-1-1-7-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-86-14, p 11.2). (p 6) Määruskaebe korras on välistatud üksnes nende kohtu otsustuste vaidlustamine, mis on olemuslikult mõne KrMS §-s 385 loetletud määrusega hõlmatud (vt nt RKKKm 3-1-1-22-16, p 17 ja RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Kuna kohus esitab oma otsustused lahendi resolutsioonis, siis tuleb ka edasikaebeõiguse väljaselgitamisel hinnata, kas ja millised kohtumääruse resolutsioonis esitatud otsustused on KrMS §-s 385 loetletud määrustega olemuslikult hõlmatud. On võimalik, et kohtumäärus on vaidlustatav üksnes mõne resolutsioonis esitatud otsustuse osas, ja sellisel juhul saab ka määruskaebuses tõstatada vaid vaidlustatava otsustuse seaduslikkusega seotud küsimusi. Kohtumääruse põhjendusi, mis puudutavad edasikaebekeeluga hõlmatud otsustust, eraldi vaidlustada pole võimalik. (p 7) Kriminaaltoimiku tagastamise põhjendustega mittenõustumine ei õigusta KrMS § 385 p-s 15 sätestatud edasikaebepiirangust kõrvalekaldumist. (p 9)

KrMS §-des 262 ja 263 märgitu kohaselt võib kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokument sisaldada lisaks kohtu alla andmisele ka muid menetlusotsustusi ning samuti on võimalik kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud menetlusdokumentide paljusus. Just seetõttu tuleb KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirangut tõlgendada kitsendavalt ja asuda seisukohale, et kõnealune õigusnorm hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eelduste täidetust. Nii pole KrMS § 385 p-st 16 lähtudes vaidlustatavad otsustused, millega maakohus on kohtuliku eelmenetluse käigus sedastanud, et asja arutamine allub sellele kohtule, süüdistusakt vastab KrMS § 154 nõuetele ja puuduvad KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise alused. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 17 ning 37.) (p 20)

Kui aga kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. Kooskõlas öelduga on kohtupraktikas leitud, et kui kohtu alla andmise määrusega jäetakse muutmata kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine, siis vahistamise muutmata jätmise vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebeõiguse piirang ei laiene (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Samuti on märgitud, et kuigi KrMS § 385 p 10 järgi ei saa esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma vaadeldav edasikaebepiirang kriminaalmenetluse lõpetamisel kriminaalmenetluse tagamise vahendite lõpetamise kohta tehtavat otsustust (vt RKKKm 3-1-1-3-17, p 49 ja RKKKm 3-1-1-33-17, p 10). (p 21)

Edasikaebeõigusest kõnelemiseks ei anna alust see, et kaitsja maakohtu põhjendustega ei nõustu või käsitab põhjenduste puudumist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kõrgema astme kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust, mis tähendab, et kirjeldatud puudustele osutamine määruskaebuse sisuliseks läbivaatamiseks alust ei anna (vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 15 ja 32). (p 22)

KrMS § 385 sisaldab ammendavat loetelu nendest määrustest, mida ei saa määruskaebuse lahendamise menetluses vaidlustada. Seadusandja on osutatud normis edasikaebeõiguse piirangute sätestamisel lähtunud arusaamast, et tegemist on määrustega, mille eraldi vaidlustamine pole otstarbekas. Kui konkreetset kohtumäärust kõnealuses loetelus pole nimetatud, saab selle peale KrMS § 383 lg 1 kohaselt edasi kaevata. (p 26)

KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28)

Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)

KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28)

Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)

Kui valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks esitatud taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa Riigikohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses määruskaebemenetlusega menetluskulu. Järelikult pole siis vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna ja esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 34)

Vaatamata 1. septembril 2016 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatustele, kehtib jätkuvalt muutmata kujul KrMS § 136. See sätestab, et vahistamise tähtaja pikendamise määruse peale on võimalik esitada määruskaebust. Seda ei väära KrMS § 385 p 5 sõnastus, mis ei nimeta vaidlustatava erandina vahistamise tähtaja pikendamise määrust. Riigikohus käsitas kriminaalasjas nr 3-1-1-133-12 KrMS § 136 erinormina § 385 suhtes. Seoses määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemisega selgitati, et vaidlustamist võimaldavad erandid ei pruugi seadustehniliselt alati sisalduda kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivas 15. peatükis, vaid võivad tuleneda ka kriminaalmenetlusõiguse üldosalistest sätetest (nt KrMS § 136). Edasikaebeõigust puudutavate erandite puudumisel tuleb määruskaebeõiguse selgitamiseks juhinduda KrMS §-st 385 kui üldnormist. (p-d 14-15)

KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebuse lahendamise menetluse erisusi. KrMS 11. peatükk reguleerib apellatsioonimenetlust, mille § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni, kui selle on esitanud isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust. Kuna selles osas ei sätesta määruskaebuse lahendamise menetluse peatükk erisusi, tuleb ka määruskaebuse esitaja kaebeõiguse puudumisel osutatust juhinduda. Seega on määruskaebuse läbi vaatamata jätmise määrust pädev tegema ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. (p 11)

KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS § s 202 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda vaidlustada kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamise määrust, ei saa aga kohtupraktika kohaselt veel järeldada, et selline edasikaebepiirang laieneb automaatselt kõigile kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvatele otsustustele (vt RKKKm asjas 3-1-1-3-17, p 31). Nimelt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena pealkirjastatud lahend hõlmata lisaks menetluse lõpetamise otsustusele ka selliseid menetlusotsustusi, millele edasikaebepiirangu laiendamine ei pruugi olla edasikaebepiirangu eesmärgiga kooskõlas. (p 10)

Süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 alusel määratud kohustus on kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse olemuslik ja lahutamatu osa. (p-d 12) Nii tuleb ka KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel süüdistatavale pandud kahju hüvitamise kohustust lugeda kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotuks ja seega ka KrMS § 385 p st 10 tuleneva edasikaebepiiranguga hõlmatuks. Järelikult ei saa kannatanu kohustuse määramise otsustust, sh isikule täitmiseks määratud kohustuse ulatust, KrMS § 385 p s 10 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustada. (p 13)

Kui kannatanu esitatud tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, ei kaota kannatanu võimalust nõudeõiguse maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses ka nõude võimaliku aegumise tõttu. Nimelt peatub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 järgi nõude aegumistähtaeg kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisega (vt ka RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-7-16, p 22). Aegumistähtaja peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Aja jooksul, mil tsiviilhagi oli kohtu menetluses, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib olla ka määrus, millega tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata (vt RKTKo asjas nr 3-2-1-57-08, p 12). (p 16)

Isikule kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 lg 2 alusel pandav kohustus kriminaalmenetluse lõpetamise olemuslik osa: KrMS § 202 lg s 2 toodud kohustusi ei saa isikule määrata väljaspool kriminaalasja menetluse tingimuslikku lõpetamist (p 12). Eeltoodust tulenevalt ei võimalda isikule uute kohustuste määramist ka KrMS § 427¹ ega KrMS § 431 järgi läbiviidavad menetlused. (p 18)

KrMS § 202 lg 2 p 1 ei välista isikule tema nõusolekul kuriteoga tekitatud kaudsete kahjude hüvitamise (nt tsiviilhagis esitatud viivisenõude täitmise) kohustuse panemist. (p 18)

TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Seaduses ei ole sätestatud sellele avaldusele vorminõuet (Vt RKTKo 3-2-1-108-09, p 9). Tühistamisavaldus tuleb esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, selle möödumisel tühistamisõigus lõpeb. Lepingu tühistamise avaldus on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 35). Hagiavalduse saab lugeda tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis kostjani (Vt RKTKo 3-2-1-41-04, p 22). (p 53)

Juhatuse liikme poolt osaühingu nimel osanike või nõukogu nõusolekuta tehtud tehing võib olla huvide konflikti tõttu tühine ÄS § 181 lg 3 alusel, kui selle tehingu teiseks pooleks on juhatuse liige ise või mõni temaga suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isik (vt ka RKTKo 3-2-1-26-17, p-d 10–11). See ei kehti ÄS § 181 lg 3 teise lause kohaselt tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. (p 55)

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54)

Kui tehingu ühe poole esindaja teeb esindatava nimel tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega, rikkudes oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi esindatava ees, ei too see kaasa esindaja tehtud tehingu tühisust. Küll annab esindaja selline käitumine esindatavale õiguse tehing TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada. TsÜS § 131 kohaldub ka olukorras, kus äriühingu juhatuse liige teeb tehingu, millega ta rikub oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi. (p 52)

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54)

KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebust esitada sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 263¹ lg-s 1 sätestatud korras tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja tsiviilhagi saadetakse madalama astme kohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. (p-d 28–34)

KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263¹ lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31)

Vt RKKKm asjas 3-1-1-63-13, p 23. (p 59)

KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263¹ lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31)

Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrust tühistades tuleb ringkonnakohtule vähemalt üldjuhul kujundada seisukoht küsimuses, kas alus, millele tuginedes madalama astme kohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis, on olemas või mitte. Märgitu ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus peaks maakohtu määrust tühistades ise tsiviilhagi menetlusse võtma. (p 33)

