HALDUSÕIGUSRahvastikuõigus

Teksti suurus:

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (lühend - VRKS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-23-2232/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.04.2024
5-23-16/15 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2023

Kohus tunnistas põhiseadusevastaseks kinnipidamiskeskuses mobiiltelefoni kasutamist keelava sisekorraeeskirja sätte (§ 25 p 11) ning seadusesätted, mis kohtu hinnangul ei kohusta kinnipidamiskeskust tagama ligipääsu internetile (VSS § 23 lg 5 ja VRKS § 363 lg 2). Viimasel juhul seadis halduskohus seega küsimuse alla õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduspärasuse. Õigustloova akti andmata jätmine on põhiseadusega vastuolus üksnes siis, kui seeläbi rikutakse mõnda põhiseadusest tulenevat positiivset kohustust (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 26). (p 35)


Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 33)


Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 33)


Konkreetse normikontrolli menetluses hüvitatakse PSJKS § 10 lg 1 p-s 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Ilma menetluskulude nimekirja ega kuludokumentideta pole kohtule teada õigusabikulude suurus ning samuti ei ole kohtul võimalik hinnata kulude vajalikkust ja põhjendatust. (p 52)


Vt p 39.

Kui norme on võimalik tõlgendada mitmel erineval moel, tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. (p 44)


Täiemahuline keeld kasutada vabalt ning isikliku seadme abil internetti võib riivata paljusid põhiõigusi, kuivõrd interneti kasutamiseta on tänapäeval paljude põhiõiguste teostamine raskendatud (vrd RKÜKo nr 3-18-477/73, p 52). (p 42)


VSS § 23 lg 5 näeb ette teenuste loetelu, mis tuleb tagada välismaalasele juhul, kui teda peetakse kinni VSS § 23 lg-s 4 sätestatud juhul ehk arestimajas või teises kinnipidamiskohas peale kinnipidamiskeskuse. Kinnipidamiskeskuses osutatavate teenuste miinimumtase on ette nähtud VSS 41. peatükis. Tulenevalt VRKS § 363 lg-st 1 kohaldatakse väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise kohta sätestatut ka rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisele kinnipidamiskeskuses. (p 36)

Kinnipidamiskeskus ei ole karistuse kandmise koht, vaid sinna paigutatakse spetsiifiliste haldusmenetluste – rahvusvahelise kaitse menetluse, Eestist lahkuma kohustamise menetluse või lahkumiskohustuse täitmise – tagamiseks, kui muid järelevalvemeetmeid pole võimalik tõhusalt kohaldada (VRKS § 361 lg 1 ja VSS § 23 lg 1). Seega ei tohi kinnipidamiskeskuses põhiõiguste piiramisel lähtuda vangistuse kohaldamisega sarnastest eesmärkidest, sest kinnipidamiskeskusesse paigutamise eesmärk pole suunata isikut õiguskuulekale käitumisele. Paljud kinnipidamise alused ei eelda ühegi õigusnormi rikkumise kahtlust, vaid pelgalt ohtu, et välismaalane ei pruugi tulevikus järgida talle pandud või eeldatavasti pandavaid kohustusi. Sel põhjusel ei saa kinnipidamiskeskusele automaatselt üle kanda vangla spetsiifilise julgeolekukeskkonna olemust, mis tuleneb vangistuse eesmärkidest (vrd RKPJKo nr 5-19-40/36, p 40). (p 45)


VSS § 2611 lg-s 1 on sätestatud, et väljasaadetaval võimaldatakse pidada kirjavahetust ning samuti on tal võimalus kasutada oma raha eest telefoni ja muid üldkasutatavaid sidekanaleid kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjas sätestatud korras. See säte annab ühest küljest isikule õiguse nõuda sättes nimetatud hüvesid, teisest küljest paneb riigile kohustuse neid väljasaadetavatele (ja rahvusvahelise kaitse taotlejatele) võimaldada. Üldkasutatavaks sidekanaliks või -vahendiks VSS § 2611 lg 1 tähenduses on kahtlemata ka internet ja selle kasutamist võimaldav seade, sh mobiiltelefon ja arvuti. (p 37)

Tõlgendades VSS § 2621 lg-d 1–3 ning § 2611 lg-d 1 ja 4 koostoimes, ei tulene seadusest määrusandjale volitust kehtestada keelatud esemete loetelu abil üldist interneti kasutamise keeldu. Kui mobiiltelefoni saaks lugeda kinnipidamiskeskuses keelatud esemeks, muutuks sisutühjaks VSS § 2611 lg-s 4 sisalduv volitus piirata kaalutlusotsusega muude sidevahendite kasutamist, kui see võib ohustada kinnipidamiskeskuse sisekorda või takistada väljasaatmise täideviimist. (p 48)

VSS § 2611 lg 4 võimaldab kaaluda ühelt poolt kinnipidamiskeskuse turvalisust ning seal viibivate isikute õigusi ja teiselt poolt kinnipidamiskeskuses viibiva välismaalase põhiõigusi. Et kõnealune säte ei kirjuta sidevahendite kasutamise piiramise viisi kinnipidamiskeskuse juhatajale või tema määratud ametnikule ette, võib olla mõeldav piirangute kehtestamine nii isikuliselt, ajaliselt kui ka ruumiliselt. Mobiiltelefoni ei pea saama kasutada igaüks kogu kinnipidamiskeskuse territooriumil ööpäev läbi, vaid kaalutlusotsuse tegemisel saab arvestada nii isikust tulenevaid kui ka muid asjaolusid. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 25 p 12 ei saa tõlgendada põhiseaduspäraselt viisil, et see keelab kõik mobiiltelefonid ja muud interneti kasutamist võimaldavad seadmed, millega on võimalik teha foto-, video- või helisalvestisi. Küll aga saab seadmete selliseid funktsioone arvestada VSS § 2611 lg-s 4 sätestatud eesmärkidel piirangute seadmisel. (p-d 50 ja 51)

3-20-1115/147 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.02.2023

HKMS § 158 lg 31 esimese lause järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (EKo asjades C-585/16, Alheto, p-d 106, 111, 112; C-556/17 Torubarov, p-d 51, 52). HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, kuid seda arvestades kassatsioonimenetluse eripära (HKMS § 211 lg 5 esimene lause), st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta (HKMS § 229 lg-d 1–3; vrd ka RKHKo nr 3-17-1545/81, p 22; 3-16 -088/69, p 18). Riigikohus võib arvestada uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist (HKMS § 60). (p-d 24 ja 25)


Kaebajate kassatsioonkaebustes on kahtlemata õigesti osutatud, et nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni art 3, lastekaitseseaduse § 5 p 3 ja § 21). Peale üldise viite lapse huvidele ei ole siiski esitatud ühtki konkreetset asjaolu või selgitust, kuidas PPA või kohtud on rahvusvahelise kaitse andmise osas selle põhimõtte vastu eksinud. Ainuüksi lapse huvide järgimise kohustus ei saa olla aluseks rahvusvahelise kaitse andmisele, kui VRKS § 4 lg-s 1 või 3 nimetatud eeldused ei ole täidetud. (p 27)

Lubamatu on, kui vanemad elukoha ja elukorralduse valikute tegemisel omakasu eesmärgil, soovides leida võimalus jääda mittekodakondsusjärgsesse riiki, provotseerivad last või mõjutavad teda muul moel negatiivselt. Selle tolereerimine riigi poolt avaks tee varjupaigaõiguse kuritarvitamisele, ajendades lastega peresid kasutama laste mõjutamist vahendina enda riigis viibimise seadustamiseks. Riik peab kõikide otsuste tegemisel arvestama küll lapse parimate huvidega (sh säilitades perekonna ühtsuse, v.a juhul, kui see on vastuolus lapse parimate huvidega), kuid see ei saa tähendada kohustust taluda oma territooriumil välismaalasi, kes lapsi mõjutades püüavad laste kaudu saavutada endale sobivat riigis viibimise õigust. (p 35.5)

