HALDUSÕIGUSKindlustus

TÖÖÕIGUSTööleping

Teksti suurus:

Töötuskindlustuse seadus (lühend - TKindlS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-22-246/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.11.2024
5-19-25/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 30.10.2019
2-16-708/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2018

TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 15.1). (p 20)


Töötajale teise töö pakkumise kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). TLS § 89 lg 3 mõttes tähendab teise töö pakkumine, et tööandjal on kohustus pakkuda omal initsiatiivil töötajale konkreetseid töökohti, millel ta võimaldaks töötajal ilma töökohale kandideerimata töötamist jätkata. (p 17.1)

Teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema. TLS § 89 lg 5 ja lg 3 esimese lause järgi ei ole tööandjal olukorras, kus töösuhtes olev töötaja ei sobi vabale töökohale, kohustust töötajale seda tööd pakkuda. Sellisel juhul on tööandjal õigus korraldada vaba töökoha täitmiseks konkurss või võtta sellele uus töötaja ilma konkursita. Kui tööandja leiab aga, et töötaja sobib teisele töökohale, on tööandjal kohustus talle seda pakkuda (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10).

Tööandjal on kohustus pakkuda töötajale kõiki töökohti, sh, ka ajutiselt täitmata töökohti, mis on töölepingu ülesütlemise hetkel vabad ja seotud tööga, mida töötaja on võimeline tegema. Tööandjal on õigus otsustada, kas ta täidab olemasolevad vabad ametikohad. Lisaks on tööandjal õigus kaaluda, kas töötajale täiendusõppe korraldamine on mõistlik, st ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid (TLS § 89 lg 3; Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Tööandjal ei ole õigust mitte pakkuda vaba kohta, juhul kui ei esine eeltoodud mõjuvaid põhjuseid. Vabade kohtade täitmata jätmisel tuleb tööandjal TLS § 89 lg 3 teise lause järgi tõendada, et muudatused oleksid tööandjale põhjustanud ebaproportsionaalselt suuri kulusid (vt ka Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10).

Eesmärk vältida töölepingu lõpetamist on täidetud ka juhul, kui tööandja pakub töötajale sobivat tähtajalist tööd, sh ajutiselt äraoleva töötaja asendamise ajaks (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Teise töö pakkumise kontekstis tuleb ka ajutiselt täitmata töö- ja ametikohtade puhul hinnata, kas nende täitmine põhjustaks tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid. (p 17.2)


Kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 20; 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16). (p 18)

Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)

Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)

Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.

Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)


Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)

Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)

Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.

Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)


Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)

Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)

Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.

Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)


Nõudest loobumine tuleb nõuetekohaselt vastu võtta ning taotlus lahendada. (p 15)

3-4-1-17-16 PDF Riigikohus 11.05.2017

Kindlustatu omandipõhiõiguse riive, mis tuleneb kohustusest maksta töötuskindlustusmakset (TKindlS § 4 lõike 1 punkt 1), eesmärgiks on koguda raha PS § 28 lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmiseks. Seda eesmärki ei saa aga pidada TTTS § 6 lõike 5 punktist 4 (koostoimes TKindlS § 6 lõike 1 punktiga 1) tuleneva omandipõhiõiguse riive eesmärgiks. Kolleegiumi hinnangul ei saaks põhiseaduspäraseks pidada regulatsiooni, mis kohustab isikut maksma kindlustusmakset, kuid kindlustatud riski realiseerumisel välistab õiguse saada kindlustushüvitist ainuüksi põhjusel, et töötuskindlustuse sihtfondi rahalised vahendid ei väheneks. Kuna kindlustusmakse tasumise kohustuse eesmärgiks on pakkuda kaitset kindlustatud riski vastu, oleks selline regulatsioon selle eesmärgi saavutamiseks ebasobiv. (p 56)


