Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (lühend - VSS)

VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS-s eristatakse sissesõidukeelu kohaldamist lahkumisettekirjutuses (VSS 2. peatükk (§ 7 lg 2, §-d 7⁴ ja 7⁵)) ja eraldiseisvalt (VSS 5. peatükk). VSS 2. ja 5. ptk vahelisi suhteid käsitleva VSS § 27 esimese lause järgi kohaldatakse 5. ptk-s sätestatut ulatuses, mis ei ole vastuolus 2. ptk-s sätestatuga. Teine lause lisab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata 5. ptk-s sätestatut. (p 11)

VSS 2. ptk võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. VSS 2. ptk-st koostoimes direktiiviga 2008/115/EÜ nähtub, et selles sätestatud sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt ka RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 34, ja otsus nr 3-17-1927/37, p 13). VSS 2. ptk-s sätestatud sissesõidukeelu kohaldamine on PPA ning KAPO pädevuses (VSS § 11 lg 1). Keelu maksimumkestus on 5 aastat, v.a juhul, kui välismaalasel juba on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks (VSS § 7⁴ lg 2). VSS 2. ptk-s ei kajastu direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus määrata sissesõidukeeld kestusega üle 5 aasta, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale või avalikule või riigi julgeolekule. (p 12)

VSS 5. ptk näeb ette konkreetsed materiaalõiguslikud alused, millal on võimalik sissesõidukeeldu kohaldada (§ 29 lg 1), ja asjaolud, mida tuleb otsuse tegemisel arvestada (VSS § 31 lg 3). Keelu kestus on erinev VSS 2. ptk-s sätestatust: tähtajaline kuni 10 aastat või alaline (VSS § 27¹). Sellise sissesõidukeelu kehtestamine on Siseministeeriumi või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutuse pädevuses, kusjuures keeld tuleb kehtestada põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1). VSS 5. ptk-s käsitletud sissesõidukeeld ei eelda seda, et välismaalasel puudub keelu kehtestamise ajal Eestis viibimiseks õiguslik alus. VSS § 28 lg 3 järgi ei ole välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, sõltumata viibimisaluse omamisest. VSS § 28 lg 31 sätestab alles sissesõidukeelu õigusliku järelmina kohustuse tunnistada välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetada välismaalase elamisõigus. Sellisel välismaalasel tekib väljasõidukohustus sissesõidukeelu kehtima hakkamisest (vt ka VSS § 3). Ka VSS 5. ptk-s käsitletud sissesõidukeelul on seoseid Euroopa Liidu õigusega, vt nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.12.2006. a määruse nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist, art 24. (p 13)

VSS 2. ja 5. ptk erinevad ka küsimuses, kui kiiresti peab Eestis viibiv välismaalane, kelle suhtes sissesõidukeeld kehtestatakse, lahkumiskohustuse täitma. VSS 2. ptk-s on sätestatud, et lahkumisettekirjutuses (milles võib kehtestada sissesõidukeelu) tuleb üldjuhul määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg 7 kuni 30 päeva, mida võib teatud juhtudel pikendada (VSS § 7² lg-d 1¹, 4 ja 5). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita seaduses loetletud alustel (VSS § 7² lg 2). VSS 5. ptk-s sisalduva VSS § 28 lg 3² järgi tuleb välismaalane, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, seevastu kinni pidada ja korraldada viivitamata tema Eestist väljasaatmine. Seadus ei keela siiski keelu kehtima hakkamise algusaega edasi lükata (VSS § 27¹ lg 3) ning VSS § 32¹ võimaldab sissesõidukeelu kehtivusaega ka peatada, kui välismaalase lühiajaline Eestis viibimine on vältimatult vajalik. (p 14)