Kolleegium peab oluliseks lisada, et PPA vaidlusaluste otsuste tegemisest on möödunud üle kahe aasta. Lapse arengus on aja möödumisel ja selle jooksul kogetul ja omandatul suur roll. Laste sulandumine Eesti ühiskonda on ilmselt suurenenud – paranenud on keeleoskus, tekkinud on sõbrad ja harjumuspärane elukeskkond. Kaebajatel ei saa siiski olla tekkinud ei rahvusvahelise kaitse taotluste menetluse ega ka kohtumenetluse ajal mingit õiguspärast ootust Eestisse jäämise suhtes. (p 35.9)


Tervishoiusüsteemi kvaliteet ja selle võimalikud puudujäägid Venemaal ei ole rahvusvahelise täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebajad ei ole väitnud, et tervishoiuteenused oleksid neile Venemaal tahtlikult kättesaamatuks tehtud (vt ka EKo asjas C-542/13 M`Bodj, p-d 35 ja 41). (p 29)


Silmas pidades Euroopa Kohtu praktikat ja rakendades analoogiat HKMS § 158 lg-ga 31, on kolleegium seisukohal, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuli haldus- ja ringkonnakohtul arvesse võtta ka neid direktiivi 2008/115/EÜ art-s 5 nimetatud asjaolusid, mis tekkisid või muutusid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis olid sellised, et võisid mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui rahvusvahelise kaitse andmise kohtuvaidluse ajal on selgunud, et isiku riigist väljasaatmine ei ole vahepeal muutunud asjaolude tõttu ettenähtavas tulevikus õiguslikult lubatav, siis tuleb lahkumisettekirjutus tühistada. (p 32.6)


Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 sätestab, et direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse lapse parimaid huve, perekonnaelu, kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet. Samuti tuleb austada eraelu (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 92). Art-s 5 sätestatud mittetagasisaatmise põhimõte on absoluutne ning liikmesriigid on kohustatud seda järgima tagasisaatmismenetluse kõikides etappides. Seetõttu ei või ka tagasisaatmisotsuses kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda isikut reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on harta art-ga 18 või art 19 lg-ga 2 vastuolus. (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 55 ja 56.) (p 32.5)

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt EIKo Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; EIKo Savran vs. Taani (57467/15), p-d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p-d 47 jj; C-353/16 MP, p-d 37 jj, C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66). Kui tegemist on raske psühhiaatrilise haigusega, ei saa seejuures piirduda üksnes nende tagajärgedega, mis võivad olla asjaomase isiku füüsilisel toimetamisel ühest liikmesriigist teise, vaid arvesse tuleb võtta kõiki selle väljasaatmisega kaasnevaid tõsiseid ja parandamatuid tagajärgi (C-353/16 MP, p 42). (p 33)


Nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt märkinud, et asjaolu, et isik, kelle väljasaatmine on otsustatud, ähvardab teha enesetapu, ei kohusta riiki loobuma nimetatud meetme elluviimisest, kui ta võtab konkreetsed meetmed enesetapu takistamiseks. Näiteks peatab isiku väljasaatmise (füüsilise üleandmise) ajani, kuni tema seisund võimaldab väljasaatmist, tagab transpordi ajal meditsiinitöötaja, kelle käsutuses on vajalikud ravimid jms vahendid või meetmed, veendub, et isik saab arstiabi ka pärast teise riiki jõudmist jne (vt EKo C-578/16 PPU C.K. jt, p-d 79–90; EIKo Kochieva jt vs. Rootsi (75203/12), p 34 ja seal tehtud viited). (p 35.6)


Tervisest tulenev takistus ei pea direktiivi 2008/115/EÜ art 9 järgi kaasa tooma lahkumisettekirjutuse tühistamise, vaid tähendab eeskätt lahkumiskohustuse sundtäitmise (väljasaatmise) edasilükkamist (vt ka C-546/19 Westerwaldkreis, p 59; erandiks võib olla vaid juht, kui liikmesriik annab art 6 lg 4 alusel kolmanda riigi kodanikule kaastundlike, humanitaar vms põhjustel loa riigis viibimiseks). Nimelt näeb direktiivi 2008/115/EÜ art 9 sõltuvalt tervise probleemide raskusest ette, et väljasaatmise võib edasi lükata (lg 2 punkt a) või see tuleb edasi lükata (lg 1 p a alusel, kui tervise probleemi tooks kaasa mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise). Seevastu Eesti VSS § 14 lg 5 loetleb väljasaatmise peatamise alused, kuid ükski neist selgesõnaliselt tervisliku olukorraga ei seondu. Lõike 5 p-s 4 sätestatut („humaansete kaalutluste … tõttu“) tuleks tõlgendada kooskõlas eeltoodud direktiivi normidega. VSS § 14 lg 4 näeb ette alused, mil väljasaatmist ei kohaldata, ning nende hulka kuulub ka olukord, kus väljasaatmine on muutunud võimatuks (punkt 2) või riik peab järgima mittetagasisaatmise põhimõtet (punkt 3 koostoimes VSS §-ga 171). (p 35.7)

3-22-56/87 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.09.2022

PPA otsust, millega otsustatakse anda välismaalane üle vastutavale liikmesriigile vastavalt Dublini III määrusele ja lükatakse tema rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi, ei saa käsitada lõpliku otsusena direktiivi 2013/32/EL art 2 p e tähenduses. Sellises olukorras jäetakse rahvusvahelise kaitse taotlus sisuliselt läbi vaatamata. Üleandmise otsuse tegemisel lõpeb rahvusvahelise kaitse menetlus taotluse tagasilükkamise otsusega, mitte alles siis, kui otsuse suhtes ei saa enam kohaldada direktiivi 2013/32/EL V peatükist tulenevat õiguskaitsevahendit. Üleandmise otsusega seostuvat õiguskaitset reguleerib Dublini III määrus. (p 18) Seega on isik Eestis esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse alusel taotleja staatuses kuni üleandmise otsuse tegemiseni, millega on jäetud tema rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata. (p 19)


Kui PPA taotleb isiku kinnipidamise luba selleks, et anda ta Dublini III määruse alusel üle teisele liikmesriigile, tuleb halduskohtul lähtuda kinnipidamise tähtaja määramisel selle määruse art 28 lg-st 3. (p 25) Kuna puudutatud isik vaidlustas kohtus üleandmise otsuse, sõltub kinnipidamise maksimaalne lubatav tähtaeg sellest, millal lõppes tema kaebusest tulenevalt vaidlustamise peatav toime vastavalt Dublini III määruse art 27 lg-le 3. Määruse art 27 lg 3 p b kohaselt peatub üleandmise otsuse vaidlustamise korral üleandmine automaatselt ning peatumine lõpeb pärast mõistlikku ajavahemikku, mille jooksul otsustab kohus pärast üksikasjalikku ja tähelepanelikku kontrollimist, kas anda vaidlustamisele peatav toime. VRKS § 251 lg 3 p 4 enne 16. augustit 2022 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja esitab Dublini III määruse alusel tehtud otsuse peale kaebuse, otsustab kohus tema õiguse üle jääda riiki kuni lõpliku otsuse tegemiseni, ning kuni selle ajani on taotlejal õigus Eestis viibida. Seega sõltub kinnipidamiskeskusesse paigutamise või kinnipidamise pikendamise loa tähtaeg üleandmise otsuse vaidlustamisele peatava toime andmisest. (p 28)