Kindlustussüsteemi kuritarvituste vältimist võib pidada iseenesest legitiimseks eesmärgiks. Kui hüvitist tuleb maksta isikutele, kellel on töine sissetulek tegelikult olemas, väheneb sihtfondi rahaliste vahendite hulk, mis on vajalik hüvitiste väljamaksmiseks. See ohustab süsteemi jätkusuutlikkust ning võib tekkida vajadus suurendada töötuskindlustusmakset, mis riivaks täiendavalt kõigi kindlustatute omandipõhiõigust. Nimetatud eesmärk ei kaalu aga üles sedavõrd intensiivset omandipõhiõiguse riivet. (p-d 60 ja 61)


TKindlS § 4 lõike 1 punktist 1 tulenev kohustus maksta sundkindlustusmakset riivab kindlustatu PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust, kuivõrd omandipõhiõigus kaitseb muuhulgas ka isiku vara kui tervikut (vt RKÜKo nr 3-2-1-169-12 p 45; vt RKÜKo 3-2-1-134-16 p 42). PS § 32 lõike 2 esimene lause kaitseb ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03 p 18). Õigus saada sundkindlustushüvitist on rahaliselt hinnatav õigus ja kuulub seetõttu omandipõhiõiguse kaitse alla. (p-d 38 ja 39)


TKindlS § 6 lõike 1 punkt 1 seob töötuskindlustushüvitise saamise õiguse töötuna arvelolekuga. TTTS § 2 punkti 3 järgi on töötu isik, kes ei tööta, on töötuna arvele võetud Eesti Töötukassas ja otsib tööd. Isikut ei võeta töötuna arvele või tema arvelolek lõpetatakse, kui ta vastab mõnele TTTS § 6 lõikes 5 nimetatud juhule (TTTS § 7 lõike 1 punkt 3). Sellisel juhul kaotab isik õiguse saada töötuskindlustushüvitist. (p 37)


PS § 32 lõikega 2 tagatud põhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga (vt RKPJKo nr 3-4-1-25-11 p 37). See tähendab, et PS § 32 lõikes 2 tagatud õiguse piiramise põhjuseks võib olla iga eesmärk, mis pole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-04 p 27). (p 50)


Juhul, kui äriühingu juhatuse liikmeks oleval kindlustatul, kes vastab muudele töötuskindlustushüvitise maksmise eeldustele, puudub töine sissetulek, tuleb kindlustatud risk lugeda tema puhul realiseerunuks. TTTS § 6 lõike 5 punkt 4 koostoimes TKindlS § 6 lõike 1 punktiga 1, mis välistavad äriühingu juhatuse liikmeks olevale kindlustatu töötuna arvele võtmise ja jätavad ta ilma töötuskindlustushüvitisest, riivavad sellisel juhul intensiivselt kindlustatu omandipõhiõigust. Kindlustatu on kohustatud maksma sundkindlustusmakset, kuid tal puudub kindlustatud riski realiseerumisel õigus vastusooritusele. Selleks, et äriühingu juhatuse liikmeks olev kindlustatu saaks ennast töötuna arvele võtta ja õiguse töötuskindlustushüvitisele, on tal võimalik oma tegevus äriühingu juhatuse liikmena lõpetada. Selline sunnitud valik võib riivata puudutatud isiku ettevõtlusvabadust (PS § 31) (eelkõige juhul, kui juhatuse liige on ühtlasi äriühingu omanik), samuti õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29). (p 46)


Omandipõhiõiguse riive kaalukust suurendab see, et vaidlusalused sätted riivavad ka PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna kohtlevad juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorganite (TuMS § 9) liikmeid erinevalt. Seda põhjusel, et TTTS § 6 lõike 5 punktis 4 nimetatud äriühingu juhatuse liikmeks olevatest töise sissetulekuta kindlustatutest (võrreldav grupp 1), võetakse ülejäänud TuMS §-s 9 nimetatud juriidiliste isikute juhtimis- ja kontrollorganite liikmeks olevad kindlustatud, kellel töine sissetulek puudub (võrreldav grupp 2), töötuna arvele ja neil on õigus saada töötuskindlustushüvitist. (p 48)