VSS § 1 lg 2 teises lauses on sätestatud üldnormina, et sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata HMS-s sätestatut. Kui välismaalane viibib Eestis õiguslikul alusel ja tal on Eestis registreeritud elukoht, siis ärakuulamisõiguse osas olulisi erinevusi VSS 2. ja 5. ptk-s sätestatud sissesõidukeeldude vahel ei ole, st isik tuleb ära kuulata (VSS § 30¹ lg-d 1 ja 2; vrd RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 32, Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-249/13, Boudjlida, p-d 54 ja 55;). Ka põhjendamiskohustuse piirangud on sarnased (vrd VSS § 7¹, § 30¹ lg 3). Erinev on siiski teatavaks tegemise regulatsioon, kuna VSS 5. ptk-s sisalduv § 33² kohustab sissesõidukeelu välismaalasele isiklikult teatavaks tegema vaid välismaalase algatusel. Kolleegium nendib, et sissesõidukeelu teatavaks tegemata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest ebaproportsionaalselt riivata välismaalase õigusi, eriti kui ta viibib Eestis (vt mh ka VSS § 28 lg-s 3² sätestatud sissesõidukeelu tagajärg). (p 15)

Kolleegiumi hinnangul nähtub pädeva haldusorgani tasandist (Siseministeerium või selle valitsemisala valitsusasutus) ning sissesõidukeelu kohaldamise eeldustest ja kestusest (maksimaalselt 5 a või alaline) seadusandja tahe lähtuda VSS 2. ptk-st eeskätt ebaseadusliku migratsiooni vastu võitlemisel. VSS 5. ptk kohaldub muude tõsisemate ja valdavalt kiiremat reageerimist eeldavate ohtude puhul (avalik kord, riigi julgeolek jms). Ka VSS 2. ptk aluseks olev direktiiv 2008/115/EÜ kohaldub vaid juhul, kui kolmanda riigi kodanik viibib liikmesriigis ebaseaduslikult, kohustades liikmesriike võtma nende suhtes tagasisaatmismeetmeid. Eeltoodud järeldust VSS 2. ja 5. ptk kohaldamisala piiritlemisest ei muuda asjaolud, et näiteks elamisloa kehtetuks tunnistamine (misjärel direktiiv 2008/115/EÜ kohaldub) võib samuti põhineda ohul avalikule korrale ning et direktiiv 2008/115/EÜ art 6 lg 6 soosib viibimisaluse lõpetamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise koondamist samasse otsusesse. Kolleegium rõhutab siiski, et riik peab igal üksikul juhul silmas pidama, et ta valiks meetme, lähtudes tegelikust eesmärgist, ning tagatud peab olema nii riigisisesest kui ka Euroopa Liidu õigusest tulenevate isiku materiaalsete ja menetlusõiguste tõhus kaitse. (p 16)

VSS 5. ptk-s sätestatud sissesõidukeelu kehtestamise automaatseks tagajärjeks on elamisloa kehtetuks tunnistamine ja isiku väljasõidukohustus. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 järgi võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (vt ka RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 19). Art 12 lg-s 3 on loetletud tegurid, mida seejuures tuleb arvestada. Need kattuvad VSS § 31 lg-s 3 kirjeldatud asjaoludega. Seega, VSS 5. ptk-s sisalduva sissesõidukeelu ja sellele järgneva elamisloa kehtetuks tunnistamise seotuse tõttu tuleb Siseministeeriumil lisaks VSS-s sätestatule silmas pidada, et pikaajalise elaniku elamisluba omavale välismaalasele saab sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (direktiiv 2003/109/EÜ art 12 lg 1). (p 17)

Riigikohus on juhtinud kohtute tähelepanu ka Euroopa Kohtu selgitusele direktiivi 2003/109/EÜ art 12 alusel ohu kindlaksmääramise aja kohta. Euroopa Kohtu seisukoht erineb HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatust. Nimelt on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist (vt pikemalt RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 22). Kirjeldatud põhimõte VSS 5. ptk alusel kehtestatud sissesõidukeelu õiguspärasuse kontrollimisel kohtule siiski ei laiene. Hilisemad asjaolud võivad aga tingida sissesõidukeelu menetluse uuendamise (vt ka otsuse p 24). Pärast isiku süüdimõistmist ilmnenud asjaolusid, sh VSS §-s 17¹ sätestatud väljasaatmist keelavaid aluseid, tuleb arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. (p 18)

Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase saab lahkuma kohustada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei saa kaebajale pelgalt VSS § 29 lg 1 p 7 alusel sissesõidukeeldu kehtestada, kui karistatusest tulenev tegelik ja piisavalt tõsine oht on tuvastamata (vt analoogselt Euroopa Kohtu seisukohad direktiivi 2008/115/EÜ tõlgendamisel, mille järgi pelgast süüdimõistmisest ei saa tuletada ohtu avaliku korrale: C-554/13, Zh. ja O, p-d 50 ja 54 (art 7 lg 4 vabatahtliku lahkumise tähtaeg); C-240/17, E, p 49 (art 11 sissesõidukeeld)). Ka VSS § 29 lg 1 p 1 alusel saab pikaajalisele elanikule sissesõidukeelu kehtestada üksnes eeldusel, et oht on tegelik ja piisavalt tõsine. (p 20)

Riigikohus on juhtinud kohtute tähelepanu ka Euroopa Kohtu selgitusele direktiivi 2003/109/EÜ art 12 alusel ohu kindlaksmääramise aja kohta. Euroopa Kohtu seisukoht erineb HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatust. Nimelt on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist (vt pikemalt RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 22). Kirjeldatud põhimõte VSS 5. ptk alusel kehtestatud sissesõidukeelu õiguspärasuse kontrollimisel kohtule siiski ei laiene. Hilisemad asjaolud võivad aga tingida sissesõidukeelu menetluse uuendamise (vt ka otsuse p 24). Pärast isiku süüdimõistmist ilmnenud asjaolusid, sh VSS §-s 17¹ sätestatud väljasaatmist keelavaid aluseid, tuleb arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. (p 18)

Vt p 21.

Vt ka annotatsioone RKHK otsustele nr 3-17-1545/81 ja nr 3-18-89/51.

Liiga varase sissesõidukeelu kohaldamise otsusega kaasneb risk, et kui ohuhinnangu aluseks olevad asjaolud ei ole ühesed ning vangistuse eesmärk realiseerub (VangS § 6 lg 1: kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele), tuleb vastustajal anda ohu tegelikkusele ja tõsidusele uus hinnang. (p 24)

Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase Eestis viibimise ja elamise õigust, samuti selle lõpetamist ja välismaalase Eestist väljasaatmist reguleerib Nõukogu 25.11.2003. a direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Direktiivist nähtub, et pikaajalise elaniku staatuse ja sellest tulenevad garantiid omandab isik vaid juhul, kui riik selle staatuse välismaalasele annab (vt art 7 lg 3, art 6). Tegu ei ole pelgalt riigis sündimise või pikaajalise elamise tulemusel n-ö iseenesest tekkiva seisundiga. Kui pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist saab isik tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivist 2003/109/EÜ tulenevad tagatised (konkreetsel juhul kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu) (RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 36). (p 11)

Vt p 18.

VSS § 29 lg 1 p 7 alusel saab sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui on tuvastatud karistatusest tulenev oht (vt RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 20). (p 13)

Sidemete nõrkus kodakondsusjärgse riigiga ei ole siiski absoluutseks takistuseks sissesõidukeelu kehtestamisele (vrd ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 28). Ka kinnisvara omamine Eestis ei ole piisav põhjus, mis välistaks sissesõidukeelu kehtestamise. (p 16)

Perekonnaliikmete olemasolu Eestis on vaid erandjuhul asjaoluks, mis automaatselt välistab sissesõidukeelu kohaldamise (vt VSS § 29 lg 3). (p 17)

Vt p-d 12, 16 ja 17.

Vt p-d 14 ja 15.

Kuna ohuhinnangu aluseks olevad asjaolud on praegusel juhul piisavalt selged, ei mõjuta kolmeaastane ajavahemik sissesõidukeelu kehtestamisest selle kehtivusaja alguseni hinnangut sissesõidukeelu õiguspärasusele. Kuigi kaebaja püüdlusi vangistuse jooksul tuleb tunnustada, ei kummuta need sissesõidukeelu kasuks rääkivaid argumente. (p 18)

Vrd ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 24 ja selle annotatsioon.