Kuna praeguses asjas ei olnud halduskohtu määruse tegemise ajal teada, kas puudutatud isik vaidlustab üleandmise otsuse, oleks halduskohus pidanud andma loa puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus üleandmise otsuse täitmiseks sätestatud tähtaja saabumiseni. (p 29) Ringkonnakohus oleks pidanud välja selgitama, kas halduskohus oli üleandmise otsuse vaidlustamise kohtuasjas andnud vaidlustamisele peatava toime, ning vastavalt sellele määrama kindlaks, kas ja millal hakkas Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus sätestatud kuuenädalane tähtaeg kulgema. Pärast kuuenädalase tähtaja möödumist ei ole puudutatud isiku kinnipidamine lubatav (Dublini III määruse art 28 lg 4). Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas kinnipidamine toimus selle tähtaja piires. (p 30)

Kui halduskohus peab isiku Eestis viibimist vajalikuks, saab ta sõltuvalt juhtumi asjaoludest anda isikule VRKS § 251 lg 3 p 4 alusel viibimise õiguse kuni kohtumenetluse lõpuni. Kohus võib konkreetsel juhul peatada üleandmise vaid seniajani, kuni välismaalase ülekaalukad huvid seda tingivad. Kõrgem kohtuaste saab alati vajaduse korral korrigeerida madalama astme kohtu seisukohti üleandmise peatamise küsimuses. Kolleegium soovitab seadusandjal kõnealust normi selguse huvides täpsustada. (p 32)

Kui halduskohus on jätnud isiku Eestis viibimise õiguse üle otsustamata, kestab vaidlustamise peatav toime kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (nt halduskohtu otsuse jõustumiseni) või seni, kuni kõrgema astme kohus isiku Eestis viibimise õiguse lõpetab. Kõrgema astme kohtul on kohustus halduskohtu viga parandada ning otsustada isikule Eestis viibimise õiguse andmise üle mõistliku aja jooksul. (p 34)

3-22-56/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.05.2022

Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ei takista Dublini III määruse alusel isiku vastutavale liikmesriigile üleandmist. (p 15)


PPA ei märkinud taotluses, et isiku kinnipidamise eesmärk (teisele liikmesriigile üleandmine) oleks muutunud pärast seda, kui isik esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuna isiku kinnipidamise eesmärk ei muutunud, ei mõjutanud Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine puudutatud isiku kinnipidamise õiguslikku alust. Seetõttu polnud halduskohtule uut loataotlust vaja esitada, kuna halduskohus oli teises haldusasjas puudutatud isiku samal eesmärgil kinnipidamiseks juba loa andnud. (p 16)

Kuna PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamist teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, oli võimalik isikut kinni pidada üksnes VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel, sest Dublini III määrus ei näe muid kinnipidamise aluseid ette. (p 18)

3-20-1697/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.06.2021

Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)


Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)

Erinevalt tavapärasest haldusakti või toimingu õiguspärasuse - üldjuhul tagantjärele - kontrollist on HKMS 27. peatükis sätestatud loa andmise menetluses kohus ise loa andja, seega faktiliste asjaolude tuvastaja ja õigusnormide kohaldaja, sh kaaluja (vt ka RKHKm nr 3-3-1-52-14, p-d 11 ja 13). Siiski ei ole isiku kinnipidamine kohtu, vaid haldusorgani ülesanne - seepärast peab isiku kinnipidamise eesmärgi sõnastama loa taotleja. Kohus teeb isiku vabaduse võtmise õiguspärasuse üle üksnes eelkontrolli. Isiku kinnipidamiseks loa andmine ei kohusta loa taotlejat isikut kinni pidama. (p 30)


VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)

Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)

Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)


VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)

Puudutatud isik on kolmanda riigi kodanik, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse lükkas Saksamaa 2017. aastal tagasi. Saksamaa nõustus puudutatud isiku Dublini III määruse art 18 lg 1 p d alusel tagasi võtma. Puudutatud isik ei olnud 2020. a septembris enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Tema kinnipidamist üleandmise eesmärgil reguleerib Dublini III määruse art 28 lg 2 koostoimes art 2 p-ga n. (p-d 21.2 ja 22.2)

Dublini III määruses ega üheski muus EL-i õigusaktis ei ole objektiivseid kriteeriume põgenemisohu kindlaksmääramiseks kehtestatud (EKo C-528/15: Al Chodor, p-d 27 ja 28). Seepärast tuleb põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid sätestada riigisisese õiguse üldkohaldatavas siduvas sättes. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saaks sellise riigisisese õiguse sätte puudumise korral Dublini III määruse art 28 lg-t 2 kohaldada. (p 22.3)

Kui PPA on alustanud vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse Dublini III määruse järgi, ei saa seadusliku aluseta Eestis viibivat välismaalast, kes pole rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, kinni pidada VRKS-i alusel. Selle isiku kinnipidamise üle otsustamisel tuleb kohaldada Dublini III määruse art 28 lg-t 2 koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68. (p 22.5)

Puudutatud isiku kinnipidamine VSS-ile tugineva PPA taotluse ja selle põhjal tehtud halduskohtu määruse alusel oli juhtumi asjaolusid arvestades lubatav kuni päevani (k.a), mil PPA esitas tagasivõtmispalve Saksamaale. (p 23)

Kuna Dublini III määruse alusel isiku kinnipidamine toimub tema teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, ei saa selle määruse alusel kinnipidamist taotleda enne vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse algust. Teisalt võib isiku kinnipidamine selle määruse alusel olla lubatav juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamist. See nähtub art 28 lg 3 teisest lõigust, milles on sätestatud, et kui isik peetakse vastavalt art-le 28 kinni, ei tohi ajavahemik vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamiseks ületada ühte kuud alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest. Seda, et liikmesriigid võivad asjaomaseid isikuid kinni pidada juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve teisele liikmesriigile esitamist, kui artiklis 28 sätestatud tingimused on täidetud, ning üleandmisotsuse teatavaks tegemine ei ole kinnipidamise eeltingimuseks, on kinnitanud ka Euroopa Kohus (EKo C-647/16: Hassan, p 67). (p 24.1)

Samas ei ole Dublini III määruses täpsustatud, millisest sündmusest arvates tuleb sama tähtaega arvutada juhul, kui isik pole liikmesriigis, kus ta viibib, uut rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud - st kui on tegemist art-s 24 reguleeritud olukorraga nagu ka praeguses asjas. Sellisel juhul võib isiku kinnipidamine Dublini III määruse alusel olla kolleegiumi hinnangul lubatav alates ajast, mil PPA-l on põhjust arvata, et vastutav on teine liikmesriik ning ta alustab tagasivõtmise menetluse (art 24 lg-d 1 ja 4). Tagasivõtmise menetluse alustamisega loobub PPA võimalusest kohustada välismaalast Eestist lahkuma - nt tema päritoluriiki - VSS-i alusel ja direktiivis 2008/115 sätestatu kohaselt (vt Dublini III määruse art 24 lg 4). (p 24.2)

Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)

Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)


Olukorras, kus välismaalase õiguslik staatus asendub asjaolude muutumise tõttu kohtumenetluse käigus uue staatusega ja seeläbi muutub ka tema suhtes kohalduv kinnipidamisrežiim (nt kui päritoluriiki tagasisaadetava isiku staatus asendub teisele liikmesriigile üleantava isiku staatusega), tuleb PPA-l esitada uuel õiguslikul alusel uus kinnipidamisloa taotlus. Kõrgemalseisev kohus ei saa sellises olukorras isiku kinnipidamise õiguslikku alust muuta. (p 31)

3-20-1943/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.06.2021

Rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ei sõltu sellest, millises liikmesriigis isik viibib. Asjaolu, et isiku suhtes on tehtud ühes liikmesriigis üleandmisotsus, ei kaota tema taotleja staatust, kui tema rahvusvahelise kaitse menetlus on teises liikmesriigis pooleli (vt ka EKo C-322/19 ja C-385/19: The International Protection Appeals Tribunal jt, p 64). (p 19)