PS § 28 lõikest 2 tuleneb riigi kohustus anda abi nimetatud sotsiaalsete riskide puhul ja luua ning hoida toimivana riskide vältimiseks ja abi andmiseks vajalik süsteem. PS § 28 lõikes 2 tagatud sotsiaalse põhiõiguse kujundamisel peab seadusandja aga arvestama, et sellega kaasnev omandipõhiõiguse riive oleks kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti tuleb arvestada PS §-st 12 tulenevat nõuet kohelda isikuid võrdselt. Kuigi PS § 28 lõike 2 esimene lause ei nimeta otsesõnu töötust, on Riigikohtu halduskolleegium tõlgendanud PS § 28 lõike 2 esemelist kaitseala laialt ja leidnud, et sellesse kuulub ka õigus saada hüvitist tööta oleku puhul (vt RKHKo nr 3-3-1-27-11 p 11). (p-d 51 ja 52) PS § 28 lõikest 2 ei tulene õigust nõuda, et riik maksaks töötuskindlustushüvitist. PS § 28 lõikest 2 tuleneb õigus saada riigilt abi puuduse korral. PS § 28 lõikes 2 nimetatud abiks puuduse korral võib pidada töötutoetust, mille maksmisel arvestatakse isiku varalist seisu. Töötuskindlustushüvitise maksmisel tuleb arvestada kindlustatud riskiga, mistõttu ei saa seadusandja luua meelevaldseid tingimusi hüvitise maksmise piiramiseks. (p 55)

3-3-1-83-15 PDF Riigikohus 19.04.2016

TKindlS ei näe ette hüvitist isikule, kes vabastati õigusvastaselt teenistusest ka juhul, kui haldusakt õigusvastaseks tunnistatakse. Teenistussuhte aluse muutmise korral ei näe TKindlS ette hüvitist ka siis, kui uueks aluseks on ATS § 105 lg 1 või § 87 lg 1 (erinevalt TLS § 107 lg-st 2, mis annab aluse maksta hüvitist). Juhtumil, kus seadusandja on kehtestanud erandid töölepingulises suhtes olevale isikule, kuid ametnikule samas olukorras töötuskindlustushüvitist ette ei näe, võib olla tegemist põhiseadusega vastuolus oleva seaduse lüngaga. (p 14)


ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (vt ka RKHK 20. jaanuari 2011 otsus asjas nr 3-3-1-74-10; 31. jaanuari 2000 otsus asjas nr 3-3-1-51-99; 24. oktoobri 2000 otsus asjas nr 3-3-1-45-00). (p 13)


HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus on halduskohtus kantud menetluskulude jaotust muutes õigesti võtnud aluseks kaebuse rahuldamise proportsiooni. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et arvestada tuli apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni. (p 17)


Kohtule esitatud menetlusdokumendid peavad seonduma selle kohtuasjaga. Kantud menetluskulud ei ole teiselt poolelt välja mõistetavad, kui nende seos konkreetse kohtumenetlusega on tõendamata ja ebaselge (vt RKHK 21. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35). Isegi juhul, kui arved seondusid kohtule uute tõendite esitamisega, ei oleks lõppastmes tegemist vastaspoolelt väljamõistetavate põhjendatud menetluskuludega, kui tõendid osutusid asjakohatuteks ning jäeti asja juurde võtmata. (p 18)


Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine on üldjuhul võimalik ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt RKHK 3. märtsi 2014 a otsus asjas nr 3-3-1-64-13). Avaliku teenistusega seotud küsimuste lahendamisega tegeleb omavalitsus igapäevatöö raames, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud HKMS § 109 lg 6 kohaselt vastustaja enda kanda. (p 19)

3-2-1-135-13 PDF Riigikohus 28.02.2014

Enne haginõude tõendatuse üle otsustamist peab maakohus kontrollima, kas hagi asjaolu alusel oli hageja õiguste rikkumine võimalik.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json