Alates 1. jaanuarist 2017 esitatud tsiviilhagi, milles esitatud nõue ei vasta KrMS § 381 lg-s 1 sätestatud tingimustele, jäetakse KrMS § 296² lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kui kõnealune läbi vaatamata jätmise alus ilmneb eelmenetluses, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 263¹ lg-s 1 ette nähtud korras. (p 38)

Selleks, et tsiviilhagi oleks võimalik kriminaalmenetluses läbi vaadata, ei piisa esitatud nõude vastavusest KrMS § 381 lg-st 1 tulenevatele tingimustele. Muu hulgas tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 296² lg 1 p 5 kohaselt läbi vaatamata juhul, kui selleks esineb sama lõike punktides 1–4 nimetamata "muu seaduses sätestatud alus". Osutatud sättes peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise (TsMS § 371 lg 1) ja läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on kriminaalmenetluse isepärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalmenetluses. Seejuures tuleb KrMS § 263¹ lg 1 korras tsiviilhagi läbi vaatamata jättes juhinduda TsMS §-st 371, juba menetlusse võetud tsiviilhagi läbi vaatamata jättes aga TsMS §-st 423. (p 48)

Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (RKKKo 3-1-1-106-12, p 60 ja RKKKo 3-1-1-64-15, p 61) (p 51)

Kriminaalmenetluses on kohaldatavad ka TsMS § 371 lg-s 2 ja § 423 lg-s 2 sätestatud alused õiguslikult perspektiivitu tsiviilhagi menetlusse võtmisest keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 3-2-1-177-16, p 10). (p-d 49–50)

Uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude (eeskätt KrMS § 38¹ lg 1), kui see nõue vastab lisaks ka KrMS § 39 lg 1 p 1 või 2 tingimustele. Tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi. (p 47)

KrMS § 38¹ lg 1 sisustamisel on jätkuvalt arvestatav ka varasem kohtupraktika selle kohta, milliseid kannatanu varalisi nõudeid on võimalik esitada kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis. (p 40)

See, millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja menetletava kuriteo tehiolude kattuvat osa pidada piisavalt oluliseks, lugemaks tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks, on fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Tsiviilhagi lahendamiseks tuleb üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate asja¬olude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asja¬olud) peab moodustama tsiviilhagi aluse raskus¬punkti. Lahendades küsimust, kas tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvus süüdistuse alusfaktidega on konkreetsel juhul piisav, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis mh võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on selline hindamisruum siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga, isegi kui see suurendab mõnevõrra menetluse mahtu. Tsiviilhagi ja süüdistuse olulise ühisosa nõuet ei tule tõlgendada kitsalt, vaid selliselt, et kriminaalmenetluses ei saa läbi vaadata tsiviilhagi, mille alus on süüdistuse teokirjeldusest kvalitatiivselt erinev. (p-d 41–44)

Apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kuna kõrgema astme kohus ei saa põhjendamata lahendit kontrollida, siis ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas nõustumine maakohtu otsuse põhjendustega oli õige või mitte. Kohtulahendi põhjendamise kohustust ei saa lugeda täidetuks, kui ringkonnakohus märgib otsuses üksnes seda, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. (p 21)

Kriminaalasjas tehtud jõustumata lahend ei ole tsiviilkohtumenetluses lubamatu tõend. Kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada dokumentaalse tõendina, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt nt RKTKo nr 3-2-1-91-11, p 10; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 25). (p 35)

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.)

Kannatanul kriminaalasjas (ja eriti juhul, kui ta ei ole esitanud tsiviilhagi), ei ole vähemalt üldjuhul kohustust tutvuda kriminaalasja menetluse vältel iga üksiku asja juurde võetud tõendiga isegi juhul, kui need tõendid on talle e-toimiku vahendusel nähtavaks tehtud. (p 36)

Kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab muu hulgas seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. (p 20.1.)

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.)

Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt RKTKo nr 3-2-1-13-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14; RKTKo nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 23)

Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse põhjusel, et kumbki madalam kohtuaste ei olnud asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal teinud kindlaks hageja nõude alusnormide eelduseid, ei või ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel piirduda maakohtu menetluses tuvastatud asjaoludega. (p 25)

Olukorras, kus pankrotis äriühingul on mitu haldurit ja neile ei ole kehtestatud ühist esindusõigust, võib kumbki haldur iseenesest kassatsioonkaebuse esitada (PankrS § 54¹ lg 2), kuid kui kassatsioonkaebuse esitavad mõlemad haldurid, siis ei saa neid pidada kaheks eri menetlusosaliseks ja nad ei saa teha eraldi ühte ja sama menetlustoimingut. (p 38)

Kohtu otsustus panna süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ei ole käsitatav sundtäidetava täitedokumendina TMS § 2 lg 1 mõttes. (p 38)

KrMS § 202 lg 1 võimalik ebaõige kohaldamine maakohtu poolt ei anna ringkonnakohtule alust eirata KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangut.Kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (3-1-1-22-16, p-d 15–16 ja 3-1-1-23-16, p-d 23–26). (p 29)