Kui puudutatud isik ei olnud tema kinnipidamiseks loa andmise ajal rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, ei olnud võimalik teda VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel kinni pidada. Sellisel juhul tuleb tema kinnipidamise õigusliku alusena kõne alla Dublini III määruse art 28 koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68. (p 20)

Dublini III määruse art 28 lg 2 sätestab, et liikmesriigid võivad isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine, kui on olemas asjaomaste isikute märkimisväärne põgenemise oht, hinnates igat juhtumit eraldi ning juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne ja kui muid, leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid tuleb sätestada riigisiseses õiguses (vt RKHKm 3-20-1697/31, p 22.3). Kui VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaldamiseks on nõutav, et tuvastatud oleks „põgenemise oht“, eeldab Dublini III määruse viidatud säte „märkimisväärset põgenemisohtu“. (p 21)

Juhul kui isik, kelle kinnipidamist PPA teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil taotleb, on rahvusvahelise kaitse taotleja, tuleb VRKS § 361 lg 2 p 7 tõlgendada kooskõlas Dublini III määruse art 28 lg-ga 2 nii, et seda isikut saab nende normide alusel kinni pidada üksnes juhul, kui on olemas tema märkimisväärne põgenemise oht ning on täidetud muud Dublini III määruse art-s 28 sätestatud tingimused. Seega on nii rahvusvahelise kaitse taotleja VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel (koostoimes VRKS § 361 lg-tega 1 ja 21 ja VSS §-ga 68) kinnipidamisel kui ka muu kolmanda riigi kodaniku Dublini III määruse art 28 alusel (koosmõjus sama määruse art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68) kinnipidamisel kinnipidamise lubatavuse eeldused lõppastmes ühesugused. (p 22)

Kui isiku õiguslik staatus ja kinnipidamise eesmärk ei ole pärast PPA loataotluse esitamist muutunud, võib kohus kinnipidamise õiguslikku alust muuta. (p-d 23 ja 24) Vt ka RKHKm nr 3-20-1697/31 p-d 30-31, kus RKHK on selgitanud, kas ja kuivõrd on kohtul võimalik muuta isiku kinnipidamise õiguslikku alust võrreldes PPA taotluses märgituga või alama astme kohtu lahendis sedastatuga.

3-20-2119/52 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.04.2021

vt. RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15. (p 10)


Direktiivi 2013/33/EL art 8 lg-s 3 on sätestatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu ning riigisiseses õiguses ei või kinnipidamise aluseid laiendada (RKHKm nr 3-19-1068/39, p 15). Seega tuleb VRKS § 361 lg 2 p 5 tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (samas, p 16). (p 13)

VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eelduseks on isiku eelnev kinnipidamine lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel. (p 15)

Vt. RKHKm nr 3-19-415/44, p 11 ja seal viidatud praktika ning RKHKm nr 3-17-792, p 18.6. (p 18)


Direktiiv 2008/115/EÜ käsitleb üksnes liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja selle eesmärk ei ole ühtlustada kõiki välismaalaste liikmesriigis viibimist reguleerivaid riigisiseseid norme (EKo asjas C-329/11 Achughbabian, p 28). Samuti ei ole direktiiviga vastuolus kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine, selleks et teha kindlaks, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte (samas, p 29). Direktiivi põhjendusest 17 tuleneb, et liikmesriigis ebaseaduslikus viibimises kahtlustatavate kolmanda riigi kodanike esialgse kinnipidamise tingimusi reguleerib riigisisene õigus (samas, p 30).

Kui isiku faktilise kinnipidamise hetkel ei ole veel selged asjaolud, mis annaks alust isiku kinnipidamiseks VSS ja direktiivi 2008/115/EÜ järgi, sh isiku riigis viibimise ebaseaduslikkus, siis võib kinnipidamise aluseks olla riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 lg 1, mis annab aluse ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikute kinnipidamiseks koosmõjus RiPS § 114 lg-ga 1 ja korrakaitseseaduse §-ga 46. Neil alustel on kinnipidamine lubatud kuni 48 tundi. RiPS alusel kinnipidamiselt on võimalik üle minna VSS alusel kinnipidamisele, kui olulised asjaolud on välja selgitatud ja asutakse ette valmistama isiku väljasaatmist. (p 16)

3-19-990/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.11.2020

Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos (vt nt RKHKo 3-17-1026/43, p 12 jj). Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). (p 12)


Homoseksuaalsetele isikutele suunatud karistusõiguslike õigusnormide olemasolul moodustavad homoseksuaalsed isikud sotsiaalse grupi VRKS § 4 lg 1 ja direktiivis 2011/95/EL art 10 lg 1 p d mõttes (vt nt C-199/12: X jt, p 49). (p 13)

Homoseksuaalsuse eest vangistuse sätestamisest seaduses ei piisa, et pidada päritoluriigi tegevust tagakiusamiseks: riigipoolse tagakiusamisega on tegu üksnes olukorras, kus karistust ka tegelikult kohaldatakse (C-199/12: X jt, p-d 50-61). (p 14)


Rahvusvahelise kaitse taotleja ütlused enda seksuaalse sättumuse kohta on direktiivi 2011/95/EL art-s 4 ette nähtud faktide ja asjaolude hindamise menetluses lähtepunktiks (C-148/13-C-150/13: A, p 49; C-56/17: Fathi, p 84). Kui taotleja ütluste teatavaid aspekte ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui eelviidatud direktiivi art 4 lg 5 p-des a-e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud (vt C-56/17: Fathi, p-d 86-87). (p 17)

Hindamistingimused, mida pädevad asutused rakendavad taotluste põhjenduseks esitatud ütluste ja dokumentaalsete või muude tõendite suhtes, peavad olema kooskõlas õigusega era- ja perekonnaelu austamisele (EKo C-148/13-C-150/13: A, p 53). Näiteks on EK pidanud lubamatuks küsitlusi, „mis puudutavad taotleja seksuaalkäitumise üksikasju“, seda, kui „taotlejad sooritavad homoseksuaalseid toiminguid, et nende homoseksuaalsust „testitakse” või et nad esitavad tõendeid, nagu videosalvestised oma seksuaalaktidest“ (samas, p-d 64, 65). Sellised tõendid pole lubatavad ka siis, kui need on esitatud vabatahtlikult või nõusoleku alusel (samas, p 66). (p 18)

Seksuaalse sättumuse hindamiseks võib ekspertiisi määrata nii haldusorgan kui ka kohus eeldusel, et „ekspertiisi läbiviimise kord järgib hartaga tagatud põhiõigusi, et kõnealune asutus ja kohtud ei raja oma otsust ainuüksi eksperdiarvamuses esitatud järeldustele ning et nad ei ole nende järeldustega seotud hinnangu andmisel taotleja avaldustele tema seksuaalse sättumuse kohta“; ekspertiis peab põhinema „rahvusvahelise teadlaskonna tunnustatavate standardite seisukohast piisavalt usaldusväärsetel meetoditel ja põhimõtetel“ (C-473/16: F, p-d 46, 58). Ekspertiis ei ole siiski vältimatult vajalik, sest haldusorganil peavad olema intervjuude tegemiseks pädevad töötajad ning direktiiv annab juhised tõendite, sh taotleja seletuste hindamiseks (samas, p-d 66-68). Seega ei ole ekspertide kasutamine sättumuse tuvastamiseks välistatud, kuid ekspertiis peab olema põhiõigusi austav ning tegu on ühe tõendiga teiste seas. (p 19)

