Pankrotiseadus (lühend - PankrS)

Haldurile tuleb teatada hiljemalt kahe kuu jooksul alates pankrotiteate ilmumisest igast nõudest, mille rahuldamist pankrotimenetluses soovitakse (PankrS § 93 lg 1). Haldurile tuleb samas korras teatada ka tingimuslikest nõuetest ja nõuetest, mille täitmise tähtpäev ei ole veel saabunud (vt ka PankrS § 98). Üksnes sellisel juhul saab võlausaldaja teiste, õigel ajal nõude esitanud võlausaldajatega võrdse nõuete rahuldamise positsiooni. (p 12-14)

Seadus ei võimalda esitada nõuet teist korda tunnustamiseks juhul, kui esimest korda nõue küll esitati, kuid see jäi tunnustamata põhjusel, et nõudele esitati vastuväide ja võlausaldaja ei esitanud kohtusse nõude tunnustamise hagi, või kui nõude tunnustamise hagi kohtulahendiga ei rahuldatud. Hindamaks seda, kas tegu on sama nõudega, tuleb aluseks võtta nõude ese (näiteks see, millist rahasummat nõutakse) ja elulised asjaolud, millele tuginedes nõue esitatakse. See, kas tegemist on sama või erineva nõudega, ei sõltu sellest, millisele õiguslikule alusele nõude esitaja nõude esitamisel viitab. Kui võlausaldaja tugineb algselt nõuet esitades sellele, et tal on võlgnikuga leping, mille kohaselt on võlgnikul lepingu täitmise kohustus, ja hiljem esitab nõude, mis tuleneb sama lepingu täitmata jätmisest, on tegemist sama nõudega. (p 19)

PankrS § 46 lg 7 reguleerib seda, milline nõudeõigus on võlausaldajal siis, kui haldur loobub võlgniku lepingulise kohustuse täitmisest. Säte ei reguleeri nõude esitamise korda ega nõude esitamise tähtaega. Seega tuleb võlausaldajal arvestada, et kõik nõuded, mis tal pankrotivõlgniku vastu võivad tulevikus tekkida, ei tarvitse olla massikohustused. (p 15)

Kui PankrS § 46 lg-s 7 sätestatud nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud, võib olla tegemist tingimusliku nõudega, mis rahuldatakse PankrS §-s 152 sätestatud korras. (p 16)

PankrS § 46 lg-s 2 sätestatud halduri valikuõiguse teostamise tähtaja on ette nähtud eelkõige võlausaldajate kaitseks, aga ka pankrotimenetluse tõhususe tagamiseks. Kui kohus määrab valikuõiguse teostamiseks seaduses sätestatust pikema tähtaja, peab ta arvestama ka võlausaldajate huve ja hindama, ega pikema tähtaja määramine ei kahjusta võlausaldaja huve ega muuda lubamatult pikaks aega, mil võlausaldaja ei tea, kas temaga sõlmitud lepingu täitmist jätkatakse. (p 20)

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Erinevalt viivisest ei näe seadus ette aga intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)

Erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)

Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)

PankrS § 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile võimaluse võlasuhte lõpetamiseks tulenevalt pankrotimenetluse eripärast. PankrS § 46 lg 1 kohaselt on halduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 46 lg-s 1 haldurile antud õigus lähtub sellest, et kui võlgnikul pole võimalik maksejõuetuse tõttu enam täita oma kohustusi, on haldurile antud võimalus kohustuste täitmisest loobumise teel lõpetada leping, millest tulenevaid kohustusi ei ole pooled täitnud. PankrS § 46 lg 1 annab seega pankrotihaldurile eraldi aluse lepingu lõpetamiseks VÕS § 186 p 9 mõttes (võlasuhte lõppemine muul seaduses ettenähtud alusel). (p 11)

Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)

Kui hoonestusõiguse tasu on tagatud reaalkoormatisena kinnisasja omaniku kasuks, võib kinnisasja omanik pankrotivõlausaldajana esitada pankrotimenetluses oma hoonestusõiguse tasu nõude tunnustamiseks pandiga tagatud nõudena. Sellisel juhul on nõue ise võrdsustatud pandiga tagatud nõudega. Pankroti väljakuulutamist tekkinud hoonestusõiguse tasu võlgnevus ei ole pankrotimenetluses massikohustus. Kui hoonestusõiguse tasu on tagatud reaalkoormatisena kinnisasja omaniku kasuks, võib kinnisasja omanik pankrotivõlausaldajana esitada pankrotimenetluses oma hoonestusõiguse tasu nõude tunnustamiseks pandiga tagatud nõudena. Sellisel juhul on nõue ise võrdsustatud pandiga tagatud nõudega.

Pankrotiseadus ei võimalda lugeda enne pankroti väljakuulutamist tekkinud kohustusi massikohustuseks. Enne pankroti väljakuulutamist tekkinud hoonestusõiguse tasu võlgnevus ei ole pankrotimenetluses massikohustus. Pankrotihalduri poolt kestvussuhtest tuleneva perioodilise makse tasumise kohustuse täitmine võlgniku pankrotimenetluse ajal ei anna alust käsitada enne pankroti väljakuulutamist sama kestvussuhte alusel tekkinud varasemate perioodiliste maksete võlgnevust massikohustusena, st tegemist ei ole PankrS § 148 lg 1 p-s 2 nimetatud olukorraga.