Metsaseadus (lühend - MS)

Metsaseaduse § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu, puutüvi ja järkamisel saadud tüveosa. Seega on metsamaterjalina vaadeldav puu, puutüvi või järkamisel, so puutüve ristisuunalisel lõikamisel saadud tüveosa, so ümarpuit erinevas sortimendis. Metsaseaduse § 37 lg 8 p 4 kohaselt on ka küttepuu, samuti nagu näiteks ka palk, paberipuu ja tehnoloogiline puit, metsamaterjali üheks sortimendiks. Seega on kolmemeetriseks lõigatud küttepuud metsamaterjali sortimendi üks osa. Kui isik veab ümarpuitu, mis on vaieldamatult metsamaterjal MS § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 tähenduses, siis selle veol peab isikule kaasas olema MS § 37 lg-s 10 nõutav metsamaterjali omaniku antud metsamaterjali kogust ja kuuluvust tõendav veoseleht ning selle puudumine toob kaasa väärteokaristuse KarS § 362 lg 1 järgi.

Kohalikule omavalitsusele peab olema tagatud võimalus halduskohtus selliste haldusaktide vaidlustamiseks, millega võidakse rikkuda talle põhiseaduse §-st 154, PlanS § 4 lg-st 2 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-st 1 tulenevat oma territooriumi ruumilise planeerimise õigust.

Metsamajandamiskava kehtestamise otsuses märgitud maksimaalne lubatud lageraie pindala ei anna metsaomanikule õigust nimetatud ulatuses raie teostamiseks. Metsaomanik saab raie teostamise õiguse alles pärast lubava märkega metsateatise saamist keskkonnateenistuselt. Keskkonnateenistus peab metsateatisele märke tegemisel kontrollima kavandatava raie vastavust õigusaktidest, sh planeeringutest tulenevatele nõuetele ega saa lubada sellist raiet, mis oleks nende nõuetega vastuolus. Seda ka juhul, kui kavandatav mahult õigusaktidega vastuolus olev raie ei ületa metsamajandamiskava kehtestamise otsuses märgitud maksimaalset lubatud lageraie pindala. Keskkonnateenistus ei saa metsateatise menetlemisel lubada raiet suuremas ulatuses metsamajandamiskava kehtestamise otsuses sätestatud maksimaalsest lubatud raiepindalast. Kohaliku omavalitsuse planeerimisõigust rikuks keskkonnateenistuse otsus metsateatisele lubava märke tegemise kohta, millega isikule antaks õigus raie teostamiseks valla kehtestatud planeeringutes sätestatud piiranguid ületavas ulatuses.

Tahtluse saab välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lg-d 1-2), mitte aga seaduse mittetundmine (KarS § 17 lg 3).

Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.

Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.

Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 35¹¹; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.

Metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte metsa kui omandi eseme väärtuse vähenemise kompenseerimisele, vaid metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud kahju heastamisele. Keskkond kui selline on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Seetõttu on ka metsale kui keskkonnaväärtusele tekitatud kahju hüvitamise nõue avalik-õiguslik, mitte deliktiõiguslik. Toodud järeldust kinnitab ühemõtteliselt asjaolu, et sõltumata sellest, kes on kahjustatud metsa omanik, saab keskkonnakahju hüvitamist nõuda üksnes riik ja keskkonnakahju hüvitis kantakse riigieelarvesse. Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 35¹¹; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.

Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05 , p 11 ja nr 3-1-1-4-08, p 23).

Raietöid organiseerinud isiku süüdistamine lubatud raieviiside ignoreerimises, kui selles ei ole talle süüdistust esitatud, on kaitseõiguse rikkumine. Selleks on samuti süüditunnistamine ebakorrektse süüdistuse alusel, kui süüdistuses ei ole täpselt ära näidatud, milles seisnes raie ebaseaduslikkus ja millise õigusnormi nõudeid on rikutud ning kui Metsaseadusele pole viidatud lõike ja punkti täpsusega.

Juhul kui ebaseaduslikku metsaraiet tehti enne 9. jaanuaril 1999. a jõustunud Metsaseaduse redaktsiooni, kohtuotsus vastavas kriminaalasjas tehakse aga pärast nimetatud kuupäeva, tuleb kohtuotsuses põhjendada, miks kohus kohaldab Metsaseadust endises redaktsioonis.

Looduskeskkonnale ebaseadusliku metsaraiega tekitatud kahju suurust tuleb arvutada raie ajal kehtinud eeskirjade kohaselt.

Metsaraie täideviimine seisneb puude mahavõtmises.

Kohtualuse kummutamata väide, et metsa raius ta teisest eraldusest ja suuremas ulatuses kui metsateatises näidatud, eksituse tõttu, välistab tema süüdumõistmise põhjendatuse KrK § 155 järgi.

KrK §-s 155 on kehtestatud vastutus mitte ainult Metsaseaduse, vaid ka teiste metsandust reguleerivate seaduste ja muude normatiivaktide nõuete eiramise eest.