Asjas tähtsust omavate asjaolude ringi kindlaks määramise ülesanne on vastutaval haldusorganil. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on menetluses kaasaaitamiskohustus. Selle rikkumist saab talle ette heita juhul, kui a) temalt on küsitud asjas tähtsust omavaid andmeid ja asjaolusid, kuid sellele vaatamata ei ole taotleja neid esitanud, ja/või b) esitatud teave on ebaselge, vastuoluline, ebajärjekindel vms. (p 21, vt ka lahendis viidatud EK praktikat)

PPA läbiviidud vestlusel antud ütluste üldisus võib põhimõtteliselt olla asjaoluks, mis viitab kaebaja ebausaldusväärsusele. Asjas tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemise kohustus lasub aga siiski haldusorganil, st PPA-l. Kaebaja ütluste ebausutavust ja tema ebausaldusväärsust ei saa järeldada asjaolust, et ta ei selgitanud PPA-le detailsemalt ühte või teist teemat olukorras, kus PPA ei ole kaebajalt seda eelnevalt küsinud ega ole juhtinud tema tähelepanu kaasaaitamiskohustusele mõnede teemade või nende detailide selgitamisel. (p 25.2, vt ka p 21)

PPA ametnikel peab olema asjakohane väljaõpe ja oskus kasutada küsitlustehnikaid, suunamaks inimest andma asjas tähtsust omada võivat teavet, sh vajalikke üksikasju ka neil teemadel, millel inimesel võib omal algatusel olla keeruline end võõrale avada. (p 25.2, vt ka p 19)

Mida suurem tagakiusamise oht kaebajat ähvardab tema seksuaalse sättumuse väite tõelevastavusel, seda hoolikam tuleb olla faktide ja asjaolude hindamisel tagakiusamise põhjuse tõendatuks lugemisel. Isiku ütluste usutavus ja järeldus tema usaldusväärsuse kohta võib sõltuda lisaks ütluste sisule ka sellest, kuidas isik ütluste andmisel käitub. Protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad mõjutada tehtavaid järeldusi (vrd RKKKm 1-15-6483/415, p 29). Ka EIK on möönnud, et kuigi haldusasja lahendamisel apellatsiooniastmes ei pruugi olla suuline istung igal juhul nõutav, siis asja eripärad võivad suulise istungi vajalikkuse tingida (vt nt EIKo nr 38978/97, Salomonsson vs. Rootsi, p-d 36-40), nt vajadus saada vahetu mulje kaebajast (EIKo nr 55391/13, 57728/13, 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, p 191 alap b, vt ka alap a ja c). (p 26.3)

Rahvusvahelise kaitse asjades, kus kohtuasja tulemus sõltub suurel määral kaebaja usaldusväärsusest ja seletuste usutavusest, peaks kohus tõsiselt kaaluma istungi korraldamist sõltumata sellest, millist menetlusvormi menetlusosalised kohaseks peavad. (p 26.5)


Asjaolu, et menetlusosalised ei ole taotlenud kohtuistungit ja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, ei vabasta kohut vajadusest hinnata, kas kohtuistung võib olla siiski vajalik asja õigeks lahendamiseks. (p 26.3)

Mida suurem tagakiusamise oht kaebajat ähvardab tema seksuaalse sättumuse väite tõelevastavusel, seda hoolikam tuleb olla faktide ja asjaolude hindamisel tagakiusamise põhjuse tõendatuks lugemisel. Isiku ütluste usutavus ja järeldus tema usaldusväärsuse kohta võib sõltuda lisaks ütluste sisule ka sellest, kuidas isik ütluste andmisel käitub. Protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad mõjutada tehtavaid järeldusi (vrd RKKKm 1-15-6483/415, p 29). Ka EIK on möönnud, et kuigi haldusasja lahendamisel apellatsiooniastmes ei pruugi olla suuline istung igal juhul nõutav, siis asja eripärad võivad suulise istungi vajalikkuse tingida (vt nt EIKo nr 38978/97, Salomonsson vs. Rootsi, p-d 36-40), nt vajadus saada vahetu mulje kaebajast (EIKo nr 55391/13, 57728/13, 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, p 191 alap b, vt ka alap a ja c). (p 26.3)

Rahvusvahelise kaitse asjades, kus kohtuasja tulemus sõltub suurel määral kaebaja usaldusväärsusest ja seletuste usutavusest, peaks kohus tõsiselt kaaluma istungi korraldamist sõltumata sellest, millist menetlusvormi menetlusosalised kohaseks peavad. (p 26.5)

3-19-990/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.09.2020

Kui kaebaja saadetakse menetluse kestel Eestist välja, võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1), arvestades kaebaja isiklike selgituste olulisust asja lahendamisel. (p 3)

Olukorras, kus VRKS § 251 regulatsioon taotlejale Eestis viibimise õiguse andmiseks ei ole kohaldatav (vt ka RKHKm 3-3-1-54-16, p-d 16-17), piisab kaebaja õiguste kaitseks PPA otsuse kehtivuse peatamisest. Kuna esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2). (p 3)


Olukorras, kus VRKS § 251 regulatsioon taotlejale Eestis viibimise õiguse andmiseks ei ole kohaldatav (vt ka RKHKm 3-3-1-54-16, p-d 16-17), piisab kaebaja õiguste kaitseks PPA otsuse kehtivuse peatamisest. Kuna esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2). (p 3)

3-19-1068/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.04.2020

Direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 sõnastusest nähtub, et selles sättes on esitatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu. (p 15)

VRKS § 361 lg 2 p 5 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Sellises olukorras on võimalik isik VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel kinni pidada, kui objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (vt direktiivi 2013/33 art 8 lg 2 ja lg 3 p d). (p 16, vt ka p 13-15)

Praeguses asjas ei takistanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine lahkumiskohustuse sundtäitmist. PPA pidas puudutatud isiku kuni 48 tunniks kinni vahetult pärast ebaseaduslikku piiriületust rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamist reguleerivate sätete alusel. Kui puudutatud isikut ei peetud kinni rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal lahkumiskohustuse sundtäitmise eesmärgil, ei ole tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel lubatav. (p 17)

VRKS § 361 lg 2 p 6 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada, kui see on riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks vältimatult vajalik. See säte vastab direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le e, mille kohaselt võib taotleja kinni pidada üksnes siis, kui seda nõuab riikliku julgeoleku või avaliku korra kaitsmine. (p 20)

Euroopa Kohtu selgituste kohaselt kaitstakse sellisel alusel isiku kinnipidamisega avalikkust selle isiku käitumisega kaasneda võiva ohu eest (C-601/15 PPU: J. N., p 55). Arvestades EL põhiõiguste harta art-s 6 ette nähtud vabadusõiguse tähtsust ja sekkumise tõsidust, mida kinnipidamine selle õiguse suhtes endast kujutab, tuleb vabadusõiguse kasutamise piirangute puhul piirduda rangelt vajalikuga (C-601/15 PPU: J. N., p 56). Tulenevalt vajalikkuse nõudest on taotleja kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p e alusel avaliku korra ohustamise tõttu põhjendatud üksnes siis, kui isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (C-601/15 PPU: J. N., p 67). (p 21)

„Avalik kord“ VRKS § 361 lg 2 p 6 tähenduses on EL õiguse autonoomne mõiste ning seetõttu ei saa seda mõistet sisustada üksnes korrakaitseseaduse alusel. Praegusel juhul ei saa pidada kinnipidamist avaliku korra kaitsmise eesmärgil põhjendatuks ainuüksi seetõttu, et puudutatud isik sisenes riiki ebaseaduslikult ja eiras talle kohaldatud sissesõidukeeldu. (p 23)

