Väärteomenetluse seadustik (lühend - VTMS)

Kohtuvälises menetluses menetlusalusel isikul kaitsja puudumise võib tunnistada menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 alusel, kui see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu lahendi (vt RKKKo 3-1-1-105-04, p 8). Kohtuvälise menetleja poolt väärteoprotokolli (lisalehe) kätteandmisel isikule, kelle puhul hiljem kohtumenetluses tuvastatakse, et ta vastas väärteoprotokolli kätteandmisel kaitsjale esitatavatele nõuetele (VTMS § 20 lg 1), ei rikuta menetlusaluse isiku õigusi. (p 12)

Väärteomenetluse seadustik ei kohusta kohtuvälist menetlejat lisama väärteotoimikusse kaitsja haridust tõendava dokumendi koopiat ega reguleeri seda, millises vormis võib kohtuväline menetleja anda loa kaitsjal menetluses osaleda (vt Riigikohtu RKKKm 3-1-1-37-06, p 7.1). (p 13)

Väärteomenetlust ei ole alust lõpetada etteheite osas, mille puhul pole tuvastatud väärteomenetlusõiguse rikkumist. (p 14)

Väärteomenetlusõiguse alusetu lõpetamine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 15)

VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteoasja täies ulatuses arutamise (ab ovo) põhimõtte mittejärgimine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Kohus rikub väärteoasja täies ulatuses arutamise põhimõtet, kui jätab kogumata asjakohased tõendid või tugineb tõenditele, mida kohtulikul arutamisel ei avaldatud ega uuritud vahetult. (p 16)

Tunnistajale kui tõendiallikale samaaegselt ka esindusõiguse omistamine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes.

VTMS § 20 lg 1 kohaselt võib menetlusalusel isikul olla kaitsja, kes peab vastama selles sättes loetletud tingimustele, kuid tal ei saa olla lisaks kaitsjale või kaitsja asemel esindajat. VTMS § 20 lg-s 3 on tõepoolest juttu ka sellest, et põhimõtteliselt ja kõige laiemas mõttes on menetlusalused isikud käsitatavad enda kaitsja poolt esindatavate isikutena. Kuid väärteomenetluse seadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt võib üheselt väita, et menetlusaluse isiku esindusõigus saab väärteomenetluses realiseeruda vaid kaitsja instituudi vahendusel. Selline kaitsja ja esindaja menetluslike rollide selgepiiriline eristamine on väljaloetav muuhulgas ka näiteks VTMS § 17 lg-s 2 ja § 155 lg-s 2 sätestatust.

VangS §-d 24 ja 27 ning VSE §-d 31-38 näevad ette üldise korra kinnipeetava lühiajalisteks kokkusaamisteks vanglaväliste isikutega. Erikord kinnipeetava ja vanglaväliste isikute kokkusaamise osas on ette nähtud üksnes kinnipeetava kohtumisel oma kaitsja või vaimulikuga (VangS §-s 26 ja § 27 lg-tes 2 ja 3). Kinnipeetava esindaja haldusasjas sellist eristaatust ei vaja. Kaitsja ja esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud sellega, et kriminaal- ja väärteoasjades on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui haldusasjades.

Kuna kinnipeetava lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni kehtestamisel ei ole silmas peetud kokkusaamisi esindajaga, tuleb vangla administratsioonil kinnipeetava kokkusaamiste õiguslikke aluseid kohaldades arvestada neid erisusi, mida toob kaasa põhjendatud vajadus suhelda esindajaga. Põhjendatud vajaduse korral tuleb kinnipeetava kokkusaamisi esindajaga lubada lisaks VangS § 24 lg-tes 1 ja 2 sätestatud miinimummäärale. Kokkusaamiseks vangla juhtkonnale esitatud põhistatud taotluse alusel vangla juhtkond hindab, kas esindaja isiku ja tema maine suhtes ei ole põhjendatud kahtlusi ning kas kokkusaamiseks on mõjuv põhjus. Sellel alusel otsustab vangla juhtkond kohtumise toimumise võimaldamise. Selle otsusega mittenõustumisel võib kokkusaamist taotlenud isik esitada kaebuse halduskohtusse.