Riigi karistusvõimu monopoli tõttu ei ole kannatanul õigust nõuda tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (3-1-1-18-06, p 7 ja 3-1-1-49-16, p-d 9–10). (p 30)

KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirang, mis välistab kohtu alla andmise määruse vaidlustamise, ei hõlma kohtu alla andmisel tehtavat otsustust süüdistatava tõkendi kohta (3-1-1-133-12, p 9 ja 3-1-1-22-16, p 17). Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda kannatanul vaidlustada kohtu otsustust kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetada, ei saa järeldada, et osutatud sättes ette nähtud edasikaebepiirang hõlmab kõiki küsimusi, mille kohus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses lahendab. Seaduse eesmärgipärase tõlgendamise abil tuleb välja selgitada, kas üks või teine KrMS § 202 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduv otsustus on KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud või mitte. (p 31)

KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirang, mis ei võimalda esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavat kohtu otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta. (p 49)

KrMS § 202 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata jätmisel tuleb kriminaalmenetlus uuendada, kaalutlusõigust seadus menetlejale selles küsimuses ei anna (3-1-1-95-15, p 9). (p 37)

Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263¹ lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296² lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40)

Kannatanu põhjendamatu keeldumine nõusoleku andmisest arestitud varaga kahju hüvitamiseks vajaliku tehingu tegemiseks võib välistada võimaluse käsitada süüdistatava poolt kahju hüvitamata jätmist KrMS § 202 lg 2 p 1 järgi pandud kohustuse rikkumisena. (p 44)

Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296² lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40)

KrMS § 422 lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2 peab tõlgendama nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus see kahju hüvitada. Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus ja kohus peab KrMS § 141⁴ lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise vajalikkust. Pärast seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise võimalus (KrMS § 202 lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi tagamine tühistada KrMS § 38¹ lg-st 6 ja TsMS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevas korras. (p 45)

Tulenevalt KrMS § 38¹ lg-st 6 ja TsMS § 378 lg-st 6, on süüdistataval võimalik kannatanu nõusolekul teha tehinguid ka tsiviilhagi tagamiseks arestitud kinnisasjadega. (p 44)

Süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus ei kujuta endast kohtu alla andmise eeldust, mistõttu ei laiene sellele ka KrMS § 385 p-s 16 nimetatud edasikaebe keeld. Tõkendi muutmata jätmise vaidlustamise välistas enne 1. septembrit 2016 kehtinud seaduse järgi hoopis KrMS § 385 p 6. Kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmine kohtu alla andmisel kujutab endast olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli (vt RKKKm nr 3-1-1-22-16, p 17). Kuna KrMS § 385 p 6 tunnistati 1. septembril 2016 kehtetuks, pole süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise otsustuse vaidlustamine alates nimetatud kuupäevast enam välistatud. (p 16)

Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)

Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

Pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. (p 52)

NB! Seisukoha muutus!

Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (RKKKm 3-1-1-63-16, p 12.) (p 37)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)

Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada KrMS § 187 lg 2 mõttes riigi huvides esitatud määruskaebusena. (p 56)

Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. (p 56)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)

Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)

Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42) Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

KrMS § 91 lg-s 2 sätestatud korras tehtud määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) jätab kohtueelses menetluses esitatud prokuratuuri läbiotsimistaotluse rahuldamata, on käsitatav menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. (p 16)

Eeluurimiskohtuniku poolt läbiotsimistaotluse rahuldamata jätmine ei piira prokuratuuri õigust esitada kohtule uute asjaolude ilmnemisel uut taotlust sama koha läbiotsimiseks samal eesmärgil. (p 18)

KrMS § 91 lg-s 2 sätestatud korras tehtud määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) jätab kohtueelses menetluses esitatud prokuratuuri läbiotsimistaotluse rahuldamata, on käsitatav menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. (p 16)

Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi kohtueelse menetleja taotluse menetlustoimingu määramiseks. Seadusandja ei ole käsitanud KrMS § 385 p-s 5 menetlustoiminguks loa andmise määrustena mitte üksnes määrusi, millega kohus annab menetlustoiminguks loa, vaid ka määrusi, millega loa andmisest keeldutakse. (p 12)

Prokuratuuril puudub õigus vaidlustada KrMS § 91 lg-s 2 sätesatatatud alusel tehtud läbiotsimiseks loa andmisest keeldumise määrust PS § 24 lg-st 5 lähtuvalt. Osutatud sättes ette nähtud edasikaebeõigus on põhiõigus. Riik ega ükski riigiasutus, sh prokuratuur, ei ole põhiõiguste kandja ega saa seetõttu põhiõigustele tugineda. (p 15)