Selleks, et isiku kinnipidamine oleks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, tuleb igal üksikjuhtumil arvestada rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid (VRKS § 361 lg 1; vt ka RKHKm 3-3-1-56-14, p 16). PPA ja kohtud ei saa prognoosotsuse tegemisel loobuda isiku varasema käitumise hindamisest (RKHKm 3-3-1-24-17, p 13). Isiku ohtlikkuse prognoosimisel tuleb lisaks ohtlikkust tõendavatele asjaoludele võtta arvesse ka tema kasuks rääkivaid olulisi asjaolusid (nt perekondlikud sidemed, majutuskoha või piisava sissetuleku eeldatav olemasolu jms). Kui isiku suhtes on varem läbi viidud menetlusi, tuleb kasutada ka neis menetlustes kogutud andmeid. Kuigi isiku kinnipidamiseks loa andmine tuleb otsustada viivitamata, on kohtul võimalik nõuda täiendavate tõendite või seletuste esitamist, sealhulgas istungil ja telefoni teel (HKMS § 264 lg-d 2, 4 ja 5 ning § 134 lg 2 p 4). (p 24)

PPA on loataotluses osutanud ka VRKS § 361 lg 2 p-le 4, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. PPA peab põhjendama, milliseid andmeid on vaja täpsemalt kontrollida ja kuidas on need seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega. Taotlusest peab ilmnema konkreetne ja pakiline vajadus, mis saaks õigustada vabaduse võtmist. (p 25)


Kuigi isiku kinnipidamiseks loa andmine tuleb otsustada viivitamata, on kohtul võimalik nõuda täiendavate tõendite või seletuste esitamist, sealhulgas istungil ja telefoni teel (HKMS § 264 lg-d 2, 4 ja 5 ning § 134 lg 2 p 4). (p 24)

3-19-681/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.11.2019

Seda, et kohus saab rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel esialgse õiguskaitse kohaldamise teel säilitada isikule õiguse viibida Eestis, on kolleegium oma varasemas praktikas kinnitanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-16, p-d 17–18). Siiski viitab kolleegium VRKS § 251 lg-le 6, mis näeb ette, et VRKS § 251 lg-s 3 nimetatud juhtudel kohtumenetluse ajal Eestis viibimise õiguse üle otsustamiseks teeb kohus määruse. (p 11)

Kuigi esialgse õiguskaitse küsimus tuleb üldjuhul otsustada määrusega (HKMS § 252 lg 1), võib kohus teha seda ka otsusega (HKMS § 162 lg-d 1 ja 3). Sellisel juhul saab esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta tehtud otsustust vaidlustada apellatsioonkaebusega selle esitamise tähtaja jooksul (HKMS § 181 lg 1). Seadus ei näe ette, et kohtuotsus tuleb vaidlustada lühema tähtaja jooksul, kui kohtuotsusega lahendatakse esialgse õiguskaitsega seotud küsimus. Kui kohus tühistab esialgse õiguskaitse abinõu kohtuotsusega, näeb HKMS § 253 lg 3 ette, et tühistamine jõustub koos kohtuotsusega. Kuna seadusandja on esialgse õiguskaitse tühistamise jõustumise sidunud kohtuotsuse jõustumisega (vrd HKMS § 252 lg 3), on ilmne, et seadusandja on soovinud kohtuotsuse vaidlustamise korral kõigi sama otsusega lahendatud küsimuste osas kohaldada ühesugust vaidlustamistähtaega ehk lahendada edasikaebus kogu otsuse peale sama menetluskorda järgides.

Kaebajale kohaldub esialgne õiguskaitse HKMS § 252 lg 3 kohaselt viivitamatult. Kui teised menetlusosalised leiavad, et esialgne õiguskaitse tuleb viivitamatult tühistada, on menetlusosalistel alati võimalik esitada tühistamise taotlus sõltumatult apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast HKMS § 172 korras kuni edasikaebuse esitamiseni otsuse teinud halduskohtule ja pärast edasikaebe esitamist kõrgemale kohtule. Samamoodi on kaebajal võimalik koos edasikaebusega esitada esialgse õiguskaitse taotlus ja paluda ringkonnakohtul seda kohaldada viivitamatult, kui halduskohus jätab kaebuse rahuldamata ega anna ka õigust viibida kohtumenetluse ajal Eestis. (p 12)


Kui kohus tühistab esialgse õiguskaitse abinõu kohtuotsusega, näeb HKMS § 253 lg 3 ette, et tühistamine jõustub koos kohtuotsusega. Kaebajale kohaldub esialgne õiguskaitse HKMS § 252 lg 3 kohaselt viivitamatult. Kui teised menetlusosalised leiavad, et esialgne õiguskaitse tuleb viivitamatult tühistada, on menetlusosalistel alati võimalik esitada tühistamise taotlus sõltumatult apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast HKMS § 172 korras kuni edasikaebuse esitamiseni otsuse teinud halduskohtule ja pärast edasikaebe esitamist kõrgemale kohtule. (p 12)


3-19-415/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2019

Kinnipidamiskeskusse paigutamist õigustavat põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu. Varjupaigataotleja põgenemisohu hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (RKHK määrus nr 3-17-792/16, p 18.5; määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p-d 12 ja 14). (p 11)

Puudutatud isiku piiri ületamise viis ja selleks tehtud ettevalmistused, kaasas olnud kirves ning pimeduse saabumisel Eestisse jõudmine ei anna alust järelduseks, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht. Pigem viitab piiri ebaseaduslikku ületamist ettevalmistav tegevus Vene Föderatsioonis ja piiri ebaseaduslikuks ületamiseks valitud aeg sellele, et puudutatud isik soovis vältida vahelejäämist Vene Föderatsiooni võimudele. Vaevalt saab harukordne olla juhtum, kus naaberriigist pärit rahvusvahelise kaitse taotleja ei soovi teha kodumaal läbi naaberriiki sisenemiseks vajalikke protseduure ning ületab piiri ebaseaduslikult. (p 12)

Põgenemisohtu ei saa põhjendada asjaoluga, et eelmisel õhtul kinni peetud puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse kirjalikult vormistatud taotluse järgmisel päeval pärast lõunat. PPA on kinnitanud, et puudutatud isik avaldas juba kinnipidamisel soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Ei ole mõistlik eeldada, et ebaseaduslikult riiki sisenev isik esitaks rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase avalduse juba piiril kinni pidamisel.

Ajavahemiku pikkus piiril kinni pidamise ja rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase taotluse esitamise vahel võiks teatud juhtudel viidata sellele, et varjupaigataotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kui taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks, siis on võimalik kohaldada kinnipidamiskeskusse paigutamist VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks esitatud varjupaigataotluse puhul on alust järeldada, et esineb ka põgenemisoht, ehkki VSS §-s 68 ei ole seda asjaolu põgenemisohu juhtude loetelus nimetatud (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). (p 13)

Puudutatud isiku võimaliku tervisliku seisundiga ei ole põgenemise ohtu põhjendatud. Seda ei ole ka võimalik teha, sest VRKS § 361 lg 21 järgi on rahvusvahelise kaitse taotleja põgenemisohuna käsitatavad asjaolud loetletud VSS §-s 68. Selles sättes on esitatud nende asjaolude ammendav loetelu ning üheski neist pole põgenemisohtu seostatud võimaliku tervisliku seisundiga. VSS §-s 68 esitatud loetelu ammendavust kinnitab selle sätte aluseks olev Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi nr 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 3 p 7, mille kohaselt on põgenemise oht „õigusaktides kehtestatud objektiivsetel kriteeriumitel rajanevate selliste põhjuste olemasolu üksikjuhul, mis annavad alust arvata, et kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust, võib põgeneda“ (vrd määruse nr 604/2013 (Dublini III määrus) kohta tehtud Euroopa Kohtu 15.03.2017. a otsus C-528/15, Al Chodor, p 47).

Küll aga võib vajadus välja selgitada isiku tervislik seisund olla rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavaks asjaoluks, mille välja selgitamise vajadus õigustab kinnipidamiskeskusse paigutamist VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, kui kinnipidamiskeskus on tervisliku seisundi välja selgitamiseks sobiv koht. (p 16)

3-17-1026/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2018

Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. (p 13)


Tagakiusamise põhjuseks võib olla rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine (VRKS § 4 lg 1, direktiiv 2011/95/EL art 10 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks, millest ei ole EIÕK art 15 lg 2 kohaselt võimalik erandit teha, on eeskätt EIÕK art-tes 2, 3, 4 ja 7 nimetatud õigused, s.o õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Euroopa Kohus on sellesse loetellu lisanud EIÕK art-s 9 nimetatud usuvabaduse (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p 57). Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav „isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus“ (vt liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 62-66; vt ka C-472/13,Shepherd, p 25). (p 13)

Mistahes usuvabaduse riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta inimest märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS-i ega direktiivi 2011/95/EL mõttes (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 58, 61; liidetud asjad C-199/12, C-200/12 ja C-201/12, X, Y ja Z, p 53). (p 15)

Põhjendatud tagakiusamishirmu hindamisel on tähtsusetu, kas kaebajal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav usuline või poliitiline omadus (sh kas ta ise seda eitab). Oluline on, et sellise omaduse omistab kaebajale tagakiusajaks olev riik (VRKS § 4 lg 1 teine lause, direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 2). (p 17)

VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil. VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)


Kaebaja on jätnud põhjendamata, millise selgelt eristuva identiteediga tunnuse, tausta või veendumuse põhjal moodustuvat sotsiaalset gruppi ta silmas peab (vt direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 p d). Kaebaja esile toodud probleemid alimentide maksmisega ja seetõttu väljasõidukeelu kohaldamine ei ole asjaolud, mis võimaldaksid lugeda isikut kindlasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvaks. (p 16)


HT ideoloogia kirjeldusest ja õiguste kuritarvitamise keelust tuleneb, et organisatsiooni Hizb ut-Tahrir (HT) keelustamine Usbekistanis ning korrakaitseliste ja karistusõiguslike meetmete kohaldamine HT tegevusega seonduva eest ei kujuta endast inimõiguste rikkumist, mis oleks käsitatav usulisel või poliitilisel põhjusel tagakiusamisena VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL mõttes. Kaebaja karistamisel oleks tegemist riigi meetmetega n-ö tavalise õigusrikkumise tõttu, kui riik teostab oma legitiimset õigust põhiseadusliku ja avaliku korra kaitsel ning julgeoleku tagamisel (vrd ka C-472/13, Shepherd, p-d 49-50). (p 19)


VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil.

VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)


Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2, direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15).

Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL art 15 p b mõttes. Kõnealuse suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnasesisulist EIÕK art-t 3 (C-465/07, Elgafaji, p 28; C-542/13, M`Bodj, p 38). (p 21)


VRKS § 22 lg 3 p 4 järgi ei tunnustata välismaalast täiendava kaitse saajana, kui on põhjendatud alus arvata, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut (vrd direktiivi 2011/95/EL art 17 lg 1 p d: „kui on mõjuv põhjus arvata, et ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut“). PPA otsuse resolutsioonist võib järeldada, et kaebaja kujutab ohtu nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule. (p 28)


Euroopa Kohus on välismaalasi, sh rahvusvahelise kaitse taotlejaid puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. (Vt nt C-373/13, H. T., p 79). (p-d 29 ja 31)


Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. (Vt nt C-373/13, H. T., p 78). (p 29)

PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)

HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses. Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)

Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)

Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).

Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)


PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)


PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)

Määratlemata õigusmõistete sisustamine on kohtulikult kontrollitav. (p 34)


HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses. Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)

Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)

Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).

Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)


Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)

Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).

Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)

3-17-792/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.01.2018

Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, praeguses kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. (p 13)

Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. (p 14)


Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, praeguses kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. (p 13)

Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. (p 14)


VRKS § 361 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p b. (p 18)

Isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-18/16, p 39). Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamine ei saa siiski olla isiku sel alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks. Eelöeldu ei välista seda, et väljasõidukohustuse täitmise tagamise eesmärk võiks olla hõlmatud mõne muu kinnipidamisalusega. (p 18.1) Väljaselgitamist vajavad asjaolud eeltoodud normide mõttes ei hõlma taotleja isikusamasust ega kodakondsust, sest need on kaetud erinormidega (VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2; direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p a, vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU, p 59). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). (p 18.2)

Direktiivi 2013/33/EL art 9 lg 1 kohaselt tuleb direktiivi art 8 lg-s 3 sätestatud kinnipidamise alustega seotud haldusmenetluses rakendada nõuetekohast hoolsust. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist (art 9 lg 1 III lause). Euroopa Kohus on selgitanud, et kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem kui kõige lühem võimalik ajavahemik (otsus asjas nr C-18/16, p 48). Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid vahepealsel ajal asjaolude väljaselgitamiseks on tehtud, et kohtul oleks võimalik kontrollida vajaliku hoolsuse ja selle kinnipidamisaluse rakendamise tingimuse täitmist. On mõistetav, et asjaolude väljaselgitamine võib aega võtta, näiteks juhul, kui vajalik on teabe saamine välisriikidest. Ka seda fakti on haldusorganil aga võimalik kohtule selgitada, näidates ära, mida haldusorgan on omalt poolt teinud ja milliseid päringuid välja saatnud. (p 18.4)

VRKS § 10 lg 2 p 2 kaitseb taotluse esitanud isikut Eestist väljasaatmise, mitte aga kinnipidamiskeskusesse paigutamise vastu. Sellegi poolest tuleb varjupaigataotleja põgenemise ohu hindamisel iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). (p 18.5)

Kohtud ei ole VSS § 68 p 8 sisustamisel ja kohaldamisel konkreetses asjas selgitanud, miks nad ei omista mitte mingit tähendust puudutatud isiku väitele, et ta pöördus kohe pärast Eestisse sisenemist ise lähimasse piirivalvepunkti ja esitas samal kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse. See asjaolu võib kinnitada isiku tegelikku ja juba Eestisse saabumise hetkel eksisteerinud tahet seadustada Eestis viibimine, mida kohtul tuleb isiku põgenemisohu hindamisel arvestada koostoimes teiste tõenditega. (p 18.6)

Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14; asjas nr 3-3-1-93-16, p 9.

3-3-1-93-16 PDF Riigikohus 31.05.2017

VSS § 68 teine lause (sh p-ga 4) on küll sõnastatud jäigalt, kuid seda tuleb kohaldada koos VSS § 6 esimese lausega. See lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Seega kehtestab VSS § 68 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda „konkreetsel juhul“ ehk „igat juhtumit eraldi hinnates“, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/55 PPU). (p 13)


VRKS alusel isiku kinnipidamise eesmärgiks on tagada isiku kättesaadavus väljasaatmisemenetluse läbiviimiseks, kui varjupaigataotlus jääb rahuldamata. Seega on VRKS alusel toimuv kinnipidamine seotud konkreetse varjupaigataotlusega. Uue varjupaigataotluse esitamine käivitab ka uue kinnipidamistähtaja arvestuse, mis ei tähenda aga, et pärast uue varjupaigataotluse esitamist võidaks isikut kergekäeliselt kinni pidada täiendava 18 kuu jooksul. Tähtust pole asjaolul, kas uue varjupaigataotluse esitamisel uuendab PPA varasema varjupaigamenetluse või alustab uut varjupaigamenetlust. Mõlemal juhul toimub kinnipidamine uue faktiliste asjaolude kogumi alusel. Korduva varjupaigataotluse läbi vaatamine peab aga toimuma esmasest kiiremini ning varasem pikaajaline kinnipidamine muudab teistkordse kinnipidamise igal juhul väga intensiivseks vabadusõiguse riiveks. Niisugustes olukordades tuleb teistkordse kinnipidamise vajalikkust kontrollida väga rangelt. (p 9)

VRKS viitab põgenemisohu tuvastamise alustena VSS §-le 68. VSS § 6 8 teine lause (sh p-ga 4) on küll sõnastatud jäigalt, kuid seda tuleb kohaldada koos esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Seega kehtestab VSS § 68 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1, samuti direktiiv 2013/33 art 8 lg-ga 2. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda „konkreetsel juhul“ ehk „igat juhtumit eraldi hinnates“, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU). Rahvusvahelise kaitse taotleja puhul tuleneb see kohustus veel ka VRKS § 361 lg-st 1. (p 13)

3-3-1-54-16 PDF Riigikohus 02.03.2017

Ei ole õiguslikult võimalik, et PPA asuks kohtumenetluse ajal sundtäitma sellise isiku lahkumisettekirjutust, kelle esialgse õiguskaitse taotluse on kohus jätnud rahuldamata põhjendusega, et isikul on seadusest tulenev õigus kohtumenetluse ajal Eestis viibida. Niisugune kohtu seisukoht kujutab endast esialgse õiguskaitse aluse kohta antud hinnangut. Analoogselt HKMS § 177 lg-s 1 sätestatuga on esialgse õiguskaitse määrus menetlusosalisele kohustuslik esialgse õiguskaitse alust puudutavas osas. Seega on niisuguse määruse põhjenduste vaidlustamisel HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud. (p 14)


Pärast halduskohtu otsuse tegemist, millega jäeti rahuldamata kaebus PPA otsuse peale taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, ei ole isikul enam VRKS § 3 lg 1 kohast rahvusvahelise kaitse taotleja staatust ning tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 1 alusel pole võimalik. Kui jätkuvalt esinevad kinnipidamise alused, on sellise isiku kinnipidamine võimalik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 15 lg 1 alusel. (p 20)


VRKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt on lõplik otsus VRKS-i tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata, lõpliku otsuse all ei peeta silmas jõustunud halduskohtu lahendit. Selline järeldus tuleneb nii normi sõnastusest kui ka seaduse eelnõu seletuskirjas sättele omistatud tähendusest. VRKS § 31 lg 1 p 2 kohane lõplik otsus lõpetab rahvusvahelise kaitse menetluse, kuid ei välista isiku üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda õiguskaitsevahendi kohaldamist. Isiku õiguse üle viibida kohtuvaidluse ajal Eestis saab pärast halduskohtu otsuse tegemist kohus otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise teel. (p-d 16-17)

3-3-1-14-16 PDF Riigikohus 03.03.2016

VSS ning VRKS alusel isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise erinevaid perioode ei saa kinnipidamise maksimaaltähtaja arvutamisel summeerida. Ajavahemikku, mil isik on paigutatud kinnipidamiskeskusse VRKS alusel, ei käsitata kinnipidamisena väljasaatmise eesmärgil (vrd Euroopa Kohtu 30. novembri 2009. a otsuse asjas nr C-357/09 PPU punkt 48). VSS § 25 lg 2 ei luba kinnipidamiskeskuses väljasaatmise eesmärgil isikut ühelgi juhul kinni pidada kauem kui 18 kuud. VRKS alusel toimuva kinnipidamise maksimaalset kalendaarselt mõõdetavat kestust ei ole põhjendatud tõlgendada pikemana. Euroopa Kohtu lahendit asjas nr C-357/09 PPU ning direktiivi 2008/115/EÜ artikli 15 lg ga 6 ja VSS § 25 lg ga 2 sätestatud tähtaega arvesse võttes tuleb VRKS § 361 tõlgenda nii, et selle alusel ei või isiku kinnipidamine kesta kauem kui 18 kuud. (p-d 10-11)

3-3-1-56-14 PDF Riigikohus 03.02.2015
3-3-1-52-14 PDF Riigikohus 29.01.2015

Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa andmise otsustamisel saab kohus tugineda taotluses ja kohtuistungil uuritud muudes materjalides märgitud asjaolude kogumile (faktilisele alusele), kohus ei ole seotud taotluses põhistamisel märgitud õigusliku alusega. Kohus on pädev andma asjaoludele tuginedes loa ka sellisel õiguslikul alusel, millele loa taotluses selgelt ei viidata. Loa andev kohus on seotud HKMS § 157 lg tega 2 ja 3, kuid tulenevalt HKMS § 158 lg st 1 on kohtu otsustada, millist õigusakti (sätet) tuleb asjas kohaldada. Vajadusel võib kohus teha taotluse esitajale ka ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, täpsustada või muuta taotlust. (p 13)


Ehkki VRKS § 361 lg tes 1 ja 2 tulenevalt on kinnipidamine lubatav, kui esineb põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st nende eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine (p 10). Kinnipidamisest leebemate vahendite kasutamise kaalumise kohustus tuleneb VRKS § 361 lg 1 esimesest ja teisest lausest nende koostoimes (p 11). Piiratud informatsiooni tõttu piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas. (p 14) VRKS § 361 lg 2 p de 1 kuni 5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. VRKS § 361 lg 2 p de 1, 2, 3, 4, 5 ja 7 kohaldamine võib olla seotud põgenemise ohuga. Põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole kinnipidamiskeskusse paigutamise alus, vaid asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p de 1 kuni 5 ja 7 alusel kinnipidamiskeskusse paigutamist. Majutamiskeskusse paigutamine (VRKS § 34) ja VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida.(p 12) VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamiseks ei ole üksnes põgenemisohu tuvastamine kinnipidamiskeskusse paigutamiseks piisav. Kinnipidamiskeskusse paigutamise aluseks on vajadus välja selgitada taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud ning sellise vajaduse korral õigustab kinnipidamiskeskusse paigutamist põgenemise oht. (p 18) Varjupaigamenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks võib olla vajalik tagada isiku küsitlemise võimalus ning menetluse ajaks isiku kättesaadavus. Arvestades varjupaigamenetluse eripära, mis seisneb selles, et sageli on tõepärased andmed isiku kohta äärmiselt puudulikud või neid pole üldse, ei ole vajalik, et oleks põhjendatud, et oht on reaalne. Kinnipidamiskeskusse ei saa paigutada aga varjupaigataotlejat, kelle põgenemise oht on väike. (p 12) Majutamiskeskusse paigutamine (VRKS § 34) ja VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida. (p 18) VRKS § 36¹ lg 2 p 5 puhul peetakse silmas varjupaigataotluse esitamist selleks, et lahkumiskohustuse sundtäitmine (väljasaatmine) või isiku tagasisaatmine edasi lükata või nurjata. See säte on määratud takistama varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamist lahkumiskohustuse sundtäitmise või tagasisaatmise edasilükkamise eesmärgil. Kui on põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise või tagasisaatmise vältimiseks, siis on selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav. VRKS § 361 lg 2 p 6 saab kohaldada, kui isikust lähtuv oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale on märkimisväärne. (p 12)


Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa taotlemisel ja taotluse lahendamisel ei ole sageli selge, millal suudetakse vajalikud asjaolud välja selgitada. Üldjuhul on kohtul lubatav piirduda formuleeringuga, et luba kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antakse kuni asjaolude väljaselgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Selliselt sõnastatud kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa korral tuleb isik kinnipidamiskeskusest vabastada niipea, kui asjaolud, mille andmiseks luba taotleti, on välja selgitatud. Isiku faktilise kinnipidamise kestus ei tohi ületada ajavahemikku, mida on vaja haldusmenetluste nõuetekohaseks läbiviimiseks. (p 20)

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json